Aitähh sõbrad, et te olemas olete, kui on vaja koormat jagada.
Eesti inimarengu aruandes oli palju mõtlemapanevat, kuid üks küsimus oli eriti hinge minev. See oli peatükk eestlaste rahulolust oma eluga. Selgub, et rahulolematutel on majanduslik seis ja staatus paremad kui inimestel, kes peavad end rahulolevateks. Rahulolematuse esmaallikas paistab olevat puudujääk sõprussuhetes ja pereelus.
(vaata joonis 3.4.1. lk 68)
Kaks nädalavahetust mööda Lääne-Eestit ja Kagu-Eestit viisid mind kokku paljude inimestega, kellel on elu tõeliselt raske. Paljud on kaotanud töö, veel enamad kardavad peatset töökaotust. On palju vanu inimesi, kes toetavad oma pensionist lapsi ja lapselapsi. Kõik need inimesed küsisid, et mis on küll valitsusel meelel, kui kärpima asutakse laste ja vanade arvelt. Mida mõtleb peaminister kui avaldab arvamust, et ega töötuid kärbe puutumata tohi jätta. Kas ta tõesti tahab teha veel lisakaristuse inimestele, kes on kaotanud valdavalt endast mitteolenevatel põhjustel ameti ja sooviks toetustest sõltumise asemel kindlalt tööd leida. Tööd leida aga on raske või isegi pea võimatu.
Oli inimesi, kes karjusid ja ründasid. Kas sellepärast, et „te seal kaugel Toompeal oleme kõik ühesugused“ või vastupidi seetõttu, et „mis te seda Ansipit pidevalt kritiseerite, ta juba ametis olnud, las olla edasi“. Inimarengu aruanne ütleb rahulolematute kohta veel, et nad on keskmisest pisut enam seotud erinevate kodanikeühendustega, samas on nende usaldus ühiskonnainstitutsioonide vastu mõnevõrra keskmisest madalam ning kümnendik on valmis Eestist alaliselt ning 27% ajutiselt lahkuma.
Aga ründajatest palju enam võtsin ma südamesse inimesi, kes oma eluraskustest rääkides kurjaks ei muutunud, rääkisid oma loo ära ja selle loo juures ei suutnud pisaraid tõrjuda. Ausalt öeldes oli peale kolme pikka päeva Põlvamaal, Võrumaal ja Valgamaal tunne kui pesumasina trumlis läbiloputatul. Kuid mõtted said selgemaks ja selgemaks sai ka veendumus, et me seisame Riigikogus õige asja eest kui püüame kärbetest säästa nõrgemaid ja maksukoormuse tänases majanduskriisis laotada õiglasemalt jõukamate õlule.
Veidi andis rõõmsat tooni pikale nädalavahetusele ka Tartu Raekoja platsi kogunenud ligi kakstuhat inimest, kes meie Eurobussi korraldatud kontserdile kaasa elama olid tulnud.
(vaata joonis 3.4.1. lk 68)
Kaks nädalavahetust mööda Lääne-Eestit ja Kagu-Eestit viisid mind kokku paljude inimestega, kellel on elu tõeliselt raske. Paljud on kaotanud töö, veel enamad kardavad peatset töökaotust. On palju vanu inimesi, kes toetavad oma pensionist lapsi ja lapselapsi. Kõik need inimesed küsisid, et mis on küll valitsusel meelel, kui kärpima asutakse laste ja vanade arvelt. Mida mõtleb peaminister kui avaldab arvamust, et ega töötuid kärbe puutumata tohi jätta. Kas ta tõesti tahab teha veel lisakaristuse inimestele, kes on kaotanud valdavalt endast mitteolenevatel põhjustel ameti ja sooviks toetustest sõltumise asemel kindlalt tööd leida. Tööd leida aga on raske või isegi pea võimatu.
Oli inimesi, kes karjusid ja ründasid. Kas sellepärast, et „te seal kaugel Toompeal oleme kõik ühesugused“ või vastupidi seetõttu, et „mis te seda Ansipit pidevalt kritiseerite, ta juba ametis olnud, las olla edasi“. Inimarengu aruanne ütleb rahulolematute kohta veel, et nad on keskmisest pisut enam seotud erinevate kodanikeühendustega, samas on nende usaldus ühiskonnainstitutsioonide vastu mõnevõrra keskmisest madalam ning kümnendik on valmis Eestist alaliselt ning 27% ajutiselt lahkuma.
Aga ründajatest palju enam võtsin ma südamesse inimesi, kes oma eluraskustest rääkides kurjaks ei muutunud, rääkisid oma loo ära ja selle loo juures ei suutnud pisaraid tõrjuda. Ausalt öeldes oli peale kolme pikka päeva Põlvamaal, Võrumaal ja Valgamaal tunne kui pesumasina trumlis läbiloputatul. Kuid mõtted said selgemaks ja selgemaks sai ka veendumus, et me seisame Riigikogus õige asja eest kui püüame kärbetest säästa nõrgemaid ja maksukoormuse tänases majanduskriisis laotada õiglasemalt jõukamate õlule.
Veidi andis rõõmsat tooni pikale nädalavahetusele ka Tartu Raekoja platsi kogunenud ligi kakstuhat inimest, kes meie Eurobussi korraldatud kontserdile kaasa elama olid tulnud.
2 kommentaari:
Kindlasti tuleks leida mõni päev, millal sõpradele pühendada. Pole ju teisi tähtsamaid asju kui sõprus.
Ma leian selle päeva:) veel enne jaani!
Postita kommentaar