Ennustama ei hakka, aga viimaste valitsuste keskmine eluiga on olnud 2 aastat.
Taasiseseisvunud Eestis on olnud 12 valitsust, neist lühim Andres Tarandi juhitud nn jõulurahuvalitsus (1994-95) ja seni pikim Mart Laari kaks aastat ja 10 kuud kestnud teine valitsus (1999-2002).
Tarandi valitsus on ainus, kus ministrite osas vahetusi ei tehtud, see-eest Laar vahetas esimesel valitsusajal välja siseminisri, välisministri, kultuuri-ja haridusministri, sotsiaalministri, lisaks töötas kolme erineva majandusministri, kolme erineva rahandusministri ning lausa nelja erineva kaitseministriga.
Seega ühe ministri väljavahetamine ei kuuluta veel valitsuse lõppu. Küll oleks aga signaal, kui neid lühikese vahemaa tagant kahe kaupa langema hakkab, nagu juhtus Partsi valitsuse viimastel päevadel Ken-Marti Vaheri ning Kristiina Ojulandiga.
Huvitaval kombel on sotsiaalministri positsioonil olnud haruldaselt vähe ministrite vahetusi. Seda vaatamata sellele, et kui Edgar Savisaare 1990-92 valitsuses töötasid eraldi Sotsiaalhooldusminister, Tervishoiuminister ning Sotsiaalminister (hiljem tööminister), siis hiljem on kõik need valdkonnad olnud kanda ühel ainumal sotsiaalministril. Ainsana on sellelt kohalt tagasi astunud Marju Lauristin, kes sarnaselt tänase Maripuuga teenis välja pensionäride meelepaha.
Kõige sagedamini kipuvad vahetuma hoopis siseministrid, seitsmeteistkümnest mehest pole keegi ka hiljem oma positsioonile naasnud. Neile järgneb majandusministri positsioon (arvestamata seda, et enne Toivo Jürgensoni aegset talvist kruusateede ehitust, mis pidi kompenseerima raudtee mahamüüki, oli veel eraldi Teede- ja sideminister).
Ministrite valdkondlik edu või ebaedu ei määra siiski valitsuse eluiga. Palju tõenäolisemalt mõjub saatuslikult rahva usalduskrediidi ammendumine. Nii juhtus Laari teise valitsuse ja Partsi valitsusega. Et kui rahva seas tekkis valitsusega mitterahulolijaid enam kui valitsuse töö kiitjaid, võis lugema hakata veel tegutsemiseks jäänud päevi. Ansipi valitsuse murdepunkt jõudis avaliku arvamuse uuringute kohaselt kätte 2008. aasta novembris, kui esimest korda registreeriti vähem valitsust usaldavaid vastanuid kui toetajaid.
Taasiseseisvunud Eestis on olnud 12 valitsust, neist lühim Andres Tarandi juhitud nn jõulurahuvalitsus (1994-95) ja seni pikim Mart Laari kaks aastat ja 10 kuud kestnud teine valitsus (1999-2002).
Tarandi valitsus on ainus, kus ministrite osas vahetusi ei tehtud, see-eest Laar vahetas esimesel valitsusajal välja siseminisri, välisministri, kultuuri-ja haridusministri, sotsiaalministri, lisaks töötas kolme erineva majandusministri, kolme erineva rahandusministri ning lausa nelja erineva kaitseministriga.
Seega ühe ministri väljavahetamine ei kuuluta veel valitsuse lõppu. Küll oleks aga signaal, kui neid lühikese vahemaa tagant kahe kaupa langema hakkab, nagu juhtus Partsi valitsuse viimastel päevadel Ken-Marti Vaheri ning Kristiina Ojulandiga.
Huvitaval kombel on sotsiaalministri positsioonil olnud haruldaselt vähe ministrite vahetusi. Seda vaatamata sellele, et kui Edgar Savisaare 1990-92 valitsuses töötasid eraldi Sotsiaalhooldusminister, Tervishoiuminister ning Sotsiaalminister (hiljem tööminister), siis hiljem on kõik need valdkonnad olnud kanda ühel ainumal sotsiaalministril. Ainsana on sellelt kohalt tagasi astunud Marju Lauristin, kes sarnaselt tänase Maripuuga teenis välja pensionäride meelepaha.
Kõige sagedamini kipuvad vahetuma hoopis siseministrid, seitsmeteistkümnest mehest pole keegi ka hiljem oma positsioonile naasnud. Neile järgneb majandusministri positsioon (arvestamata seda, et enne Toivo Jürgensoni aegset talvist kruusateede ehitust, mis pidi kompenseerima raudtee mahamüüki, oli veel eraldi Teede- ja sideminister).
