Lähme seenele!

Mulle meeldib Eestimaa suvi ka siis, kui rannailma polegi. Sest kui pole rannailma, siis on seeneilm. Selle aasta esimene seenelkäik on tehtud ja saak polnud paha.

Igal kogenud seenelisel on välja kujunenud oma kodumetsad, mille puhul teada nii seenesordid kui kindlamad tukad, kust alati midagi korvi leiab. Aga püüa sa seeneliselt välja pressida, kust ta oma korvitäitega saabub. Ikka on vastuseks, et „Värska kandist” või „Häädemeeste lähistelt”. Ei täpsemalt. Sest võõrad hordid koduses seenemetsas on vist ühe seenelise õudusunenäoks.

Kui aga väljakujunenud korjeala pole, siis möödunud nädalavahetuse põhjal annan lihtsat nõu. Kui tee äärde on jäetud seeneliste autosid piisava tihedusega, siis võib aimata head saaki. See kehtib eriti kukeseente puhul, sest neil on komme end sambla sisse peita ja nii on lootust, et eelmine seeneline lihtsalt kõiki kollaseid hõrke vilju pole avastanud. Kukeseentel on veel kaks suurt plussi. Esiteks ussid neid tavaliselt ei söö. Teiseks on neil komme kasvada ringina, nii et kui oled leidnud sambla seest ühe kukeseene võid linnukoerana ajada jälge ja leida teise, kolmanda ja ei tea mitu veel.

Mul on mõni kord õnnestunud sattuda külluslikele ringidele. Selles seeneringis oli üle saja kukeseene. Aga sellisele kullaaugule saab sattuda küll ainult siis, kui vaid üks seeneline aastas sellisesse salajasse kohta satub.

Kes aga otsida ei malda, võib sel suvel rahulikult mustikale minna, metsad on neist maitsvatest marjadest pungil. Ja saagirikkamate metsade nimekirja leiab siit: http://www.rmk.ee/teemad/looduses-liikujale/marjad-seened

Tausta rahanduskomisjonist

Rahanduskomisjonis arutati õiguskantsler Indrek Tederi ettepanekut. Õiguskantsler viitas, et vaid 4 tööpäeva seaduse kehtima hakkamise ning käibemaksumäära tõusu vahel rikub Põhiseaduse mõtet.

Tegin ettepaneku õiguskantsleri ettepanekut aktsepteerida ning asuda muutma Riigi 2009. aasta teise lisaeelarve seadusega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadust.

Kuigi ma leian, et kaudsed maksud on niigi liiga kõrged ja koormavad sellega eelkõige madalapalgalisi ning lapsi ja vanu inimesi, kes veel või enam ei tööta, nägin kiire kompromissina mitte maksumäära tagasikeeramist, vaid seda et seadusele tuleb lisada üleminekusätted ning teatav kompenseerimismehhanism, millega hüvitada kahjud, mis tulenesid käibemaksu tõstmise väga lühiajalisest etteteatamisest.

Sellega saaksid ettevõtjad tagasi teatud kulud ülesannete eest, mida riik ootamatult ja põhjendamatult lühikese aja jooksul neile peale pani. Näiteks ületundide eest, mida kiire maksutõusu jõustumiseks teha tuli. Samuti näiteks varemtrükitud ühistranspordipiletite asendamiseks. Üleminekusätted peaksid kindlasti kehtima juba teostatud riigihangetele ning kassapõhist arvestust pidavatele FIE-dele.

Sisuline arutelu oli komisjonis täiesti olemas, aga soovi oma viga tunnistada neil, kes 18. juunil käibemaksu tõstmise poolt hääletasid, ei olnud. Kõige imelikumalt käitusid rohelised. Nimelt tuli komisjoni Marek Strandberg, kes hääletamise hetkeks rohelise Trapido ruumist välja eskortis. Nii jäi tulemuseks 5:5, pluss ukse taga redutav Toomas Trapido ja ettepanek õiguskantsleri ettepanekut aktsepteerida komisjonis toetust ei leidnud.

Paraku kui Riigikogu 3. augusti istungil õiguskantsleri ettepanek toetust ei leia, läheb ta Riigikohtusse. On suur tõenäosus, et antud küsimuses toetab Riigikohus õiguskantsleri argumente. Selle kohtuetapi lõppedes on kahjud aga tänase kompenseerimisega võrreldes juba kordades suuremad. Mul on kuri kahtlus, et vähemusliidu tuima panemise taga on kalulatsioon, et peale kohalikke valimisi pole valitsuse mured enam nende kaelas ja las järgmine valitsus klatib siis eelmise tehtud vigu.

Suvepäevad Käsmus

Keskerakond pidas suvepäevi Käsmus. Ilus ja mõnus oli. Rahvast oli murdu ja tegevust küllaga. Vahepeal paistis ka päike ja vesi oli ujumiseks mõnus.


Suvepäevalistele esines brigaadikindral Urmas Roosimägi.

Käsmu ekskursioon meremuuseumi juhataja Aarne Vaik' i juhtimisel oli osalejate poolest menukaim atraktsioon.

Kuid ka tordivõistlusel oli osalemas mitukümmend naiskonda. Pildil saarlased oma triibulises meremeherõivas ja kalaikebanaga (taamal Nõmme naiskond Siiri Oviiri juhtimisel).

Karaokevõistlusel esitati vanadest populaarsetest vikerviisidest Rammsteinini
Oli jõumeeste võistlus (pildil tugevaim riigikogulane demonstratsioonesinemist tegemas)

Võistluse korraldajaks olid Võrumaa tuntud rammumehed Gert Goršanovi vedamisel.

Ja kiirmaleturniir.

Õhtu lõppes loomulikult peoga, aga selleks hetkeks oli fotoaparaat juba käest pandud.

Veri, ei mingit kahtlust!

Andsin täna verd. Ja seni kuni käsi pumpab pallikest ja veri veenist kotti voolab, oli aega mõelda, miks ma seda üldse teen.

Esimest korda teadvustasin doonoriks saamise võimaluse neliteist suve tagasi. Olime klassikaaslastega just edukalt ülikooli sisseastumiseksamid sooritanud. Ilmselt sada-kakssada aastat tagasi oleks inimesed oma rõõmsat sündmust tähistanud kirikule altari või kroonlühtri kinkimisega, aga ajad on teised. Nii seadsime kooliaegse parima sõbrannaga sammud Maarjamõisa, et verd loovutada. Paraku olid minu verenäitajad peale intensiivset eksamiteperioodi nii viletsakesed, et minu verd ei tahetudki. Kogu mulje sain vaid värskest arstitudengist sõbrannalt, kes käis veel paar päeva peale oma vereloovutust kaamelt ringi. Nii jäigi veredoonorluse mõte tosinaks aastaks soiku.

Paar aastat tagasi tegin uue katse. Nüüd oli hemoglobiin korras, vererõhk ideaalne ning kuna ma polnud ka liig eksootilistes paikades reisinud, end tatoveerinud ega augustanud, siis saingi seekord doonoritoolile.

Sellel, mis juhtus minuga järgmisel päeval, võib olla neli põhjust.
Esiteks olid nii Ädala tänava verekeskuse arst kui minuga tegelenud õde ülisõbralikud, hoolivad ja soojad.
Teiseks oli just minu veregrupi verd abivajajatel vaja.
Kolmandaks oli peale vereloovutust nii kerge tunne, et ma sain aru, miks keskajal aadrilaskmist ravimeetodina kasutati.
Neljandaks saabus esimene päikeseline kevadpäev.

Kõigi nende nelja positiivse elamuse koosmõjul on mul esimesest doonoripäevast õnnis mälestus.

Doonoriks tulek on tehtud kõigile väga mugavaks. Tallinna kesklinnas on uus doonorikeskus ning mööda Eestit sõidab ringi doonoritelk. Selleks, et doonoriks saada peab olema täisealine ning terve, puhanud ja söönud.

Pärsia peeglid

Eestimaa suve pikkadest päevadest saab päris mitu tegusat tundi juurde, et häid raamatuid lugeda.

Elaine Sciolino „Persian Mirrors. The Elusive Face of Iran” on ka üheksa aastat peale esmailmumist väga valgustav raamat tänase Iraani kujunemisest ning jõujoontest selles islami vabariigis.

Elaine Sciolino oli üks ajakirjanikest, kes moodustas nn inimkilbi ajatolla Homeinile, kui see 1979. aastal pärast šahhi põgenemist Iraani naasis, et läbi viia islamirevolutsioon. Ajakirjanikke oli lennukisse vaja selleks, et vähendada riski lennuki allatulistamiseks. Mõned allikad on viidanud, et sellist luba küsisid šahhi armee kindralid lausa Zbigniew Brzezinskilt, toonase USA presidendi julgeolekunõunikult. Kuid lennuk jäi puutumata ning järgnevatel aastakümnetel on Sciolino käinud pidevalt Iraanis ja kajastanud sealseid arenguid nii USA saatkonna pantvangikriisi, Iraagi-Iraani sõja kui ka presidendivalimiste ning tudengirahutuste ajal.

Jõujoontest rääkides kirjeldab ta usutlust 1978. aastal Pariisi lähistel paguluses olnud ajatolla Homeiniga, kes lubas, et Iraani naastes tema ühtegi valitsuspositsiooni ei võta. Naastes kuulutaski ta end kõrgeimaks usujuhiks, kel tegelikult suurem võimutäius, kui kellelgi teisel Iraanis. Ajatolla Homeini järglaseks Iraani kõrgeima juhi kohal on ajatolla Ali Akbar Hashemi Khamenei, kes ajatolla järku tõsteti alles sellele ametipostile valituna (enne kandis hojjatoleslami tiitlit).

Naisajakirjanikuna räägib Sciolino ka normidest, mis kehtivad naistele rõivastumisel. Enamlevinud on arvamus, et Iraanis kannavad naised chadori (pärsia sõna musta telgitaolise ülerõiva kohta, sarnast riideeset nimetavad araablased abayaks ja afgaanid burqaks). Must ülarõivas on nõutud küll mošee külastamiseks ning iraanlannadel ametiasutustes ning koolides, kuid suurema mureta saab läbi ka vaid salliga juukseid kattes ning kandes vööta mantlit tavariiete peal. Sciolino kirjeldab värvikalt seiku, kus ta kasutas fotot, mis kujutas teda koos ajatolla Homeiniga ning tema pead kattis vaid rätik. Juhtumitel kui hilisemal ajal mõni vaimulik temalt chadori kandmist nõudis, tõmbas ta foto välja ja teatas, et mis sobis islamivabariigi asutajale, peab sobima ka teistele. Enamasti see töötas, aga aja möödudes läksid rõivastumisreeglid iseenesest lõdvemaks.

Omaette põneva peatüki moodustavad šiiitide märtrikultuuri ja Iraani-Iraagi sõja kirjeldused. See 1980-1988 kestnud sõda on olnud peale II Maailmasõda kõige ohvriterikkam ning Iraanis moodustavad omaette mõjuka grupi sõjast läbi käinud veteranid, nende hulka kuuluba ka Mahmoud Ahmadinejad. Tema tugevaim oponent viimastel presidendivalimistel Mir-Hossein Mousavi Khameneh oli aga sõjaaja peaminister.

Sciolino kirjeldab ka valikusõela, mis tuleb kandidaatidel läbida enne, kui nad saavad õiguse valimistel osaleda. Vaid mõni protsent soovijatest kuulutatakse vaimulike komisjoni poolt selleks sobivaks. Kuid valimised on sellele vaatamata alati tulised olnud ning tulemused nii mõnigi kord ettearvamatud.

Vietnam - sinna läheks kohe tagasi

Tallinnas toimuvad Eesti ja Vietnami välisministeeriumide konsultatsioonid, mille üheks eesmärgiks on kergendada eestlastele ka Vietnami viisarežiimi.

Kaunis Veitnam on väärt maa, kuhu reisida. Kui seni saab viisat taotleda Vietnami suursaatkonnas tingimusel, et ette on näidata nii saabumis- kui lahkumispilet, siis see on igasuguste viimase hetke sooduslennupiletite hankimiseks tee kinni pannud. Aga sellele vaatamata tasub Vietnamisse minna ja kiiresti. Sest praegu on tal veel eelis olla suhteliselt avastamata maa, vähemalt rikastest riikidest tulevatele turistivoogudele, kes automaatselt hinnataset tõstaksid. Üheks põhjuseks võib olla peletavana kõlav kommunistide võim. Teiseks aga kindlasti Vietnami sõja vari, mis tänase päevani tähendab sõjas maha külvatud ja seni lõhkemata laskemoona. Hinnatakse, et 1975. aastaks kui Vietanami sõda lõppes jäi maha 150 tuhat tonni lõhkemata laskemoona, mille tõttu on siiani hukkunud või vigastatud üle 40 tuhande vietnamlase. Ka täna soovitatakse džunglites mitte astuda sinna, kus sa pole kindel, et keegi teine oleks juba käinud.




Vietnami plussiks on aga väga mitmekülgne loodus. Mekongi delta, kaunid rannad ja mägised džungliteed. Liikumiseks on parim viis mootoratas, aga ka siseliinide lennuhinnad on mõistlikud ning lennukid viisakad. Vaadates tagantjärele oma reisipilte olen aga kindel, et parimat kööki, kui seni Vietnamis, pole ma kusagil varem kohanud. Praktiliselt iga kolmas pilt on söögist.

Hommikuti võis näha, kuidas kalurid merelt tulid ja rannasöögikohtades oli võimalik nende saaki kohe maiststa. Kas siis nuudliroa, supi või hautatud krabide näol. Väga huvitavad olid ka igasugused pätsikesed, mille sisse oli pakitud toores tšilliga maitsestatud kanaliha ning riisipannkoogid. Ei näinud just kõige apetiitsemad välja, aga maitse oli seda parem. Vietnamis on kerge liikuda, sest tänu prantslastele on vietnamis kasutusel meile arusaadav tähestik. Inimesed pole põrmugi pealetükkivad, aga samas sõbralikud. Ning ajalugu, templeid ja hauakambreid jätkub mitmekski täistööpäevaks vaadata. Rääkimata sõjaaegsetest katakombidest.

Ringmäng

Euroopa Liidu välispoliitikajuht Javier Solana teatas, et paneb oma ameti maha. Alates hetkest, kui samasuguse avalduse tegi eelmine NATO peasekretär Jaap de Hoop Scheffer, on just teda peetud Solana järglaseks. NATO ja Euroopa Liidu sõlmumine peaks mõlemale organisatsioonile vaid tugevust lisama. Euroopa Liit on majanduslikult hiid, kuid julgeoleku alal on tema kasv kängu jäänud. Sajad analüütikud on ennustanud paratamatut hääbumist ka NATO-le, eriti pärast külma sõja lõppu, mil kadus Varssavi blokist ja Nõukogude armeest lähtuv ühine ja liitev oht. NATO seevastu hoopiski kasvab, kuid mõnigi liikmesriik tajub, et suurem ei tähenda veel tugevamat.

Kohtusin eelmisel kuul Brüsselis uue USA suursaadikuga NATO juures. Ivo Daalder on tuntud kui globaalse NATO toetaja. Samas oli tema esimeseks delegatsiooniks, kellega kohtuda Eesti delegatsioon. Seega meie huvi ja panus nii Euroopa Liidus kui NATOs võib olla suuremgi kui meie rahvaarv lubada võiks.

Aga heade inimeste puhul peame me oma väiksusest silmas pidama, et väärt inimesi ei ole raisata. Seda peab ka Eesti meeles pidama, kui Siim Kallas ei peaks eurovolinikuna enam jätkama. Kas on ettepanekuid, mis on Kallase uueks väljakutseks???