Eestimaa suve pikkadest päevadest saab päris mitu tegusat tundi juurde, et häid raamatuid lugeda.
Elaine Sciolino „Persian Mirrors. The Elusive Face of Iran” on ka üheksa aastat peale esmailmumist väga valgustav raamat tänase Iraani kujunemisest ning jõujoontest selles islami vabariigis.
Elaine Sciolino oli üks ajakirjanikest, kes moodustas nn inimkilbi ajatolla Homeinile, kui see 1979. aastal pärast šahhi põgenemist Iraani naasis, et läbi viia islamirevolutsioon. Ajakirjanikke oli lennukisse vaja selleks, et vähendada riski lennuki allatulistamiseks. Mõned allikad on viidanud, et sellist luba küsisid šahhi armee kindralid lausa Zbigniew Brzezinskilt, toonase USA presidendi julgeolekunõunikult. Kuid lennuk jäi puutumata ning järgnevatel aastakümnetel on Sciolino käinud pidevalt Iraanis ja kajastanud sealseid arenguid nii USA saatkonna pantvangikriisi, Iraagi-Iraani sõja kui ka presidendivalimiste ning tudengirahutuste ajal.
Jõujoontest rääkides kirjeldab ta usutlust 1978. aastal Pariisi lähistel paguluses olnud ajatolla Homeiniga, kes lubas, et Iraani naastes tema ühtegi valitsuspositsiooni ei võta. Naastes kuulutaski ta end kõrgeimaks usujuhiks, kel tegelikult suurem võimutäius, kui kellelgi teisel Iraanis. Ajatolla Homeini järglaseks Iraani kõrgeima juhi kohal on ajatolla Ali Akbar Hashemi Khamenei, kes ajatolla järku tõsteti alles sellele ametipostile valituna (enne kandis hojjatoleslami tiitlit).
Naisajakirjanikuna räägib Sciolino ka normidest, mis kehtivad naistele rõivastumise
l. Enamlevinud on arvamus, et Iraanis kannavad naised chadori (pärsia sõna musta telgitaolise ülerõiva kohta, sarnast riideeset nimetavad araablased abayaks ja afgaanid burqaks). Must ülarõivas on nõutud küll mošee külastamiseks ning iraanlannadel ametiasutustes ning koolides, kuid suurema mureta saab läbi ka vaid salliga juukseid kattes ning kandes vööta mantlit tavariiete peal. Sciolino kirjeldab värvikalt seiku, kus ta kasutas fotot, mis kujutas teda koos ajatolla Homeiniga ning tema pead kattis vaid rätik. Juhtumitel kui hilisemal ajal mõni vaimulik temalt chadori kandmist nõudis, tõmbas ta foto välja ja teatas, et mis sobis islamivabariigi asutajale, peab sobima ka teistele. Enamasti see töötas, aga aja möödudes läksid rõivastumisreeglid iseenesest lõdvemaks.
Omaette põneva peatüki moodustavad šiiitide märtrikultuuri ja Iraani-Iraagi sõja kirjeldused. See 1980-1988 kestnud sõda on olnud peale II Maailmasõda kõige ohvriterikkam ning Iraanis moodustavad omaette mõjuka grupi sõjast läbi käinud veteranid, nende hulka kuuluba ka Mahmoud Ahmadinejad. Tema tugevaim oponent viimastel presidendivalimistel Mir-Hossein Mousavi Khameneh oli aga sõjaaja peaminister.
Sciolino kirjeldab ka valikusõela, mis tuleb kandidaatidel läbida enne, kui nad saavad õiguse valimistel osaleda. Vaid mõni protsent soovijatest kuulutatakse vaimulike komisjoni poolt selleks sobivaks. Kuid valimised on sellele vaatamata alati tulised olnud ning tulemused nii mõnigi kord ettearvamatud.
Elaine Sciolino oli üks ajakirjanikest, kes moodustas nn inimkilbi ajatolla Homeinile, kui see 1979. aastal pärast šahhi põgenemist Iraani naasis, et läbi viia islamirevolutsioon. Ajakirjanikke oli lennukisse vaja selleks, et vähendada riski lennuki allatulistamiseks. Mõned allikad on viidanud, et sellist luba küsisid šahhi armee kindralid lausa Zbigniew Brzezinskilt, toonase USA presidendi julgeolekunõunikult. Kuid lennuk jäi puutumata ning järgnevatel aastakümnetel on Sciolino käinud pidevalt Iraanis ja kajastanud sealseid arenguid nii USA saatkonna pantvangikriisi, Iraagi-Iraani sõja kui ka presidendivalimiste ning tudengirahutuste ajal.
Jõujoontest rääkides kirjeldab ta usutlust 1978. aastal Pariisi lähistel paguluses olnud ajatolla Homeiniga, kes lubas, et Iraani naastes tema ühtegi valitsuspositsiooni ei võta. Naastes kuulutaski ta end kõrgeimaks usujuhiks, kel tegelikult suurem võimutäius, kui kellelgi teisel Iraanis. Ajatolla Homeini järglaseks Iraani kõrgeima juhi kohal on ajatolla Ali Akbar Hashemi Khamenei, kes ajatolla järku tõsteti alles sellele ametipostile valituna (enne kandis hojjatoleslami tiitlit).
Naisajakirjanikuna räägib Sciolino ka normidest, mis kehtivad naistele rõivastumise
l. Enamlevinud on arvamus, et Iraanis kannavad naised chadori (pärsia sõna musta telgitaolise ülerõiva kohta, sarnast riideeset nimetavad araablased abayaks ja afgaanid burqaks). Must ülarõivas on nõutud küll mošee külastamiseks ning iraanlannadel ametiasutustes ning koolides, kuid suurema mureta saab läbi ka vaid salliga juukseid kattes ning kandes vööta mantlit tavariiete peal. Sciolino kirjeldab värvikalt seiku, kus ta kasutas fotot, mis kujutas teda koos ajatolla Homeiniga ning tema pead kattis vaid rätik. Juhtumitel kui hilisemal ajal mõni vaimulik temalt chadori kandmist nõudis, tõmbas ta foto välja ja teatas, et mis sobis islamivabariigi asutajale, peab sobima ka teistele. Enamasti see töötas, aga aja möödudes läksid rõivastumisreeglid iseenesest lõdvemaks.Omaette põneva peatüki moodustavad šiiitide märtrikultuuri ja Iraani-Iraagi sõja kirjeldused. See 1980-1988 kestnud sõda on olnud peale II Maailmasõda kõige ohvriterikkam ning Iraanis moodustavad omaette mõjuka grupi sõjast läbi käinud veteranid, nende hulka kuuluba ka Mahmoud Ahmadinejad. Tema tugevaim oponent viimastel presidendivalimistel Mir-Hossein Mousavi Khameneh oli aga sõjaaja peaminister.
Sciolino kirjeldab ka valikusõela, mis tuleb kandidaatidel läbida enne, kui nad saavad õiguse valimistel osaleda. Vaid mõni protsent soovijatest kuulutatakse vaimulike komisjoni poolt selleks sobivaks. Kuid valimised on sellele vaatamata alati tulised olnud ning tulemused nii mõnigi kord ettearvamatud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar