Ööistungid algavad: elektrist, toasoojast, koolitoidust....

Kummalisel kombel on läinud nii, et Isamaa ja Res Publica Liit lubas kodukulusid alandada, aga need, kes sel teemal pingutavad, oleme hoopis meie, keskerakondlased. Kas elekter on kodukulu või ei ole? Ma ei tea, kui paljude IRLikate kodud elektrita on, aga nende vastuseisust järeldaks, et päris paljud. Uuest aastast eeldatavasti üle 20 protsendi tõusev elektrihind vajab leevendust ja igasugune viitamine, et hindu kujundab börs ja teha pole midagi, on vassimine. Elektri hind koosneb viiest komponendist, millest üks olulisemaid on riigimaksud. Elektriaktsiis ja aktsiisi suurus on puhtalt poliitiline otsus. Meie ettepanek ongi langetada elektriaktsiisi Euroopa Liidu miinimummäärani, neli ja pool korda, kuid valitsusliit seisab sellele vastu. Seega vastutavad nad täielukult elektri hinnatõusu eest mis tõstab tuntavalt eesti elukallidust järgmisel aastal, pitsitab koduomanikke ja langetab ettevõtjate konkurentsivõimet. Ööistungite eesmärgiks on pidurdada elektri hinnatõusu. Elukallidus on Eesti inimeste jaoks pidev mure. Teine ettepanek on langetada toasooja käibemaksu praeguselt 20 protsendilt üheksale protsendile. Ehkki valitsusliit räägib, et neile meeldib tarbimise maksustamine, tähendab see tegelikult, et riigikassa täitmine läheb üha rohkem nende õlgadele, kel niigi raske ja sissetulekud madalad. Tuba kütma peab ju niikuinii. Milliste kodukulude langetamisest IRL siis rääkis? Kustume IRLi saadikuid endaga eelarveettepanekute alal liituma. Teie enda lubadused saavad täidetud! Uus riigieelarve saadaks sisuliselt ajalukku ka koolitoidu senise programmi. Kui 2006. aastast sai valdav enamus põhikoolide õpilasi toitu tasuta, siis nüüd on külmutatud koolitoidu toetus kiirele hinnatõusule jalgu jäänud. Lapsevanematele läheb sel juhul laste koolitamine jälle kulukamaks. Kui ei piisa normaalsest tööajast, et selgitada koolitoidu tähtsust siis teeme seda öösel. Kui kodukulud muudkui kasvavad ja taskukohane elekter tahetakse minevikku saata, siis on taolise eelarve takistamine ööistungitega meie parim võimalus. Muidugi räägib valitsusliit, et ööistungitega raha juurde ei teki. Eks seda räägiti väga väikeste palkadega hooldustöötajatele ka enne streiki. Nüüd enam ei räägita.

Ringvaates esimestest leedidest

Eelarvamusteta eelarvest

Kaks päeva on Riigikogu istungitesaalis arutatud järgmise aasta eelarvet. Kaks kuud on arutelusid ja vaidlusi muudatuste üle veel ees. Paljude arvates on see aasta olulisim dokument. Riigi eelarve annab piirid, palju ja kellelt maksu kogutakse ning mil määral on loota riigi ülesannete täitmiseks lisavahendeid.

Aga eelarvet võib võtta ka tehnilise tabelina, kus raamatupidamislikult aetakse tulusid ja kulusid tasakaalu ning numbrite taga inimest ei nähta. Siiski, selline lähenemine tähendab, et riiki ei juhi mitte riigimehed vaid raamatupidajad.

Alles siis, kui märklaud on silme ees ja silmad on ka lahti, tekib reaalne võimalus pihta saada.
Valitsusel puudub täna selge siht, kuhu liigutakse ning kuhu üldse tahetakse jõuda. Riigikontrolör Mihkel Oviir tõdes Riigikontrolli aastaülevaates, et arengukavad ei mängi riigi juhtimisel mingisugust rolli ja riigieelarve koostatakse matemaatilise valemi abil, mille eesmärke kaaludes ning sisulisele analüüsile toetudes. See on väga karm hinnang valitsuse tööle, kuid kahjuks ma pean riigikontrolöriga nõustuma.

Tänasest eelarve eelnõust kajab vastu tõsiasi, et valitsusel on tähtis vaid see, kuidas numbrid Exceli tabelis välja näevad, mitte see, mida riigieelarve toob järgmisel aastal kaasa Eesti inimestele, mida ta toob kaasa meie elukallidusele ning majandusarengule.

Reformierakond sai oma mandaadi lubadusega viia Eesti viie Euroopa rikkama riigi hulka. Sellest lubadusest on loobutud. Valitsuse poolt koostatud 2013. aasta eelarve toob kaasa majanduskasvu pärssiva mõju, see eelarve ei paranda majapidamiste reaalset sissetulekut, see eelarve tähendab Eesti jäämist kiirema hinnatõusuga eurotsooni riigiks, kus inimesed on ikka veel vaeseimad.

Keskerakond on mitmeid kordi seadnud Eestile eeskujuks Põhjamaid. Riike, kuhu meie enda inimesed kõige rohkem tööle lähevad. Mis on neis riikides, mida meil ei ole? Kui väga üldiselt kokku võtta, siis on neis riikides paremad avalikud teenused. Põhjamaades ei pea inimesed tulekahju korral lootma vabatahtlikele ega kasutama arstiabi saamiseks erakliinikuid, sest need teenused on tagatud riigi poolt. Eestis pakuvad neid teenuseid aga teatud inimesed vabast tahtest ning sisuliselt hobikorras, sest riigi poolt makstav töötasu õpetajatele, politseinikele, päästjatele, piirivalvuritele ja hooldusõdedele eeldab, et seda tööd tehakse suurest missioonitundest.

Paraku saab riik pakkuda avalikke teenuseid täpselt niipalju, kui maksutulu inimestelt kogutakse. Praegune valitsus lihtsalt eelistab teatud makse mitte koguda ning laiutada käsi, et raha ei ole. Kui teenuste kvaliteeti järjest vähendatakse, siis on meil varsti tõepoolest raskusi 7-kohalise rahvaarvu kokku saamiseks, sest inimesed lahkuvad ja iga lahkunud tööealine inimene tähendab riigi jaoks väiksemat maksulaekumist ning üha suurenevat koormust sotsiaalsüsteemile.

Arstide streik, õpetajate petmine palgatõusuga, kodukulude kasv ja inimeste väsimus kestvatest kärbetest ning pidevalt tõusvatest maksudest peaks lõpuks ometi andma põhjuse loobuma dogmadest, mis meie majanduskasvu pärsivad. Koalitsioonipoliitikud kasutavad maksupoliitika osas selektiivset kuulmist – mis meeldib, seda kuulatakse ja kõik muud soovitused unustatakse ära. Unustatakse ära, et juba 2009. aastal soovitas IMF suurendada Eesti üksikisiku tulumaksu süsteemi progressiivsust, väiksema sissetulekuga inimeste maksukoormuse kergendamist on soovitanud ka Euroopa Komisjon ja OECD. Paraku on kõik viimase aja maksutõusud pannud just suurema koorma väiksema sissetulekuga leibkondadele.

Me teeme riigieelarvesse omapoolseid muudatusettepanekuid. Nii selles osas kuidas saaks läbi maksude alandamise vähendada nii elektrihinna tõusu kui soojaarveid. Kui ka selles osas kuidas kolme aasta taguseid krokodillide komisjoni kärpeid, mida tehti eelkõige justlaste arvelt, leevendada.

Suve viimasel päeval

Kuigi blogi on olnud pikalt suveunes, ei ole ma kirjutamist maha jätnud. Mõned mõtted said kirja Postimehe online versiooni suvekolumnitena. Kuna online meedial juba on selline komme, et info voogab muudkui peale ja paljud ei satu üldse suviste tegemiste käigus arvuti taha, siis lisan oma kooliaasta alguse mõtted ka siia. Seda enam, et tudengite õppetoetuste vaidlus on pigem hoogu kogumas.

Sada lehekülge päevas

Kui Eesti tudeng tahab kuuluda maailma parimate hulka, peab ta lugema sada lehekülge päevas. Kui Eesti ülikoolid tahavad olla tipus, peavad nad oma tudengeilt nõudma just sellist, pidevalt üle jõu käivat koormust. Sellise veendumuse andsid mulle neil päevil, kümme aastat tagasi alanud magistriõpingud University College Londonis.

Õpingute aasta Londonis 2002-2003 polnud just meelakkumine metropolis. Ühes loengus pandi lauale 250-leheküljeline teadustekstiga raamat, mis tuli järgmiseks korraks enam-vähem läbi töötada. Järgmises seminaris teine samasugune tellis. 50 lehekülge päevas. 70 lehekülge päevas. 100 lehekülge päevas. Pärast seminari lippad koju ja loed-loed-loed, aga ikka ei saa kõike loetud, kui juba saabub uus, veelgi rohkem üle jõu käiv lugemisorjus. Loed hilisõhtuni, aga kuna järgmise päeva seminari jaoks läbi töötamata materjali on ikka veel nii palju, siis paned hommikul kella varajaseks ja loed unetundide arvelt veel. Ikka ei jõua päris valmis.

Kuldne ülikooliaeg? Ausalt öeldes tundub ta kaugelt vaadatuna kuldsem kui kogu selle koorma all ägades. Aga University College London oli ja on ülikool, mis paikneb maailma edetabelis esikümnes. Võrdluseks – Eesti parimad ülikolid paiknevad temast maailma edetabelites üle poole tuhande koha tagapool, suur hulk Eesti kõrgkoole ja ülikoole aga asuvad ehk kusagil maailma mitmendas tuhandes.

Tippu jõuavad profid

Loomulikult on mul sellest ajast koormusele vaatamata hulk häid mälestusi. Neis troonivad eelkõige õppejõud, kellega tekkis väga tihe ja toetav kontakt. Lihtsalt vaimustav oli ka ülikooli raamatukogu, kus leidus lõputute riiulitäitena väärt materjali. Pidev tagasiside professoritelt ning mahukas iseseisev töö Londoni magistrantuuris oli väga erinev Tartu Ülikooli loengupõhisest passiivsevõitu bakalaureuseõppest.

Aga jah, ma kardan, et Eesti ülikoolides ei loeta sellises mahus. Olen kuulnud Eestis nurinat kui nädalaks antakse õppejõu poolt üle 50 lehekülge lisamaterjali. Mitte, et lugemine oleks ainus võimalus akadeemiliseks tööks, aga ilma lugemuseta pole võimalik uurimisprobleemi püstitada ja seniste lähenemistega vaielda. Tuleb tugineda eelkäijate tehtud tööle, et oleks võimalik senist teadmist edasi viia. Selline 50-100 leheküljeline päevane lugemus oli võimalik ainult tänu Briti nõukogu täisstipendiumile. Sellisele stipendiumile, millest piisas, et maksta korteri, raamatute ja söögi eest.

Ehk järeldus – tipptase on võimalik ainult siis ja ainult seal, kus üliõpilased on „profid” – õppimine on nende kõikehõlmav töö, mitte aeg-ajalt peetav hobi, millega tegeletakse siis, kui aega üle jääb. Mul polnud Londonis ainsatki kursusekaaslast, kes oleks jätnud seminari tulemata. See lihtsalt polnud teema.

Eestis peetakse paralleelselt mitut vaidlust kõrghariduse üle. Palju on Eesti tudengitest täispühendunud ja maksimaalselt koormatud õppureid? Vastavalt Praxise uuringule töötab Eesti tudeng palju ja kulutab võrreldes muu Euroopaga õppetööle üldse kõige vähem aega, kõigest 25 tundi nädalas. On selge, et sellise ajakasutusega pole võimalik eeldadagi, et Eesti tudeng loeks ligilähedaltki sama palju kui Euroopa tippkoolides nõutud. Erialane ja sageli võõrkeelne tekst ei lähe sama libedalt kui juturaamat.

Rõõm lesila üle

Imelikult kombel on just haridus- ja teadusministeerium asunud tõestama, justkui poleks Eesti tudengite väheses õppeajas hullu midagi. 1. augustil avaldati pressiteade sellest, et 83% tudengitest on üldiselt rahul või väga rahul sellega, kui palju neil on aega õppimiseks ja töötamiseks. Kõva seisukoht maa kohta, mille parimad ülikoolid on maailma tipust nii kaugel! Rahul võime olla, aga taset ei ole. Me ju ei mõistaks Eesti koondise korvpallurit, kes kiidab – treeningkoormus on hea, üldse higile ei aja, ja saaks järgmise mängu 30 punktiga kaela.

Mida ma öelda tahan? Seda, et kui me tahaksime saavutada kasvõi ühes sektoris, kasvõi ühes koolis, kasvõi ühe kooli ühes osakonnas maailma täielikku tipptaset, siis tuleb sellele eesmärgile anda kate nii läbiloetud lehekülgedes kui ka eurodes. Kümme lehekülge kodulugemist ja 135 eurot õppetoetust jääb maailma tasemest just nii kaugele, nagu ma kirjeldasin. Äkki peaks me sellise eliitala mingisuguse „tarkade kogu” poolt välja valima ja selle tippu viima? Sellisel otsusel oleks oma riskid, kuid üks on selge – tippülikooliks saab vaid täielikult pühendunud õppejõudude ja tudengitega ülikool. Loobuda rahulolust lesila üle on esimeseks sammuks selles suunas.