neljapäev, 25. veebruar 2010

Vabariigi aastapäevast ja Presidendi kõnest


Kuulates eile Presidenti kõnelemas Eesti Vabariigi aastapäeva pidulikul üritusel, jäi kõrva kõne lihtsus ja lühidus.

Mõnikord ongi vaja üle korrata põhitõed, mida paljud on öelnud. Aga kui ütleb President, siis võetakse seda ka kuulda.

Minu jaoks olid sellised mõtted eelkõige tema arvamus tööpuuduse kohta. Liiga kaua on maha vaikitud sada tuhat töö kaotanud inimest. Nüüd ütles riigi esimene mees välja, et töö kaotamine pole häbiasi, mis peaks tähendama koju nukrutsema jäämist. Valdav osa inimesi ei ole täna töötud mitte selle pärast, et nad oleks teinud oma tööd halvasti. Põhjus on Eesti riigis valitsevas olukorras.
"Abi saamine pole vääritu. Mitteabistamine on vääritu."

Ma olen sama meelt kõnes kõlanud üleskutsega, et meie probleemi ei lahenda meie eest ära keegi teine ja seetõttu peavad lahendused tulema siit Eestist ja mitte aastate pärast, vaid kohe.

President ütles, et inimesed aga ei oota, vaid lahkuvad. Kas linna või välismaale. Kui ma aasta alguses Delfis sama muret väljendasin (loe siit), siis paljud kommentaatorid ilkusid, et ei need lootust kaotanud inimesed enam lahku. Mure ongi see, et lahkuvad tegusamad ja nooremad ning varsti nad enam naasmisele ei mõtlegi.

Üks asi jäi Presidendi kõnes siiski võõristavalt kõrva. Nimelt tema jutt „niikuinii“ sõnast, kui millestki negativistlikust.

President ütles:

Üle-eelmisel sajandil öeldi, et niikuinii ei saa eestlased emakeelse haridusega hakkama. Saime.Sada aastat tagasi öeldi, et niikuinii ei saa Eesti rahvas Vabadussõja ega iseseisvusega hakkama. Saime.Kakskümmend aastat tagasi öeldi, et niikuinii ei saa eestlased kunagi uuesti vabaks või siis vabana hakkama. Saime.Niikuinii ei pidanud me saama Euroopa Liitu, NATO-st rääkimata. Saime.Mitte midagi ei juhtu niikuinii – ei sõda, mingit mahamüümist ega muud seesugust, mida propageerib kitsas maailmapilt.

Minu jaoks ja ma usun, et kõigi jaoks, kes olid Eestis 20 aastat tagasi, on NIIKUINII hoopis Heinz Valgu poolt kuulsaks hõisatud võitlushüüd „Ükskord me võidame niikuinii!“ See on midagi üdini positiivset ja lootusrikast. Ükskord läheb paremaks niikuinii - on ka täna palju enam levinud arusaamine. Ja see ongi oma riigi seisukohalt eriti tähtis!
Pildil on torupillitüdrukud, kes lisasid eestlaslikku särtsu pidulikule aastapäeva kontserdile.

Kommentaare ei ole: