Rahandusministeerium avaldas täna suvise majandusprognoosi. Pärast eelmise aasta 15-protsendist majanduslangust on kasvule pööramine kahtlemata positiivne sündmus. See oli ju Euroopa mõistes väga äkiline langus ja kindlasti on teatud kergendus, et see langus on hetkeks läbi.
Kuid küsimus on nüüd ennekõike selles, millal selle kasvu tulemused jõuavad reaalselt inimesteni. Euroopa tasandil võttes on paariprotsendine kasv aastas keskpärane tulemus. Me peame arvestama, et tööpuudus on kindlasti paljudel hinge peal. Mida Eesti praegu vajab, on selline kasvutempo, mis loob uusi töökohti. Paariprotsendine kasv reeglina pole piisav selleks, et luua uusi töökohti. Järelikult ei piisa sellest, kui valitsusel on SKP kasvatamise poliitika ning eelarve tasakaalustamise poliitika. Vaja on ka tööpoliitikat ja siin on ju Tartu ülikooli teadlased teinud päris palju ettepanekuid, kuidas tööhõivet kasvatada. Nii et jah, kasvule pööramine on hea uudis, aga me vajame sellist kasvu, mis looks ka töökohti ja sinna on veel maad minna omajagu.
Prognoosile on lisatud ka ajakirjanikele pressikonverentsil esitatud slaidid.
Kohe avaslaidil teatatakse:
Majanduskasv 2% aastal 2010 ja 3,6% aastal 2011 on hea tulemus võrreldes teistega
Kes on küll need teised? Kas riigid, kelle majandus kukkus möödunud aastal kolm-neli korda vähem kui Eestil ja aastases võrdluses kasvuprotsente saada on märksa keerulisem? Kas sellisel juhul peaks meie üliränka kukkumist möödunud aastal pidama riigimehelikuks tarkuseks, et nüüd paremad välja paista?
Teine huvitav teemaarendus puudutab jätkuvat inflatsiooni. Majandusprognoosi põhijoonte all teatatakse inflatsiooniteemalises slaidis, et 2010. aasta inflatsioon on oodatust kõrgem tooraine ning ilmastiku mõjude tõttu. Alles kahekümnendas slaidis tunnistatakse, et mõju on ka kaudsete maksude tõstmisel. Jah, kui tabelites on näha, et nii jaemüük, netopalk kui eratarbimine on endiselt allpool 0-joont ehk negatiivne, siis pealkirjas teatatakse, et
Eesti tarbija usk riiki on taastunud.
Ilmselt rõõmustatakse selle üle, et käibemaksu laekub enam, kuid seda ei laeku siseturu taastumise, vaid käibemaksu 2 protsendilise tõusu tõttu.
Veel manipuleerivam on slaidi pealkiri - 5000 uut palgasaajat kvartali jooksul.
Igaühe üle neist viiest tuhandest on mul hea meel, kuid kui tegelik tööpuudus on üle saja tuhande ning ainuüksi juulis registreeris end uue töötuna 6400 inimest, siis on see number majanduskasvu tingimustes murettekitavalt väike.
Alarmkellad peaksid kõigil, kes vähegi Eesti tulevikust hoolivad, helisema panema slaid nr 19 – tööpuudus alaneb, aga soovitust aeglasemalt. Selles nenditakse, et võrreldes 2008. aastaga on 60 tuhat töökohta jäädavalt kadunud. Rängem ennustus on aga see, et möödunud, mitte enam nii hea aasta palgasaajate tasemeni küündime alles 4 aasta pärast. Mis neid möödunud aastal tööta jäänud inimesi seni ootab??
Sain aru, et pressikonverentsil teatati, et töö kaotanud inimesed on niikuinii oskuste ja hariduseta. Ma ei ole nõus. Arvestades kui hästi haritud ja kõrge tööeetikaga rahvas Eestis on, võiks tahta märksa paremaid tulemusi Euroopa tasemel. See prognoos pakub aga vaid punaseks alarmlipuks jäämist tööpuuduse küsimuses.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
5 kommentaari:
Kasv on jõudnud kõigini, vähemasti hinnakasv.
Keegi tark inimene võiks mulle selgitada, kuidas meie riigis tööhõive suureneb, kui me teame, et tööga hõivatute arv nt esimeses kvartalis oli alla 560 000 - nii väike polnud see isegi 2000 aastal.
Käibemaksuga on nii ja naa - kui me juuli laekumist vaatame, siis on see enam kui 10% väiksem kui 2009 aasta juulis, eks näis, mida sügis veel toob.
Õhtu jooksul on selginenud ka pressikonverentsil toimunud laiamine, nagu oleks töötud ise süüdi. Pressikonverentsil on kirja pandud tsitaat ""Kui nendest enamik on algharidusega ja ilma igasuguse kutsehariduseta, siis on nendega raske midagi peale hakata, ilma et need inimesed ei täiendaks ennast."
Sellist laiamist on isegi piinlik kommenteerima hakata. Tõde on aga see, et viimase seisuga on ametlikke töötuid 81 tuhat ning neist algharidusega on vaid 1631 ehk vaid iga viiekümnes!
Ma olen sellisest ülbusest tõeliselt nördinud.
Ma olen tööga seoses korduvalt töötukassa ukse taga tööotsijatega suhelnud ja ma tõesti ei imesta, et enamiku nende töölepanemiseks on metsikut buumi vaja. Mitte ainult haridus, vaid ka suhtumine on tihti problemaatiline.
Vahur, ma oleks sellise "olen ukse taga käinud, kohanud paari inimest ja seetõttu laiendan oma kogemuse kõigile sajale tuhandele" suhtumisega väge ettevaatlik. Postimees astus paar nädalat tagasi juba sellise suhtumisega tõsiselt ämbrisse. Üllitades artikli töötute kõrgetest palgasoovidest. Tõsi, sellele tuli sadades kommentaare. Kuid nii nagu Ligi ütles, et enamus töötuid on algharidusega väitis Postimees, et vaid käputäis on valmis töötama miinimumpalgaga.
Võttis aega, aga siis lükkas Statistikaameti juhtivstatistik Ülle Pettai selle ümber. Tegelikult iga neljas töötu on valmis töötama miinimumpalga või isegi alla selle. Lisati ka konkreetne palgasoovide jaotus:
3000 krooni ja vähem 2,0 protsenti
3001-4000 krooni 3,4 protsenti
4001-5000 krooni 20,0 protsenti
5001-6000 krooni 13,1protsenti
6001-7000 krooni 14,6 protsenti
7001-8000 krooni 11,9 protsenti
8001-9000 krooni 2,6 protsenti
9001-10000 krooni 23,5 protsenti
10001-12000 krooni 2,9 protsenti
12001-15000 krooni 4,3 protsenti
15001 krooni ja rohkem 1,5protsenti
«Statistikaamet palub siiralt vabandust, et oleme Postimehe kaudu avalikkust eksitanud,» sõnas ameti kommunikatsioonijuht Anu Ots.
Kas temaatikat olete just selle nurga alt ajakirjanduses saanud avaldada (kui jah, siis pole ilmselt mulle õige koht näppu puutunud)?
Vajalik oleks küll, eriti pidades silmas, et toetub konkreetsetele numbritele ja toob välja senise väga ühekülgse informeerimise.
Postita kommentaar