Andsin täna verd. Ja seni kuni käsi pumpab pallikest ja veri veenist kotti voolab, oli aega mõelda, miks ma seda üldse teen.
Esimest korda teadvustasin doonoriks saamise võimaluse neliteist suve tagasi. Olime klassikaaslastega just edukalt ülikooli sisseastumiseksamid sooritanud. Ilmselt sada-kakssada aastat tagasi oleks inimesed oma rõõmsat sündmust tähistanud kirikule altari või kroonlühtri kinkimisega, aga ajad on teised. Nii seadsime kooliaegse parima sõbrannaga sammud Maarjamõisa, et verd loovutada. Paraku olid minu verenäitajad peale intensiivset eksamiteperioodi nii viletsakesed, et minu verd ei tahetudki. Kogu mulje sain vaid värskest arstitudengist sõbrannalt, kes käis veel paar päeva peale oma vereloovutust kaamelt ringi. Nii jäigi veredoonorluse mõte tosinaks aastaks soiku.
Paar aastat tagasi tegin uue katse. Nüüd oli hemoglobiin korras, vererõhk ideaalne ning kuna ma polnud ka liig eksootilistes paikades reisinud, end tatoveerinud ega augustanud, siis saingi seekord doonoritoolile.
Sellel, mis juhtus minuga järgmisel päeval, võib olla neli põhjust.
Esiteks olid nii Ädala tänava verekeskuse arst kui minuga tegelenud õde ülisõbralikud, hoolivad ja soojad.
Teiseks oli just minu veregrupi verd abivajajatel vaja.
Kolmandaks oli peale vereloovutust nii kerge tunne, et ma sain aru, miks keskajal aadrilaskmist ravimeetodina kasutati.
Neljandaks saabus esimene päikeseline kevadpäev.
Kõigi nende nelja positiivse elamuse koosmõjul on mul esimesest doonoripäevast õnnis mälestus.
Doonoriks tulek on tehtud kõigile väga mugavaks. Tallinna kesklinnas on uus doonorikeskus ning mööda Eestit sõidab ringi doonoritelk. Selleks, et doonoriks saada peab olema täisealine ning terve, puhanud ja söönud.
Esimest korda teadvustasin doonoriks saamise võimaluse neliteist suve tagasi. Olime klassikaaslastega just edukalt ülikooli sisseastumiseksamid sooritanud. Ilmselt sada-kakssada aastat tagasi oleks inimesed oma rõõmsat sündmust tähistanud kirikule altari või kroonlühtri kinkimisega, aga ajad on teised. Nii seadsime kooliaegse parima sõbrannaga sammud Maarjamõisa, et verd loovutada. Paraku olid minu verenäitajad peale intensiivset eksamiteperioodi nii viletsakesed, et minu verd ei tahetudki. Kogu mulje sain vaid värskest arstitudengist sõbrannalt, kes käis veel paar päeva peale oma vereloovutust kaamelt ringi. Nii jäigi veredoonorluse mõte tosinaks aastaks soiku.
Paar aastat tagasi tegin uue katse. Nüüd oli hemoglobiin korras, vererõhk ideaalne ning kuna ma polnud ka liig eksootilistes paikades reisinud, end tatoveerinud ega augustanud, siis saingi seekord doonoritoolile.
Sellel, mis juhtus minuga järgmisel päeval, võib olla neli põhjust.
Esiteks olid nii Ädala tänava verekeskuse arst kui minuga tegelenud õde ülisõbralikud, hoolivad ja soojad.
Teiseks oli just minu veregrupi verd abivajajatel vaja.
Kolmandaks oli peale vereloovutust nii kerge tunne, et ma sain aru, miks keskajal aadrilaskmist ravimeetodina kasutati.
Neljandaks saabus esimene päikeseline kevadpäev.
Kõigi nende nelja positiivse elamuse koosmõjul on mul esimesest doonoripäevast õnnis mälestus.
Doonoriks tulek on tehtud kõigile väga mugavaks. Tallinna kesklinnas on uus doonorikeskus ning mööda Eestit sõidab ringi doonoritelk. Selleks, et doonoriks saada peab olema täisealine ning terve, puhanud ja söönud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar