The Rise & Fall of Estonia

Mis tunne oli kui sa said teada, et Eestit pole enam olemas? Sellise judinaid tekitava nendinguga lõppebki NO teatri Eesti-teemaliste tükkide tsükkel. Kavalehel sõnastatakse see veel pidulikumalt: jah, mu daamid ja härrad. Teater NO99 ja Eesti, mis tundusid paljude jaoks kokku käivat nagu näts ja samet, nagu Andrus ja Jaak, nagu liha ja kartul, ei ole enam koos. Vähemalt mõnda aega.

Käisin esietendusel ja lahkusin sealt hämmingus. Erinevatest ajastutest pärit lood olid kokku miksitud nii ühtlaseks joaks ning mängitud vahedalt ja kõhklusteta, et tõesti kippus meelest minema, et ma ei vaata kino vaid live-etendust. Kui Nokia kontserdimajja sisenedes tekib mingi muusikalistiilis vormi ootus, siis see, mida tegelikult anti, oli blackboxist veelgi intiimsem. See lugu oli mõjus ja seal oli äratundmist. Sõja-järgsed lood oma sünguses, nõuka aegsed seigad olmerõõmudega ning tänane päev vähemakstud töö ja väljarändeplaanidega. Kõik kokku päris sünge ja maine.

Esimese hetke emotsioon oli, et ma tean neid inimesi, kellest lugu on. Aga see lugu pole minust. Oli üks stseen, kus pruudiloori kandev neid läheb ebaõiglusest keema. Jutt käib madalast palgast ja rängast rühmamisest selle nimel. „Ma tean, mida sa tunned, kuigi teenin sust kolm korda enam,“ ajab pruudi eriti pöördesse. „Mis mõttes, teenid sama töö eest kolm korda enam?“ saab vastuseks meheliku patsutuse õlale ja selgituse, et mehed ju töötavad ka kõvemini. Ärritus ebaõigluse üle aina kerib ja kerib, kuni noorik tõmbab tükikese pulmatorti hingetorru ja sureb.

Kavalehel kirjutab Eero Epner, et "käimas on arutelud sellest, et tuleb leida pikk perspektiiv ning miski, mis annaks eestlaste elule mõtte ka järgmised sada aastat. Paraku – kõik faktid näitavad, et saja aasta pärast ei ole meid enam olemas – või mitte vähemalt enam sellisel kujul. Me peaksime seda teadvustama – seda, et lõpp on olemas ja väga reaalne."

Pagan, ma olen korduvalt ja korduvalt imestanud, miks ma lähen närvi kui kohtan ülbust, hoolimatust ja tegevusetust. Et kas ei saaks siis arnoldrüütellikult seista ja tormituultel lihtsalt mööda minna lasta. Peale selle etenduse äravaatamist olen kindel, et seni kuni on veel piisavalt inimesi, keda Eesti elu pahupool närvi ajab, on lootust.