teisipäev, 3. november 2009

Tallinna koalitsioonikõnelustest

Ma mäletan, et kui Andrus Ansip tuli Tartu linnapea kohalt Tallinnasse riigi tasemel poliitikat tegema, räägiti, et ta peab mõistlik mees olema – linnajuht näeb igapäevaseid probleeme ning ei saa oma põhimõtetelt olla paduparempoolne. Sellele vaatamata olid 2005. aastal Reformierakonnaga peetud koalitsioonikõnelused rasked. Reform hoidis kiivalt kinni oma riigieelarvele kulukatest maksualandustest, samas kui iga lisakrooni haridusele või tervishoiule pidi kiskuma välja jõuga.

Selles mõttes on koalitsioonikõnelused sotsidega midagi väga erinevat. Esiteks pole Keskerakond ja sotsid nii töises õhkkonnas kunagi ühe laua taga istunud. Teiseks on ühise tegevuskava kokkupanek situatsioonis, kus arusaamine asjadele on sarnane, pigem teineteise ideid edasiarendav kui mahakiskuv.

Järgneva nelja aasta suhtes kokku lepitud tegevuskava saab avalikuks ilmselt lähitundidel ja igaüks võib sealt siis leida endale meelepäraseid (vastased otsivad siiski ilmselt vaid mittemeelepäraseid) lubadusi. Kui neli aastat tagasi sai lubatud Tartu maantee läbimurret, uut Vabaduse väljakut ja Nõmme turgu, siis krimpsutati ka nägu ja öeldi, et muinasjutte võib ju jutustada, aga tegelikult te niikuinii ära ei tee. Eks selleski leppes ole mitmeid ülisuuri asju, mille teostus ei tule lihtsalt kätte.

Nende pikkade läbirääkimistundide jooksul sai kokku lepitud päris ulatuslikus tegevusplaanis. Üle saja alapunkti sisaldavad tegelikkuses omakorda veel enamaid tegevussuuniseid. Ma aiman ette, et on punkte, mis saavad ajakirjanduses kogu tähelepanu – lapsed, Euroopa kultuuripealinn, töökohad, suurprojektid ja linna toetused nii eakatele kui pangalaenu tasumisega hätta jäänud peredele.

Ma ei taha kelleltki ära võtta avastamisrõõmu ja seetõttu lisan siia hoopis näite valdkonnast, mis ajakirjanduslikult ilmselt nii apetiitne pole. See on prügi. Täpsemalt prügi sorteerimine ja taaskasutus.

Antud teema oli jutuks ühel õhtusel kõnelustevoorul ja kõigepealt tuli jutuks tänane probleem - hetkel ladestatakse segajäätmete seas kümneid tuhandeid tonne pakendeid. Suurimaks probleemiks on taaskasutuse tegelik tõendatus – sorteerimine on tülikas ja kui ma ka prügi sorteerin, mis sellest siis ikkagi edasi saab?

Ka Keskkonnaministeerium ütleb, et taaskasutus ei tähendagi vaid seda, et materjal võetakse uuesti ringlusesse. Näiteks tetrapakki on päris keeruline tagasi kartongiks muuta, hoopis kergem on see pakend saata energiatootmisse ehk jäätmepõletusse. Seega on Tallinna 2009-2013 leppes sees nii sorteeritud prügi äraandmise mugavamaks tegemine kui prügipõletusjaama loomine, samuti jäätmeveoga tegelev linnaettevõte.

Nüüd kui ma selle prügi näite tõin, tekkis kohe tunne, et tegelikult peaks ikka töökohtadest ka kirjutama ... ja sellest, mis plaan on linna tulubaasiga. Ühesõnaga -võtke teadmiseks, et kõige vähemisuäratav koalitsioonileppe punkt on teile ette ära jutustatud : )

1 kommentaar:

Indigoaalane ütles ...

Rööm kuulda, et asjad sujuvad!
Soovitan lisaks veel ühe väga põletava teema- parkimine. Olukorras, kus parkimiskohti on väga-väga-väga napilt pole vist mõistlik hoida tühjadena erafirmadele antud parkimisplatse. Linnaosad võiks need taaskord oma valdustesse tagasi võtta ja parkimisprobleemid linnaosades lahendada.
Soovin edu!