Lähme seenele!

Mulle meeldib Eestimaa suvi ka siis, kui rannailma polegi. Sest kui pole rannailma, siis on seeneilm. Selle aasta esimene seenelkäik on tehtud ja saak polnud paha.

Igal kogenud seenelisel on välja kujunenud oma kodumetsad, mille puhul teada nii seenesordid kui kindlamad tukad, kust alati midagi korvi leiab. Aga püüa sa seeneliselt välja pressida, kust ta oma korvitäitega saabub. Ikka on vastuseks, et „Värska kandist” või „Häädemeeste lähistelt”. Ei täpsemalt. Sest võõrad hordid koduses seenemetsas on vist ühe seenelise õudusunenäoks.

Kui aga väljakujunenud korjeala pole, siis möödunud nädalavahetuse põhjal annan lihtsat nõu. Kui tee äärde on jäetud seeneliste autosid piisava tihedusega, siis võib aimata head saaki. See kehtib eriti kukeseente puhul, sest neil on komme end sambla sisse peita ja nii on lootust, et eelmine seeneline lihtsalt kõiki kollaseid hõrke vilju pole avastanud. Kukeseentel on veel kaks suurt plussi. Esiteks ussid neid tavaliselt ei söö. Teiseks on neil komme kasvada ringina, nii et kui oled leidnud sambla seest ühe kukeseene võid linnukoerana ajada jälge ja leida teise, kolmanda ja ei tea mitu veel.

Mul on mõni kord õnnestunud sattuda külluslikele ringidele. Selles seeneringis oli üle saja kukeseene. Aga sellisele kullaaugule saab sattuda küll ainult siis, kui vaid üks seeneline aastas sellisesse salajasse kohta satub.

Kes aga otsida ei malda, võib sel suvel rahulikult mustikale minna, metsad on neist maitsvatest marjadest pungil. Ja saagirikkamate metsade nimekirja leiab siit: http://www.rmk.ee/teemad/looduses-liikujale/marjad-seened