„Meie pole süüdi,” oli ühe uudisteportaali pealkiri, mis võttis kokku sellenädalase Ansipi käigu Riigikogu infotunnis, kus teemaks ikka seesama vana – kuidas nii juhtus, et majandus ja riigi eelarve tuksi läksid. Kes on süüdi ja mida teha on ka kuuldavasti meie idanaabri ajaloo kõige iidsemad küsimused.
Ühte põnevat süümängu kirjeldab majandusekspert Michael Fairbanks artiklitekogumikus „Kultuur on tähtis” (Culture matters – eesti keeles aastast 2002). Tegevus toimub Kolumbias, aga kui tuttav see kõik tundub! Häda oli selles, et kolumblased üritasid Ameerikas müüa nahkkotte, aga äri ei sujunud. Kotid olid liiga kallid, aga samas viletsad. Nii hakkaski üks firma piki tootmisahelat uurima, et milles viga. Tootjad vastasid: „No es nuestra culpa” – pole meie süü. Süüdi olid nahaparkimistöökojad, kes tarnisid neile viletsaid nahku.
Uurijad sõitsid provintsi, nahaparkimistöökodasid otsima. See pole meie süü, kinnitasid nemadki. Süüdi olid hoopis tapamajad, kes ei hoolinud nahkadest, vaid lihast ja kippusid loomi tappes ja nülgides nahku tarbetult vigastama. Liha eest makstakse paremini ja nahast nad ei hooli.
Tapamajades seletati nii. „Vaadake, rantšodes märgitatakse lehmi üleliia, et neid ei varastataks.” Aga põletusmärgid, mõistagi, tegid lehmanahad viletsaks. Rantšoomanikud aga vastasid jällegi „No es nuestra culpa”. Süüdi olid rumalad lehmad, kes nii pea kui kärbes neid hammustas, hakkasid end vastu okastraati sügama, ja muidugi läks siis nahk katki. „Olime selgeks saanud, et Kolumbia käekotitootjad ei suuda konkureerida USA ahvatleval turul, sest nende lehmad on juhmid,” võttis Fairbanks asja kokku. Käekottide tootmine toimus intelligentsemate lehmadega riikides. Muidugi selgus teekonnal veel üht-teist, nagu imporditollid, mis ei lase paremaid nahku sisse vedada jne.
Mis on selle jutu mõte? See, et maailmamajanduse kehv seis pole vabandus meie enda möödapanekutele. Muidu jäämegi süüdistama mõnda olendit, kes vastu ei suuda vaielda.
Ühte põnevat süümängu kirjeldab majandusekspert Michael Fairbanks artiklitekogumikus „Kultuur on tähtis” (Culture matters – eesti keeles aastast 2002). Tegevus toimub Kolumbias, aga kui tuttav see kõik tundub! Häda oli selles, et kolumblased üritasid Ameerikas müüa nahkkotte, aga äri ei sujunud. Kotid olid liiga kallid, aga samas viletsad. Nii hakkaski üks firma piki tootmisahelat uurima, et milles viga. Tootjad vastasid: „No es nuestra culpa” – pole meie süü. Süüdi olid nahaparkimistöökojad, kes tarnisid neile viletsaid nahku.
Uurijad sõitsid provintsi, nahaparkimistöökodasid otsima. See pole meie süü, kinnitasid nemadki. Süüdi olid hoopis tapamajad, kes ei hoolinud nahkadest, vaid lihast ja kippusid loomi tappes ja nülgides nahku tarbetult vigastama. Liha eest makstakse paremini ja nahast nad ei hooli.
Tapamajades seletati nii. „Vaadake, rantšodes märgitatakse lehmi üleliia, et neid ei varastataks.” Aga põletusmärgid, mõistagi, tegid lehmanahad viletsaks. Rantšoomanikud aga vastasid jällegi „No es nuestra culpa”. Süüdi olid rumalad lehmad, kes nii pea kui kärbes neid hammustas, hakkasid end vastu okastraati sügama, ja muidugi läks siis nahk katki. „Olime selgeks saanud, et Kolumbia käekotitootjad ei suuda konkureerida USA ahvatleval turul, sest nende lehmad on juhmid,” võttis Fairbanks asja kokku. Käekottide tootmine toimus intelligentsemate lehmadega riikides. Muidugi selgus teekonnal veel üht-teist, nagu imporditollid, mis ei lase paremaid nahku sisse vedada jne.
Mis on selle jutu mõte? See, et maailmamajanduse kehv seis pole vabandus meie enda möödapanekutele. Muidu jäämegi süüdistama mõnda olendit, kes vastu ei suuda vaielda.
.JPG)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar