Majandusprofessor Paul Krugman astus konnasilmale

Ööl vastu tänast oli meie riigi president sellises meeleolus, et asus lühendatud vulgaarsusi sisaldavas stiilis Nobeli majanduspreemia laureaati ründama. Sellisel ebasobival reageeringul oli üks pluss. Ometi pöörati tähelepanu Princetoni majandusprofessori ja New York Timesi kolumnisti Paul Krugmani seisukohtadele, et kriisiaegne kärpepoliitika, mis toob kaasa ränga majanduslanguse, kõrge tööpuuduse ja massilise väljarännu, ei ole majanduspoliitiline edulugu. Meie valitsusele, kelle käes on teadupärast juba aastaid „tõemonopol“ võis see ju valus olla, kuid Krugman ei jälgi Eesti arengut esimest päeva ning tema väited on paljuski põhjendatud. Princetoni Ülikooli majandusprofessor Krugman on Eestit jälginud märksa kauem kui tema eilsest lühikesest postitusest välja võib lugeda. Nii on ta analüüsinud näiteks peaaegu pankrotis olevaks kuulutatud Islandi tööhõivenäitajaid Eesti ja Läti omadega. Ka see ei näita Eestis toimuvat roosilisena. Kui keegi soovib vaielda, siis peaks ümber lükkama ka tema poolt esitatud faktid, mitte kritiseerima julgust Eestis valikutes kahelda. Krugman ei saa pretendeerida viimase instantsi tõele. Samas tema korduvaid väiteid, et selles majanduskriisis on olnud Eesti kärpepoliitikast erinevaid lahendusi, milles riigid on märksa vähem kannatanud kui Eesti, on raske ümber lükata. Vaadates Eesti inimeste igapäevast toimetulekut ja vähenenud tööhõivet ei saa me kahjuks rääkida erilisest majanduslikust triumfist. Krugman peab tööhõivet ja majanduskasvu riigi edukuse mõõtmisel olulisemaks kui madalat riigivõla taset. Pigem võiks kriisiaegse edumudelina tuua esile suurt Hiinat või väikest Singapuri, mis on pigem Krugmani-stiilis majandust elavdanud kui kokku hoidnud ja on vältinud suurt tööpuudust. Need mudelid pole üks üheselt üle võetavad, aga meil pole põhjust pidada ka Eestit ainsaks tõemonopolistiks. Paul Krugman kritiseerib kokkuhoiupoliitikat kriisi ajal igal pool maailmas ja Eesti pole selles osas erand. Kriisiaegne kokkuhoid on tema hinnangul kehvad tulemused andnud nii suure Depressiooni kui 1990. aastate Aasia kriisi ajal. Krugmani peetakse rahvusvaheliselt tunnustatud majandusteadlaseks ning me ei saa öelda, et ta ei tunne maailma majanduse dünaamikat. Hetkel on mul käsil Paul Krugmani raamatu „The Return of Depression Economics and the Crisis of 2008“ tõlkimine. Seega saan väita, et tema lähenemine maailma majanduskriisidele on väga süsteemne ja põhjalik. Mõistan presidendi soovi kaitsta Eestit üleoleva suhtumise eest, aga ei pea õigeks sellist väitlusstiili, kus ühelpool on graafikud ja numbrid ning teisel pool solvumised ja vandesõnad. Mainin ka, et kui lugesin esmalt presidendi nime alt läkitatud postitusi, siis mõtlesin, et tema konto on sattunud küberrünnaku ohvriks, sest seesugune lühendatud vulgaarsusi sisaldav väljendusviis pole just presidendile kohane.

Sel nädalal täitus Madeleine Albrightil 75 eluaastat

Madeleine Albright otsustas oma 75ndat juubelit tähistada uue raamatuga „Praha Talv“. See kõneleb tema lapsepõlvest, mis möödusid Teise maailmasõja raputada jäänud Euroopas. Marie Jana Körbel (see on Albrighti sünninimi) oli Tšehhi diplomaadi tütar. Oma perekonna tegelikust päritolust sai ta teadlikuks alles 59-aastaselt valmistudes astuma esimese naisena USA välisministri ametisse. Selle, et pere pärines juutidest ning kolm Albrighti vanavanemat olid holokausti ohvrid, kaevas põhjaliku uurimistöö tulemusel välja ajalehereporter. Diplomaadist isa oli enne sõja puhkemist tööl Tšehhoslovakkia saatkonnas Belgradis. Sõja-aastatel töötas ta eksiilvalitsuse heaks ja pere peatus Londonis. Peale sõda ja enne kui Tšehhoslovakkiast sai kommunistlik riik, naases isa diplomaaditööle. Madeleine saadeti aga kooli Šveitsi. Sellest perioodist on pärit ka rahvusvaheliselt tuntud eesnimi. Sellest, kuidas Marie Janast sai Madeleine kirjutab Albright oma varasemas mälestusteraamatus. Tema vanaema kutsus teda hellitusnimega Madla. Prantsuskeelses keeleruumis muutus tšehhipärane hüüdnimi Madeleineks. Kooliajast meenutab tänane juubilar veel seda, et tema lemmikraamatuks oli “Uhkus ja eelarvamus” ning koolinäidendis mängis ta isegi mister Benneti rolli, rollitruuduse mõttes vuntse kandes. Üheteistkümne aastaselt kolis tema pere USAsse ja sai poliitilise varjupaiga. Madeleine on USA kodanik 1957ndast aastast. Oma haridusteel keskendus ta politoloogiale ja rahvusvahelistele suhetele, doktoritöös uuris ta ajakirjanike rolli Praha kevadel 1968. aastal. Õpingute käigus oli tema õppejõuks ka legendaarne välispoliitika ekspert Zbigniew Brzezinski. Kui demokraat Jimmy Carter asus Valgesse Majja, sai Brzezinskist tema välispoliitika kujundaja ning ta kutsus valitsuse heaks tööle ka Albrighti. 1980ndatel täitsid USA presidendi positsiooni vabariiklased. See tähendab, et juba ülikoolis demokraatidega liitunud Madeleine Albrightil tuli rakendust leida valitsusvälistes mõttekodades ja Georgetowni Ülikoolis. Samas jätkas ta aktiivselt demokraatide toetamist, 1984. aastal koolitas ta välispoliitika küsimustes ka USA ajaloo esimest naispresidendikandidaati Geraldine Ferrarot. Üks Albrighti enimtsiteeritud ütelusi puudutab naiste koostööd, ta nimelt usub, et põrgus on spetsiaalne nurgake nende naiste jaoks, kes teisi naisi ei aita. Kui lõpuks 1992. aastal saatis presidendivalimistel demokraate edu ja Bill Clinton asus valitsust moodustama, siis esialgu vastutas Albright Rahvusliku Julgeolekunõukogu töö eest ning 1993. aastal määrati ta USA esindajaks ÜRO juures. Ta oli selles ametis silmapaistev, vaatamata kriitilistele aegadele ÜRO jaoks Rwanda genotsiidile reageerimisel. Albright oli tõusnud esimese naisena USA välispoliitika tipptegijate hulka ning tema mainet kujundasid väljaütlemised, mis olid lühidad ja tabavad ning võimaldasid ka tavavalijatel välispoliitikast aru saada. Bill Clintoni teisel ametiajal sai temast USA esimene välisminister. Albright sõnastas oma moto, et püüdes lahendada keerulisi rahvusvahelisi suhteid, on mõnikord hädavajalik kõneleda mitte ainult liitlaste, vaid ka vastastega. Lisades, et ajaloolased on sellisele käitumisele isegi termini välja mõelnud – diplomaatia. Temast sai esimene USA välisminister, kes külastas Põhja-Koread ja kohtus Kim Jong Iliga. Enam mõjutas ta USA diplomaatiat siiski oma positiivses suhtumises NATO laienemisse. Ta pidas oluliseks NATO rolli säilimist ka külma sõja järgsel ajal. Üheks selliseks väljundiks sai 1999. aastal sekkumine Kosovos. Esimesel ametiaastal toimusid ka mitmed kohtumised, et liikuda edasi Lähis-Ida rahuprotsessiga. Kuid kohtumistel regiooni liidritega ei saatnud teda suurem edu kui eelkäijatel või mantlipärijatel. Kui Clintoni ametiaja lõppemisel valiti presidendiks vabariiklane George W. Bush, sai läbi ka Albrighti valitsuskarjäär. Ta on jäänud edasi aktiivseks ühiskonnaelus, osaleb mitmetes mõttekodades ning on hinnatud avalik esineja. Bushi kohta arvas ta, et liiga enesekindel president isegi ei tea, mida ta ei tea. Seega ootas ta presidenti, kes on enese teadmistes piisavalt kindel, et arvesse võtta erinevaid seisukohti. Ilmselt tänase demokraadist presidendiga on see ootus ka täitunud. Mul on olnud võimalus eelmisel aastal Madeleine Albrighti debateerimas kuulata. Ta on endiselt särav sõnaseadja ja terav mõtleja. Samuti on tema sulg terav. “Hea raamat nii nagu ka hea kõne, paneb meid naerma, mõtlema, nutma ja lõpetuseks tõstab tuju”, on Madam Riigisekretär ise öelnud.

Skype´i maa ja teerulliriik

Kirjutasin Delfi palvel kommentaari tänase valitsuse viimasest aastast.

Kõigest napp aasta tagasi uskus suur osa rahvast loosungit „võid kindel olla!“ Täna leiavad nii rahvas kui poliitikud, et asju, millele kindel olla, on jäänud üha vähemaks. Rahandusminister pole kindel, kui suure summaga lõppude lõpuks peame me garanteerima endast rikkamate riikide laene. Haridusminister pole kindel, kui pikaks kujuneb maalaste koolitee peale maagümnaasiumide sulgemist. Majandusminister pole kindel kui suureks kerkib elektrihind. Kui kunagi lubati edu ja õnne euroga liitumisest, siis nüüd paistab pilt keerukam – majandus kasvab tänavu teosammul 1,5 protsenti ja tööturg on juba üle poole aasta olnud sisuliselt stagnatsioonis.

Tehtud oleks just nagu kõik õigesti, aga tulemus meeldib üha vähesematele. Ja see paistab välja. Valitsuses olevate erakondade toetus on kogu selle aasta jooksul olnud selgelt väiksem kui nende erakondade populaarsus, kes valitsusse ei kuulu. Seda vaatamata valitsuse ülekaalukale pressiteadete voole ja enesekindlusest pakatavale stiilile. Milles siis asi?

Valitsus on langenud liigse enesekiituse ohvriks. Kaua ikka kuulad juttu, et oleme riigi rahanduse Euroopa meistrid, kui see su kontojäägil ei kajastu, palgatõusu ei paista ja hinnatõus paistab liigagi hästi? Rahulolematust kostitatakse aga üha agressiivsema pealekäratamisega – streikivad õpetajad elavad niigi hästi (rahandusminister Ligi) ja nende nõudmised on suunatud Eesti rahva vastu (riigikogulane Randpere). Härrased, kui kõik on tehtud nii hästi, siis miks see ei jõua näiteks õpetajateni? Üha rohkem tekib mulje, et pealekäratamine ja ülbus on vaid mask, mis varjab teadmatust, mida teha edasi.

Peab muidugi tunnistama, peataolek pole üksnes Eesti häda, sest suur osa Euroopast seisab samuti vastakuti üsna samasuguste strateegiliste probleemidega – kriisis haihtunud varandused, riikide õhukesed rahakotid ja eraisikute võlad, vananev elanikkond. Ja kahtlemata, sellises olukorras on vaja poliitilist otsustavust, valmidust vajadusel ka ebapopulaarseteks otsusteks. Kuid praegu me näeme Eestis triivimist ühe tõe ühiskonna suunas, kus kõik ülejäänud peale võimuparteide tahaksid Eestist teha justkui „Kreekat“, „Venemaad“, „kehva ilmaga Kuubat“ või mõnda muud väidetavat maapealset põrgut. Ja ignoreerimisele kuuluvad kõik – loomulikult Keskerakond, sotsid, aga ka erinevad majandusteadlased, „seemnesööjad“, ametiühingud, tööandjad, arstid ja muidugi õpetajad.

Eesti ees seisvad väljakutsed on tõelised, aga kas „ikka rohkem seda sama asja“ on ikka lahendus? Ilmselt polegi neile probleemidele ühte, lööva kõlaga ja lihtsat lahendust ja jumal hoidku selliste lahenduste eest. Ilmselt peab paika Mark Twaini ütlus, et igale raskele probleemile on üks lihtne lahendus, aga enamasti on see vale lahendus. Eestil ja Eesti rahval on päris olulisi ressursse, et mis iganes probleemidest lõpuks välja tulla – üpris hästi toimiv koolisüsteem, haritud rahvas, üsna väike korruptsioon, inimeste hea võõrkeelte oskus, ettevõtjate julgus, lähedus Põhjamaadele. Kõike seda polegi nii vähe. Ajaloo kriitilistel hetkedel on siin ühiskonnas jätkunud valmidust ka ärakuulamiseks, erimeelsuste unustamiseks, mõlemapoolseteks loovutamisteks laiema kokkuleppe nimel. Kuid ma ei mõista, miks on nüüd riigis, mis reklaamib end Skype’iga, saanud lemmiktööriistaks hoopiski teerull.

USA presidendikampaania lähivaates

USA vabariiklaste presidendikandidaadi selekteerimine on pikk ja keeruline protsess. Täna toimunud Washingtoni osariigi caucus oli kohapeal vaadeldes veelgi segasem protseduur kui raamatuist loetu põhjal arvata võiks.

Igal osariigil on omad reeglid, aga suures plaanis eristuvad need, kes valivad oma valijamehed augustikuisesse vabariiklaste konventi traditsioonilise üldise sedeliga hääletamise teel (primary) ja teised, kes korraldavad selleks nn naabruskonna kogunemisi (caucus).

Seda teist õnnestuski mul Seattles oma silmaga näha. Mitte päris puhtal kujul, sest paarkümmend aastat kasutati siin vahepeal segasüsteemi. Kui osariik aga otsustas rahastuse ära võtta, pidi Vabariiklik Partei minema seekord odavama variandi peale. Selleks ongi caucus. Teoorias peaks igas piirkonnas grupike kohalikke kogunema, et oma eelistus tänaseks rivvi jäänud Mitt Romney, Ron Pauli, Rick Santorumi ja Newt Gingrichi vahel välja selgitada. Maapiirkondades ilmselt saadigi kokku kas kellegi kodus või väiksemates grupikestes mõnes avalikus hoones. Seattles toimunud kogunemisel oli aga ühte saali paigutatud paarkümmend kogunemist korraga.
Kuna võrreldes nelja aasta taguse ajaga oli osavõtt üle nelja korra arvukam, siis tekkis ka paras ruumikitsikus.

Ausalt öeldes ei oleks osanud oodata, et täna väljub veenva võitjana Mitt Romney. Esiteks viitsivad caucusele välja tulla eelkõige konservatiivsemad inimesed, kes pole just Romney valijad. Teiseks oli ainsana siinses osariigis korralik meeskond ja kontor Ron Paulil.

Romneyt valivad aga ülekaalukalt need, kes soovivad Obamale saada tõsiseltvõetavat vastast. Nii järeldatigi, et ilmselt hakkavad vabariiklased ise ka aru saama, et nende pikaks veniv vennatapusõda tuleb eelkõige kasuks demokraatidele.
Üleeile käisin ka Mitt Romney kohalikus kontoris ja see polnud just muljetavaldav. Kampaaniajuht oli äsja saabunud Nevadast ja teadis, et täna suletakse kontor ja teda on ees ootamas juba uus osariik.

Praeguse hetke seisuga on Romney saanud kokku 185 delegaati, Santorum 90, Gingrich 33 ja Paul 23. Selleks, et võita, on vaja jõuda 1144 delegaadini. Ehk pikk tee on veel ees.

Päris suure osa annavad eeloleval teisipäeval korraga valimis korraldavad 10 osariiki. Seda päeva nimetatakse Super Tuesdayks ja Romney kontor ootab võitu seitsmes. Samas kinnitasid kampaaniameistrid, et nad ei pea hulluks ka suveni kestvat siseheitlust. Lohutades end sellega, et neli aastat tagasi õnnestus John McCainil saada kiire võit juba aprilliks, aga see ei toonud endaga kaasa presidendiks valimist.

Üldiselt on vabariiklaste eelkampaania vaidluspunktid pigem nende võimalusi vähendavad. Aga bensiinihinna tõusus, tööpuuduse mittelangemises ja Iraani tumedas tulevikus näevad nad oma võimalusi.