reede, 4. oktoober 2013

Peasekretäri mälestus

Ilmselt olen veel liiga tegev, et mälestusi kirjutama hakata. Kindlasti ei plaaninud ma seda teha 15 päeva enne kohalikke valimisi, mil iga hetk, mis pole pühendatud Pärnule mind tõsiselt morjendab. Kuid kuna tänasel päeval on minu tegevuse kohta Keskerakonna peasekretärina huvi tuntud, tuleb huvilistele vastu tulla. Vastupidiselt IRLi linnapeakandidaadile Eerik-Niiles Krossile, kellel tuleb nii mõnigi oma eluseik kaasa võtta luurajate Valhallasse, pole minu elus ette tulnud midagi kriminaalset, mida ma oma mälestustes avaldada ei saaks. Erakondade rahastamisskandaalid on aasta-paari jooksul muutunud põhiliseks poliitiliste ebameeldivuste žanriks ja üsna sõltumatult konkreetsetest asjaoludest ja süüdlastest toovad sellised vahejuhtumid kaasa kogu poliitika maine languse. Erakonnast lahkumised võivad minna leebemalt või teravamalt, meil Keskerakonnas paraku on viimastel aegadel läinud sageli teravaks. Minu peasekretäri töö perioodi jäid neljad valimised, suur erakonnast lahkumine Peeter Kreitzbergi juhtimisel, Keskerakonna kõrvalemängimine koalitsioonipartner Keit Pentuse poolt Tallinnas, aga ka Tallinna linnavalitsusse ning riigi valitsusse naasmine. Oli ülimalt pingeline ja huvitav periood, mida tuli jagada keskkontori kohustuste ja piirkondade vahel. Õnneks oli mul sissetöötanud meeskond selja taga ja nii mõneski valdkonnas ei pidanud peasekretär lisakohustusi enda õlule võtma. Pean rahast rääkides oma peasekretäri aja üheks olulisemaks sammuks Keskerakonna põhikirja muutmist 2005. aasta kongressil. Muude väga oluliste muudatuste seas sätestati ka kohustus Riigikogu liikmetele ja Europarlamendi saadikutele maksta oma igakuisest sissetulekust liikmemaksuna 7%. Sellised annetused paistavad poliitikavälisele inimesele väga suured, aga ei tulene ühekordsest heldushoost, vaid erakonna poolt pandud kohustusest. Teised erakonnad oma liikmeid nii suure kümnisega ei koorma. Samast 2005. aastast on kõik Keskerakonnale tehtud annetused ka internetist avalikult kättesaadavad. Paratamatult tunnen ma endise erakonna peasekretärina vastutust, kui kerkivad üles väited ulatuslikust tundmatut päritolu rahastamisest. Peasekretärina pidin ma seisma selle eest, et asjad oleksid korras ja korras ka kõigi kontrollijate jaoks. Samas ei saa ma pead anda, et aastate jooksul erakonnas poleks olnud juhtumeid, kus annetaja on keegi muu kui raha omanik. Keeruline on Lausingu öelduga vaielda, sest selles on vähe detaile. Valimiseelsel ajal tekib meediamasinas aga see efekt, et iga reageeringut tõlgendatakse uue uudisena ja valimiste vastased ei jäta seda kasutamata. Enda annetuste kohta võin öelda, et see kõik on igati minu sissetuleku põhjal jõukohane ja vajalik. Lõppude lõpuks maksab erakond kinni ka minu kampaaniat. Iga skandaal annab samas võimaluse puhastumiseks. Aastate jooksul on erakondade rahastamine pidevalt ja kindlalt saanud läbipaistvamaks ja ausamaks. Mis võiks olla erinevate rahastamisskandaalide õppetunniks? See, mida laulsid biitlid: „Money cant buy you love“. Ka mitte valija armastust.

Kommentaare ei ole: