Seni kuni pole oma silmaga näinud kuidas kulupõleng hoogu võtab ja kui kiirelt levib, jäävad kõik hoiatused kuival ajal tuld teha, kaugeks.
Sama on ilmselt ka riigi eelarvega. Seni, kuni riik ja tema eelarve on alati ära päästetud, ei antagi aru, et üks rumalus võib kiirelt viia teiseni ja varsti on mastaabid kasvanud üle otsustajate (kustutajate) pea.
Sattusin sel nädalavahetusel kustutama oma elu esimest kulupõlengut. Huvitaval kombel on minu ümber alati olnud vastutustundlikud inimesed ja hooletusest lahti läinud tuld olin seni näinud vaid uudistest. Kurioosumeid nagu „mees põletas koos kuluga ka naabri sauna“ pidasin süüdimatuse tipuks.
Nüüd aga oli keegi teinud tuld kündmata kulusel põllul otse kuiva männituka kõrval. Kogemus esimesest kulukustutamisest ütleb: esimese asjana helista tuletõrjesse! Neil võtab kohalejõudmine aega, aga see aeg on lühem, kui suudad anda adekvaatse kirjelduse, kus põleng asub (maakohtades muide on asukoha edastamine omaette intelligentsustest). Ise tuld kustutama asudes on aga labidas märksa tõhusam relv kui käepärase anumaga vee tassimine kaugest kraavist. Kuid kõige hullem on tegevusetus ja lootus, et ehk kustub tuli iseenesest.
Riigieelarve puhul on lugu sarnane. Kui keeldutakse otsimast abi professionaalidelt, võib hilinenud abi kalliks maksma minna. Huvitaval kombel on tänase valitsuse ainus majandusharidusega liige rahvastikuminister Urve Palo. Hariduse kompenseeriks ministri puhul ka kogemus ning motiveeritus, kuid peaministril ei paista kumbagi enam olevat. Sest aina uued kärped meenutavad pigem peoga vee tassimist tule kustutamiseks, samas kui oleks vaja üle vaadata hoopis maksusüsteem ja riigi tulubaas. Ilma tuludeta ei saa investeerida ka uude tõusu. Kui seda aga ei toimu, võib kevadise kulutule (vabandust majanduslanguse) nahka minna enam kui üks metsatukk.
Sama on ilmselt ka riigi eelarvega. Seni, kuni riik ja tema eelarve on alati ära päästetud, ei antagi aru, et üks rumalus võib kiirelt viia teiseni ja varsti on mastaabid kasvanud üle otsustajate (kustutajate) pea.
Sattusin sel nädalavahetusel kustutama oma elu esimest kulupõlengut. Huvitaval kombel on minu ümber alati olnud vastutustundlikud inimesed ja hooletusest lahti läinud tuld olin seni näinud vaid uudistest. Kurioosumeid nagu „mees põletas koos kuluga ka naabri sauna“ pidasin süüdimatuse tipuks.
Nüüd aga oli keegi teinud tuld kündmata kulusel põllul otse kuiva männituka kõrval. Kogemus esimesest kulukustutamisest ütleb: esimese asjana helista tuletõrjesse! Neil võtab kohalejõudmine aega, aga see aeg on lühem, kui suudad anda adekvaatse kirjelduse, kus põleng asub (maakohtades muide on asukoha edastamine omaette intelligentsustest). Ise tuld kustutama asudes on aga labidas märksa tõhusam relv kui käepärase anumaga vee tassimine kaugest kraavist. Kuid kõige hullem on tegevusetus ja lootus, et ehk kustub tuli iseenesest.
Riigieelarve puhul on lugu sarnane. Kui keeldutakse otsimast abi professionaalidelt, võib hilinenud abi kalliks maksma minna. Huvitaval kombel on tänase valitsuse ainus majandusharidusega liige rahvastikuminister Urve Palo. Hariduse kompenseeriks ministri puhul ka kogemus ning motiveeritus, kuid peaministril ei paista kumbagi enam olevat. Sest aina uued kärped meenutavad pigem peoga vee tassimist tule kustutamiseks, samas kui oleks vaja üle vaadata hoopis maksusüsteem ja riigi tulubaas. Ilma tuludeta ei saa investeerida ka uude tõusu. Kui seda aga ei toimu, võib kevadise kulutule (vabandust majanduslanguse) nahka minna enam kui üks metsatukk.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar