Homme ja ülehomme õhtul on võimalik kinos Sõprus vaadata tasuta filmi „Balti loorberid“. See on äsjavalminud film Balti ketist, millele seekordne Ärkamisaja Filmifestival ongi pühendatud.
Filmi autorid Mati Talvik ja Toomas Lepp on hankinud Balti ketist pildimaterjali, mida senini nähtud pole. Ma tean omast kogemusest, et iga seniteadmata killu leidmine on suur töövõit.
Kui ma 10 aastat tagasi kogusin materjale oma raamatu „Iseseisvuspäeva sünd” jaoks, siis suurimaks üllatuseks oli telearhiivi lünklikus. Näiteks 1991. aasta augustisündmuste puhul meenutatakse ikka, kuidas Toompeal toimuvale elati kaasa ETV vahendusel. Aga kuna ajad olid kitsad, siis otseülekandeid kas ei salvestatud või võeti lindid taaskasutusse. Igatahes on säilinud kaks päeva kestvast kriisiistungist vaid paariminutiline Aktuaalse Kaamera lõik lõpphääletusest 1991. aasta 20. augusti öötundidest.
„Balti loorberite“ filmis on uudse materjalina Viljandimaa Rahvarinde inimeste poolt filmitud videod. Üks mees filmis Balti ketti Viljandist põhja poole sõites ja teine lõunasse suundudes. Pilt on natuke hägune ja hüplik, aga seda enam emotsionaalne.
Emotsioone on selles filmis palju. Olen tähele pannud, et kui ma näen mõnda liigutavat hetke, siis jooksevad kinos külmavärinad mööda selgroogu. Selles filmis selline hetk oli.
Balti kett on sündmus, milles osalemist niisama ei unustata. Ka filmis on näha, et veel sel suvel laulupeol antud intervjuudes löövad inimeste näod seda inimketti meenutades särama. Ja see ei ole ainult nii siin Eestis, vaid ka Lätis ja Leedus. Leedus on koguni iga paarikümne kilomeetri järelt mälestusmärk kirjadega, et siit läks läbi Balti kett. Leedus ja Lätis on rajatud ka Tautas Fronte ja Sajudise ehk Leedu ja Läti rahvarinnete muuseumid. Vaadates seda filmi tuleb meelde, et see oli aeg, mil kolm Balti rahvast olid ühtsemad täna.
Kahe miljoni osalejaga ketti läbi kolme maa ei saagi luua, kui ühtsust pole.
Filmi kandev motiiv oli inimeste kaasamine. Mitmed filmi osalised räägivad, kuidas läksid tegema vaid ühte asja, aga korraga olid kogu oma energia Rahvarindele pühendanud. See oli aeg, kui puudus ükskõiksus, sest kõigile läks toimuv korda.
Tänaste mugavustega harjunud inimesel on päris keeruline minna tagasi vaid 20-aasta tagusesse aega. Aega, mil organiseeruti ilma mobiilikõnede ja väga väheste isiklike autodega tervet Eestit läbivaks inimketiks. Seisti maanteel ja infot saadi kaasaskantavatest raadiotest. See külmavärina hetk tuli nähes kaadreid, mil inimesed seisid ketis ja kordasid raadiost ülekantavaid Heinz Valgu sõnu. Need kaadrid olid niivõrd lootust täis. Ja õnneks me täna teame, et eesmärgid said saavutatud ja Eestil õnnestus peaaegu ime, ehk veretu iseseisvumine. Tänasest vaatenurgast on aga liigutav ka see, et nii mõnedki loosungid on ikka olulised, näiteks Rein Taagepera poolt öeldu Lilli piiripunktis 1989. aasta 23. augusti õhtul.
Filmi näeb laupäeval ja pühapäeval kell 19 Ärkamisaja Filmifestivalil.
Filmi autorid Mati Talvik ja Toomas Lepp on hankinud Balti ketist pildimaterjali, mida senini nähtud pole. Ma tean omast kogemusest, et iga seniteadmata killu leidmine on suur töövõit.
Kui ma 10 aastat tagasi kogusin materjale oma raamatu „Iseseisvuspäeva sünd” jaoks, siis suurimaks üllatuseks oli telearhiivi lünklikus. Näiteks 1991. aasta augustisündmuste puhul meenutatakse ikka, kuidas Toompeal toimuvale elati kaasa ETV vahendusel. Aga kuna ajad olid kitsad, siis otseülekandeid kas ei salvestatud või võeti lindid taaskasutusse. Igatahes on säilinud kaks päeva kestvast kriisiistungist vaid paariminutiline Aktuaalse Kaamera lõik lõpphääletusest 1991. aasta 20. augusti öötundidest.
„Balti loorberite“ filmis on uudse materjalina Viljandimaa Rahvarinde inimeste poolt filmitud videod. Üks mees filmis Balti ketti Viljandist põhja poole sõites ja teine lõunasse suundudes. Pilt on natuke hägune ja hüplik, aga seda enam emotsionaalne.
Emotsioone on selles filmis palju. Olen tähele pannud, et kui ma näen mõnda liigutavat hetke, siis jooksevad kinos külmavärinad mööda selgroogu. Selles filmis selline hetk oli.
Balti kett on sündmus, milles osalemist niisama ei unustata. Ka filmis on näha, et veel sel suvel laulupeol antud intervjuudes löövad inimeste näod seda inimketti meenutades särama. Ja see ei ole ainult nii siin Eestis, vaid ka Lätis ja Leedus. Leedus on koguni iga paarikümne kilomeetri järelt mälestusmärk kirjadega, et siit läks läbi Balti kett. Leedus ja Lätis on rajatud ka Tautas Fronte ja Sajudise ehk Leedu ja Läti rahvarinnete muuseumid. Vaadates seda filmi tuleb meelde, et see oli aeg, mil kolm Balti rahvast olid ühtsemad täna.
Kahe miljoni osalejaga ketti läbi kolme maa ei saagi luua, kui ühtsust pole.
Filmi kandev motiiv oli inimeste kaasamine. Mitmed filmi osalised räägivad, kuidas läksid tegema vaid ühte asja, aga korraga olid kogu oma energia Rahvarindele pühendanud. See oli aeg, kui puudus ükskõiksus, sest kõigile läks toimuv korda.
Tänaste mugavustega harjunud inimesel on päris keeruline minna tagasi vaid 20-aasta tagusesse aega. Aega, mil organiseeruti ilma mobiilikõnede ja väga väheste isiklike autodega tervet Eestit läbivaks inimketiks. Seisti maanteel ja infot saadi kaasaskantavatest raadiotest. See külmavärina hetk tuli nähes kaadreid, mil inimesed seisid ketis ja kordasid raadiost ülekantavaid Heinz Valgu sõnu. Need kaadrid olid niivõrd lootust täis. Ja õnneks me täna teame, et eesmärgid said saavutatud ja Eestil õnnestus peaaegu ime, ehk veretu iseseisvumine. Tänasest vaatenurgast on aga liigutav ka see, et nii mõnedki loosungid on ikka olulised, näiteks Rein Taagepera poolt öeldu Lilli piiripunktis 1989. aasta 23. augusti õhtul.
Filmi näeb laupäeval ja pühapäeval kell 19 Ärkamisaja Filmifestivalil.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar