Iseseisvus võinuks saabuda mitte 20. augusti lõputundidel, vaid päev varem. Miks otsus venis?
Kui 1918. aastal iseseisvuse väljakuulutajad kiirustasid nagu jaksasid ja deklareerisid omariiklust esimesel võimalusel, siis 1991 viivitasid priiuse taastajad kuni vähegi võimalik. Vilmsil, Pätsul ja Konikul Päästekomitees piisas manifesti avaldamiseks tundidest, toompealased jõudsid üksmeeleni alles kahe pika tööpäevaga.
Ma olen põhjalikult uurinud, miks jõuti iseseisvuse taastamise otsuseni alles 20. augusti öötundidel, samas kui teated sellest, et putšistid on Moskvas võimu haaranud saabusid juba 19. augusti varahommikul kell 5.20. Kell 6 hommikul teatas Balti sõjaväeringkonna ülem kindralpolkovnik Fjodor Kuzmin erakorralise seisukorra kehtestamisest Eestis.
Nende kahe kriitilise päeva kohta on meie ajaloolises mälus hulgaliselt lünki. Selles pole midagi ainukordset, pigem on see reeglipärasus, et mida murrangulisem on ajalooline sündmus, seda lünklikumalt on säilinud seda kajastavad dokumentaalsed materjalid. Ajalugu tehes tundub selle dokumenteerimine sageli teisejärguline. Argipäevased dokumendid talletuvad argiselt arhiiviriiuleile, aga erakordsed hetked pillutavad need kes teab kuhu või hävitavad hoopis. Eesti taasiseseisvumise loo on muutnud lünklikuks veel üks faktor – konspiratsioonikaalutlused ehk siis hirm.
Tagantjärele võtame oma veretut iseseisvumist liiga loomulikuna. Kuid kui paljud uskusid 18 aastat tagasi, et Moskva putšistide pööre nurjub? Tol päeval oli neid ilmselt vähe. Nii mõnigi tõmbas paralleele Kremli isanda Lavrenti Beria kukutamisega 1953. aastal või tema järglase Nikita Hruštšovi kõrvaldamisega üksteist aastat hiljem. Ja need kõrvutused olid kõike muud kui julgustavad: riigipöörajad polnud Nõukogude impeeriumi ajaloos seni kordagi vääratanud.
18 aastat tagasi oli Eestil õnne. 20. augustil 23.03 hääletas Eesti Vabariigi Ülemnõukogu iseseisvuse taastamise otsuse poolt ning sellele järgnes meie omariikluse rahvusvahelise tunnustuse laine. Algas uus oma riigi ülesehitamise avatud ja legaalne etapp. Seega on 20. augustil eriline koht, kuna just sel päeval taastati selgelt ja ühemõtteliselt oma riik, mida oli ette valmistanud 1990. aastal valitud Ülemnõukogu ja Rahvarinde valitsuse sihikindel «eelkonstitutsiooniline» tegevus. Rahvarinde aeg, kui igaüks tundis end poliitikuna, viis iseseisvuse taastamisele. Järgnes Põhiseaduse vastuvõtmine ja Riigikogu valimised. Vaid 18 aastat tagasi oli see meile kõigile ülitähtis, miks siis nüüd lastakse Ansipi vähemusliidul Põhiseadust rikkuda ja Riigikogu eirata? Äkki on sobiv tänasel päeval ka sellele mõtelda?
3 kommentaari:
K*rat küll. Kogu postitust oli hea lugeda, aga sa pidid kahe viimase reaga ikka kõik ära rikkuma. Hmm, eks keskerakondlastel ongi nii kombeks.
Tead yugo, ega iseseisvuse taastamine olnud asi iseenesest, vaid hilisemad sündmused on varasemate järg ning mis tahes sündmuse ajaloolist kaalu mõõdab see, kui kaugele ulatuvad tema tagajärjed.
Järelikult on Eesti riigi kestmine võtmeks.
Seega hinnates kõike seda, mida tehti 18 aastat tagasi, ei saa siiski hoolimatu ja pime olla ka tänaste sündmuste suhtes.
aMuidugi. Aga mulle on jäänud mulje, et kui opositsioon saaks vaid võimule, siis teeksid nad ühte ja teist, kuid välja kukub nii nagu alati. Tea, millest see tingitud on. Ehk seatakse isiklikud huvid rahva huvidest ettepoole.
Postita kommentaar