Eesti majanduskasvu on tabanud „kõva maandumine”, millele reageerivad lahendusi otsides ettevõtted ja inimesed, aga riik mitte. Sellisena kõlab rahvusvahelise ettevõtluse professori Urmas Varblase sõnutsi „loodusliku valiku tsenaarium” Eesti majanduses. Milline on elu loodusliku valiku tingimustes, sellest kirjutas juba Thomas Hobbes 17. sajandil; see on „üksildane, vaene, vastik, metsik ja lühike.”
Teisipäeval on Riigikogu suures saalis teemaks Arengufondi tegevus. Selle taustamaterjal on huvitav. Muuhulgas analüüsitakse täna ühte enam küsitud küsimust: kuhu maailm liigub ja kust Eesti kasvu otsida?
„Kui rääkida erinevate spetsialistidega meie majanduspoliitikast, siis kõik on ühel meelel, et pikas perspektiivis on tugev hariduslik baas parim majanduspoliitika. Sellega on raske mitte nõustuda. Samas on teada, et tulemusi annavad need muudatused alles kümne aasta pärast. Mis aga ei tähenda, et sellega tegelema ei peaks,” arvab fond.
„Selleks, et majandus jälle kiiresti kasvama saaks, peab meie eksport oluliselt kasvama ja mitte lihtsalt eksport, vaid kõrgema lisandväärtusega eksport. Me vajame rohkem eksporti, mis suudab töötajatele kõrgemat palka maksta. Ja see ei ole ainult kaupade väljavedu. Eksport on ka teenuste eksport, sealhulgas turism, transiit või ärimudeli eksport. Samuti haridus- ja tervishoiuteenuste eksport, finantsvahendus, tarkvaraarendus, loovmajandus – filmi ja -meelelahustustööstus ning disain,” öeldakse Arengufondi taustapaberis.
Nüüd mõtleme, mida teeb valitsus? Hoiab kokku haridus- ja kultuuriministeeriumi eelarvete pealt. Lisab maksu turismiettevõtjatele, tervishoiule läbi ravimite ning meditsiinitehnika ning eksportivale tööstusele, kes kasutab maagaasi. Arengufond on aga muutumas järjest enam paigaks, kus on koos palju tippajusid, kelle saatuseks on olla ignoreeritud.
Ehk Andrus Ansipi valitsus on augus olles majanduskasvule veel lisapidureid panemas. Ainsaks dogmaks on jäänud tasakaalus eelarve. Pakkusin täpselt kolm kuud tagasi Keskerakonna volikogus esinedes, et tuleks tõsiselt arutada reservide kasutuselevõttu. Headel aegadel kogutud reservi mõte on seda halbadel aegadel majanduse elavdamiseks kasutada. Selle asemel, et haridusminister Tõnis Lukasel lasta haridusvaldkonnas kokku hoida elementaarsetelt asjadelt nagu koolitoit, võiks Euroopa Liidu tõukefondide kaasfinantseerimiseks plaanitavat 700 miljonit võtta stabilisatsioonireservist. Haridusse investeerimine toob tagasi alles aastate pärast, ent hariduses koonerdamine maksab kordades kallimalt kätte.
Varasemad vastuargumendid reservide kasutamisele on olnud hinnang, et olukord pole veel nii tõsine ja et reservide tarvitamine hoogustaks inflatsiooni veelgi. Vahepealse ajaga on seis läinud hullemaks ja enamik valitsuse alternatiive hoogustavad inflatsiooni märksa otsesemalt. Stabilisatsioonireserve hoitakse valdavalt teiste riikide võlakirjades, seega aitab Eesti säästuraha elavdada täna majandust näiteks Saksamaal, Belgias või Prantsusmaal. Meie jaoks tähendab see aga 4 protsendilist tulusust 11 protsendilises siseriiklikus inflatsioonis ehk säästuraha sulab vaikselt. Kui ebastabiilseks peab olukord minema, et me hakkaksime oma majandust stabiliseerima?
Teisipäeval on Riigikogu suures saalis teemaks Arengufondi tegevus. Selle taustamaterjal on huvitav. Muuhulgas analüüsitakse täna ühte enam küsitud küsimust: kuhu maailm liigub ja kust Eesti kasvu otsida?
„Kui rääkida erinevate spetsialistidega meie majanduspoliitikast, siis kõik on ühel meelel, et pikas perspektiivis on tugev hariduslik baas parim majanduspoliitika. Sellega on raske mitte nõustuda. Samas on teada, et tulemusi annavad need muudatused alles kümne aasta pärast. Mis aga ei tähenda, et sellega tegelema ei peaks,” arvab fond.
„Selleks, et majandus jälle kiiresti kasvama saaks, peab meie eksport oluliselt kasvama ja mitte lihtsalt eksport, vaid kõrgema lisandväärtusega eksport. Me vajame rohkem eksporti, mis suudab töötajatele kõrgemat palka maksta. Ja see ei ole ainult kaupade väljavedu. Eksport on ka teenuste eksport, sealhulgas turism, transiit või ärimudeli eksport. Samuti haridus- ja tervishoiuteenuste eksport, finantsvahendus, tarkvaraarendus, loovmajandus – filmi ja -meelelahustustööstus ning disain,” öeldakse Arengufondi taustapaberis.
Nüüd mõtleme, mida teeb valitsus? Hoiab kokku haridus- ja kultuuriministeeriumi eelarvete pealt. Lisab maksu turismiettevõtjatele, tervishoiule läbi ravimite ning meditsiinitehnika ning eksportivale tööstusele, kes kasutab maagaasi. Arengufond on aga muutumas järjest enam paigaks, kus on koos palju tippajusid, kelle saatuseks on olla ignoreeritud.
Ehk Andrus Ansipi valitsus on augus olles majanduskasvule veel lisapidureid panemas. Ainsaks dogmaks on jäänud tasakaalus eelarve. Pakkusin täpselt kolm kuud tagasi Keskerakonna volikogus esinedes, et tuleks tõsiselt arutada reservide kasutuselevõttu. Headel aegadel kogutud reservi mõte on seda halbadel aegadel majanduse elavdamiseks kasutada. Selle asemel, et haridusminister Tõnis Lukasel lasta haridusvaldkonnas kokku hoida elementaarsetelt asjadelt nagu koolitoit, võiks Euroopa Liidu tõukefondide kaasfinantseerimiseks plaanitavat 700 miljonit võtta stabilisatsioonireservist. Haridusse investeerimine toob tagasi alles aastate pärast, ent hariduses koonerdamine maksab kordades kallimalt kätte.
Varasemad vastuargumendid reservide kasutamisele on olnud hinnang, et olukord pole veel nii tõsine ja et reservide tarvitamine hoogustaks inflatsiooni veelgi. Vahepealse ajaga on seis läinud hullemaks ja enamik valitsuse alternatiive hoogustavad inflatsiooni märksa otsesemalt. Stabilisatsioonireserve hoitakse valdavalt teiste riikide võlakirjades, seega aitab Eesti säästuraha elavdada täna majandust näiteks Saksamaal, Belgias või Prantsusmaal. Meie jaoks tähendab see aga 4 protsendilist tulusust 11 protsendilises siseriiklikus inflatsioonis ehk säästuraha sulab vaikselt. Kui ebastabiilseks peab olukord minema, et me hakkaksime oma majandust stabiliseerima?
.JPG)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar