Suve viimasel päeval

Kuigi blogi on olnud pikalt suveunes, ei ole ma kirjutamist maha jätnud. Mõned mõtted said kirja Postimehe online versiooni suvekolumnitena. Kuna online meedial juba on selline komme, et info voogab muudkui peale ja paljud ei satu üldse suviste tegemiste käigus arvuti taha, siis lisan oma kooliaasta alguse mõtted ka siia. Seda enam, et tudengite õppetoetuste vaidlus on pigem hoogu kogumas.

Sada lehekülge päevas

Kui Eesti tudeng tahab kuuluda maailma parimate hulka, peab ta lugema sada lehekülge päevas. Kui Eesti ülikoolid tahavad olla tipus, peavad nad oma tudengeilt nõudma just sellist, pidevalt üle jõu käivat koormust. Sellise veendumuse andsid mulle neil päevil, kümme aastat tagasi alanud magistriõpingud University College Londonis.

Õpingute aasta Londonis 2002-2003 polnud just meelakkumine metropolis. Ühes loengus pandi lauale 250-leheküljeline teadustekstiga raamat, mis tuli järgmiseks korraks enam-vähem läbi töötada. Järgmises seminaris teine samasugune tellis. 50 lehekülge päevas. 70 lehekülge päevas. 100 lehekülge päevas. Pärast seminari lippad koju ja loed-loed-loed, aga ikka ei saa kõike loetud, kui juba saabub uus, veelgi rohkem üle jõu käiv lugemisorjus. Loed hilisõhtuni, aga kuna järgmise päeva seminari jaoks läbi töötamata materjali on ikka veel nii palju, siis paned hommikul kella varajaseks ja loed unetundide arvelt veel. Ikka ei jõua päris valmis.

Kuldne ülikooliaeg? Ausalt öeldes tundub ta kaugelt vaadatuna kuldsem kui kogu selle koorma all ägades. Aga University College London oli ja on ülikool, mis paikneb maailma edetabelis esikümnes. Võrdluseks – Eesti parimad ülikolid paiknevad temast maailma edetabelites üle poole tuhande koha tagapool, suur hulk Eesti kõrgkoole ja ülikoole aga asuvad ehk kusagil maailma mitmendas tuhandes.

Tippu jõuavad profid

Loomulikult on mul sellest ajast koormusele vaatamata hulk häid mälestusi. Neis troonivad eelkõige õppejõud, kellega tekkis väga tihe ja toetav kontakt. Lihtsalt vaimustav oli ka ülikooli raamatukogu, kus leidus lõputute riiulitäitena väärt materjali. Pidev tagasiside professoritelt ning mahukas iseseisev töö Londoni magistrantuuris oli väga erinev Tartu Ülikooli loengupõhisest passiivsevõitu bakalaureuseõppest.

Aga jah, ma kardan, et Eesti ülikoolides ei loeta sellises mahus. Olen kuulnud Eestis nurinat kui nädalaks antakse õppejõu poolt üle 50 lehekülge lisamaterjali. Mitte, et lugemine oleks ainus võimalus akadeemiliseks tööks, aga ilma lugemuseta pole võimalik uurimisprobleemi püstitada ja seniste lähenemistega vaielda. Tuleb tugineda eelkäijate tehtud tööle, et oleks võimalik senist teadmist edasi viia. Selline 50-100 leheküljeline päevane lugemus oli võimalik ainult tänu Briti nõukogu täisstipendiumile. Sellisele stipendiumile, millest piisas, et maksta korteri, raamatute ja söögi eest.

Ehk järeldus – tipptase on võimalik ainult siis ja ainult seal, kus üliõpilased on „profid” – õppimine on nende kõikehõlmav töö, mitte aeg-ajalt peetav hobi, millega tegeletakse siis, kui aega üle jääb. Mul polnud Londonis ainsatki kursusekaaslast, kes oleks jätnud seminari tulemata. See lihtsalt polnud teema.

Eestis peetakse paralleelselt mitut vaidlust kõrghariduse üle. Palju on Eesti tudengitest täispühendunud ja maksimaalselt koormatud õppureid? Vastavalt Praxise uuringule töötab Eesti tudeng palju ja kulutab võrreldes muu Euroopaga õppetööle üldse kõige vähem aega, kõigest 25 tundi nädalas. On selge, et sellise ajakasutusega pole võimalik eeldadagi, et Eesti tudeng loeks ligilähedaltki sama palju kui Euroopa tippkoolides nõutud. Erialane ja sageli võõrkeelne tekst ei lähe sama libedalt kui juturaamat.

Rõõm lesila üle

Imelikult kombel on just haridus- ja teadusministeerium asunud tõestama, justkui poleks Eesti tudengite väheses õppeajas hullu midagi. 1. augustil avaldati pressiteade sellest, et 83% tudengitest on üldiselt rahul või väga rahul sellega, kui palju neil on aega õppimiseks ja töötamiseks. Kõva seisukoht maa kohta, mille parimad ülikoolid on maailma tipust nii kaugel! Rahul võime olla, aga taset ei ole. Me ju ei mõistaks Eesti koondise korvpallurit, kes kiidab – treeningkoormus on hea, üldse higile ei aja, ja saaks järgmise mängu 30 punktiga kaela.

Mida ma öelda tahan? Seda, et kui me tahaksime saavutada kasvõi ühes sektoris, kasvõi ühes koolis, kasvõi ühe kooli ühes osakonnas maailma täielikku tipptaset, siis tuleb sellele eesmärgile anda kate nii läbiloetud lehekülgedes kui ka eurodes. Kümme lehekülge kodulugemist ja 135 eurot õppetoetust jääb maailma tasemest just nii kaugele, nagu ma kirjeldasin. Äkki peaks me sellise eliitala mingisuguse „tarkade kogu” poolt välja valima ja selle tippu viima? Sellisel otsusel oleks oma riskid, kuid üks on selge – tippülikooliks saab vaid täielikult pühendunud õppejõudude ja tudengitega ülikool. Loobuda rahulolust lesila üle on esimeseks sammuks selles suunas.

Majandusprofessor Paul Krugman astus konnasilmale

Ööl vastu tänast oli meie riigi president sellises meeleolus, et asus lühendatud vulgaarsusi sisaldavas stiilis Nobeli majanduspreemia laureaati ründama. Sellisel ebasobival reageeringul oli üks pluss. Ometi pöörati tähelepanu Princetoni majandusprofessori ja New York Timesi kolumnisti Paul Krugmani seisukohtadele, et kriisiaegne kärpepoliitika, mis toob kaasa ränga majanduslanguse, kõrge tööpuuduse ja massilise väljarännu, ei ole majanduspoliitiline edulugu. Meie valitsusele, kelle käes on teadupärast juba aastaid „tõemonopol“ võis see ju valus olla, kuid Krugman ei jälgi Eesti arengut esimest päeva ning tema väited on paljuski põhjendatud. Princetoni Ülikooli majandusprofessor Krugman on Eestit jälginud märksa kauem kui tema eilsest lühikesest postitusest välja võib lugeda. Nii on ta analüüsinud näiteks peaaegu pankrotis olevaks kuulutatud Islandi tööhõivenäitajaid Eesti ja Läti omadega. Ka see ei näita Eestis toimuvat roosilisena. Kui keegi soovib vaielda, siis peaks ümber lükkama ka tema poolt esitatud faktid, mitte kritiseerima julgust Eestis valikutes kahelda. Krugman ei saa pretendeerida viimase instantsi tõele. Samas tema korduvaid väiteid, et selles majanduskriisis on olnud Eesti kärpepoliitikast erinevaid lahendusi, milles riigid on märksa vähem kannatanud kui Eesti, on raske ümber lükata. Vaadates Eesti inimeste igapäevast toimetulekut ja vähenenud tööhõivet ei saa me kahjuks rääkida erilisest majanduslikust triumfist. Krugman peab tööhõivet ja majanduskasvu riigi edukuse mõõtmisel olulisemaks kui madalat riigivõla taset. Pigem võiks kriisiaegse edumudelina tuua esile suurt Hiinat või väikest Singapuri, mis on pigem Krugmani-stiilis majandust elavdanud kui kokku hoidnud ja on vältinud suurt tööpuudust. Need mudelid pole üks üheselt üle võetavad, aga meil pole põhjust pidada ka Eestit ainsaks tõemonopolistiks. Paul Krugman kritiseerib kokkuhoiupoliitikat kriisi ajal igal pool maailmas ja Eesti pole selles osas erand. Kriisiaegne kokkuhoid on tema hinnangul kehvad tulemused andnud nii suure Depressiooni kui 1990. aastate Aasia kriisi ajal. Krugmani peetakse rahvusvaheliselt tunnustatud majandusteadlaseks ning me ei saa öelda, et ta ei tunne maailma majanduse dünaamikat. Hetkel on mul käsil Paul Krugmani raamatu „The Return of Depression Economics and the Crisis of 2008“ tõlkimine. Seega saan väita, et tema lähenemine maailma majanduskriisidele on väga süsteemne ja põhjalik. Mõistan presidendi soovi kaitsta Eestit üleoleva suhtumise eest, aga ei pea õigeks sellist väitlusstiili, kus ühelpool on graafikud ja numbrid ning teisel pool solvumised ja vandesõnad. Mainin ka, et kui lugesin esmalt presidendi nime alt läkitatud postitusi, siis mõtlesin, et tema konto on sattunud küberrünnaku ohvriks, sest seesugune lühendatud vulgaarsusi sisaldav väljendusviis pole just presidendile kohane.

Sel nädalal täitus Madeleine Albrightil 75 eluaastat

Madeleine Albright otsustas oma 75ndat juubelit tähistada uue raamatuga „Praha Talv“. See kõneleb tema lapsepõlvest, mis möödusid Teise maailmasõja raputada jäänud Euroopas. Marie Jana Körbel (see on Albrighti sünninimi) oli Tšehhi diplomaadi tütar. Oma perekonna tegelikust päritolust sai ta teadlikuks alles 59-aastaselt valmistudes astuma esimese naisena USA välisministri ametisse. Selle, et pere pärines juutidest ning kolm Albrighti vanavanemat olid holokausti ohvrid, kaevas põhjaliku uurimistöö tulemusel välja ajalehereporter. Diplomaadist isa oli enne sõja puhkemist tööl Tšehhoslovakkia saatkonnas Belgradis. Sõja-aastatel töötas ta eksiilvalitsuse heaks ja pere peatus Londonis. Peale sõda ja enne kui Tšehhoslovakkiast sai kommunistlik riik, naases isa diplomaaditööle. Madeleine saadeti aga kooli Šveitsi. Sellest perioodist on pärit ka rahvusvaheliselt tuntud eesnimi. Sellest, kuidas Marie Janast sai Madeleine kirjutab Albright oma varasemas mälestusteraamatus. Tema vanaema kutsus teda hellitusnimega Madla. Prantsuskeelses keeleruumis muutus tšehhipärane hüüdnimi Madeleineks. Kooliajast meenutab tänane juubilar veel seda, et tema lemmikraamatuks oli “Uhkus ja eelarvamus” ning koolinäidendis mängis ta isegi mister Benneti rolli, rollitruuduse mõttes vuntse kandes. Üheteistkümne aastaselt kolis tema pere USAsse ja sai poliitilise varjupaiga. Madeleine on USA kodanik 1957ndast aastast. Oma haridusteel keskendus ta politoloogiale ja rahvusvahelistele suhetele, doktoritöös uuris ta ajakirjanike rolli Praha kevadel 1968. aastal. Õpingute käigus oli tema õppejõuks ka legendaarne välispoliitika ekspert Zbigniew Brzezinski. Kui demokraat Jimmy Carter asus Valgesse Majja, sai Brzezinskist tema välispoliitika kujundaja ning ta kutsus valitsuse heaks tööle ka Albrighti. 1980ndatel täitsid USA presidendi positsiooni vabariiklased. See tähendab, et juba ülikoolis demokraatidega liitunud Madeleine Albrightil tuli rakendust leida valitsusvälistes mõttekodades ja Georgetowni Ülikoolis. Samas jätkas ta aktiivselt demokraatide toetamist, 1984. aastal koolitas ta välispoliitika küsimustes ka USA ajaloo esimest naispresidendikandidaati Geraldine Ferrarot. Üks Albrighti enimtsiteeritud ütelusi puudutab naiste koostööd, ta nimelt usub, et põrgus on spetsiaalne nurgake nende naiste jaoks, kes teisi naisi ei aita. Kui lõpuks 1992. aastal saatis presidendivalimistel demokraate edu ja Bill Clinton asus valitsust moodustama, siis esialgu vastutas Albright Rahvusliku Julgeolekunõukogu töö eest ning 1993. aastal määrati ta USA esindajaks ÜRO juures. Ta oli selles ametis silmapaistev, vaatamata kriitilistele aegadele ÜRO jaoks Rwanda genotsiidile reageerimisel. Albright oli tõusnud esimese naisena USA välispoliitika tipptegijate hulka ning tema mainet kujundasid väljaütlemised, mis olid lühidad ja tabavad ning võimaldasid ka tavavalijatel välispoliitikast aru saada. Bill Clintoni teisel ametiajal sai temast USA esimene välisminister. Albright sõnastas oma moto, et püüdes lahendada keerulisi rahvusvahelisi suhteid, on mõnikord hädavajalik kõneleda mitte ainult liitlaste, vaid ka vastastega. Lisades, et ajaloolased on sellisele käitumisele isegi termini välja mõelnud – diplomaatia. Temast sai esimene USA välisminister, kes külastas Põhja-Koread ja kohtus Kim Jong Iliga. Enam mõjutas ta USA diplomaatiat siiski oma positiivses suhtumises NATO laienemisse. Ta pidas oluliseks NATO rolli säilimist ka külma sõja järgsel ajal. Üheks selliseks väljundiks sai 1999. aastal sekkumine Kosovos. Esimesel ametiaastal toimusid ka mitmed kohtumised, et liikuda edasi Lähis-Ida rahuprotsessiga. Kuid kohtumistel regiooni liidritega ei saatnud teda suurem edu kui eelkäijatel või mantlipärijatel. Kui Clintoni ametiaja lõppemisel valiti presidendiks vabariiklane George W. Bush, sai läbi ka Albrighti valitsuskarjäär. Ta on jäänud edasi aktiivseks ühiskonnaelus, osaleb mitmetes mõttekodades ning on hinnatud avalik esineja. Bushi kohta arvas ta, et liiga enesekindel president isegi ei tea, mida ta ei tea. Seega ootas ta presidenti, kes on enese teadmistes piisavalt kindel, et arvesse võtta erinevaid seisukohti. Ilmselt tänase demokraadist presidendiga on see ootus ka täitunud. Mul on olnud võimalus eelmisel aastal Madeleine Albrighti debateerimas kuulata. Ta on endiselt särav sõnaseadja ja terav mõtleja. Samuti on tema sulg terav. “Hea raamat nii nagu ka hea kõne, paneb meid naerma, mõtlema, nutma ja lõpetuseks tõstab tuju”, on Madam Riigisekretär ise öelnud.

Skype´i maa ja teerulliriik

Kirjutasin Delfi palvel kommentaari tänase valitsuse viimasest aastast.

Kõigest napp aasta tagasi uskus suur osa rahvast loosungit „võid kindel olla!“ Täna leiavad nii rahvas kui poliitikud, et asju, millele kindel olla, on jäänud üha vähemaks. Rahandusminister pole kindel, kui suure summaga lõppude lõpuks peame me garanteerima endast rikkamate riikide laene. Haridusminister pole kindel, kui pikaks kujuneb maalaste koolitee peale maagümnaasiumide sulgemist. Majandusminister pole kindel kui suureks kerkib elektrihind. Kui kunagi lubati edu ja õnne euroga liitumisest, siis nüüd paistab pilt keerukam – majandus kasvab tänavu teosammul 1,5 protsenti ja tööturg on juba üle poole aasta olnud sisuliselt stagnatsioonis.

Tehtud oleks just nagu kõik õigesti, aga tulemus meeldib üha vähesematele. Ja see paistab välja. Valitsuses olevate erakondade toetus on kogu selle aasta jooksul olnud selgelt väiksem kui nende erakondade populaarsus, kes valitsusse ei kuulu. Seda vaatamata valitsuse ülekaalukale pressiteadete voole ja enesekindlusest pakatavale stiilile. Milles siis asi?

Valitsus on langenud liigse enesekiituse ohvriks. Kaua ikka kuulad juttu, et oleme riigi rahanduse Euroopa meistrid, kui see su kontojäägil ei kajastu, palgatõusu ei paista ja hinnatõus paistab liigagi hästi? Rahulolematust kostitatakse aga üha agressiivsema pealekäratamisega – streikivad õpetajad elavad niigi hästi (rahandusminister Ligi) ja nende nõudmised on suunatud Eesti rahva vastu (riigikogulane Randpere). Härrased, kui kõik on tehtud nii hästi, siis miks see ei jõua näiteks õpetajateni? Üha rohkem tekib mulje, et pealekäratamine ja ülbus on vaid mask, mis varjab teadmatust, mida teha edasi.

Peab muidugi tunnistama, peataolek pole üksnes Eesti häda, sest suur osa Euroopast seisab samuti vastakuti üsna samasuguste strateegiliste probleemidega – kriisis haihtunud varandused, riikide õhukesed rahakotid ja eraisikute võlad, vananev elanikkond. Ja kahtlemata, sellises olukorras on vaja poliitilist otsustavust, valmidust vajadusel ka ebapopulaarseteks otsusteks. Kuid praegu me näeme Eestis triivimist ühe tõe ühiskonna suunas, kus kõik ülejäänud peale võimuparteide tahaksid Eestist teha justkui „Kreekat“, „Venemaad“, „kehva ilmaga Kuubat“ või mõnda muud väidetavat maapealset põrgut. Ja ignoreerimisele kuuluvad kõik – loomulikult Keskerakond, sotsid, aga ka erinevad majandusteadlased, „seemnesööjad“, ametiühingud, tööandjad, arstid ja muidugi õpetajad.

Eesti ees seisvad väljakutsed on tõelised, aga kas „ikka rohkem seda sama asja“ on ikka lahendus? Ilmselt polegi neile probleemidele ühte, lööva kõlaga ja lihtsat lahendust ja jumal hoidku selliste lahenduste eest. Ilmselt peab paika Mark Twaini ütlus, et igale raskele probleemile on üks lihtne lahendus, aga enamasti on see vale lahendus. Eestil ja Eesti rahval on päris olulisi ressursse, et mis iganes probleemidest lõpuks välja tulla – üpris hästi toimiv koolisüsteem, haritud rahvas, üsna väike korruptsioon, inimeste hea võõrkeelte oskus, ettevõtjate julgus, lähedus Põhjamaadele. Kõike seda polegi nii vähe. Ajaloo kriitilistel hetkedel on siin ühiskonnas jätkunud valmidust ka ärakuulamiseks, erimeelsuste unustamiseks, mõlemapoolseteks loovutamisteks laiema kokkuleppe nimel. Kuid ma ei mõista, miks on nüüd riigis, mis reklaamib end Skype’iga, saanud lemmiktööriistaks hoopiski teerull.