Ministrite valdkondlik edu või ebaedu ei määra siiski valitsuse eluiga. Palju tõenäolisemalt mõjub saatuslikult rahva usalduskrediidi ammendumine. Nii juhtus Laari teise valitsuse ja Partsi valitsusega. Et kui rahva seas tekkis valitsusega mitterahulolijaid enam kui valitsuse töö kiitjaid, võis lugema hakata veel tegutsemiseks jäänud päevi. Ansipi valitsuse murdepunkt jõudis avaliku arvamuse uuringute kohaselt kätte 2008. aasta novembris, kui esimest korda registreeriti vähem valitsust usaldavaid vastanuid kui toetajaid.
6 kommentaari:
Valitsus vahetub siis, kui Hr. Savisaar on kadunud eesti poliitikast ja enam ei ole hirmugi, et me Hr. Savisaare aktiivsel juhtimisel Vene Föderatsiooni osaks saame.
Vastupidi, ma usun, et Savisaareta tekiks Eesti poliitikal veel seninägematuid probleeme.
Temaga hirmutamine on aga tobe ja töötas vahest 1999 kui Tallinnas tehti "seitsme päkapiku koalitsioon Keskerakonna vastu". Kuna see avantüür lõppes aga nii õnnetult, siis hiljem pole kõheldud ka pankrotistunud valitsuskoalitsioone keskerakonna abil parandamast.
See esimene kommentaator on patoloogiline Keskerakonna vihkaja. Samuti ei armasta ta sotse, rohelisi ja reformikaid. Tema sümpaatia kuulub laarlastele. Temaga pole mõtet debateerima hakata, sest sellel pole tulemust. Möödunud novembrist läks neil teise blogija Wild´iga sedavõrd tuliseks, et ta teenis ära isegi Ogara Emase karika. Siiani viitab blogi http://wildikas.wordpress.com/ sellele kõnealusele kommentaatorile lingiga, mille pealkirjadeks on Ogar Emane ja Ogar Emane peidus. Ka minu blogis on ta selle nime all figureerinud. Vabandan pikaks läinud selgituse pärast.
Püstitatud teemast nii palju, et minu jaoks on ilmselge märk valitsuse peatsest vahetumisest see kui teleuudistest kaovad ära valitsuse ministrid (avamised, lindid, muhedad pressikonverentsi naljatamised, herilane Juhan Partsile suhu lendamas jne) ning asemele tulevad skandaalide selgitamised. Ma ei ole tuvastanud ministrite kadumise ja valitsuse kukkumise ajalist seost kuid arva, et see on mõnede kuude küsimus. Lisaks tuleb arvestada ka kahtesid valimisi. Reformikad tavaliselt ei andesta kui nende minister valitsusest ära lüüakse. Mäletan, et pärast Ojulandi kangutamist ei läinud vist rohkem kui 6 kuud ja reform ründas Ken-Marti Vaherit ning sellega koos kukkus ka Juhan Partsi valitsus. Ma pakun, et reformikad teevad olukorras süüdlasteks Padari ja Partsi.
Keskerakonna värske reklaamikampaania (protest2009.eu) teeb ikka tõesti viha. Täpselt nagu see veebipõhine arvutimäng "Juhi nagu Ansip". Kulutada hulk raha ja inimtöötunde ainult selleks, et vastaseid mustata ... Ja seda ajal kui raha ja muid ressursse napib selleks , et rahva elatustaseme hoidmiseks midagi ära teha. Kuidas küll KE-le selgeks teha , et nii ei ole hea ja selline käitumine on lihtsalt madal. Raskel ajal peaksid riigimehed unustama vastuolud ja seljad kokku panema ning leidma tee kriisi üle elamiseks nii, et rahvas ei kannataks. Selleks me teid sinna valisime.
Tore on lugeda aastataguseid kommentaare sellest, et valitsus vahetub kohe-kohe. Mõne kuu küsimus. Aga võta näpust, ei ole nii. Nagu näha, on ka kesikud ise sellest aru saanud, et ennustus ja lootused seekord ei täitu. Seetõttu pole KE hääletorudest enam ka seda uudist kuulda. Uskuge mind, proua Simson, ei lange ta ka niipea.
Valter, olgem ausad. Täna ei ole enam see valitsus, mis oli selle postituse kirjutamise ajal.
Ja kui poleks rohelisi oma hääli projektipõhiselt vähemusvalitsuse toetuseks andmas kõigis olulistes hääletustes, siis poleks ka seda peaministrit enam.
Postita kommentaar