See nädal Riigikogus on olnud väga raske nädal. Mida õhemaks me riik jääb, seda vähem on valikuid ja iga valik neist puudutab kedagi valusalt.
Imelikul kombel on põhiaur läinud 3,4 miljardilise negatiivse lisaeelarve arutamiseks. Imelik sellepärast, et kuskil on koalitsioonil ka paber 6,5 miljardi kokkuhoiuks, aga seda opositsioon näinud pole ja seega ka arutada ei saa.
3,4 miljardi puhul on aga tormilisi vaidlusi niigi. Üks mind vaevavaid küsimusi on, et miks Riigikogu enamus arvab heaks seista vaid endasuguste eest. Tormiliselt kaitstakse riigiettevõtete juhtide õigust saada sissetulekut üle 90 000 krooni kuus ning tühiseks peetakse hinnatõusu, mille toob endaga kaasa käibemaksu kasvatamine ning järjekordne kütuseaktsiiside kergitamine. Samas astmelist tulumaksu, mis tõstaks 26 000 krooni kuus teeniva inimese maksukoormat vaid 120 krooni kuus, peetakse röövimiseks.
Vastas kaalukausil on pooled Eestis tööd omavatest inimestest, kes saavad palka alla 9000 krooni. Ka nemad on oma pere toitjad, kes sooviks saata lapse ülikooli ning maksta korralikult talvised küttearved. Ja teevadki seda, aga peale tasuta kõrghariduskohtade kärpimist, tudengite stipendiumide vähendamist ning ellukalliduse tõusule viivat uut kaudsete maksude hüpet, on see kordades raskem.
Lisaks veel ligi 100 000 inimest kellel pole tööd. 67 000 neist on ametlikult töötud ja saavad mingisugust toetust, ülejäänutel pole tööd ega ka ametlikku staatust. Nad on lihtsalt statistikast maha tõmmatud kui heitunud. Need inimesed olid alles äsja oma pere toitjad ja lapsevanemad on nad edasi ka peale töö kaotamist. Parim, mis riik neile pakkuda oskab on sotsiaalministeeriumi tuur, kus õpetatakse koostama CV-d, mis praeguses seisus suure tõenäosusega sahtlisse saadetakse. Mitmed kooliõpetajad on mulle rääkinud, et soe tasuta koolilõuna on paljudele lastele ainus korralik söögikord päevas. Soe koolilõuna on muide 120 tuhande põhikoolilapse seisukohast oluline ka tervise tagatisena. Pole ühtegi last, kel ei läheks pika koolipäeva jooksul kõht tühjaks ning tervislikum on seda täita sooja toidu kui saiakestega. Tänaste kärbetega võetakse maha omavalitsustele ettenähtud koolilõunatoetus. Kas see teema täidab meediat? Ei. Minnakse tudengite ja õppejõudude kallale. Ise räägime teadusest kui uue tõusu algest.
Mure 30 000 teenivate inimeste toimetuleku pärast on täiesti vaigistanud igasuguse mure nende pärast, kes teenivad näiteks alla 10 000 või ei teeni üldse midagi. Gucci-rihmad tõmbuvad koomale tõrksalt, samas kui kotletid koolitoidust kaovad ülima sujuvusega. Mida drastilisemaks lähevad lõiked, seda vähem lastakse Riigikogul üldse midagi öelda. Kuid piibellikke ütlusi modifitseerides – kes elab teerulli järgi, ka sureb selle läbi.
Imelikul kombel on põhiaur läinud 3,4 miljardilise negatiivse lisaeelarve arutamiseks. Imelik sellepärast, et kuskil on koalitsioonil ka paber 6,5 miljardi kokkuhoiuks, aga seda opositsioon näinud pole ja seega ka arutada ei saa.
3,4 miljardi puhul on aga tormilisi vaidlusi niigi. Üks mind vaevavaid küsimusi on, et miks Riigikogu enamus arvab heaks seista vaid endasuguste eest. Tormiliselt kaitstakse riigiettevõtete juhtide õigust saada sissetulekut üle 90 000 krooni kuus ning tühiseks peetakse hinnatõusu, mille toob endaga kaasa käibemaksu kasvatamine ning järjekordne kütuseaktsiiside kergitamine. Samas astmelist tulumaksu, mis tõstaks 26 000 krooni kuus teeniva inimese maksukoormat vaid 120 krooni kuus, peetakse röövimiseks.
Vastas kaalukausil on pooled Eestis tööd omavatest inimestest, kes saavad palka alla 9000 krooni. Ka nemad on oma pere toitjad, kes sooviks saata lapse ülikooli ning maksta korralikult talvised küttearved. Ja teevadki seda, aga peale tasuta kõrghariduskohtade kärpimist, tudengite stipendiumide vähendamist ning ellukalliduse tõusule viivat uut kaudsete maksude hüpet, on see kordades raskem.
Lisaks veel ligi 100 000 inimest kellel pole tööd. 67 000 neist on ametlikult töötud ja saavad mingisugust toetust, ülejäänutel pole tööd ega ka ametlikku staatust. Nad on lihtsalt statistikast maha tõmmatud kui heitunud. Need inimesed olid alles äsja oma pere toitjad ja lapsevanemad on nad edasi ka peale töö kaotamist. Parim, mis riik neile pakkuda oskab on sotsiaalministeeriumi tuur, kus õpetatakse koostama CV-d, mis praeguses seisus suure tõenäosusega sahtlisse saadetakse. Mitmed kooliõpetajad on mulle rääkinud, et soe tasuta koolilõuna on paljudele lastele ainus korralik söögikord päevas. Soe koolilõuna on muide 120 tuhande põhikoolilapse seisukohast oluline ka tervise tagatisena. Pole ühtegi last, kel ei läheks pika koolipäeva jooksul kõht tühjaks ning tervislikum on seda täita sooja toidu kui saiakestega. Tänaste kärbetega võetakse maha omavalitsustele ettenähtud koolilõunatoetus. Kas see teema täidab meediat? Ei. Minnakse tudengite ja õppejõudude kallale. Ise räägime teadusest kui uue tõusu algest.
Mure 30 000 teenivate inimeste toimetuleku pärast on täiesti vaigistanud igasuguse mure nende pärast, kes teenivad näiteks alla 10 000 või ei teeni üldse midagi. Gucci-rihmad tõmbuvad koomale tõrksalt, samas kui kotletid koolitoidust kaovad ülima sujuvusega. Mida drastilisemaks lähevad lõiked, seda vähem lastakse Riigikogul üldse midagi öelda. Kuid piibellikke ütlusi modifitseerides – kes elab teerulli järgi, ka sureb selle läbi.
2 kommentaari:
Sa kirjutad, nagu sa siiralt arvaks, et EEsti on nii suur maa, et erakonnad seisavadki eraldi ja kõik mis toimub on puhas poliitika. äris aras, et suudad siiralt kirjutada oma seebimullis.
Päriselt on armas
lol,äris aras oli mu pudrunäppude poolt mõeldud päris armas
edu
Postita kommentaar