Õudusfilmis on alati teada, mida oodata kui tegelane läheb õhtusel ajal pimedasse parki jalutama. Mis pöörde asi võtab, kui meie peaminister hakkab käisest numbreid pilduma, on umbes sama etteaimatav.
Peaminister Ansipil on selline veider komme, et kui ta kord ühe mõtte on välja mõelnud, siis kordab seda nädala jooksul lugematu arv kordi. Selle nädala juhtmõte on seotud õpetajate palganõudega.
Tsiteerides ühte teisipäevasel õpetajate meeleavaldusel sõna võtnud matemaatikaõpetajat – ega Ansipi rohkesõnalisuses õpetajatele midagi lootust andvat kostu. Laias laastus rääkis peaminister esmaspäeval Riigikogus arupärimisele vastates ning kordas reedel Vikerraadio peaministritunnis üle, et Eesti paneb haridusse niigi liiga palju raha ning on sellega Taani, Rootsi ja Küprose järel Euroopa Liidus neljandal kohal. Eesti õpetajad saavad oma palgatõusu siis, kui tänase 220 gümnaasiumist on alles jäänud 54. Siis saab suurest osast õpetajatest lahti ning ülejäänud oma kauaigatsetud palgatõusu.
Imelik on aga Ansipi jutus see koht, kus suurest rahast hariduses juttu. Nimelt on Eesti Inimarengu Aruande 2010/2011 koostajad hoopis teistsugusel arvamusel.
Kolme Balti riigi haridust analüüsivas peatükis järeldatakse järgmist: „Riiklikud kulutused haridusele on kõigis kolmes riigis olnud ligikaudu 5% piires SKT-st; viimastel aastatel on need pisut vähenenud. Seda on napimalt kui meie põhjanaabrid haridusse investeerivad, ja ühtlasi napimalt kui OECD riikide keskmine. Hiljutine majanduskriis muutis olukorda veelgi keerukamaks.“
Teades, et õpetajate palku kriisiaastatel kärbiti 8 protsenti, samas kui hinnatõusud vähendavad omalt poolt sissetulekuid niigi, on täiesti võimatu leppida peaministriga, kes õpetajatele palga ostujõu taastamist lähiaastateks ei luba. Seda enam, et palgatõusuks vajalik summa on samas suurusjärgus kui eurovõlakriisi paketi sissemakse, mille ennatlikuks käivitamiseks Eestipoolse raha leidmisel mingit probleemi ei pidavat olema.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar