Euroopast ja valimistest

1979. kui Euroopa Liidu kodanikud said esmakordselt otse Euroopa Parlamenti valida, oli osalusaktiivsus 62,5protsenti. 2004. aastaks langes valimistest osavõtt 45,3 protsendile. Paradoks on selles, et enne 1979. aastat oldi otsevalimiste vastu eeskätt just sel põhjusel, et see annab Europarlamendile liig suure legitiimsuse ning seeläbi vähendab Euroopa Komisjoni olulisust ja võimutäiust.

neli aastat tagasi Siiri Oviiriga EP tulemusi ootamas

Aga vaatamata kartustele on Euroopa Komisjon, mida kodanikud valida ei saa, endiselt teguvõimas ning meil Eestis tekitab eurovoliniku nimetamine vähemalt sama palju elevust kui kogu Eurovalimiste protseduur kokku.

Eesti esimesed EP valimised 2004. aastal tõid kodust välja vaid napilt iga neljanda valija. Eks see on pannud erakonnad pead murdma, mil viisil järgmisel suvel suuremat osalust saada. Ja nii kinniste kui lahtiste nimekirjade pooldajad usuvad, et just nende soositud meetod kaasab enam valijaid. Ehk nii siis, kui toetada saab lihtsalt soositud erakonda, kui ka siis, kui saab kord juba katsetatult valida meeldivat inimest.

Keskerakonnal selgus eile sisevalimiste tulemusel koostatud kandidaatide nimekiri EP valimisteks. Seega on esimene voor läbitud ja erakonna liikmete eelistustes sündinud nimekirja esinumbrid (Edgar Savisaar, Siiri Oviir, Vilja Savisaar, Jüri Ratas, Vladimir Velman ja Enn Eesmaa) on kindlasti väga mõjusad poliitikud, kelle juhtimisel on kinniste valimiste puhul ootused valimistulemusele väga kõrged.

Samas, vaadates ka nimekirja teist poolt (Kadri Simson, Jaak Aab, Marika Tuus, Evelyn Sepp, Aadu Must ning Mailis Reps), oleks meil ka avatud nimekirjade puhul potentsiaali võtta märgatavalt parem tulemus kui möödunud korral.

Seega ei saa valimissüsteemi säilimise või muutmise puhul kuidagi määravaks saada omakasu, vaid siiski kaalutlused, kumb viis edastab inimestele lihtsama ja haaravama sõnumi. Kuni 1979. aastani saatsid liikmesriikide parlamendid oma esindajad Euroopa Parlamenti vastavalt jõudude vahekorrale rahvusparlamendis. Kui otsus anti kodanikele, kaasnes sellega valimsreeglite erinevus liikmesriikides. Erinevad on valimissüsteemid alates viisist kuidas kandidaate nimetatakse kuni selleni kellel üldse on õigus hääletada.

See näitab, et valimisreeglite üle võib lõputult arutada. Tegelikult on aga nii, et kui inimestele selgeks ei tehta, mida tähendab töö Euroopa Parlamendis, siis vaatamata valimissüsteemile, inimesi euroteemadega ei innusta. Seetõttu saigi meie kandidaadid välja käidud kümme kuud enne valimisi. See oli julge samm, sest teised erakonnad alles jälgivad mängu ja kardavad oma esinumbreid nimetada, sest valimishetkeks võib uudsus kaduda või sisu tuhmuda. Keskerakond aga otsustas mitte lüüa Sarah Pailini tüüpi uudsusega, vaid pigem Hillary Clintoni stiilis sisukusega. Ma usun, et Eestis töötab see paremini.