Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi lavastus "Onu Tomi onnike" teatris NO99 on vaatamist väärt! Kuigi Sakala tänava saal oli viimse istekohani välja müüdud, soovitan ikkagi leida võimalus seda tükki näha.
Miks? Mitte ainult vana-tuntud liigutava loo pärast. Pigem ikka lavastuse enda tõttu. Kuidas sõna mängib nii, et vaid jutustaja tekst ja näitlejad suudavad vaataja silme ette manada kord laeva laial Mississippi jõel, kord puuvillapõldudel. Kuidas näitlejad suudavad vaid silmade-kulmude ning kehakeelega anda edasi emotsioonide pillerkaari. Kuidas on küll kirja pandud, omandatud ning naturaalselt esitatud kõigi maailma keelte segunemist meenutav arusaamatu kuid siiski aimatav tekst? Ning kuidas vaid kaheksast näitlejast koosnev trupp mängib nii eriilmeliselt, et lavastuse lõpus jääb mulje, et nähtud sai vähemalt neljakümmet erinevat karakterit.
Eks igaüks otsi ka seost tänasega. Mind jäid kummitama viimastel minutitel kantud oranzhid tunked, mis tänasel päeval omased Guantanamo vangidele. Pigem suren kui loobun oma usust, elab siiani.
Miks? Mitte ainult vana-tuntud liigutava loo pärast. Pigem ikka lavastuse enda tõttu. Kuidas sõna mängib nii, et vaid jutustaja tekst ja näitlejad suudavad vaataja silme ette manada kord laeva laial Mississippi jõel, kord puuvillapõldudel. Kuidas näitlejad suudavad vaid silmade-kulmude ning kehakeelega anda edasi emotsioonide pillerkaari. Kuidas on küll kirja pandud, omandatud ning naturaalselt esitatud kõigi maailma keelte segunemist meenutav arusaamatu kuid siiski aimatav tekst? Ning kuidas vaid kaheksast näitlejast koosnev trupp mängib nii eriilmeliselt, et lavastuse lõpus jääb mulje, et nähtud sai vähemalt neljakümmet erinevat karakterit.
Eks igaüks otsi ka seost tänasega. Mind jäid kummitama viimastel minutitel kantud oranzhid tunked, mis tänasel päeval omased Guantanamo vangidele. Pigem suren kui loobun oma usust, elab siiani.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar