Kadri Simson

Me ei kavatse vaikida

2012-01-07T22:00:00.001+02:00

Täna kell 13.20 saatis riigiprokuratuur suurele ringile pressiteate, millega süüdistas mõjuvõimuga kauplemises kahte riigikogulast, kes kuuluvad Keskerakonda.

Riigikogu keskfraktsioonis on 26 liiget, kes prokuratuuri teatega sisuliselt süüpinki pandi, andes erinevates portaalides võimaluse spekuleerida, kes kõige vähem meeldib. Loomulikult tuli reageerida. Priit Toobal ja Ester Tuiksoo andsid teada, et nad ei ole mõjutanud Kultuuripealinna sihtasutuse tegelasi.

Järgnes prokuratuuri vastulöök, kus anti laupäeva teine pressiteade, milles süüdistati Keskerakonda, et info jagamine - selgitus millega vabastati kakskümmend neli parlamendiliiget selle teemaga seostamisest, on ebaseadusliku tee valimine.

Huvitaval kombel ei kiirustanud prokuratuur reageerima online väljaannetes paljundatud spekulatsioonile, et uurimise aluseks on KAPO poolt korraldatud annetus. Kui prokuratuur juba laupäeva tööpäevaks otsustas teha, oleks võinud ka selgitada, mis annetus aluseks võeti, et erakonna kontorisse uurima tulla. Ilma Keskerakonna selgituseta, et jutt on Jüri Luige 300 eurose ja 200 eurose annetusega, oleks pikk nädalavahetus täidetud võrratute spekulatsioonidega.

Keskerakond kavatseb selles küsimuses mängida nii avatud kaartidega kui võimalik. Seda enam, et kaitsepolitsei ja prokuratuuri senine ametlik versioon - 18 kaitsepolitseinikku ja KAPO asejuht takkapihta tulid kontorisse kohale 500 eurose annetuse pärast võib nagunii avalikkuse silmis ebasiirana paista.

Mis Iowas praegu toimub ja miks see tähtis on?

2012-01-04T00:46:00.003+02:00

Neil minutitel kogunevad aktiivsemad vabariiklaste toetajad Iowa osariigis, et anda avapauk presidendikandidaatide eelvalimistele. Kandidaatide pingeritta panemine toimub täna Iowas mõneti erinevamalt kui nädala pärast New Hampshires.

Vaadates energiat, aega ja raha, mida kandidaadid sellesse 3 miljoni elanikuga osariiki panustanud on, ei usukski, et tegelikult piisab sealse eelvalimise võiduks nii umbes 30 tuhande veendunud toetaja olemasolust.

Täna kell 19 kohaliku aja järgi ei kogunenud ju niinimetatud naabrite kokkusaamistele mitte terve osariik, vaid nii umbes viis protsenti kõige aktiivsemaid. Vabariiklaste caucuse-protseduur on mõneti lihtsam kui demokraatidel, kellel seekord on kõik selge, sest toetatakse ametisolevat presidenti.

Caucuse õhtul kogunetakse üle osariigi 1774s erinevas ruumis. Osa saavad võtta registreeritud vabariiklased, aga on võimalik end ka kohapeal registreerida ja see muudab ennustamise mõneti keerulisemaks. Hääleõigus on ka 17-aastastel noortel, kes enne 6. novembrit (siis valitakse Obama ja vabariiklase vahel president neljaks järgnevaks aastaks) saab valimisealiseks. Registreerimine omakorda tähendab, et edaspidi on parteil valija kontaktid ja ta on otse kaasatav ka teiste valimiste eel.
Enne salajasel hääletusel oma otsuse tegemist on iga kandidaadi kohta ühel esindajal võimalik teha kihutuskõne. See on oluline, sest vaid paar päeva tagasi ei olnud 40 protsendil tänastest valijatest kindlat favoriiti välja kujunenud.

Mõni kandidaat ei pea Iowat üldse pingutuse väärilisekski, sest sealne valijaskond on märksa teistsugusem kui USA valija keskmiselt. See aga eeldab lubaduste andmist, mis edasises kampaanias võib saada hoopis takistuseks. Selle osariigi elanikud on valdavas enamuses valgenahalised ning maal elab neist 40%, mis on üle kahe korra kõrgem USA keskmisest. Siiski ei takistanud demograafiline eripära neli aastat tagasi demokraatide eelvalimistel Obamal Iowas võita. Aga ei takistanud ka John McCainil saada vabariiklaste nominatsiooni, vaatamata sellele, et ta Iowas ei jõudnud kolme esimese hulka.

Iowa tähtsus pole selles, et ta saadab augusti lõpus toimuvale vabariiklaste konvendile 28 delegaati. See on napp protsent 2286 delegaadist, kellest võitjal on vaja saada vähemalt poolte toetus. Iowa tähtsus on hoopis selles, et tänaõhtune hea esinemine annab tuule tiibadesse ja kannab edulainel ka järgmistes osariikides. Edu Iowas aitab säästa miljoneid kampaaniadollareid.

Ja lõpetuseks – Fox News, selgelt vabariiklasi toetav meediakanal on ilmekalt kokku võtnud, mida nimekamad kandidaadi vajavad, et edukalt kampaaniat jätkata.

Ron Paul vajab võitu.
Mitt Romney vajab võitu VÕI seda, et võidaks kandidaat, kes on tast üleriigiliste näitajate poolest pikalt maas.
Rick Santorumil on vaja võita Ron Pauli.
Newt Gingrich peab lõpetama esikolmikus.
Rick Perryl tuleb võita Newt Gingrichi.
Michele Bachmann peab jätkamiseks jõudma Iowas esikolmikusse.

Hommik on õhtust targem...

Parempoolsed supernoovad

2012-01-03T12:30:00.003+02:00

Viis aastat tagasi oli mul võimalik kaeda USA presidendivalimiste eelkampaaniat, kus demokraadid ja vabariiklased alles oma presidendikandidaati otsisid. Üks toonane reisikaaslane pakkus 2007. aasta keskel kihlvedu, et vabariiklased valivad lõpuks välja Mitt Romney, sest tal on parimad võimalused saada lõppvoorus ka sõltumatute hääled.

Läks aga teisiti ning ka tänavu, kui pingsalt otsitakse Obamale vastaskandidaati, soovib enamik tulihingelisi vabariiklasi keda iganes, aga mitte Romneyt.
Paraku pole suudetud üksmeelt leida, keda siis. Nii on vabariiklaste kampaaniakarusellis pea kõik olulisemad kandidaadid korraks supernoovana tõusnud, et siis taas põrmu langeda. Vaid Romney püsib visalt neljandiku toetuse peal.

Esimene tõusev täht oli Michele Bachmann, Teepartei asutaja ja suvise Iowa eelvalimiste peaproovi võitja. Kuid tema toetus langes kiirelt ja täna ei usuta tema erilisse edusse isegi mitte oma koduosariigi Iowa eelvalimisel.

Teisena tõusis Texase kuberner Rick Perry. Tema täht lõi särama augustis. Tal oli raha, tal oli šarmi. Tema vastu polnud Teepartei ja teda talus ka Washingtoni baas. Ning ta sai ette näidata Texase väga head töökohtade loomise numbrid.

Põhimõtteliselt on tal see kõik ikka veel olemas, raha eest on võtmeosariikide eetrid tema reklaame täis, staarigeeni tõttu soovivad inimesed temaga kokku saada. Kukkumine tuli aga valus, sest mees on debatikõlbmatu. Tema äpardusi on youtube vahendusel vaadatud rohkem kui tema presidendivalimiste kampaanialehte.

Nende valimiste eripära ongi ülitihe debattide koormus. Mis andis järgmiseks võimaluse tõusta kuldsuudele, kes sõltusid rohkem oma väljendusoskusest kui kampaaniakassa kopsakusest.

Nii tõusis sügise edenedes Herman Cain, kes küll langes ka peatselt üldse kampaaniast välja, sest koos populaarsusega kaevati välja ka tema rohke ahistamiste ajalugu. Caini langemine andis tuule tiibadesse võrratule debateerijale Newt Gingrichile, kellel omakorda on poliitilist taaka rohkem kui kõigil vastaskandidaatidel kokku.

Kokkuvõttes on aga pool aastat kampaaniakarusselli jõudnud sinna punkti, kus täna õhtul toimuva Iowa eelvalimise (caucuses) listis on vaid üks kandidaat, kes end tõsimeeli võib eksponeerida kui meest, kellel on mingigi võimalus sügisel Obamat võita. Kuigi neli-viis kuud on otsitud kedagi teist, pole siiski leitud kedagi peale Romney.

Kus sa tänase öö veedad?

2011-12-30T23:25:00.001+02:00

Aasta lõpuni on jäänud 1 päev. Tänane öö peaks olema see hetk, et kui oled Eestis, siis loetakse sind rahvaloendusel üle. Nii lihtne peaks see olema. Aga tegelikult pole tegemist enam vanaaegse rahvaloendusega, kus loendaja astub tuppa ja paneb kirja kõik elanikud. 2011. aasta rahvaloendusel pannakse suur lootus e-loendusele, kus iga inimene saab end ise kirja panna.

Lätis aitas just e-loendus ületada elanike 2 miljoni piiri. Ka Eestis võib e-loendus anda selle, et paljud, kes juba enamuse ajast mõnes teises riigis veedavad, saavad end ikka Eesti elanikuks loendada. Selleks annab õiguse klausel, et inimesed, kes on juba üle 12 kuu välismaal töötanud, aga puhkuse veedavad Eestis, saavad end elanike loendusel Eesti elanikuks panna. See on küll veidi veider, sest mõnes teises riigis on nad selle riigi elanikuks loetud punkti tõttu, et nad on seal elanud üle 12 kuu. Läbi huumori – nii see maakera rahvaarv 7 miljardini kasvaski.

Esialgse rahvaarvu saame juba 2012 aasta maiks teada. Kunagi hiljem kui Statistikaamet on jõudnud kõik andmed läbi analüüsida, saame ka teada meie inimeste teise elukoha.

Häid jõule!

2011-12-24T17:16:00.001+02:00

Häid pühi ja kui koduloomi pole, kellele pai teha, siis pange varblastele teri ja tihastele pekki :)

Naised poliitikas

2011-12-17T15:21:00.005+02:00

10 aastat tagasi valmis Aapo Pukil portree minust. See oli üks kaheteistkümnest Keskerakonna kangest naisest tehtud pastellist. Mäletan, et jaanuaris toimunud maalide avanäitusel Rahvusraamatukogus oli hirmus suur ajakirjanike ja fotograafide tung, sest see langes kokku meie valitsusse minekuga ja kõik tahtsid teada, milline vastne haridusminister Mailis Rand välja näeb. Aga Mailisi toona veel kaheteistkümne tuntuma hulgas polnudki. Ta oli liitunud erakonnaga juba 1998 „Tark naine poliitikasse!“ kampaania mõjul, aga ministriks tuli otse doktorantuuriõpingutelt.

Selle nädala enim jagatud kirjatöö autor Raul Rebane nendib naiste alaesindatusest kirjutades, et väikeriik, kes jätab teadlikult kasutamata suure osa oma vaimsest potentsiaalist, on kas loll või tal peab olema naftat. Naftat meil ei ole.

Maailma Majandusfoorumi uuring teatab kuivades arvudes, et Eesti on uuritud 135 riigi seas tagumises otsas ehk 87. Kohal poliitiliste võimaluste kategoorias. Selleks, et poliitikas oleks naised paremini esindatud peab olema nõudlus ja pakkumine.

Nõudluse pool ehk valijate valmisolek anda naistele hääli -- kui kandidaat on sama hea kui tema konkurent meespoolelt – on olemas.

Mirjam Allik on Riigikogu Toimetiste artikli tarvis läbi analüüsinud viimaste Riigikogu valimiste tulemused soo ja häälte arvu põhjal. Selle analüüsi kokkuvõttes saab öelda, et mõlemast soost kandidaatide seas on samas proportsioonis nii väikese, suure kui ka keskmise häältesaagiga inimesi. Ehk naiste võime saada hääli pole sugugi kehvem meestest.

Teine küsimus on pakkumine. Valijad on valmis andma hääli heale kandidaadile, aga naisi on kandidaatide seas lihtsalt vähe. Lihtne põhjendus on see, et naised kaaluvad kandideerimist või poliitikasse minemist palju harvem kui mehed. Näiteks on tänases Riigikogus koguni 18 liiget alla 35-aastased, aga neist lausa 16 on noored mehed.

Neljapäeval nentis Mihkel Raud, et tema muljet Keskerakonnast on kujundanud arusaamine, et siin on külluses tarku ja kenasid naisi. Eile osalesin Vikerraadio reporteritunnis ja seal tõi ka ajakirjanik Tiina Jaakson Keskerakonna esile kui ainsa, kes valimisnimekirjades kasutab tõmbluku printsiipi.

See on Põhjamaades levinud nimekirja moodustamise viis, kus antakse meestele ja naistele võrdsed võimalused nimekirja eesotsas. Kuna Keskerakond on ainus erakond Eestis, kes seda põhimõtet järgib, siis teiste erakondade nimekirjades olev meeste ülekaal ongi teadlaste arvates üheks põhjuseks naiste alaesindatuse seletamisel Riigikogus.

Politoloog Margit Tavits, keda lääne teadusringkondades teatakse ja laialdaselt tsiteeritakse, on järeldanud, et naiskandidaat paikneb Eesti valimistel riiklikus nimekirjas keskmiselt ligi neli kohta tagapool kui samade omadustega mees.

Mirjam Allik, Dublini Ülikooli Trinity kolledži doktorant nendib põhjalikus analüüsis, et kuigi naiseks olemine ei mõjuta Eestis häältesaaki või valituks osutumist otse, võib sugu mõjutada valituks osutumist kaudselt, riiklike nimekirjade kaudu. Mehi on ringkonna esinumbrite ja riikliku nimekirja kahe esimese kümne seas ebaproportsionaalselt rohkem kui naisi.

Mirjam Alliku sõnul seletavad kõige paremini Riigikokku pääsemist varasem kogemus poliitikas (kas kandidaat on minister, Riigikogu või Euroopa Parlamendi liige), vanus ning järjekord piirkondlikus nimekirjas. Kasuks tuleb ka kõrgharidus. Samas, kuna naisi on ametisolijate seas alati vähem kui mehi, võib sugu mõjutada valituks osutumist kaudselt poliitilise kogemuse kaudu. Seega juba tõsiasi, et teist koosseisu järjest on valitsuses vaid üks naisminister vähendab ilmselgelt Reformierakonna ja IRLi naispoliitikute võimalust saada sama stardipositsiooni oma meeskolleegidega võrreldes.

Telekas netis

2011-12-16T11:14:00.008+02:00

Eile oli eetris üldse viimane Kolmeraudne ja osa sellest aitasin täita ka mina. Superluks tehnika areng annab võimaluse telekat vaadata ilma telekata ja nii lisangi viite eilsele verbaalsele tulevärgile.

Kadripäeval Kadri nimest

2011-11-25T20:07:00.004+02:00

Üks läbi aegade popimaid tüdrukute raamatuid on olnud Silvia Rannamaa „Kadri“ ja selle järg „Kasuema“. Oleks päris lihtne arvata, et ilmselt on neil raamatutel oma süü, et kuuekümnendatel teismelise eas olnud tüdrukud panid seitsmekümnendatel oma tütardele massiliselt nimeks Kadri. Aga mingil põhjusel toimus ka üle ookeani USAs just samal ajal Katherine nime panemise sagenemine.

Siseministeeriumi kodulehel on põhjalik ülevaade neist nimedest, mida on lastele pandud peale taasiseseisvumist. Tüdrukute seas on vaieldamatud lemmikud Anna, Laura, Kristiina ja Maria. Kadri on alles 44ndal kohal. Kui aga liita kõik samast nimetüvest pärit Kadrid, Katid, Katrinid ning Katariinad, siis jõuavad tüdrukud, kelle nimepäev on kadripäeval menunimedele järele.

Hakkasin eesti.ee portaalist nimede esinemissagedust uurima seetõttu, et üks kadripäeva veidi irooniline tervitus kõlas nii, et Kadri on uue sajandi Salme ja Leida.

Nimedel on omad tõusud ja mõõnad. Näiteks on siseministeeriumi eesnimede statistikas 678 erinevat tüdrukunime, mida on aastatel 1992-2004 pandud vähemalt neljal korral. Aga nende nimede hulka ei kuulu enam Jutad, Ainod, Salmed, Aitad, Lained ega Maimud. Sellenimelisi on küll Eestis veel igat üle tuhande, aga vanaemade põlvkonnas veel nii menukaid nimesid tänastele lastele enam ei panda.

