Hoolimatu käendus

Riigikogus arutati täna ja arutatakse veel neljapäeval Euroopa Finantsstabiilsuse Fondis (EFSF) osalemist, millega Eesti võtab kohustuse miljardite eurode eest laenu tagamiseks. Iga käendaja peab arvestama, et laen võib laenaja asemel hoopis garanteerija vastu pöörduda ning see seab tulevikus ohtu Eesti riigieelarve. Ikka veel on segased asjaolud, mil viisil mõni uus riik EFSFi kliendiks saab. Kindel on vaid see, et Eesti valitsus ei soovi "mingil juhul takistada otsuste langetamist".

Selline ülipüüdlikus võib meie jaoks tähendada, et heaks kiidetakse ka olukord, kus fondi raha läheb riikidele, keda ei usalda enam turud, keda ei usalda reitinguagentuurid, kellel pole enam mõtet tülitada IMFi ja kellel on vilets ajalugu laenude tagasimaksmisel.

Valitsust esindav rahandusminister Jürgen Ligi soovib kogu summas valitsusele blanko vekslit, nii et edaspidised üksikute riikide küsimused enam parlamenti ei jõuakski. Olen seda meelt, et me ei saa riskida sellises koguses Eesti maksumaksja rahaga sellistel tingimustel. Jah, me pooldame Euroopa Liidu liikmete solidaarsust rasketel hetkedel, kuid iga solidaarsus eeldab reeglite täitmist, ja praegu neid ei täideta.

Eesti meedia on otsinud erinevaid valitsuse kiirmeetodeid toetavaid kommentaatoreid, kes soovitavad lõhkilaenanud riike päästa, et rahustada turge. Samas kui oma enda raha ei investeeri Kreekasse juba ammu keegi peale liiga suure riskijulguse ja kasumiahnusega pankade. Eestis tegutsevad pangad nende hulka ei kuulu.

Eesti valitsus on püüdnud jätta muljet, nagu tähendaks käendamine ja garanteerimine midagi täiesti teoreetilist ja reaalset raha kindlasti mängu ei panda. See on eksitav. Üks laenu garanteerija põhitõdedest peaks olema, et käendust andes peab arvestama ka sellega, et tegelik laenuvõtja jääb maksetega hätta ja pank pöördub hoopis käendaja poole. Nii on ka selle laenuga. Kui laenaja oma kohustusi ei täida, on Eestil aega kaks pangapäeva, et tema asemel makse teha.

Kreekal juba pole raha, et tasuda järjekordset laenumakse 2010. aasta mais võetud laenu eest. Neid laene andsid IMF ning euroala riigid kahepoolsete lepingutega. Laenuandjad seadsid ka rea tingimusi, mida pole seni suurelt jaolt täidetud. Nüüd tõttame ka meie garanteerima lõhkilaenanud riiki.

Paistab, et valitsuse otsustajad on liiga palju viibinud Brüsselis ja võõrandunud elust Eestis. Kuidas muidu saab minna nii kahepalgelist teed. Samal ajal kui kodus pigistatakse kivist vett välja, ollakse valmis premeerima võõrsil vastutustundetut laristamist. Valitsuse soov tegutseda näiliselt jõuka riigina europoliitikas paneb meid andma garantiisid lõhkilaenanud riikidele, et nende jaoks laenamist endiselt odavana hoida. Isegi kui selle hinnaks on meie oma reservide käenduseks andmine ning halvimal juhul veel vajadus kiirlaenu võtmiseks, et käendaja kohustust täita.

Mis näoga me vaatame otsa Eesti kultuuritöötajatele, õpetajatele ja päästeametnikele, kes pidid palgakärpeid üle elama, kui me nüüd jagame nii kerge käega nii suuri laenukäendusi? Miks me peame oma tuleviku seisukohast otstarbekamaks kokkuhoidu Eesti laste arvelt täna ja nende õlule laenugaranteerimise võtmise tulevikuks?

Seega on garantiide andmisel palju vastuseta küsimusi. Kiirkorras otsustamisega võetakse Eesti riigile aga kohustusi, mis jäävad maksumaksjana koormama ka tänaseid lapsi. Kiirustamise tagant paistab aga välja valitsuserakondade soov teha otsused avalikkusega arutamata ja püüdega hoida kohustuste suurust võimalikult ebamäärase ja hoomamatuna. Siiski annab veel aru pidada. Tark ei torma ja seetõttu teeb Keskerakond ettepaneku, et otsusesse lisataks siiski kohustus kõik konkreetsed riikide abipaketid, millega Eesti liitub parlamendi ette tuua. On ju seekord elus näide võtta, et suvel kabinetivaikuses EFSFiga liitumine toimus ilma riskihinnangute ja aruteluta. Parlamendis pole selline vaikiv ajastu siiski võimalik.