Kui me kaks nädalat tagasi Soomaa külastuskeskuse juures autost välja astusime, meenus kohe stseen filmist „Keskea rõõmud“. Autosid oli meeletult ja ka vee peal tekkis kitsamates kohtades pidevalt ummikuid. Eks Soomaa suurvesi oli ka kohaletulekut väärt. Minu eluajal on vesi nii kõrge olnud vaid kolmel aastal. Nii et kellel sel või eelmisel kevadel käimata jäi, võib uue võimaluse saamine aastaid võtta.
Minu vanaema lapsepõlvekodu asus Soomaa piiril. Aga minu ajaks oli vanaema nooruspõlve kodust ammu Pärnu jõe kaldale kolinud ja vanas talukohas elasid võõrad. Nii et selle kandiga mul otseseid mälestusi pole. Siiski üks kaudsem teadmine elust Soomaal mul on. Nimelt oli minu lapsepõlves tore talvise koolivaheaja traditsioon, kus me õhtupimeduses läksime maal metsa, tegime lõkke ning siis lõkke ääres isa jutustas lugusid. Need olid kõik ajaloolised ja üks neist rääkis talupojast, kes läks mõisnikuga vastuollu ja pidi karistuse hirmus põgenema. Pelgupaigaks valis ta aga soo saare ja edasi käis jutt nagu tänapäeva The age of empires arvutimängus, kus pandi samm sammu haaval alus talukohale kõigist ligipääsuteedest eemal.
Soomaal paiknevad talud nii, et liikuma pääseb vett mööda. Paarimeetrised kevadised üleujutused on tavalised, seda põhjustab Halliste jõe vastuvoolu suubumine Navestisse. Nii kõrgeid üleujutusi kui tänavu (või möödunud kevadel), kus vabalt paadiga kuusemetsas sõita saab, kohtab harva. Soomaal on tore koduleht ja aktiivsem inimesed Soomaa asja ajama, eks keskea rõõmude rahvamatk olegi suuresti hea valgustustöö tulemus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar