Tööpraktika rikaste klubis

Tänastes lehtedes on uudis, et peaminister sõitis Majanduskoostöö- ja Arengu Organisatsiooni (OECD) liitumistseremooniale, kus uuteks liikmeteks võetakse Eesti, Iisraeli ja Sloveenia. Tegemist ei ole siiski vaid preemiareisiga, kus kiidetakse klubisse sisseastumiskatsed edukalt teinud uustulnukat. Vastupidi, uus liige peab välja kannatama ka kriitika, mida siseoponentidele eales ei andestataks.

Tegemist on organisatsiooniga, mis oma raportis manitseb Eestit kiire tööpuuduse kasvu ning pensionäride ja töötute vaesumise pärast. Nii oli seniste OECD riikide keskmine tööpuudus märtsis 8,7%, Eestis aga tänavu esimese kvartali lõpus 19,8%.

Kui Eestis ei tee valitsus märkamagi, et üle 9 kuu töötuna olnud inimene peab läbi ajama vaid tuhande krooni suuruse toimetulekutoetusega, siis välismaalt nähakse olukorda selgemini. 1000 krooni toiduks tähendab vaesust. Nii hoiatabki OECD, et 61% Eesti töötutest elab vaesuses.

Päris muserdavaid kommentaare andis ka Eestis käinud OECD esindaja John Martin. Nending, et lootusetu olukord võib varasema kogemuse põhjal jätkuda vähemalt 5 kuni 10 aastat kõlab kurjakuulutavalt. Samas, kui tema jaoks oli normaalne tase kriisieelne 30 000 töötut, siis kõlabki see tänases olukorras muinasjutuna. Tänase 137 000 töötu juures peaks juurde tekkima üle saja tuhande uue töökoha, kuid valitsuse palgatoetus ja tööpraktika katavad tänases mahus vaid paar protsenti sellest.

Seda juttu, et tööpuudus jääbki kõrgeks on ka peaminister rääkinud. Kuid jutule lisaks rehmab ta ka käega ja ütleb, et ega valitsus saagi töökohti luua. Siiski ei soosi OECD sellist suhtumist, et riigil pole töökohtade loomisel mingit rolli. Pidupäevateates, et Eesti võetakse klubisse teatati ka, et uueks poliitiliseks esmaülesandeks peaks saama tööotsijate uuesti töölerakendamine ekspordisektoris struktuursete reformide kaudu. Lihtsasse keelde tõlgituna siis – aeg mittemidagitegemine lõpetada ning asuda töökohti looma!

Kas see mees saab lihtsalt eksida?

Sattusin Vikerraadio saatele, kus külaliseks oli Andrus Ansip. Vaid viie minuti jooksul, mil ma seda saadet jälgisin, suutis Ansip oma raiuval kõneviisil eetrisse lasta kolm valeväidet.
Seda on peaministri kohta liiga palju.

Esiteks kommenteeris Ansip statistikaameti poolt avaldatud numbrit, et Eestis on 137 000 töötut. Peaminister teatas, et tema usub pigem väiksemat numbrit, sest Statistikaameti 19,8% töötusenäitaja erineb liiga palju ametlikust töötute numbrist. Ja nüüd vale – peaminister ütles, et töötul on motivatsioon ametlikult töötu olla kasvõi sellepärast, et siis saab ta 1000 krooni töötutoetust.

Tegelikult aga töötutoetust ja töötuskindlustushüvitist makstakse töötule kokku kuni 270 päeva täitumiseni. Peale üheksat kuud töötuna on loota vaid oma kohaliku omavalitsuse peale.
51 000 töötut on tööd otsinud aasta või kauem.

Teiseks teatas peaminister, et Tallinna tööpuudus on ebaproportsionaalselt suur.
Fakt on aga see, et Töötukassa andmed ütlevad, et Tallinnas on ametlike töötute osakaal tööjõust 13,2%. Seda on vähem kui Harjumaal keskmiselt, vähem kui Hiiumaal, Ida- ja Lääne-Virumaa, Raplamaal, Pärnumaal, rääkimata Kagu-Eesti maakondadest.

Kolmandaks teatas peaminister, et töökohti on sama palju kui üheksakümnendatel aastatel. Statistikaameti 14. mail 2010 väljastatud töötust puudutav pressiteade annab aga selgelt teada: Tööga hõivatute hinnanguline arv oli tänavu I kvartalis 554 000, mis on Eesti taasiseseisvusaja väikseim hõivatute arv.

Vaatasin Statistikaameti detailsemat tabelit ja selle taustal on 554 tuhat hõivatut ikka trööstitult väike arv.

Nii oli Eestis 1989. aastal 837 tuhat tööga hõivatut, see langes 2000. aastaks 572 tuhande peale. Siis taastus üle 656 tuhande ning nüüd olemegi siis taasiseseisvusaja madalaimal tasemel – vaid 554 tuhandel inimesel on Eestis töö.

Teades peaminister Ansipit kui suure faktide päheõppimisvõimega poliitikut, ei saa sellist valet pidada juhuslikuks teadmatuseks. Pigem on ikka tegemist teadliku propagandaga, kus enam ei jäeta ebameeldivaid asju lihtsalt rääkimata, vaid selgelt moondatakse tegelikkust. Moonutatud tegelikkus annab aga taaskord vabanduse, miks töö kaotanud inimeste muret eirata.

Estonia murelik luikede tants

Eile käis rahvusooper Estonia Riigikogul külas, eesmärgiga riigikogu enamusele meelde tuletada eelarvekärpeid ning pensioniea tõstmisega kaasnevaid probleeme.

Täiskoosseisus rahvusooper, millesse kuuluvad sümfooniaorkester, ooperikoor, balletitrupp, solistid ja taustajõud, on iga riigi uhkus. Rahvusooper Estonia on meile vajalik, sest ilma temata jääks ränk lünk Eesti rahvuslikku teatri- ja muusikakultuuriarendamisesse, me kõik teame, et ta on üks tähtsamaid tööandjaid Eesti parimatele spetsialistidele selles valdkonnas.

Aga ometi on Rahvusooper Estonia pöördunud seoses koondamistega Riigikogus Keskerakonna fraktsiooni poole. Samasisuline murekiri on läinud ka ministrile. Mitmed kärped viimastel aastatel on viinud rahvusooperi koosseisu mõttes sellisesse seisu, kus viimati oldi pärast Teist maailmasõda. Kahe aastaga on koosseis kahanenud 536 inimesest 432 inimeseni ja alates 2008. aastast on vähendatud rahvusooperi sihtotstarbelist eraldist 19 miljonit krooni.

Lisaks sellele vähenes möödunud aastal ka piletitulu kolm miljonit krooni. Eks selle põhjuseks võib olla nii halvenenud majandusolukord kui ka see, et viimastel aastatel on kõik kultuuriasutused pidanud senise 5%-lise käibemaksu asemel asuma maksma 20%-list käibemaksu.

Maksutõus langes teatrite õlule Jänese ministriksoleku ajal. Ta võitis teatrid veel seda maksutõusu takka kiitma andes lubadusi, millest tänaseks on taandunud. 24. jaanuari 2008. aastal tegid Eesti Kontsert, Vanemuine, Rahvusooper Estonia, Eesti Nuku- ja Noorsooteater, Endla Teater, Tallinna Filharmoonia, Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, Vene Teater ja Von Krahli Teater avalduse, et toetavad kultuuriminister Laine Jänese plaani loobuda kultuuriasutuste piletite 5%-lisest sooduskäibemaksumäärast, ja olid nõus, et see tõstetakse 18%-le, sest kultuuriminister lubas kompenseerida kõikidele teatritele ja riiklikele kontserdiorganisatsioonidele 13%-lise käibemaksuvahe, ehk tõusu 5%-lt 18%-le. Praegu on see käibemaks tõusnud juba 20%-le.

Nii et kuigi teatrid said kultuuriministrilt lubaduse, et enam makstav käibemaks neile tagasi makstakse, on rahvusooper kaotanud kärbete tõttu tegelikult märksa rohkem.

Teistes riikides jäävad riigi toetused üldjuhul vahemikku 80–95% rahvusooperi kulutustest, aga Eestis on riigi toetus alla 75%.

2008 aastal, kui etenduste ja kontsertide piletite käibemaks tõsteti 5%-lt 18%-le, siis arvutati, et sellest saab riik lisatulu 29 miljonit krooni. Nüüd on käibemaks juba 20%, järelikult on see tulu veelgi suurem. Selles mõttes võtab riik säästuajal teatritelt ja kontserdiasutustelt kaks nahka, sest lisaks kasvanud maksutulule vähendab ta teisest küljest toetusi teatritel.

Ma arvan, et see on päris valus õppetund selle kohta, kui tõsiselt võetav on ministri lubadus mõne kärpe vastuvõetavaks tegemisel.

Kas on piisavalt valus?

Millal küll saab Eestis selgeks, et karmi tööpuuduse jätkumine veel aastaid läheb meile kordades kallimaks, kui täna tegutsema asumine?

Kui viiendik tööealistest inimestest on tööta ja jääb tööta veel kolmeks aastaks, siis selle kasutamata ressursi ja loomata väärtuste hind jõuab Eestis pea poole aastase SKP mahuni – seda on aga oma 100 miljardit!!! Ja nüüd paneme kaalukausile, et tänane valitsus ei kavatse riigi eelarvest mitte midagi töökohtade loomisse panustada, sest „eelarve tuleb hoida tasakaalus“! Säästame pisku, et kaotada nii palju.

Ühes lastelaulus on peategelaseks õnnetu karumõmm, kelle memm läks metsa maasikale ja taat läks metsa vaarikale ning pole kedagi, kes unelaulu laulaks.

Täna ei ole see enam vaid unelaulu-karumõmmi mure, vaid paljudes Eestimaa koolides on mure lastega, kelle vanemad on läinud välismaale tööle ja jätnud lapse isepäi kasvama.

Statistikaamet nentis, et tööga hõivatute hinnanguline arv oli Eestis selle aasta alguses 554 tuhat, mis on Eesti taasiseseisvusaja väikseim hõivatute arv. Nii vähe inimesi pole Eestis kunagi töötanud.

Jah, uudistest kuuleme juba juttu nagu oleks tööpuudus vähenemas. Ametlikult see nii ongi, sest töötult saab võtta töötu staatuse ka ilma, et ta töö leiaks. Seda nimetatakse sanktsiooniks. Uurisin sel nädalal töötukassa esindajatelt, et mis on saanud 2009. aastal sanktsioonidega töötu staatusest kustutatud 26 tuhandest inimesest. Selgus, et tänaseks on neist maksumaksjaks saanud 15%. Nende inimeste üle on mul hea meel - kui maksu maksad, järelikult oled leidnud Eestis töö. Veel 30% on mõne kuu möödudes end taas töötuna arvele võtnud. Kuid ülejäänud 55% ehk üle 14000 inimese on kadunud. Seda on Kuressaare või Valga linna jagu. Kas need kadunud on Eestist lahkunud või lihtsalt heitunud, ei teata.

Soovitades inimestel Eestist lahkuda, läheb tänane valitsus lihtsa väljapääsu suunas – nende jaoks kaob ka inimesega probleem. Kuid tegelikult kaob koos inimesega ka Eesti võimalus. Arengufondil oli Eesti Vabariigi sajandaks aastapäevaks välja pakkuda erinevaid arenguvõimalusi. Tänase poliitika jätkudes peeti tõenäoseks, et Eestist saab Lõuna-Soome. Piirkond, kust asisemad inimesed lahkuvad ning oleme muutunud jõukate põhjanaabrite ääremaaks.

Vanarahvas ütles, et mida külvad, seda lõikad. Ansipi stiil on aga öelda, et riik midagi töökohtade loomiseks tegema ei peagi. Seega on põld lihtsalt sööti jäetud. Parts soovitab, et minge otsige mujalt ning Ligi lööb usinasti kaasa, et kui valitsuse tegematajätmised ei meeldi, mine ära!

Kuid...

...Ära veel mine! Tänane valitsus peab oluliseks eelarveridade numbreid, mitte inimesi. Kuid ilma inimesteta ei tule ka numbreid. Kodu mahajätmise asemel on võimalik vahetada valitsust.