Filmielamus

Vaatasin youtubest pressikonverentsi Woody Alleniga, kus ta valgustas „Vicky Cristina Barcelona” sünni tagamaid. Et helistati talle Barcelona linna poolt ja pakuti – tee meie linnast film, kulud katame.

Ilmselt ei saaks ühele linnale paremat reklaami ollagi kui õnnestunud film, hea stsenaariumi, võrratute näitlejatööde ning oh millise muusikaga!

Ma ei tea, miks see film on asetatud komöödia kategooriasse. Eht woodyallenlikult on seal sama palju draamat kui komöödiat, ent uudsena on Woody film eht ladinlik. Sa pole näinud tõelist kirge, seni kuni pole kuulnud Penelope Cruzi ja Javier Bardemi suust Woody kirjutatud hispaaniakeelseid one-linerseid.

Sisu ma ümber jutustama ei hakka, seda on tehtud minu eest näiteks siin. Aga film oli mõtlemapanev ja lõpp üllatav selles mõttes, et peale tormilist suve olid kõik tagasi samas seisus, kus alguseski. Ainult natuke läbiraputatult...

Vaadata saab kinos Sõprus.

Reformierakond õigelt teelt kraavis

Kuidagi sümboolne on täna kraavis lõpetanud Reformierakonna sõidukil olev kiri, mis väitis, et oravad olid õigel teel vaid 2007. aastani. Tõepoolest, viimastel aastatel on aina enam ja enam selgeks saanud, et Reformi soov Eesti riiki üha õhemaks lihvida, on vägagi Eesti vaenulik.

Maret Maripuu sotsiaalministrina on kujunenud kraaviminemise maskotiks. Eelmise aasta rasketel eelarvevaidlustel ei seisnud ta oma valdkonna eest üldse. Vastupidi, ta innustas tervishoiuvaldkonna lisamaksustamist ja ei tundnud põrmugi muret, et Haigekassa eelarveaugu olukorras on käibemaksu tõstmine ravimitele ja meditsiinitehnikale (millest suurem osa langeb Haigekassa õlule) veel lisakoormuseks.

Töölepinguseaduse puhul leidis ta teleuudistes rõõmsalt, et õnnestus läbi suruda versioon, mis on tööandjatele sõbralik. Aga kelle arvelt? Nii saigi aastalõpu Eesti Päevalehe küsitluses Maripuu ainsaks plussiks „Hakkaja, kaitseb ettevõtjate huvisid“.

Tänane uudis, et Maripuu tegemata jätmiste eest vastutab kantsler, kes lahkumisega ise ka nõus ja saab selle eest kuue kuu palga ulatuses hüvitist, on aga tegelikult probleemi eiramine ja tõsine empaatiapuudus.

Seda enam, et on tõeline oht, et Maripuu ignorantsuse tõttu lisandub veel tuhandete pensionäride mure pensionide kättesaamiseks. Sotsiaalminister esitas seda 19. juuni ööistungil lakooniliselt: „täpsustatakse pensioniameti ettekirjutuse kättetoimetamise korda.“
Tema erakonnakaaslane Tõnis Kõiv oli aga märksa mahlasema kõnepruugiga.

Probleemid iseenesest on tõhusa ministri puhul parandatavad, kui siin nõustun küll Siiri Oviiriga, et „Iga organisatsiooni juhtimiseks on vaja pädevust, ja kui seda pole, siis tuleb endale sellest aru anda.“ Ning Vilja Savisaarega "Varasemast oli teada, et minister Maripuu on oma ametis saamatu, kuid tänaseks on selgunud, et Maripuu on ka valetanud. Seega ei saa kuidagi tõsiselt võtta ka Maripuu lubadust tehtud vead parandada."

Obama koht müügis

Maailma üks positiivsema imagoga poliitik tulevane USA president Barack Obama on sattunud viimasel kuul suure poliitkorruptsiooni loo sisse. Õigemini on tema nimi selle looga iga päev seotud, sest väidetavalt on Illinoisi osariigi kuberner Rod R. Blagojevich üritanud Obamast vabanenud Senati kohta müüki panna.

Nimelt nimetab vastavalt USA seadustele valimistevahelisel ajal vabanenud Senati kohale asendusliikme osariigi kuberner, seda kuni järgmiste valimisteni (üks kolmandik Senati liikmeid valitakse ümber iga kahe aasta tagant).

Blagojevichi süüdistus põhineb telefonikõnedele, millest kostub, et mees ei soovi talle sülle langenud otsustusõigust odavalt käest anda.

Kõnesid on ta pidanud nii Senati kohta soovivate kandidaatide, kui ka Sentati enamuse liidri Harry Reidi ning Obama meeskonna juhi Rahm Emanueliga. Kõik nad kinnitavad, et ei saa nõuandeid selle kohta, kes oleks demokraatidele parim kandidaat ja võimeline ka järgmised valimised võitma, kindlasti mittevajalikeks või ebaseaduslikeks pidada.

Korruptsioonis süüdistatava Blogojevichi kaitsjad on väitnud, et soovides hüve või ametit oma otsuse eest, on käitunud süüalune kui tavaline poliitik. Näiteks on toodud seik, et USAs liigub ringi hulk inimesi, kes nimetavad end suursaadikuteks, samas kui ainus panus, mille eest nad tiitli said, oli mõnesajatuhande toetusdollari kogumine kas vabariiklikule või demokraatlikule parteile.

Nagu teada, peavad kõik suursaadikud esitama enne uue presidendi ametisseasumist tagasiastumispalve ning olnud juhtumeid, kus uueks suursaadikuks saadetakse senise diplomaatilise kogemuseta suurtoetaja.

Obama koht Senatis jääb esialgu tühjaks, kuigi skandaalide keskmes olev kuberner nimetas asendusliikmeks 70-aastase Roland Burrise. Peale Obama administratsiooni tööleasumist ootavad asendajaid ka seni Hillary Clintonile ja Ken Salazarile kuulunud kohad.

Lubadus uueks aastaks

Ma leian, et uusaasta lubadused ei pea alati olema piinarikkad või saavutamatud, nii et juba vabariigi aastapäevaks on headele soovidele käega löödud. Seetõttu andsin endale meeldiva ja tervet aastat hõlmava lubaduse – sel aastal loen enam raamatuid.

Lubadus sündis iseenesest vana aastat ära saates ning selle käigus sõpradele oma värskeid raamatuoste presentreerides. Tõsi, 2008 oli minu jaoks ka ääretult kidur raamatuaasta, mille lõpetas Mihkel Raua surematu teos. Muide, üks mu tuttav esines teooriaga, et viimast „Musta pori näkku” peatükki ei ole Raud ise kirjutanud, sest see on palju haaravam ja ilukirjanduslikum. Igatahes, müts maha autori ees, et ta on valmis saanud teosega, mis paneb inimesi tekstianalüüsi tegema ning jõuab teemaks pea igal meeldival istumisel. Põhiline aga -- maalib sõnades selliseid kujutluspilte, et ka mina ei saa enam telekas poliitik Tarmo Kruusimäge vaadates meelest kirjeldusi leheküljelt 18. (tõlge: vaene mees, edaspidi ajab ta alati naerma).

Uut aastat alustasin aga Qanta Ahmedi autobiograafilise raamatuga Saudi Araabiast „In the Land of Invisible Women”. Möödunud aastast jäi mulle ühe eredama mälestusena kindlasti reis Saudi Araabiasse (ka kohtumine kuninga Abdullah bin Abdul Aziz Al Saudiga), seega on selles raamatus juba olnud päris palju äratundmisrõõmu.

Oma järjekorda ootavad veel „Iraq and the Lessons of Vietnam”, Kenneth B. Pyle „Japan rising” ja William H. Overholti „Asia, America and the Transformation of Geopolitics”.
Ning kuna 2009 tuli majandussurutise tähe all, siis on lugemisjärjekorras ka FDRi elulugu ning lähem käsitlus president Roosevelti esimesest sajast päevast kabinetis, ehk siis New Deali sünnilugu.

Viimasena, aga mitte vähetähtsana ootavad oma järjekorda ka Hans Binnendijki toimetatud „Transforming NATO” ning kolonel Thomas X. Hammesi „The Sling and The Stone. On War in the 21st Century”.

Tõepoolest, aasta on pikk, sellega jõuab nii mõndagi!
Head uut algavat aastat kõigile!