
Kolm kuud hiljem, märtsis andis valitsus välja kevadise majandusorignoosi ning asus tutustama "head uudist" , et tänavu langeb majandus "vaid" 8,5 protsenti.
Tegelikkuses on Eesti teist aastat majanduslanguses ning see on kandnud ka minu tänavuaastasi postitusi.
Eesti inimestele on see aga tähendanud aasta jooksul mitukümmet elutähtsat kärbet. Kõiki neid üles lugeda ei saa, liig kurb on see pilt, aga eelkõige on valitsus valinud kaudsete maksude tõstmise, mis lööb eelkõige väiksemapalgalisi ning noori ja vanu (korduvad aktsiisitõusud nii toasoojale, kütusele, maagaasile kui elektrile; käibemaksutõus ravimitele, raamatutele ning kultuuriüritustele ning üldine 2 protsendiline käibemaksutõus suvel, lisaks oluline riigilõivu suurendamine.)
teiseks kokkuhoid laste ja noorte arvelt (lõpetati õppelaenu osaline kustutamine,üliõpilaste toetuste vähendamine 1000-lt kroonilt 920-le, tasuta üliõpilaskohtade vähendamine,kaotati pere esimese lapse pealt tulumaksuvabastus,lõpetati lapsehooldustasu maksmine vanemahüvitist saavale vanemale.Kaotati ranitsatoetus ning kohalikele omavalitsustele laekuvat tulumaksu osa kärbiti lasteaedade ning noortespordi arvelt.)
Selle asemel, et opositsioonist pealt vaadata, kuidas aasta kümne esimese kuuga on endast teada andnud 101093 uut töötut ning valitsuse enda poolt tehtud valeotsuste leevendamiseks on ohvreid pidanud kandma eelkõige väiksema sissetulekuga inimesed, olen püüdnud seista astmelise tulumaksu ning töökohtade loomist kergendava maksupoliitika eest.
Kuna tuima panemine veel aasta võrra tundus aga tõelise ohuna, sai suve lõpul tõsiselt püüeldud ka erakorraliste valimiste korraldamise poole.
Ma siiralt usun, et pidevalt oma aadete eest seistes, saab ka kivisse uuristada augu. Nii sai sel aastal lõpuks ümber Eesti osalemine Iraagis.