Vaja on Riigikogu erakorralisi valimisi

Eriline aeg, nagu Eestis praegu on, nõuab erilisi abinõusid. Täna me näeme, et olukorras, kus maailmas on majanduskriis mõnevõrra leevenemas ja mõned riigid teatanud suisa majanduskasvuni jõudmisest, on Eesti jäänud kahjuks kehvemate riikide gruppi. Meie majanduslangus on Eurooopa üks suurimaid, Eesti tööpuuduse kasv üks äkilisemaid ning väljapääsu ei paista kusagilt. Selge on see, et senine poliitika ei tööta. Me ei pea ootama, kuni tööpuudus jõuab 200 000ni, saamaks teada, et ta ei tööta.

Keskerakonna on veendunud, et selleks eriliseks sammuks Eesti jaoks erakorralises olukorras saavad olla erakorralised riigikogu valimised. Kui me ootame 2011. aastani uue riigikogu ja uue valitsuseni, siis selle ajaga võivad mõnedki asjad pöördumatult kaotsi minna. Eesti vajab uut riigikogu ja uut valitsust enne, kui riik ei suuda enam pensione välja maksta, enne kui euro püüdmatusse tulevikku lükkub, enne kui kroon kukub ja enne kui tööpuuduses Ida-Virumaal inimesed tänavale tulevad. Tühi pangakonto ei ole hea poliitiline nõuandja. Meil ei ole palju aega.

Praegune riigikogu ja valitsus on saanud rahvalt mandaadi täiesti teistes oludes. Meil on buumiaja valitsus ja buumiaja parlament, mis valitsevad kriisiaja rahvast. Neid poliitikaid, mida nemad teostama tulid ei ole võimalik enam teostada. Praegu on valitsuse tegevus jooksnud ummikusse. Meil on vaja kriisist väljatulekule orienteeritud parlamenti ja majanduse elavdamisele suunatud valitsust, kes on saanud rahva heakskiidu oma tegevuskavadele ega pea ametisse astudes enam iga sekund vaatama, kas ta on Emori uuringutes tõusnud või langenud. Praegusest kriisist väljatulek nõuab tõepoolest julgeid otsuseid ja seda mitte ainult reklaamides, vaid reaalsuses.

Viis kuud tagasi toetas sotsioloog Andrus Saar riigikogu erakorraliste valimiste teemat sõnadega: „Keegi peab võtma vastutuse kiiresti tegutsed. Praegu oleme jäänud hiljaks kõigi otsustega!”

Erakorralisteks valimisteks on Põhiseadus sätestanud neli viisi. Neist rahvahääletuse korraldamine tagab kõige laiema arutelu uue mandaadi teemal. Kui rahvahääletusel vastatakse küsimusele „Kas toetate Riigikogu erakorralisi valimisi?” "JAH", on võimalik Eestile võita aasta.

Mis juhtus 18 aastat tagasi?

Iseseisvus võinuks saabuda mitte 20. augusti lõputundidel, vaid päev varem. Miks otsus venis?

Kui 1918. aastal iseseisvuse väljakuulutajad kiirustasid nagu jaksasid ja deklareerisid omariiklust esimesel võimalusel, siis 1991 viivitasid priiuse taastajad kuni vähegi võimalik. Vilmsil, Pätsul ja Konikul Päästekomitees piisas manifesti avaldamiseks tundidest, toompealased jõudsid üksmeeleni alles kahe pika tööpäevaga.

Ma olen põhjalikult uurinud, miks jõuti iseseisvuse taastamise otsuseni alles 20. augusti öötundidel, samas kui teated sellest, et putšistid on Moskvas võimu haaranud saabusid juba 19. augusti varahommikul kell 5.20. Kell 6 hommikul teatas Balti sõjaväeringkonna ülem kindralpolkovnik Fjodor Kuzmin erakorralise seisukorra kehtestamisest Eestis.

Nende kahe kriitilise päeva kohta on meie ajaloolises mälus hulgaliselt lünki. Selles pole midagi ainukordset, pigem on see reeglipärasus, et mida murrangulisem on ajalooline sündmus, seda lünklikumalt on säilinud seda kajastavad dokumentaalsed materjalid. Ajalugu tehes tundub selle dokumenteerimine sageli teisejärguline. Argipäevased dokumendid talletuvad argiselt arhiiviriiuleile, aga erakordsed hetked pillutavad need kes teab kuhu või hävitavad hoopis. Eesti taasiseseisvumise loo on muutnud lünklikuks veel üks faktor – konspiratsioonikaalutlused ehk siis hirm.

Tagantjärele võtame oma veretut iseseisvumist liiga loomulikuna. Kuid kui paljud uskusid 18 aastat tagasi, et Moskva putšistide pööre nurjub? Tol päeval oli neid ilmselt vähe. Nii mõnigi tõmbas paralleele Kremli isanda Lavrenti Beria kukutamisega 1953. aastal või tema järglase Nikita Hruštšovi kõrvaldamisega üksteist aastat hiljem. Ja need kõrvutused olid kõike muud kui julgustavad: riigipöörajad polnud Nõukogude impeeriumi ajaloos seni kordagi vääratanud.

18 aastat tagasi oli Eestil õnne. 20. augustil 23.03 hääletas Eesti Vabariigi Ülemnõukogu iseseisvuse taastamise otsuse poolt ning sellele järgnes meie omariikluse rahvusvahelise tunnustuse laine. Algas uus oma riigi ülesehitamise avatud ja legaalne etapp. Seega on 20. augustil eriline koht, kuna just sel päeval taastati selgelt ja ühemõtteliselt oma riik, mida oli ette valmistanud 1990. aastal valitud Ülemnõukogu ja Rahvarinde valitsuse sihikindel «eelkonstitutsiooniline» tegevus. Rahvarinde aeg, kui igaüks tundis end poliitikuna, viis iseseisvuse taastamisele. Järgnes Põhiseaduse vastuvõtmine ja Riigikogu valimised. Vaid 18 aastat tagasi oli see meile kõigile ülitähtis, miks siis nüüd lastakse Ansipi vähemusliidul Põhiseadust rikkuda ja Riigikogu eirata? Äkki on sobiv tänasel päeval ka sellele mõtelda?

Elu nagu Rootsi superstaar Robinil :)

Wyatt Cenac, USAs tuntud naljamees tegi tagurpidi keeratud hoiatusloo selle kohta, et Obama sotsiaalsed algatused töökohtade loomiseks muudavad USA Rootsiks. Rootsis tuvastas ta rohkelt hüvesid, kuid hoiatas, et maksma peavad kõige rikkamad. Seega suurima popstaari Robini kodus pole seina suurust telekat, külalised magavad elutoas sohval ning poole köögist võtab prügi recycling-station. (video: Jon Stewart The Daily Show)

Ausalt öeldes meenutab ka minu köök vägagi Robini kodus nähtud taastöötluskeskust: ühes kotis vanapaber ja papp, teises tetrapakid, kolmandas kilepakend, neljandas moosipurgid ja veinipudelid, viiendas biojäätmed, kuuendas pandipakend ning seitsmendas kõik see, mis eelnevatest prügina üle jääb. See ei ole sugugi mugav. Ja ma arvan, et minusuguste inimeste usu kinnituseks võiks mõni ajaleht teha veenva reportaaži, et Eestis ikka suudetakse näiteks kilepakendit või tetrapakki sisuliselt taaskasutada.

Tõrva loits

Eestis pole just palju linnu, kelle tunnuslaul on intelligentsete sõnade ja meeldejääva meloodiaga. Möödunud õhtul Tõrva loitsul just sellise laulu esmaettekannet kuulsin. Autoriteks Aapo Ilves ja Priit Pajusaar.

Kontserdi mõju tuli tänu korraldajate oskusele kasutada ära linna looduskaunist järve, rääkimata üle-Eestilise tuntuse toonud Tõrva neidudekoorist. Saades taevataadilt kingituseks veel ühe selge ilmaga peaaegu sooja suveõhtu, ei mõjunud pipraterana ka äkitselt haigestunud Koit Toome. Birgit Õigemeel ja Ultima Thule olid Tõrvasse sõitu väärt!

Teine aasta majanduslangust

Statistikaamet on kuivade arvude amet. Kui majandus langeb, siis on numbri ees miinus. Kui Eesti majandus hakkaks taas toibuma, saaks numbrid taas miinuseta olla.
Viiendat kvartalit järjest on majandus langenud. Aasta tagasi teises kvartalis – 1,1 protsenti, kolmandas -3,5 protsenti, neljandas – 9,7 protsenti. Kuigi aasta esimesel kolmel kuul majandus „kasvas” 0,2 protsenti, jäi kogu aasta keskmiseks majanduslanguseks -3,6 protsendi.

Kuid Ansipi valitsuse poolt Riigikogule ette valmistatud käesoleva aasta eelarve oli koostatud arvamusel, et 2009. aastal ootab meid 2,6%‑line majanduskasv.

Ansip on tuntud oma kivistunud seisukohtadega ja kui ta väitis, et Eesti majandus ei saa vajuda langusse, sest euroliidust tuleb sisse selleks liiga palju toetusmiljardeid, siis seda ta ka uskuma jäi.

Tegemist on peaministriga, kelle erakond oskab kenasti valitseda headel aegadel. Kuid kriisi ja majanduslanguse olukorras on nad võimetud ja tahtetud lahendusi leidma.

Miks läks peaminister puhkama olukorras, kus keegi ei tea veel 2010 aasta eelarve seisu ning lahtine on 2009. aasta kolmas negatiivne eelarve?? Kas ta on Eesti majandusele käega löönud? Tundub nii.

Lahendusi tänasel valitsusel ei ole. Kui kaitseminister Jaak Aaviksoo püüdis esimesena valitsuse liikmetest mingitki debatti eelarve kohta algatada, sumbus see. Kui Reformierakonna Tallinna fraktsiooni liige Valdek Mikkal Eesti Raadios kinnitas, et kasutamata on veel astmeline tulumaks, mis annaks riigile riigina toimimiseks vajalikke vahendeid, tegid reformerid näo, et seda meest nad ei tunne.

Ja majandusnäitajad langevad aina sügavamale.

2009. aasta esimeses kvartalis -15,1 ning viimastel andmetel teises kvartalis -16,6 protsenti.

Midagi head

Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi lavastus "Onu Tomi onnike" teatris NO99 on vaatamist väärt! Kuigi Sakala tänava saal oli viimse istekohani välja müüdud, soovitan ikkagi leida võimalus seda tükki näha.

Miks? Mitte ainult vana-tuntud liigutava loo pärast. Pigem ikka lavastuse enda tõttu. Kuidas sõna mängib nii, et vaid jutustaja tekst ja näitlejad suudavad vaataja silme ette manada kord laeva laial Mississippi jõel, kord puuvillapõldudel. Kuidas näitlejad suudavad vaid silmade-kulmude ning kehakeelega anda edasi emotsioonide pillerkaari. Kuidas on küll kirja pandud, omandatud ning naturaalselt esitatud kõigi maailma keelte segunemist meenutav arusaamatu kuid siiski aimatav tekst? Ning kuidas vaid kaheksast näitlejast koosnev trupp mängib nii eriilmeliselt, et lavastuse lõpus jääb mulje, et nähtud sai vähemalt neljakümmet erinevat karakterit.

Eks igaüks otsi ka seost tänasega. Mind jäid kummitama viimastel minutitel kantud oranzhid tunked, mis tänasel päeval omased Guantanamo vangidele. Pigem suren kui loobun oma usust, elab siiani.

Tick tock tick tock tick tock (Madonna)

Aktuaalne Kaamera küsis täna minult, miks me oleme selle vastu, et valitsus on taas haaranud kärpekirve.

Tegelikult oli küsimus valesti püstitatud. Ilma täpselt teadmata, mida siis seekord inimestelt ära võetakse, ei saa ju sisuliseks minnagi. Küll saab aga öelda, et see mida Ansipi juhtimisel valitsuskabinetis tehakse, on kolmas negatiivne lisaeelarve.

«Nii et poole miljardi ulatuses kulude kärpimine peaks minu hinnangul olema küll hädavajalik ja möödapääsmatu,» võib Postimees onlinest lugeda Ansipi sõnu. Aga BNS räägib ka kolm korda suurematest summadest.

Mis siis ikka, Riigieelarve seaduse §43 ütleb:

Riigieelarve muutmiseks, kui see on seotud kulude kogumahu suurendamise
või vähendamisega, võib Vabariigi Valitsuse ettepanekul eelarveaasta
kestel võtta vastu lisaeelarve. Lisaeelarve eelnõus võib ette näha ka
riigieelarves määratud kulude otstarbe ja finantseerimistehingute muutmist.

Millest muust peaminister rääkis, kui kulude kogumahu vähendamisest??? BNSi uudis: Peaminister Andrus Ansip ütles, et kokkuhoiukava mahu määratleminegi on praegu diskuteeritav. Tema sõnul pole selge, kas jutt käib 1,5 miljardist või poolest miljardist kroonist.

Aga lisaeelarve kohta kehtib ka Riigieelarve seaduse §43 teine lõik:

Riigieelarve kulusid suurendava lisaeelarve eelnõu esitatakse Riigikogule
hiljemalt kolm kuud enne eelarveaasta lõppu. Riigieelarve kulusid vähendava
lisaeelarve eelnõu tuleb Riigikogule esitada vähemalt kaks kuud enne
eelarveaasta lõppu.

Ajaline erand Riigikogu ette tulemiseks on vaid sotsiaal-majanduslike kriiside vältimiseks või leevendamiseks või eriolukorra, erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra väljakuulutamise korral.

Eesti riigis ei ole täna erakorralist seisukorda. On küll majanduslangus, millega kuulume maailmas viie kiiremini kukkuva riigi hulka. Kuid selle languse autorid soovivad nüüd volitusi, millega eirata taas Põhiseadust. Seekord kõige selgemalt selle § 65.


Ma ei arva, et Ansipi vähemusvalitsusel on selget visiooni, kuidas tegelikult kriisist väljuda. Sest majanduskriisiga toimetulekuks ei ole vaja mitte Põhiseaduse rikkumist, pigem sisulist arusaamist probleemist ning koostöövõimet. Täna näeme aga kuis venitatakse endi olemist kuu kaupa. Paraku iga venitatud kuu halvendab märgatavalt uue visiooniga valitsuse stardipositsioone. Varsti on halvatud ka võimalus koostada 2010 aasta eelarve adekvaatsemalt kui käesoleva aasta eelarve Ansipi valitsuse kätetööna sündis.

tik-tak-tik-tak-tik-tak kui tsiteerida selle nädala meediapersoon Madonnat.

Kuidas tõsta makse nii et kõik rõõmsad on?

Riigikogu erakorralisel istungil ei suudetud mööda minna küsimusest, kes on süüdi selles, et õiguskantsler jõudis järeldusele – käibemaksu tõstmine vaid 4 tööpäevase etteteatamisega on Põhiseadusega vastuolus.

Rahvaliit väitis, et süüdi on pikale veninud valitsuskriis. IRL teatas, et süüdi on opositsiooni „kuna opositsiooni venitamistaktika tegelikult tegi selle aja võib-olla pikemaks, kui see oleks tavapäraselt olnud, ja see rakendamise aeg eelnõu vastuvõtmisest ja reaalselt selle käibemaksu kehtestamisel oleks võinud olla sellisel juhul ka pikem kui neli päeva, kes antud seaduseelnõu vastu, tõsi küll, hääletas.“

Tegelikult oli ju teise negatiivse lisaeelarve vajadus teada meile kõigile hiljemalt selle aasta veebruaris, kui valitsuse usaldushääletusega võeti vastu esimene negatiivne eelarve. Oli teada, et sellest ei piisa. Seda, et valitsus plaanib tõsta käibemaksu, teadsime ka juba aprillikuus. Tegin vahepeal kiire otsingu ja leidsin 25. aprillil sellekohase avalduse. See plaan oli avalik, aga Euroopa Parlamendi valimiste eelses kampaanias valitsuse esindajad eitasid mingit kava 2% käibemaksu tõsta. Seetõttu tuli maksutõusu kava lauale alles sobivalt päev peale Euroopa parlamendi valimisi.

Tõsi, kuna eelarve teine kärpimine jäi nii hiliseks, siis tegi ka opositsioon oma ettepanekud maksude muutmise osas sama lühikese etteteatamisega. Kui veebruaris ei leidnud meie algatus kehtestada astmeline tulumaks alates 1. juulist 2009 toetust, siis püüdsime seda veel viimasel hetkel käibemaksu ja aktsiiside tõstmise alternatiivina välja pakkuda.

Püüdes juhinduda õiguskantsleri juhistest, et maksude tõstmisest tuleb teada anda hiljemalt 2 kuud enne nende kehtimahakkamist, algatasime ka esmaspäeval uuesti tulumaksu seaduse muutmise seaduse. Nimelt on valitsusel seisus, kus kärbitakse raha hariduselt, päästetöötajatelt ning tervishoiult, siiski justkui paar miljardit üle. Sest kuidas muidu seletada seda, et Reformierakonna juhtimisel soovitakse endiselt järgmise aasta 1. jaanuarist tulumaksu protsenti alandada 21 protsendilt 20le. Väikese palgaga inimene võidaks sellest paarkümmend krooni, kuid riik kaotaks veelgi võimalusi midagi teha töökohtade loomiseks ning abivajavate inimeste aitamiseks.

Õiguskantsleri algatatud vaidluse põhisisu on minu jaoks selles, kas iga Riigikogu enamuse samm on õigustatud. Kuid kõrvalnähuna lisab ta ühiskonnale hirmu, et mis on järgmised sammud, need järgmised üleöö tehtavad otsused, mis võivad halvendada meie kõigi õiguskindlust. Küsimus, millesse õiguskantsler sekkus, oli valitsusliidu tegevuse põhiseaduspärasus. Negatiivsete eelarvete kummalisele koostamisele juhtis esmakordselt tähelepanu vabariigi aastapäeva kõnes meie Vabariigi President. Õiguskantsleri märkus teise negatiivse eelarve kohta on teiseks hoiatuseks, et majanduskriisi kattevarjuks kasutades eemaldutakse demokraatlikest tavadest. Kuid kaks hoiatust ei ole Reformierakonna ja IRLi ning neid toetavate roheliste koalitsioonile veel piisav, sest juba kõneleb rahandusminister Jürgen Ligi plaanist teha kolmas negatiivne riigieelarve üldse Riigikogust mööda minnes. Seda vaatamata Riigieelarve seadusele, mis sätestab üheselt nõude eelarve muudatused Riigikogus otsustada.

Seega kui õiguskantsler siiski otsustab, et valitsusliit küll vormiliselt püüab parandada käibemaksu kiirest tõstmisest tulenevaid vigu, kuid teeb seda eirates nüüd ja edaspidi põhiseaduse mõtet, siis minu meelest on õigustatud Riigikohtusse minek. Riigikohtus võidu saamine ei oleks kaotus, vaid hoopis võit tänasele ja tulevasele seadusandlikule võimule, et selliseid apse enam ei juhtuks.

Päikeseloojang

Mul oli väga tore nädalavahetus, mille täitsid kahe mulle armsa inimese 60ndad juubelid. Ja õhtu lõpetuseks peegeldas naabri aken nii maaliliselt päikeseloojangut. Loodan, et see vallatu tõusukurv aknal ennustab head nii juubilaridele kui ka kõigile teile algavaks töönädalaks.