Kuidas tõsta makse nii et kõik rõõmsad on?

Riigikogu erakorralisel istungil ei suudetud mööda minna küsimusest, kes on süüdi selles, et õiguskantsler jõudis järeldusele – käibemaksu tõstmine vaid 4 tööpäevase etteteatamisega on Põhiseadusega vastuolus.

Rahvaliit väitis, et süüdi on pikale veninud valitsuskriis. IRL teatas, et süüdi on opositsiooni „kuna opositsiooni venitamistaktika tegelikult tegi selle aja võib-olla pikemaks, kui see oleks tavapäraselt olnud, ja see rakendamise aeg eelnõu vastuvõtmisest ja reaalselt selle käibemaksu kehtestamisel oleks võinud olla sellisel juhul ka pikem kui neli päeva, kes antud seaduseelnõu vastu, tõsi küll, hääletas.“

Tegelikult oli ju teise negatiivse lisaeelarve vajadus teada meile kõigile hiljemalt selle aasta veebruaris, kui valitsuse usaldushääletusega võeti vastu esimene negatiivne eelarve. Oli teada, et sellest ei piisa. Seda, et valitsus plaanib tõsta käibemaksu, teadsime ka juba aprillikuus. Tegin vahepeal kiire otsingu ja leidsin 25. aprillil sellekohase avalduse. See plaan oli avalik, aga Euroopa Parlamendi valimiste eelses kampaanias valitsuse esindajad eitasid mingit kava 2% käibemaksu tõsta. Seetõttu tuli maksutõusu kava lauale alles sobivalt päev peale Euroopa parlamendi valimisi.

Tõsi, kuna eelarve teine kärpimine jäi nii hiliseks, siis tegi ka opositsioon oma ettepanekud maksude muutmise osas sama lühikese etteteatamisega. Kui veebruaris ei leidnud meie algatus kehtestada astmeline tulumaks alates 1. juulist 2009 toetust, siis püüdsime seda veel viimasel hetkel käibemaksu ja aktsiiside tõstmise alternatiivina välja pakkuda.

Püüdes juhinduda õiguskantsleri juhistest, et maksude tõstmisest tuleb teada anda hiljemalt 2 kuud enne nende kehtimahakkamist, algatasime ka esmaspäeval uuesti tulumaksu seaduse muutmise seaduse. Nimelt on valitsusel seisus, kus kärbitakse raha hariduselt, päästetöötajatelt ning tervishoiult, siiski justkui paar miljardit üle. Sest kuidas muidu seletada seda, et Reformierakonna juhtimisel soovitakse endiselt järgmise aasta 1. jaanuarist tulumaksu protsenti alandada 21 protsendilt 20le. Väikese palgaga inimene võidaks sellest paarkümmend krooni, kuid riik kaotaks veelgi võimalusi midagi teha töökohtade loomiseks ning abivajavate inimeste aitamiseks.

Õiguskantsleri algatatud vaidluse põhisisu on minu jaoks selles, kas iga Riigikogu enamuse samm on õigustatud. Kuid kõrvalnähuna lisab ta ühiskonnale hirmu, et mis on järgmised sammud, need järgmised üleöö tehtavad otsused, mis võivad halvendada meie kõigi õiguskindlust. Küsimus, millesse õiguskantsler sekkus, oli valitsusliidu tegevuse põhiseaduspärasus. Negatiivsete eelarvete kummalisele koostamisele juhtis esmakordselt tähelepanu vabariigi aastapäeva kõnes meie Vabariigi President. Õiguskantsleri märkus teise negatiivse eelarve kohta on teiseks hoiatuseks, et majanduskriisi kattevarjuks kasutades eemaldutakse demokraatlikest tavadest. Kuid kaks hoiatust ei ole Reformierakonna ja IRLi ning neid toetavate roheliste koalitsioonile veel piisav, sest juba kõneleb rahandusminister Jürgen Ligi plaanist teha kolmas negatiivne riigieelarve üldse Riigikogust mööda minnes. Seda vaatamata Riigieelarve seadusele, mis sätestab üheselt nõude eelarve muudatused Riigikogus otsustada.

Seega kui õiguskantsler siiski otsustab, et valitsusliit küll vormiliselt püüab parandada käibemaksu kiirest tõstmisest tulenevaid vigu, kuid teeb seda eirates nüüd ja edaspidi põhiseaduse mõtet, siis minu meelest on õigustatud Riigikohtusse minek. Riigikohtus võidu saamine ei oleks kaotus, vaid hoopis võit tänasele ja tulevasele seadusandlikule võimule, et selliseid apse enam ei juhtuks.