Suusarahva suurte tegemiste kõrvalt ajab ka Eesti uisurahvas vaikselt oma asja ja nüüd on ka uisusõprade jaoks tekkinud hulk võimalusi end talvel proovile panna. Viljandi järvel toimus täna esimene Mulgi uisumaraton. „Katja”-kirja kandvad valged iluuisud jalas, söandasin ka mina end kümnekilomeetrisele rahvadistantsile kirja panna. Ettevalmistus koosnes küll ainult kahest varasemast rahumeelsest liuglemisest Harju tänava uisuplatsil.
Korraldajad olid teinud tõeliselt tasemel loodusliku jääraja, millel kaks viiekilomeetrist ringi möödus kiirelt. Osalejaid oli ka üsna palju, esimesel ringil meenutas üritus pigem linna uisuplatsi meeleolu, kuhu terved pered olid tulnud kaunist talvist pühapäeva sportlikult veetma. Finišis ootas spordiürituste üks lemmiktoite – korralik kuum hernesupp.
Viimasel ajal on uisutamine toreda come backi teinud. Kui varem oli kuulda vaid Kalevipoja uisumaratonist Peipsil, siis nüüd toimub sarnaseid üritusi mitmel pool. Oma lapsepõlvest mäletan, kuidas kõigil talvedel sai just uisutamas käidud ja sageli oodatud platsi ääres, kuni hokimeeskond oma treeningu lõpetab, et siis ka uisukaared sooritada. Vahepeal oli minu jaoks uisutamine ligi paarikümneks aastaks unustatud, alles paar aastat tagasi panin uisud uuesti alla.
Korralikke trennipaiku, kus pikemat maad sõita, on uisurahva jaoks veel siiski vähevõitu. Mulgi uisumaraton võiks igas järvega linnas innustada inimesi lumiseid välju puhtaks lükkama ja radu kastma. Ilma sellise uisurajata nagu Viljandi järvel ei oskaks õieti aimatagi, kui palju uisusõpru on. Rohkem selliseid üritusi!
Korraldajad olid teinud tõeliselt tasemel loodusliku jääraja, millel kaks viiekilomeetrist ringi möödus kiirelt. Osalejaid oli ka üsna palju, esimesel ringil meenutas üritus pigem linna uisuplatsi meeleolu, kuhu terved pered olid tulnud kaunist talvist pühapäeva sportlikult veetma. Finišis ootas spordiürituste üks lemmiktoite – korralik kuum hernesupp.
Viimasel ajal on uisutamine toreda come backi teinud. Kui varem oli kuulda vaid Kalevipoja uisumaratonist Peipsil, siis nüüd toimub sarnaseid üritusi mitmel pool. Oma lapsepõlvest mäletan, kuidas kõigil talvedel sai just uisutamas käidud ja sageli oodatud platsi ääres, kuni hokimeeskond oma treeningu lõpetab, et siis ka uisukaared sooritada. Vahepeal oli minu jaoks uisutamine ligi paarikümneks aastaks unustatud, alles paar aastat tagasi panin uisud uuesti alla.
Korralikke trennipaiku, kus pikemat maad sõita, on uisurahva jaoks veel siiski vähevõitu. Mulgi uisumaraton võiks igas järvega linnas innustada inimesi lumiseid välju puhtaks lükkama ja radu kastma. Ilma sellise uisurajata nagu Viljandi järvel ei oskaks õieti aimatagi, kui palju uisusõpru on. Rohkem selliseid üritusi!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar