Sel nädalal tekkis paari online uudist sellest, et ma olen hingelt korilane. Veider pealkiri ja veel veidram lühitekst selle pealkirja taga tekitas minus endaski väikese muige olukorra koomilisuse pärast.
Tegelikult aga vestlesin suvelõpul ajakirjanikuga lihtsalt maast ja ilmast, maavanaemast ja lapsepõlvest ning lõõgastumisviisidest. Kuna suur enamus minu blogi lugejatest ei ela Tallinnas ja seega ei saanud oma postkasti ka ajakirja Dirigent, milles see lugu ilmus, siis riputan kogu jutu ka siia blogisse ülesse. Nii pühapäevase lugemise mõttes.
Maavanaema asemel maalaagrid
Sel suvel endast 15 aastat noorematega mööda Eestit sõites tõdes ta aga oma silmaga, et ühele 17-aastasele Tallinna noorele on näiteks Võrumaa suurem eksootika kui Helsingi!
Sestap ongi Kadri seda meelt, et omaaegsetele töö- ja puhkelaagritele ning õpilasmalevatele tuleks taas elu sisse puhuda. „Päris ehedat maavanaema need laagrid muidugi ei asenda, aga ma ise ju mäletan, et mingi pikem reis või uus elamus võis anda tervele suvele oma näo.“
Kuna vahva maalaager, kus linnalaps bussipeatustes hängimise asemel ka väikest taskuraha teenib, peaks olema paik, kuhu iga lapsevanem võib oma lapse saata olenemata sissetulekust, peaks mitte ainult omavalitused, vaid ka riik laste suvelaagritele õla alla panema.
Kadri Simson: „Looduses tunnen end paremini kui Riigikogus“
Kuigi Riigikogu liige Kadri Simson on Tartu tüdrukuna ametlikult puhastverd linnalaps, tõmbab teda justkui magnetiga loodusesse. Kadri sõnul veedabki ta sügiseti oma tööst vaba kvaliteetaja metsas: korv kaenlas ja nuga pihus, seene järelt seene järele astudes.
Kui esialgu võikski arvata, et suur loodusearmastus on Riigikogus rahanduskomisjoni ja korrputsioonivastase seaduse kohaldamise erikomisjoni kuuluval Kadril (32) ehk moodsa linnainimese hetkevaimustus, siis jutu veeredes saab selgeks, et Keskerakonna looduslapsest eseesimees teab omast kogemusest täpselt sedagi, millisest männikäbist saab uue puu.
Mets, lapsepõlve mängumaa
Suur loodusepisik istub Kadris juba lapsepõlvest, sest kõik tema koolivaheajad möödusid maal vanaemade juures: „Ühe vanaema maakoht oli Hageri kandis Raplamaal, kus oli rohkem metsa ja vähem vett. Teine vanaema elas Pärnumaal Toris, temal oli suviti lapse jaoks väga tugev looduslik valuuta – Pärnu jõgi,“ räägib Kadri, kes tänagi eelistab ülerahvastatud supelrannale pigem üksikut metsa- või rabajärve. „Kus tõesti tunned, et vesi on puhas ja justkui paitab keha.“
Juba pisikese plikana arvestas Kadri aegagi looduskalendri järgi: „Kevadvaheaeg algas sinililledega (just vanaema sünnipäevaks, kes iga päev suure kimbu sai), jätkus nurmenukkudega. Suvevaheaja esimestel päevadel sai veel korjatud piibelehti. Järgnesid suvised metsmaasikad. Sügise lähenedes tulid seened.“
Kadri ei mäleta, et oleks kunagi metsa kartnud. Vastupidi, talviste koolivaheaegade eredamad hetked seostuvad talle just salapäraste metsaõhtutega: „Käisime isaga metsas lõket tegemas. Kõigepealt korjasime õdedega kuuskede kuivanud oksad lõkkematerjaliks ja siis rääkis isa meile põnevusjutte. Nii et mulle oli talvine pime mets hoopis kutsuv.“
Ka ussi ega muid metsaloomi pole ta peljanud. Loomadega seoses meenub Kadrile hoopis pere igihaljas naljalugu, kus metsa kaasa võetud vanaema koerake ei pidanud miskiks, et post, kuhu kutsu uhkelt jalga tõstis, oli hoopis põdra jalg. „Koer ilmselt ei pannud isegi tähele, et nii suur ja kõrge loom kohal viibis. Ja põdral polnud mingit agressiivsust pisikese nässi suhtes.“
Poliitika asemel metsandusse?
Kuigi igapäevatöös suudab noor naine oma teadmistega (Tartu ülikoolis õppis Kadri ajalugu, magistrikraad politoloogias on Londonist ) Toompeal kogenud võimumeestele võrdne vastane olla, võiks ta vabalt leiba teenida ka lihtsa metskonnatöölisena. Koolipõlves, talvisel ajal kui maasikaid ja seeni polnud võtta, korjas Kadri suure hoolega käbisid: „Männikäbid peavad saama esimese külma, nad löövad talvel kohe kuidagi harali. Siis tulevad välja seemned, mis idanema lähevad ja saab kasvatada uusi istikuid,“ teab ta täpselt, sest kasvatas mitu aastat õega käbidest noori männitaimi.„Hästi põnev oli vaadata, kuidas seemnest puu kasvama hakkab. Paraku jäid need vanaema krundi servale istutatud noored puud mõned aastad hiljem tee-ehituse alla ja võeti maha.“
Hingelt korilane
Kuna lapsepõlve koolivaheajad vanaema juures asendusid sujuvalt ülikooliaegsete seeneretkedega, pole Kadril metsaskäikudega nii-öelda auku sisse tulnudki.
„Seene- ja marjakorjamised polnud mulle juba lapsena mitte kohustus vaid kõige suurem lõõgastus üldse. Ma olen hingelt täiesti korilane!,“ tähendab Kadri.
Mõnikord läheb ta isegi liiga hoogu.
„Kord väikese õe ja maakoha sõbrannaga metsast metsmaasikalt tulles olid vanaema ja ema kodus väga mures. Isegi kurjad. Nimelt asus meie parim maasikakoht kõrgepingeliinide all. Ja parasjagu tuli äikesevihma, kui meie ahnelt neid ilusaid -punaseid maasikaid korjasime ega polnud muidugi üldse teadlikud ohust, mida äikesevihm ja kõrgepingeliinid tekitada võivad.“
Kuhu Kadri metsmaasikaid noppis – topsi või lükkis marjad rohukõrre otsa?
„Sõltuvalt saagi suurusest. Alguses tuli korjata kõrre otsa, sest iga maasikas oli ju kullaväärtusega. Aga suve arenedes olid mul nii head maasikakohad, et nädal peale jaanipäeva käisin juba topsiga ja sai isegi niipalju, et vanaema tegi metsmaasikamoosi - pidi olema rauarohke ja talvel väga kasulik. Ja muidugi sõin osa saagist ära suhkru ja rammusa maapiimaga (vanaema naabritel oli lehm). Iga suve lõpul saabusime õdedega koju Tartusse, rõõsad põsed tervisest pakatamas.“
Nüüd, täiskasvanuna, on ta suure seenekorjamisega end metsa ära eksitanud.
„Sõitsime vanematega tegelikult nende koera jalutama. Mina haarasin igaks juhuks oma seenekorvi ka kaasa. Võõras metsas seene järelt seene järele minnes juhtuski nagu vanas heas Une-Mati loos: kõndisin pikkade sammudega ringiratast ja kogu aeg avastasin, et olen taas samas kohas! Aga õnneks on tänasel päeval midagi, mida 20 aastat tagasi ei olnud – mobiiltelefon. Lõpuks tuligi helistada isa mobiile ja paluda autosignaali lasta. “
Seeni pole kunagi liiga palju
Kui pisikesena armastas Kadri pikalt ühe mätta otsas istudes mustikaid korjata, siis praegu on ta eeskätt seeneinimene.
„Marju korjan umbes-täpselt niipalju, et oleks talvel mõni purk võtta omaenda moosi, mis on väga palju parem kui poemoos. Aga selline suurtööstus, et kõigile sõpradele kinkida jõuluks marjapurk, ei ole päris minu rida. Eks marjakorjamine on ka väga ajamahukas. Liikumist vähe, istud mättavahel ja nopid. Mulle meeldib vahemaade läbimine - seene järelt seene järgi.“
Samas tunnistab Kadri ausalt, et mitte nii suur rõõm kui seente korjamine, pole sugugi nende puhastamine ja sissetegemine: „Õnneks on minul kuldne vanaema, kes on selle etapi sageli enda peale võtnud.“
Pinnimine, kus on kõige rikkalikumad seenemaardlad, ei vii eriti kuhugi.
“Suuremat saladust pole kellelgi kui ühel seenelisel oma parimatest seenemetsadest,“ naerab Kadri diplomaatiliselt kui poetab: „Igal aastal käin üle kontrollimas vanaemaaegseid seenekohti Raplamaal. Lõuna - Eestis ja Räpina kandis on head riisika- ja kukeseene metsad. Selliseid peenemaid seeni, mida ainult seeneteadlased riskivad korjata, ma ei korja,“ sõnab Kadri, et kuigi seeni pole kunagi liiga palju, toob ta koju ainult teada-tuntud seeni.
Suurimat seenesaaki mäletab ta täpselt. Aastal 86. Tšernobõlis oli toimunud tuumaplahvatus.
„Meil olid vanaema juures kindlad seenekohad. Tol sügisel mõtlesime, et vaatame teisele poole metsa ka. Kus oligi nii meeletult pirakaid võiseeni, et pidime kodust suured kartulikorvid tooma. Korjasime mitu korvi ja terve talve sõime. Hiljem mõtlesime, et aga võib-olla aitas Tšernobõli kiiritus seenekasvule kaasa. Sest järgmistel aastatel me seal võiseeni enam ei näinud.“
Mets hoiab vaimu virgena
Isegi kui bensiinikulu või bussipilet maha arvestada, on üks osooni- ja seenerikas liikumispäev metsas vähemalt sama tõhus, kuid oluliselt odavam kui näiteks tunnike spaas, arutleb Kadri, kes käib hea meelega metsas ka päris üksi.
„Mul ei ole ju metsas vestluspartnerit vaja. Seenel või marjulkäimise võlu seisnebki sageli hoopis võimaluses oma mõtetega üksi olla: silmad küll töötavad, mõtted käivad oma rada. Igapäevases sagimises on see keeruline: juba tuleb telefonikõne, keegi vaatab üle ukse ja palub, et tee seda-teist-kolmandat. Lõpuks oledki kümne asjaga lõhki kistud ja ükski mõte pole lõpuni mõeldud,“ tõdeb Kadri, et eks seened ole tegelikult hea vabandus võtta nuga ja korv kaasa ning mitmeks tunniks metsa kadudes vaim kasvõi paariks tunniks töölainelt välja lülitada. Või siis vastupidi – rahus ja vaikuses tehtut analüüsida ning uueks töönädalaks plaane teha.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar