Opositsiooni rollist

Tänapäevases meediaruumis kaovad mitmed sisukad analüüsid häbiväärselt kiirest muu infomüra taha. Kord kuus on Vikerraadio eetris Opositsioonitund. Sügishooajast alates annab selles oma ekspertarvamuse opositsiooni tegevuse kohta ka üks politoloog. On kostunud arvamusi, et opositsioon on liiga mugav. Eks täna kell 14.05 Vikerraadios algavast selle kuu opositsioonile pühendatud saatest saab teada, kas ööistungitega elektrihinnale lisatavate maksude alandamist nõudes on mugavusest loobutud. Lisan siia Mari-Liis Jakobsoni analüüsi Keskerakonna ja sotside tegevusest sügisel. Seda saab tema enda poolt sisseloetuna kuulata siit: alates 26ndast minutist ja lõpetades 31 minutil. Mari-Liis Jakobson:

Mis on siis vastasrinna kvaliteetse toimimise tunnused, mis on opositsiooni roll? Ennekõike on ta valitsuse kontrollija ja tasakaalustaja, juhtides tähelepanu puudujääkidele valitsuse tegevuses ning tehes ettepanekuid olukorra parandamiseks. Kui valitsuse tegevust määravad lisaks rahva ootustele ka mitmed kitsendavad faktorid, siis opositsioon peaks ennekõike jääma rahva hääle kanaliks. Seega peaks opositsioon kindlustama mitmekesiste huvide kaitse ning jälgima, et kaitstud oleks nii need enamuse kui ka vähemuse huvid, mida valitsus ehk niivõrd prioriteetseks ei pea. Ning lisaks võib välja tuua veel opositsiooni informeeriva rolli. Lisaks rahva hääle vahendamisele peab kommunikatsioon toimima ka teises suunas: vastasrinnal on ka ülesanne selgitada olukorda ja valikuid rahvale.

Kokkuvõttes võib ju öelda, et mis seal keerulist on – muudkui nõjatu toolileenile ja kritiseeri. Ent arvesse tuleb võtta sedagi, et opositsioon peab alati hakkama saama vähema ressursiga – vähemate inimestega, väiksema erakonna dotatsiooniga, aga ka vähesema eetriajaga, sest valitsuse tegevus on ajakirjaniku jaoks prioriteetsem kui opositsiooni mõtted. Ja kui lisada siia veel see, et vastasrinnal on tõenäoliselt ka endal strateegiline eesmärk – saada hea tulemus ja jõuda valitsuskoalitsiooni tulevastel valimistel – muutub see ülesanne veelgi vastutusrikkamaks ja keerukamaks.

Aga olgu sellega kuidas on, vaatame, kuidas Eestis vastasrinnal läheb. Üldjoontes võib öelda, et Eesti parlamendi opositsioonilised fraktsioonid neile pandud ülesandeid – juhtida tähelepanu puudujääkidele, esindada ning informeerida rahvast – ka täidavad. Viimase kuu jooksul, kui istungid taas regulaarselt toimusid, on just opositsioon olnud aktiivsem ministrite infotundides ning esitanud mitmeid seaduste muutmise eelnõusid. Nii nagu peab. Ning kui seadustest rääkida, siis puudutavadki opositsiooni esitatud parandused ennekõike mõne nõrgema vähemuse huve – näiteks mitmikega perekondi või venekeelseid ja nõrga eesti keelega Eestimaalasi.

Muidugi, on ka üldisemaid algatusi. Sel nädalal peetud riiklikult olulise küsimuse arutelu kaitsepolitsei ja prokuratuuri tegevusest võib pidada üldjoontes õnnestunuks, ehkki esinejate valik oleks ehk tõesti väärinud ammendavamat põhjendamist, aga ka alternatiivide kaalumist. Samuti oli õigustatud ka nii koalitsiooni kui sotsiaaldemokraatide küsimused arutelu politiseeritusest. Ent teisalt tõi see endaga kaasa ka ratsionaalset arutelu ning lünkade nentimist seadusandluses.

Muidugi saab ka teha mõningaid etteheiteid. Mis võib-olla mingil määral kummastas, oli opositsiooni suhteline vaikus Euroopa Stabiilsusmehhanismi teemadel sel suvel. Näib, et vastupidiselt suve hakul deklareeritule, olid Riigikogu liikmed ikkagi rohkem puhkuse- kui töölainel. Sest ehkki seda teemat seletati avalikkusele puhkuse eel ja järel, siis suurema n-ö avaliku paanika ajal kommunikeerisid neid teemasid avalikkusele teised inimesed kui parlamentaarse vastasrinna esindajad. Teadupärast polnud opositsioon oma seisukohtades Euroopa Stabiilsusmehhanismi suhtes ka ühtne. Ning see tegi tugeva ja lihtsustatud kampaania korraldamise pea võimatuks. Ent kas see peaks olema takistuseks opositsiooni missiooni täitmisel? Seletada saab ju ka eelnõu sisu, mitte üksnes oma seisukohti.

Samuti jäi Riigikogu stenogramme sirvides silma asjaolu, et kaks opositsioonilist erakonda, Keskerakond ja Sotsiaaldemokraatlik erakond – on aruteludes esindatud üsna ebavõrdselt. Keskerakond katab laia ampluaad teemasid, samas, kui sotside algatused jäävad oma diapasoonilt üsna kitsalt palga- ja toetusteemasid ümbritsema. Erandeid muidugi on ka, näiteks Andres Anvelt, kes võtab aktiivselt ja sisukalt sõna ka siseturvalisuse küsimustes. Ent siiski, sotsid hoiavad aruteludes küllalt madalamat profiili.

Loomulikult on siin ilmseid põhjusi, kasvõi nende fraktsiooni suurus võrreldes Keskfraktsiooniga. Ent väiksus pole üksnes miinus. Hea näide selle kohta on võtta autorenditurult, kus omal ajal suuruselt teine olnud ettevõte Avis teadvustaski oma vähemust Hertziga võrreldes, ent serveeris seda kui oma tugevust, kandes lipukirja – we try harder , meie püüame rohkem.

Väärt lugemine on ka tema teine analüüs, mis laias laastus leiab, et valitsuse maine on langenud ja pole tükk aega nii madalal olnud kui praegu. selle leiab siit