Koonderakonna tagasitulek

Ma sain hääleõiguslikuks 1995. aastal. Poolteist kuud hiljem toimusid Riigikogu valimised. Tõtt öelda ei tulnud mul toona kordagi mõttesse variant, et oma elu esimese hääle võiks valimisel anda Koonderakonnale. See oli partei, mis koosnes valdavalt direktori suhtumisega keskealistest meestest. Need olid tegelased, kes arvasid, et neid peab valima, sest nad on tähtsad ja istunud olulistel positsioonidel. Koondudes KMÜ liiduks võideti need valimised, sest oli piisavalt inimesi, kes peale lapseohtu Laari esimest valitsust soovisid vanu ja kogenuid. KMÜ sai 32 protsenti häältest ja 41 kohta Riigikokku.

Eestile selline ühe partei ülekaal midagi head ei toonud.

Esiteks tehti valitsus koos Keskerakonnaga, siis kibeleti partnerit vahetama ja loodi liit Reformierakonnaga. Detsembris 1996 Reformierakond lahkus valitsusest, Kallase asemel tuli Tiit Vähi vähemusvalitsusse välisministriks Toomas Hendrik Ilves. Vähi ise pidas peaministrina vastu veel 4 kuud.

Edasi sai Koonderakonna vähemusvalitsuse etteotsa Mart Siimann. Seda aega võib julgelt nimetada seisakuks. Uusi lahendusi ei pakutud. Ka argisteks otsusteks puudus parlamendis jõud. See oli aeg, mil Siim Kallas mõtles välja ööistungid (kirjutasin sellest siin) ja aastake hiljem kirjutas Postimees oma juhtkirjas „Seda, et praegune valitsus ja valitsusliit on jõudnud stagnatsiooni, on ühtemoodi märkinud nii poolopositsiooni esindajad (Rahvaerakonna peasekretär Indrek Kannik) kui ka koonderakondlased (ekspeaminister Tiit Vähi)“.

Ma olen viimastel nädalatel kuulnud inimestest, kes arvavad, et äkki tuleb eelolevatel valimistel valida ikka Reformierakonda. Põhjusel et nad ju on seal valitsuses juba nii kaua olnud. Ka nii mõnigi avaliku arvamuse küsitlus viitab sellele, et Reformierakond sammub Koonderakonna jälgedes ja püüab 40+ kohta. Siiski tasub enne valimisotsuse tegemist rahulikult hinnata, kas viimase nelja aasta arengud Eestis on ikka seda väärt, et seni valitsusvastutust kandnud erakondade töölepingut pikendada. Vahest on kunagine Koonderakond (keda Wikipedia muide pidas paremtsentristlikuks liberaalseks parteiks) juba reinkarnatsiooni läbi elanud. Vaadates tänase peaministripartei rahulolu jääb paratamatult mulje, et seisaku põlistamine on ainus, milles nende puhul võib kindel olla.