Töövarjupäev

2011-11-18T00:15:00.003+02:00

Tänasel töövarjupäeval ei oleks Riigikogu saanud arutada sobivamat teemat kui kõrgharidusreform. On ju tänased gümnaasiumi lõpetajad need, kes peaks olema esimesed uute reeglite järgi kõrgkooli astujad. Haridusminister Jaak Aaviksoo jutu järgi saab neile osaks tasuta õppekoht seni, kuni nad korralikult täiskoormusega õpivad. Väga õige eesmärk minu meelest. Aga skeptikud, nende seas ka paljud ülikoolide rektorid, väidavad et plaanil puudub rahaline tugi. Ülikoolidele tekib eelarveauk, kui tasuline õpe kaob. Aaviksoo kinnitas ise ka, et reformist ei saa asja seni kuni tudengitele ei ole õppetoetusi, mis kaotaks sundvajaduse töötamiseks ja võimaldaks sajaprotsendiliselt õpingutele pühenduda. Paraku puudub selleks koalitsioonis üksmeel. Mina olen alati seda meelt olnud, et tarkadele noortele peaks kõrgharidus olema tasuta. See ei saa aga olla loosung, kus vähema raha eest pole kuidagi võimalik pakkuda paremat haridust. Igatahes jäid arutelud selle üle täna pooleli ja jätkuvad uuel nädalal.

Päeva kokkuvõtteks tegime Atsiga, minu töövarjuga Pärnu Koidula gümnaasiumist, foto ka hämaras istungitesaalis. Vahepeale jäid aga Briti saatkonna aastapäev, üks esinemine, väliskomisjoni briifing Iraanis toimuvast ja kohtumine Afganistani diplomaatidega. Päris hariv oli kuulda näiteks nende nägemust Eesti ja USA sõdurite erinevast kuvandist.

Kuvandist rääkides, on minu silmis töövarjudel see küll lihtsalt super. Ei saa olla, et lihtsalt minul veab :)

Teadlased versus Ansip

2011-10-28T16:17:00.004+03:00

Õudusfilmis on alati teada, mida oodata kui tegelane läheb õhtusel ajal pimedasse parki jalutama. Mis pöörde asi võtab, kui meie peaminister hakkab käisest numbreid pilduma, on umbes sama etteaimatav.

Peaminister Ansipil on selline veider komme, et kui ta kord ühe mõtte on välja mõelnud, siis kordab seda nädala jooksul lugematu arv kordi. Selle nädala juhtmõte on seotud õpetajate palganõudega.

Tsiteerides ühte teisipäevasel õpetajate meeleavaldusel sõna võtnud matemaatikaõpetajat – ega Ansipi rohkesõnalisuses õpetajatele midagi lootust andvat kostu. Laias laastus rääkis peaminister esmaspäeval Riigikogus arupärimisele vastates ning kordas reedel Vikerraadio peaministritunnis üle, et Eesti paneb haridusse niigi liiga palju raha ning on sellega Taani, Rootsi ja Küprose järel Euroopa Liidus neljandal kohal. Eesti õpetajad saavad oma palgatõusu siis, kui tänase 220 gümnaasiumist on alles jäänud 54. Siis saab suurest osast õpetajatest lahti ning ülejäänud oma kauaigatsetud palgatõusu.

Imelik on aga Ansipi jutus see koht, kus suurest rahast hariduses juttu. Nimelt on Eesti Inimarengu Aruande 2010/2011 koostajad hoopis teistsugusel arvamusel.

Kolme Balti riigi haridust analüüsivas peatükis järeldatakse järgmist: „Riiklikud kulutused haridusele on kõigis kolmes riigis olnud ligikaudu 5% piires SKT-st; viimastel aastatel on need pisut vähenenud. Seda on napimalt kui meie põhjanaabrid haridusse investeerivad, ja ühtlasi napimalt kui OECD riikide keskmine. Hiljutine majanduskriis muutis olukorda veelgi keerukamaks.“

Teades, et õpetajate palku kriisiaastatel kärbiti 8 protsenti, samas kui hinnatõusud vähendavad omalt poolt sissetulekuid niigi, on täiesti võimatu leppida peaministriga, kes õpetajatele palga ostujõu taastamist lähiaastateks ei luba. Seda enam, et palgatõusuks vajalik summa on samas suurusjärgus kui eurovõlakriisi paketi sissemakse, mille ennatlikuks käivitamiseks Eestipoolse raha leidmisel mingit probleemi ei pidavat olema.

Hoolimatu käendus

2011-09-27T16:11:00.000+03:00

Riigikogus arutati täna ja arutatakse veel neljapäeval Euroopa Finantsstabiilsuse Fondis (EFSF) osalemist, millega Eesti võtab kohustuse miljardite eurode eest laenu tagamiseks. Iga käendaja peab arvestama, et laen võib laenaja asemel hoopis garanteerija vastu pöörduda ning see seab tulevikus ohtu Eesti riigieelarve. Ikka veel on segased asjaolud, mil viisil mõni uus riik EFSFi kliendiks saab. Kindel on vaid see, et Eesti valitsus ei soovi "mingil juhul takistada otsuste langetamist".

Selline ülipüüdlikus võib meie jaoks tähendada, et heaks kiidetakse ka olukord, kus fondi raha läheb riikidele, keda ei usalda enam turud, keda ei usalda reitinguagentuurid, kellel pole enam mõtet tülitada IMFi ja kellel on vilets ajalugu laenude tagasimaksmisel.

Valitsust esindav rahandusminister Jürgen Ligi soovib kogu summas valitsusele blanko vekslit, nii et edaspidised üksikute riikide küsimused enam parlamenti ei jõuakski. Olen seda meelt, et me ei saa riskida sellises koguses Eesti maksumaksja rahaga sellistel tingimustel. Jah, me pooldame Euroopa Liidu liikmete solidaarsust rasketel hetkedel, kuid iga solidaarsus eeldab reeglite täitmist, ja praegu neid ei täideta.

Eesti meedia on otsinud erinevaid valitsuse kiirmeetodeid toetavaid kommentaatoreid, kes soovitavad lõhkilaenanud riike päästa, et rahustada turge. Samas kui oma enda raha ei investeeri Kreekasse juba ammu keegi peale liiga suure riskijulguse ja kasumiahnusega pankade. Eestis tegutsevad pangad nende hulka ei kuulu.

Eesti valitsus on püüdnud jätta muljet, nagu tähendaks käendamine ja garanteerimine midagi täiesti teoreetilist ja reaalset raha kindlasti mängu ei panda. See on eksitav. Üks laenu garanteerija põhitõdedest peaks olema, et käendust andes peab arvestama ka sellega, et tegelik laenuvõtja jääb maksetega hätta ja pank pöördub hoopis käendaja poole. Nii on ka selle laenuga. Kui laenaja oma kohustusi ei täida, on Eestil aega kaks pangapäeva, et tema asemel makse teha.

Kreekal juba pole raha, et tasuda järjekordset laenumakse 2010. aasta mais võetud laenu eest. Neid laene andsid IMF ning euroala riigid kahepoolsete lepingutega. Laenuandjad seadsid ka rea tingimusi, mida pole seni suurelt jaolt täidetud. Nüüd tõttame ka meie garanteerima lõhkilaenanud riiki.

Paistab, et valitsuse otsustajad on liiga palju viibinud Brüsselis ja võõrandunud elust Eestis. Kuidas muidu saab minna nii kahepalgelist teed. Samal ajal kui kodus pigistatakse kivist vett välja, ollakse valmis premeerima võõrsil vastutustundetut laristamist. Valitsuse soov tegutseda näiliselt jõuka riigina europoliitikas paneb meid andma garantiisid lõhkilaenanud riikidele, et nende jaoks laenamist endiselt odavana hoida. Isegi kui selle hinnaks on meie oma reservide käenduseks andmine ning halvimal juhul veel vajadus kiirlaenu võtmiseks, et käendaja kohustust täita.

Mis näoga me vaatame otsa Eesti kultuuritöötajatele, õpetajatele ja päästeametnikele, kes pidid palgakärpeid üle elama, kui me nüüd jagame nii kerge käega nii suuri laenukäendusi? Miks me peame oma tuleviku seisukohast otstarbekamaks kokkuhoidu Eesti laste arvelt täna ja nende õlule laenugaranteerimise võtmise tulevikuks?

Seega on garantiide andmisel palju vastuseta küsimusi. Kiirkorras otsustamisega võetakse Eesti riigile aga kohustusi, mis jäävad maksumaksjana koormama ka tänaseid lapsi. Kiirustamise tagant paistab aga välja valitsuserakondade soov teha otsused avalikkusega arutamata ja püüdega hoida kohustuste suurust võimalikult ebamäärase ja hoomamatuna. Siiski annab veel aru pidada. Tark ei torma ja seetõttu teeb Keskerakond ettepaneku, et otsusesse lisataks siiski kohustus kõik konkreetsed riikide abipaketid, millega Eesti liitub parlamendi ette tuua. On ju seekord elus näide võtta, et suvel kabinetivaikuses EFSFiga liitumine toimus ilma riskihinnangute ja aruteluta. Parlamendis pole selline vaikiv ajastu siiski võimalik.

Eesti ilmast ja autovabadusest

2011-09-11T22:38:00.006+03:00

Tavaliselt ei meeldi mulle põrmugi kena päikeselist vananaistesuve pühapäeva linnas veeta. Aga täna oli teisiti. Nimelt sai vähemalt osa Tallinnast autovabaks ja asendus suurtel kiirustel suuremates või väiksemates gruppides liikuvate inimestega. Milline mõnus energia! Ja igaüks, kes suvatses mõnes kommentaariumis liikluse kinnipanemise üle nuriseda, oleks pidanud hommikul tulema Piritale ja maratoonaritele kaasa elama. Sealt saadav emotsioon oleks kindlasti pannud meelt muutma. Linn, kus on vähem autosid ja rohkem inimesi on nii lahe!

Täna jooksti ka Tallinna maratoni rajarekord 2 tundi 12 minutit ja 56 sekundit. Kuna üks liidergrupist pudenenud õblukestest jooksjatest meie imelisel päikeselisel päeval ilmselgelt külmetas ja püüdis end kaitsta külma eest kilekeebiga, siis äkki võitjadki andsid jalgadele tuld, et sooja saada :) Igatahes on Tallinna maraton tabanud takti, sest ka maailma kõvematel jooksudel on ikka keenialastel poodiumitele asja olnud.

Põnevamatest presidendivalimistest

2011-08-18T02:57:00.002+03:00

USAs on täie hooga käima läinud presidendikampaania, mis kulmineerub 2012 6. novembril presidendivalmistega. President Obamale on sel nädalal osaks saanud tema ametiaja madalaimad toetusnumbrid. Sellele aitasid kaasa pingelised kõikumised Wall Streetil, USA riigireitingu langetamine ning aina ärevamaks muutuvad hääled, et majanduskriisil võib olla ees uus langus ehk nn double-dip recession.

Igatahes asus Obama kolmepäevasele bussituurile osariikides, mis eelmistel valimistel hääletasid tema poolt, aga võivad uuel aastal sama hästi ka vabariiklikuks muutuda.

Kui demokraatide kandidaadi suhtes on kõik selge -- Obama taotleb teist ametiaega, siis vabariiklaste seas toimub märksa põnevam siseheitlus.

Ametlikult valitakse vabariiklaste presidendikandidaat osariikide eelvalimistel. Neist esimene toimub Iowas oletatavalt 6. veebruaril 2012. Seda võidakse ka ettepoole liigutada, sest Iowale on väga oluline olla just esimesena valikut tegev osariik. See tagab tähelepanu ja kandidaatide kordades aktiivsema kampaania võrreldes mõne hilisema osariigiga.

Iowas kampaania sai avalöögi möödunud nädalavahetusel kui sel laupäeval oli võimalik kõigil aktiivsetel vabariiklastel endale 1000 dollari eest lunastada osalus poliitilisel kogunemisel, kus umbes 14000 osalejat tegid esimese (mittesiduva) valiku seni üles tulnud kandidaatide vahel. Selle tulemusena tõsistest pürgijatest üks on tõusuteel, üks on juba konkurentsist väljas, üks lisandus konkurentsi ning ühte nähakse endiselt kõige tõenäolisema vastaskandidaadina Obamale. (Loe: straw polli võitis Teepartei liider kongressis Michele Bachmann, presidendikampaaniast loobus endine Massachusettsi kuberner Tim Pawlenty, kuid tema toetust hakkavad püüdma kõik allesjäänud ja ilmselt pakub nii mõnigi talle kohta oma kõrval tulevase asepresidendikandidaadina. Konkurentsi lisandus Texase kuberner Rick Perry ja endiselt kardavad demokraadid kõige enam oma vastasena ka möödunud korral hea tulemuse teinud mõõdukat vabariiklast Mitt Romneyd.

Kõige karismaatilisem kandidaatidest - texaslane Rick Perry andis oma kandideerimisest teada samal ajal kui ülejäänud Iowas mõõtu võtsid. Sellega näppas ta suuresti ära meediatähelepanu ja oma kolmandal kandideerimispäeval on küsitlustes mööda läinud kõigist konkurentidest. Tegemist on mehega, kes on kõige kauem ametis olnud Texase kuberner. Viiendat põlve nägus texaslane, kes käib uhkelt kauboisaabastes ja on ametiaja jooksul andnud 224 korda heakskiidu surmanuhtluse täideviimiseks. Aga lisaks on tal ette näidata parimad töökohtade loomise numbrid kogu riigis ning kasuks tuleb ilmselt ka see, et kuigi ta päris oma ameti George W. Bushilt (kes suundus Texase kuberneri kohalt presidendiks), on "Bushi aju" Karl Rove teda praeguses kampaanias väga innukalt ründama hakanud.
USA poliitikas on kandidaadi edukuse üheks mõõdupuuks ka võime kampaaniamiljoneid koguda. On juhtunud, et rahakogujatest parimaid premeerib tulevane president mõne meeldiva riigi suursaadiku kohaga. Vabariiklaste rahastajaid on alati enam olnud kui demokraatidel. Need rahastajad olid valmis parima puudumisel minema Mitt Romney taha, aga ootasid. Nüüd siis ongi hetk, et kas nad näevad Perrys suuremat võitjapotentsiaali ja suunduvad tema taha või ootavad veel.

Sisudebattideks on veel aega küll, vabariiklik kandidaat peaks enam vähem selge olema nn Super-Tuesdayl, mil oma valiku teevad korraga neljateistkümne osariigi vabariiklased. Siis on võitja oma momentumi saanud ja ülejäänud osariikides liigutakse etteantud suunas.

Tõlkes kaduma läinud

2011-06-27T10:03:00.004+03:00

Jaanipäevaks maale sõites kuulsin igal täistunnil raadiouudistest, et samal päeval toimuv Euroopa ülemkogu arutab majanduse olukorda ja selle raames on üheks Eestile antud soovituseks vähendada madala ja keskmise sissetulekuga inimeste maksukoormust. See uudis leidus ka onlinedes.

Ohoo! Igasuguseid totrusi seadustatakse, sest „Euroopa nõuab“. Nüüd siis selline tugi muutmaks ümber viimaste aastate maksutõuse, mis löövad eelkõige tavalist inimest. Seda napid paar nädalat peale järjekordseid otsuseid, kus maksualandusest saavad kõige suurema kingituse taas kõige suurema sissetulekuga inimesed.

Täna lehte lahti lüües saan aga Postimehest lugeda igasuguseid teisi soovitusi (vaata pilti), jaaninädalavahetusega on keskmise ja madalama sissetulekuga inimeste maksualandamise ettepanek justkui sõnajalaõieke närtsinud.

Kuhu ta kadus? Aga teadagi kuhu, jaanilaupäeva õhtul saatis peaminister Ansip laiali omapoolse pressiteate, kus annab teada, et Eestile tehtud konkreetseid soovitusi on neli. Need puudutavad eelarve tasakaalu saavutamist, tööturumeetmete tõhustamist, energia- ja ressursisäästule planeeritud algatuste elluviimist ning hariduse vastavusseviimist tööturu vajadustega.

Seega paberleht Postimees ei avalda enam algallikatele tuginevat uudist, vaid Stenbocki majas modereeritud ettepanekuid, kus keskmise- ja madalapalgaliste maksukoormus on justkui tõlkes kaduma läinud ja asendunud "tööturumeetmete tõhustamisega".

Otsisin siis 24. juuni kohtumise kokkuvõtted üles, kus seitsmenda punktina viidatakse igale riigile antavate soovituste originaaltekstile

HEREBY RECOMMENDS that Estonia should take action within the 2011-2012 period to:
(1) Achieve structural surplus by 2013 at the latest, while limiting deficit in 2012 to at most 2.1% of GDP in 2012, keeping tight control over expenditure and enhancing the efficiency of public spending.
(2) Take steps to support labour demand, by reducing the tax and social security burden in a budgetary neutral way, especially for low and medium-income earners. Improve the effectiveness of active labour market policies by targeting measures on young people and the long-term unemployed, especially in areas of high unemployment, in order to reduce the risk of poverty.
(3) Ensure implementation of planned incentives to reduce energy intensity and improve the energy efficiency of the economy, targeted on the buildings and transportation sectors, including by ensuring better market functioning.
(4) While implementing the education system reform, give priority to measures
improving the quality and availability of pre-school and professional education, and
strengthen the system of professional qualifications. Focus education outcomes more
on labour market needs, and provide opportunities for low-skilled workers to take part in life-long learning.

Jääb seega intellektuaalselt huvitav küsimus, mis on eelarve üldpilti mittemõjutav maksumuudatus, mis kergendab keskmise ja madala sissetulekuga inimeste maksukoormust?

Ood Põhuteatrile

2011-06-05T17:28:00.005+03:00

Mõelda vaid, et Tallinnas on koht, kus haistmismeel ütleb – sa oled maal lakas, aga nägemismeel kinnitab – oled hoopis teatris. Olen nüüd kahel korral sealt hea emotsiooniga naasnud ja kipun väga tagasi. Kasvõi ainult kohvikusse, sest selliseid kohti peaaegu keset linna; mere ääres; keset rohelust polegi teab mis palju.

Kindlasti on Põhuteater üks kultuuripealinna pärleid. Sisu poolest ka. Eile nähtud Rasmus Kaljujärve aktsioon oli ühekordne sooritus. Mõelda vaid, näitleja oma parimais aastais, silmapaistvas trupis ning rohkete rollidega. Aga tema on masenduses. Või siis kriisis, kus miski ei lähe ja midagi ei muutu juba pikemat aega. Pole aimugi, kas see aktsioon ta jaoks midagi muutis. Mõnikord aitab mõista, mida tegelikult elult tahad põhjalik asjade läbimõtlemine. Paljude asjade mõistmine tuleb kaasa lapsepõlvest. Olgu selleks või ettekujutus üdini õnnelikust päevast.

Või suhtumisest keelatusse. Keelatud viljad võivad olla päris valusad. Päris armas, et paljud lasteaialapsed on selle just ühesuguse tegevusega selgeks saanud -- mul oli ka lasteaiakasvataja, kes hoiatas, et külma ilmaga ei tohi õues keelega metalli puudutada. Ise poleks iial ilma tema hoiatuseta sellise tegevuse peale tulnud, aga kui juba keelati, siis loomulikult pidi järgi proovima. Oli valus.

Paar nädalat tagasi vaatasin Põhuteatris tartlaste külalisetendust Ird, K. Seda on aasta mängitud, pärjatud teatriauhindadega nii Ivar Põllule algupärase dramaturgia eest kui Nero Urkele parima meespeaosa eest. Ma olen auhindajate otsusega täitsa nõus. Lugu Kaarel Irdist ei ole kellegi subjektiivne meenutus, vaid seda toestavad arhiivi jõudnud kirjad ja kõned. Hea stseen Irdi pealetükkivast lavastajamaneerist on töölisteatris ilmeka soorituse lihvimine lavastaja ja näitlejahakatise vahel, tekstiks „Jää kestma, Kalevite kange rahvas, ja seisa kaljuna, me kodumaa”. Veelgi parem Nero Urke kajamine tõelise Irdi helisalvestisele, intonatsioon on hämmastavalt tabatud!

Eluloo tükil on veel see küsimus, et kuidas edasi anda ajavoolu. Siin on see lahendatud Vanemuise koristajate vahetumisega – vabariigi ajal õrnas baleriiniseelikus hõljuv põhjalik preili, peale sõda koristaja harjaga vehkimas, 60ndatel juba esimese tolmuimejaga, 80ndatel aga sama tööd tegemas kaks koristajat. Neist teine ilmselgelt teeb tööluusi ja esitab töö tegemise asemel visuaalselt väga vaatemängulise estraadi karaoke.

Kaheksakümnendate alguse Vanemuiset ma juba mäletan – siis pidi vaheajal kas ringiratast jalutama või võis minna kohvikusse. Ringiratast käies oli peamiseks meelelahutuseks fuajees näitlejate fotode silmitsemine. Siiani on teatriga lepingus olevad näitlejad fotodel seintel. Tänasel päeval on aga aina enam suurepäraseid näitlejaid valinud vabakutselise tee. Tartu Uus Teater on sellise tee valinutest maksimumi võtnud. Ird, K. oli tõesti hea tükk. Kahjuks selle suve külalisetendused Põhuteatris on kõik juba ammu välja müüdud.

Soomaa

2011-04-28T22:10:00.002+03:00

Kui me kaks nädalat tagasi Soomaa külastuskeskuse juures autost välja astusime, meenus kohe stseen filmist „Keskea rõõmud“. Autosid oli meeletult ja ka vee peal tekkis kitsamates kohtades pidevalt ummikuid. Eks Soomaa suurvesi oli ka kohaletulekut väärt. Minu eluajal on vesi nii kõrge olnud vaid kolmel aastal. Nii et kellel sel või eelmisel kevadel käimata jäi, võib uue võimaluse saamine aastaid võtta.

Minu vanaema lapsepõlvekodu asus Soomaa piiril. Aga minu ajaks oli vanaema nooruspõlve kodust ammu Pärnu jõe kaldale kolinud ja vanas talukohas elasid võõrad. Nii et selle kandiga mul otseseid mälestusi pole. Siiski üks kaudsem teadmine elust Soomaal mul on. Nimelt oli minu lapsepõlves tore talvise koolivaheaja traditsioon, kus me õhtupimeduses läksime maal metsa, tegime lõkke ning siis lõkke ääres isa jutustas lugusid. Need olid kõik ajaloolised ja üks neist rääkis talupojast, kes läks mõisnikuga vastuollu ja pidi karistuse hirmus põgenema. Pelgupaigaks valis ta aga soo saare ja edasi käis jutt nagu tänapäeva The age of empires arvutimängus, kus pandi samm sammu haaval alus talukohale kõigist ligipääsuteedest eemal.

Soomaal paiknevad talud nii, et liikuma pääseb vett mööda. Paarimeetrised kevadised üleujutused on tavalised, seda põhjustab Halliste jõe vastuvoolu suubumine Navestisse. Nii kõrgeid üleujutusi kui tänavu (või möödunud kevadel), kus vabalt paadiga kuusemetsas sõita saab, kohtab harva. Soomaal on tore koduleht ja aktiivsem inimesed Soomaa asja ajama, eks keskea rõõmude rahvamatk olegi suuresti hea valgustustöö tulemus.

Julge olemisest ja ellujäämisest

2011-04-22T14:23:00.003+03:00

Eile tähistas Jaan Tõnissoni Instituut oma kahekümnendat aastapäeva konverentsiga kodanikujulgusest. Esinejateks olid nii president kui Riigikogu esimees, aga ilmselt poliitilise tasakaalustatuse huvides ka Kaja Kallas ja mina. Jaan Tõnissoni Instituut on huvitav kogu, mis seob IRLis vähemusse jäänud kampsuneid. Nii keskendus ka Andres Herkel oma ettekandes kodanikujulgusest suuresti õigusele fraktsiooni sees teistsuguseid mõtteid esindada. Kaja Kallase nägemuses oli aga kodanikujulguse näiteks tema ise valimiskampaanias, kui ta julges valijatele rääkida oma mõtteid ning eirata kampaaniajuhi suuniseid, mis käskisid rääkida mitte seda, mida valituks osutudes teha kavatsetakse, vaid ainult seda, mis rahvale meeldib.

Minu mõtted julge olemisest ja ellujäämisest olid järgmised:

Eestis käibib kaks vastukäivat ütlemist julguse kohta. Esimene, julgustav ütlemine, et julge hundi rind on rasvane. Ja teine, heidutav arvamus, et julge hundi rind on haavleid täis. Oma elus järeleproovitud tõde on ilmselt mõlemas. Ja see, et mõlemad versioonid käibivad, näitab, kuidas julge olemine võib tuua nii tulu kui ka valu, võib anda elule tõelise sisu, aga võib ellujäämise ka ohtu seada.

Ei ole mingi kunst olla julge, kui julge olemine on kergeks tehtud ja selle eest ei tule maksta lõivu. Pole julgust tarviski, kui olla nii nagu mass ja võimalikult keskmise nägu. Mitte astuda vastu tugevamale, olgu ta siseriiklik rõhuja või välismaine võim. Julgus kodanikuna tähendab teadlikku julgust olla erinev ja valmidust saada väljatõugatud. Julgus rahvana võib tähendada ka võimalust saada hävitatud. Jüriöö, millest sel nädalavahetusel möödub 668 aasta, oli eestlaste julguse manifestatsioon. Kuid sellele järgnes eestlaste õiguste veelgi suurem mahasurumine ja on arvatud, et orjus õigupoolest selle järel algaski. Julguse tagajärjed pole kunagi kindlad ja see teebki julguse hinnatavaks.

Kuid sellele süngele pärandile vaatamata oleme rahvas, kelle esivanemad võtsid julguse kokku ja hakkasid eestlasteks. Just nimelt hakkasid, sest nii Koidula kui Jakobson rohkem tahtsid olla kui olid eestlased. Nende eesti keel kannatas saksa mõju all ja nemad ise olid kahe tule vahel. Ühelt poolt vene ja saksa mõjude määratu ülemvõim, teisalt aga hirm, kas nende oma ärkav rahvas neid omaks võtab ja neile vajaliku koha annab. Neil isiklikult olnuks lihtsam saada sakslaseks nagu paljud ülemklasside eestlased enne neid. Aga rahvuslike äratajate risk õigustas end ja täna on eestlased rahvana olemas.

Kuid ka äratajate tee oli pidev tasakaalumäng julgemise ja enesesäilitamise vahel. Papa Jannsen, kes alguses tundus julgeja moodi, sai lõpuks ikkagi külge argpüksi ja kollaboratsionisti sildi. Eestlaste tollased liidrid polnud kaugeltki nii heroilised kui mõne muu Vene tsaaririigi alla painutatud väikerahva liidrid samal ajal, võrdleme kasvõi Põhja-Kaukasuse rahvastega, kuid sellel vaatamata olid nad oma eesmärkide saavutamisel edukamad.

Samamoodi juhtus aastatel 1987-1991. Eestlastele tagas omariikluse mitte üksnes julgus. Liigne julgus valel hetkel oleks iseseisvusliikumise ilmselt üle piiride ajanud ja oli arvestatav šanss, et see surutakse maha nii, et positsioonide taastamine osutub võimatuks. Pigem tõi eestlastele edu julguse ja enesesäilitamise oskuslik vaheldamine. Hetkel, mil tekkis võimalus, oldi kiired, hetkel, mil võimalused ammendusid ja soodsaid arenguid nappis, tegeleti saavutatu konsolideerimisega.

Läheme nüüd rohkem tänapäeva. Täna on eestlaste julgus üha vähem tänavail ja lauluväljakul, meil suisa kiidetakse seda, kui keset töötust ja vaesust tänavaile ei tulda. Üha rohkem on aga netis anonüümset lahmimist ja viha õhutamist. Avaldada arvamust tähendab seada ennast sihtmärgiks. Üha rohkem läheb vaja julguse kõrval ka lihtsalt ignoreerimise võimet, kui inimene soovib säilitada enamvähem positiivset enesekuvandit. Ignoreerimise võime on samas ka ohtlik. Tekib häireväsimus. Pideva süüdistuste ja laimamise koori taustal muutub julgejatel üha raskemaks eristada, millist kriitikat võtta tõsiselt ja millist oleks mõistlikum eirata. Ja selline müra häirib normaalset dialoogi. Tekib kiusatus rehmata kõigi kriitikute peale käega. Mänguväljal on aga päris palju neid, kelle eesmärgiks ongi just taolist müra tekitada.

On ka neid, kes süüdistusi ja sopapangesid eirata ei suuda. Tõnu Trubetsky julgus astuda Keskerakonda eelmisel suvel tõi kaasa hüsteeriliste isiklike süüdistuste laine. Ometi on õigus kuuluda erakonda üks põhilisi kodanikuõigusi. Ma ei mäleta, et tema kaitseks välja astunuid oleks olnud kuigi palju. Trubetsky juhtum ajas Eesti sallimatuse mõõdiku punasesse. Ometi oli selge, et teda koheldakse ilmselgelt ebavõrdselt. Millegi pärast ei mäleta ma ka, et keegi oleks hakanud põlastavaid T-särke trükkima, kui muusik Jaak Ahelik astus ühte teise parteisse. Miks peakski - erakonda astumine on vaba valik, mida tuleb austada.

Millist julgust on meil praegu vaja? Meil on vaja julgust astuda välja rünnatu kaitseks. Praegu me ei näe seda Eesti arvamusruumis kuigi sageli. Lärmakas vaenlane võib lühikese ajaga tekitada mulje, et tema moodi arvavad paljud. Keda asi ei puuduta, see on aga vaikiv enamus. Me peame endas tugevdama sekkumisvalmidust, sest hirm on see, mis röövib vabadust. Kartus selle ees, et sind lehtedes ja teles saastaga üle valatakse. Hirmu tõrjuda saame me siis, kui me ei jäta üksi inimest, keda hirmutada püütakse.

Pärnumaa saadikurühm

2011-04-13T15:48:00.002+03:00

Täna taasloodi Riigikogus Pärnumaa saadikurühm. Kui neli aastat tagasi saatis Pärnumaa Riigikokku 7 saadikut, siis seekord läks 1 mandaat kaduma ja otseselt Pärnu valijate häältega on Riigikogus 6 saadikut. Kuid Pärnumaa saadikurühm jätkab tänu Jüri Jaansoni liitumisele siiski seitsmeliikmelisena.

Loodetavasti on meil ees palju sisukaid kohtumisi ning tummiseid arupidamisi. Kindlasti ka soovi vajadusel parteideüleselt Pärnumaa muredele lahendust leida. Neli eelmist aastat vedas rühma kihnutroid kanda armastav Mark Soosaar, nüüd nimetasime rühma juhtima end Kihnu kördis koduselt tundva Annely Akkermanni. Eks see ole maailmapoliitikaski sageli nii, et suured teineteise tasakaalustamiseks annavad juhtohjad väikesele.

The Rise & Fall of Estonia

2011-03-25T15:03:00.002+02:00

Mis tunne oli kui sa said teada, et Eestit pole enam olemas? Sellise judinaid tekitava nendinguga lõppebki NO teatri Eesti-teemaliste tükkide tsükkel. Kavalehel sõnastatakse see veel pidulikumalt: jah, mu daamid ja härrad. Teater NO99 ja Eesti, mis tundusid paljude jaoks kokku käivat nagu näts ja samet, nagu Andrus ja Jaak, nagu liha ja kartul, ei ole enam koos. Vähemalt mõnda aega.

Käisin esietendusel ja lahkusin sealt hämmingus. Erinevatest ajastutest pärit lood olid kokku miksitud nii ühtlaseks joaks ning mängitud vahedalt ja kõhklusteta, et tõesti kippus meelest minema, et ma ei vaata kino vaid live-etendust. Kui Nokia kontserdimajja sisenedes tekib mingi muusikalistiilis vormi ootus, siis see, mida tegelikult anti, oli blackboxist veelgi intiimsem. See lugu oli mõjus ja seal oli äratundmist. Sõja-järgsed lood oma sünguses, nõuka aegsed seigad olmerõõmudega ning tänane päev vähemakstud töö ja väljarändeplaanidega. Kõik kokku päris sünge ja maine.

Esimese hetke emotsioon oli, et ma tean neid inimesi, kellest lugu on. Aga see lugu pole minust. Oli üks stseen, kus pruudiloori kandev neid läheb ebaõiglusest keema. Jutt käib madalast palgast ja rängast rühmamisest selle nimel. „Ma tean, mida sa tunned, kuigi teenin sust kolm korda enam,“ ajab pruudi eriti pöördesse. „Mis mõttes, teenid sama töö eest kolm korda enam?“ saab vastuseks meheliku patsutuse õlale ja selgituse, et mehed ju töötavad ka kõvemini. Ärritus ebaõigluse üle aina kerib ja kerib, kuni noorik tõmbab tükikese pulmatorti hingetorru ja sureb.

Kavalehel kirjutab Eero Epner, et "käimas on arutelud sellest, et tuleb leida pikk perspektiiv ning miski, mis annaks eestlaste elule mõtte ka järgmised sada aastat. Paraku – kõik faktid näitavad, et saja aasta pärast ei ole meid enam olemas – või mitte vähemalt enam sellisel kujul. Me peaksime seda teadvustama – seda, et lõpp on olemas ja väga reaalne."

Pagan, ma olen korduvalt ja korduvalt imestanud, miks ma lähen närvi kui kohtan ülbust, hoolimatust ja tegevusetust. Et kas ei saaks siis arnoldrüütellikult seista ja tormituultel lihtsalt mööda minna lasta. Peale selle etenduse äravaatamist olen kindel, et seni kuni on veel piisavalt inimesi, keda Eesti elu pahupool närvi ajab, on lootust.

Õhus on kevadet

2011-03-21T09:21:00.003+02:00

See aasta tuleb kevad teisiti,
Tiu-tiu! Ja teisiti, see aasta teisiti,
Ja kevad teisiti ja tuleb teisiti,
Tiu-tiu! Ja teisiti ja hoopis teisiti.

Kevadine päike juba soojendab. Üks põnevamaid viise kevadpäikeses värsket õhku nuusutada paistab olevat Pärnu jõe jääl. Jääl oli mehi rohkem kui kala vees.

Naispere aga tassis poest istutuspotte ja seemneid. Isegi linnarahval tekib kevade saabumisega vastupandamatu soov näpud mullaseks teha.

Sellises korilaste-küttide ürginstinktide väljaelamises tekib paratamatult küsimus, et kuidas siis sel kevadel teisiti? Oh, see TEISITI pole tegu, vaid tunne.

Rõõm ilusatest kinnastest

2011-03-12T18:35:00.002+02:00

Sain täna hommikul paki Kihnu saarelt. Selles olid Urga Elvi sõrmkindad.

Suvel, nädalake enne jaanipäeva käisin nimelt Kihnu saarel. Tulin sealt täis meeldivaid emotsioone, kõht suitsutatud tuulehaugi ja koduleiba täis ning kaasas kingiks saadud sõrmkindad.

Sügisel kui kindad kätte tõmbasin, et rõskete põhjatuulte eest kaitset saada, hakkasid tulema ka komplimendid. Minu Kihnu sõrmkindad olid vaieldamatult selle talve lemmikud. Ja kõik kiitjad pärisid, et kust selliseid kauneid mustrilisi ja värvirõõmsaid kindaid ka endale saaks? Kuni veebruarini teatasin, et selleks tuleb ette võtta merereis. Siis aga avati koos jääteega ka kihnu kauba kaubamaja internetis ja nüüd ei peagi muud tegema, kui vaid kõige meelepärasema kindapaari välja valima ja varsti saabubki Kihnu saarelt pakike.

Ma tean, et ühel armastatud näitlejannal on sellised kindad niinimetatud pühapäevakindad, mida vaid erilistel käikudel kätte tõmmatakse. Ja mis on pidanud vastu aastakümneid. Mul on nüüd mustakirjalised tavapäevaks ja sinisekirjalised pidupäevaks ning hea tuju igaks päevaks, kui neid südamega kootud kindaid kannan.

Mida on vaja Pärnumaale?

2011-03-02T13:36:00.002+02:00

Mida on andnud Pärnumaa Eestile? Muidugi, Eesti rahvuse. Siin, Pärnu Postimehes kutsuti meid, Eesti rahvast esimest korda sel viisil, armsaks Eesti rahvaks. Siin hakkas ilmuma esimene püsiv eestikeelne ja eestimeelne ajaleht. Eestlaste oma leht. Mida veel on andnud Pärnumaa Eestile? Mõistagi, iseseisvuse. Siin, Pärnu Endla teatri rõdult kuulutati Eesti iseseisvus välja varem kui kusagil mujal. Iseseisvuse ja rahvuse - seda polegi nii vähe. Siin on Eesti sünnitunnistus. Kuid see on minevik. Helged minevikumälestused on armsad, aga neist ei piisa. Argipäev murrab sisse. Peame elama siin ja praegu, maksma arveid ja koolitama lapsi, toetama sõpru ja abistama vanemaid. On vaja minna edasi.

Tulekul on Riigikogu valimised. Tuleb küsida, mida saab Eesti anda Pärnumaale? Mida saavad anda need, kes lähevad Pärnumaalt juhtima Eestit, olgu siis Riigikokku või vabariigi valitsusse? Sinna, kus on seadused, sinna, kus on eelarve. Mida üldse on Pärnumaale vaja?

Number üks probleem on täna majandus, mille väiksemateks sugulasteks on tööpuudus ja hinnatõus. See puudutab Pärnumaad samamoodi kui kogu Eestit. Eesti hinnatõus tõusis vahepeal Euroopas Liidus kolmandaks, umbes sealkandis edetabelis oli ka meie tööpuudus. Pärnumaal oli ainuüksi registreeritud töötuid üle 6000. Olime jahmunud. Meie haritud, töökas rahvas oli edetabeli tagaotsas.

Meile lubati, et euro ravib kõik haavad. Paljud ei uskunud seda. Selle aasta alguses saabunud ühisraha oli oluline märk, aga neil skeptikutel oli ikkagi oma tõetera. Nüüd on euro käibinud kaks kuud, aga tööpuudus on sel ajal kasvanud. Eesti rahval on olnud talenti, eestlastel on jätkunud võimalusi, aga seda talenti on raisatud ja neid võimalusi on käest lastud. Peame hakkama riigina tegelema tööpuudusega, hinnatõusuga, majanduse kasvuga. Kui me seda ei suuda, ei suuda me varsti maksta ka pensione. Täna on viimane aeg. Ehkki aega on piisavalt palju, et tuua kaasa tõelist muutust.

Aktiivsem hoiak aitab

See muutus peab olema aktiivne tööpoliitika, tegus rahanduspoliitika ja jõuline majanduspoliitika. Oleme seni kuulnud, et sekkuda polegi mõtet. Meid on püütud veenda, et kõige parem on nii, kui majandus omapäi reguleerib ja turg ise korrigeerib, riik aga ignoreerib. Kuid igaüks, kes natuke ettevõtlust teinud, teab ka, et kriis alati ei vali välja halvimaid, vaid tapab sageli suvaliselt ka häid algatusi. Teised väikesed riigid, olgu siis kauge Singapur või lähedane Soome ongi just sellele turusuvale reageerinud. Lihtsustatult öeldes on nende majanduspoliitika töötanud nagu küttesüsteem, mis külmadel hetkedel soojendab ja ülearu kuumadel hetkedel jahutab konditsioneerina maha. Nad elavdasid jõuliselt kriisiajal ning seetõttu on sealne tööhõive suhteliselt heas seisus. Majanduskriis on terves maailmas tugevdanud riigi aktiivset rolli majanduses. Just sellist vajadusel sekkuvat poliitikat vajab ka Eesti, et meie areng oleks stabiilsem, mitte ei kulgeks hüplikus kriis-buum-kriis tsüklis.

Peame loobuma lähenemisest, et Eesti on nii väike majandus, et ega tema ei saagi midagi teha. On tõesti väike majandus, kuid toiduainete käibemaksu langetades suudaksime kindlasti hinnatõusule piduri peale panna. Ja hinnatõusu pidurdamine on praegu üks olulisemaid ülesandeid, sest sellest sõltub majanduse konkurentsivõime tervikuna ja paljude madalama sisetulekuga inimeste võime toime tulla. Riigieelarve tasakaalust on räägitud palju, kuid nüüd tuleks rääkida ka sellest, kuidas hoida tasakaalus inimeste eelarved. Hinnatõusu pidurdamine on siin üks osa lahendusest. Teine osa on tööpoliitika viimine uuele tasemele.

Töökohtade loomise seadus

Pärnumaa esindajate kohustus Riigikogus on vastu võtta töökohtade loomise seadus, mis annab nii riigile, omavalitsustele kui ka ettevõtjatele oluliselt paremad võimalused tööhõive kasvatamiseks. Praegu ei saa töötu inimene vastu võtta isegi lühiajalist ja väikesemahulist tööd, sest raha vastu võttes kaotab ta töötustaatuse ja hüvitise. Absurdne küll, aga töötamine on karistatav. Tänase valitsusliidu tähelepanu on sellele juhitud korduvalt, kuid reageeringut pole. Sellise olukorra lõpetamine on üks pakilisemaid küsimusi. On vaja ka avalikke töid, mille eest maksaks riik. 1930. aastate kriisist tuli Eesti Vabariik välja suuresti avalike tööde, tänapäeva mõistes sotsiaalsete töökohtade abil. Noor vabariik maksis nende korraldamise eest valdadele ja Pärnu linnale. Tegemata töid on ka tänases Eestis, eks mõelge kasvõi Riigimetsa Majandamise Keskusele, millel on ju omajagu koristamata tormimurdu ja muidki tegevusi. See on kiirem abi, mida on vaja ka inimeste kaasamise mõttes. Vanarahvas on ikka arvanud, et tööta läheb inimene hukka ja nii see ongi – sotsiaalseid töökohti on vaja ka tööharjumuse säilitamiseks.

On vaja ka keerukamaid töökohti ja nende loomiseks tuleb Arengufondile anda tagasi talle kuulunud vahendid. Just selle jaoks Arengufond omal ajal ellu kutsutigi. Selleks, et tugevneks Eesti eksporditööstus. Nende kõrgepalgaliste tuleviku töökohtade teke nõuab rohkem aega, aga ka pikk teekond algab esimesest sammust.

Pärnumaa vajab ka teadlikku turismiarendust. Pärnumaal on, mida näidata. Palju head tööd on selles vallas juba tehtud, kuid on vaja veel pingutada, et turistimassid tuleksid pealinnadest, Tallinnast ja Riiast pidevalt kaugemale. Siin on vaja riikide, omavalitsuste ja ettevõtjate koostööd, seda ka Läti poolega. Probleem on siin see, et omavalitsuste rahakotid on kõhnukesed ja nad vajaksid enese reklaamimiseks sihtturgudel paremaid võimalusi. Tarvis on trükiseid, ametisõite, messidel käimisi, et teha end nähtavaks. Kõik see tähendab kulu. Ja nüüd jõuamegi veel ühe olulise teemani, milleks on tugevad vallad ja linnad.

Raha valdadele tagasi

Tegelikult pole Pärnumaa valdade ja linnade tugevdamiseks vaja mingit kuldkalakest, vaid tuleb taastada need võimalused, mis neil kunagi olid. Lühidalt, linnadele ja valdadele peab riik tagasi andma selle tulumaksuosa, mis neilt 2009. aasta kevadtalvel Ansipi valitsuse otsusega ebaõiglaselt ära võeti. Sinnamaani olid omavalitsused enam-vähem talutavas seisus, kuid siis läks raskeks. Selle raha tagasitoomine peab olema iga Pärnumaa saadiku ülesanne, sest just sellest äravõetud rahast sõltub näiteks kohalike teede korrashoid ja noortespordi ning muu huvitegevuse arendamine.

Veelgi enam, tulumaksusüsteem ise peab muutuma õiglasemaks ja euroopalikumaks. See, et kõigile, sõltumata sissetulekust kehtib ühesugune tulumaks, soosib ühiskonnas rikkamaid, ent asetab raskema koorma madalapalgalistele. Pole mingit põhjust soosida eeskätt just rikkamaid, jättes samas madalapalgalised oma muredega üksi. Euroopa Liidu on tavaks saanud aga astmeline tulumaks, mille kohta majandusteadlased arvavad, et see avaldab kriisihetkedel majandust stabiliseerivat mõju. Olen veendunud, et ka Eesti peab üle minema astmelisele tulumaksule.

Oluline Pärnumaa arenguks on ka hariduse toetamine. Eriti just kõrgharidusest sõltub Eesti majanduse konkurentsivõime. Pärnule annab kaalu Tartu Ülikooli Pärnu kolledž, mis peab alles jääma ka siis, kui tudengite arv Eestis tervikuna langeb ja sunnib ette võtma kokkutõmbamisi. Kolledž peab hoidma ja tugevdama oma taset ja muutuma enam rahvusvaheliseks. Oma eripära on suudetud hoida ja õige nišš leida, nüüd tuleb sealt edasi liikuda. Sellise kooli olemasolu aitab tugevdada ka Pärnumaa positsiooni turismisihtkohana – spetsialiseeritud tööjõud on kohe võtta. Pärnumaa saadikute roll on seista Tallinnas ja Tartus selle eest, et Pärnu kolledž tugevneks ja selle eest, et kõrghariduse saamine sõltuks tarkusest, mitte rahakotist. Seepärast olengi seda meelt, et kõrgharidus peab olema Eestis Põhjamaade eeskujul tasuta.

Viimasel ajal on korduvalt kurdetud, et Eestil justkui polegi enam üht selget ja suurt sihti, mille poole püüelda. NATOs oleme, Euroopa Liidus samuti, uut orientiiri justkui polegi. Ma pole nende väitjatega nõus. Sellised rahvusvahelised „klubid” saavad olla ennekõike vahendiks oma rahvuslike huvide teostamisel, mitte niivõrd eesmärgiks iseeneses. Kuid meie rahvuslik huvi saab olla ennekõike see, et Eestist saaks tõeline Põhjamaa riik – haritud, aus, jõukas ja turvaline. Oluline on ka see, et siin juurduksid ka ühiskondlikus elus põhjamaised väärtused, mis tähendab sallivust, ärakuulamist, töökust ja kõrget sisemist moraali. See tähendab ka suuremat tähelepanu ühiskonna nõrgematele osapooltele. Oleme kursilt Põhjamaa suunas hälbinud ja meil on sinna siiski omajagu maad minna. Kuid kui me tahame, et tänased Pärnumaa noored leiaksid oma rakenduse siin, mitte Soomes, siis peame me muutma oma riigi tõeliseks Põhjamaaks.

Valimisdebatt Vändras

2011-03-02T11:06:00.006+02:00

Ma olen viimastel nädalatel osalenud igal nädalal viiel kuni seitsmel valimisdebatil. Mõnel juhul on koos minuga laua taga neli esinejat, aga on ka kümne osalejaga üritusi. Selliseid kohtumisi ei toimu tegelikult ainult napilt enne valimisi, aga võrreldes valimiste vahelise ajaga on inimeste poliitikahuvi suurem ja ka väikestes maakohtades on publikut alati olnud enam kui kandideerijaid.

Debattide puhul on väga suur erinevus, kas saalis viibib ka mõni kaamera ja ajakirjanik või mitte. Teisel juhul on õhkkond alati vabam ja naerupahvakaid rohkem.

Eile toimus nn oikumeeniline debatt Vändra alevis. Vändra on minu jaoks selline hariduse usku paik ja seda oli ka saalis olevatest kuulajatest näha. Saalis oli palju tarmukaid inimesi ja palju räägiti haridusest.

Selles hariduse arutelus oli üks eriti erk hetk. Selline, mille puhul haarad kahe käega peast kinni ja imestad, kuidas ise nii selgele loogikaveale pole tulnud. Nimelt võeti ette roheliste nimekirja Erik-Niiles Kross ja päriti ta lubaduse kohta Eestis kehtestada kohustuslik keskharidus. Täna kehtib Eestis kohustuslik põhiharidus, võid koolist lahkuda peale selle omandamist või ilma selleta, kui oled saanud täiskasvanuks. Kuidas peaks asi roheliste nägemuses välja nägema keskharidusega - kas inimene peab koolis aega veetma kuni surmani? pensionini? või on mõni madalam eapiir? Ja kuidas saab üldse täiskasvanud inimest kohustada? Kross vastas, et samamoodi nagu saab noort kohustada ajateenistusse. Mille peale hakkas kätega vehkima Rein Lang ja teatas, et tema küll haridustee pooleli jätnuid karistuseks enda hallatavatesse asutustesse ei oota!

Tegelikult on neil debattidel selgunud, et rohelistel polegi tegevusplaani. Nad müüvad kena nime, kuid nii kodanikupalk kui kohustuslik keskharidus on läbimõtlematud uitmõtted. Tegelik tegevusplaan on aga saada mingi punt Riigikokku ja siis samamoodi toimetada nagu Strandberg juba neljal aastal raja sisse kõndinud on.

Keskerakonna programmi puhul on kohtumistel suurimat toetust saanud meie töökohtade loomise seaduseelnõu, maksude vähendamine madalapalgalistele ning käibemaksu alandamine ravimitele ja toasoojale. Ka pole ma Pärnumaal kohanud ühtegi inimest, kes ei arvaks, et kõik lapsed väärivad koolitoitu. Keskerakonna programmi leiab siit.

Vabariik sündis Pärnumaal

2011-02-23T10:31:00.001+02:00

Eesti Vabariik jõudis Pärnumaale varem kui kusagile mujale Eestis. Ehkki vabariigi aastapäevana tähistatakse uue riigi väljakuulutamist 24. veebruaril Tallinnas Eesti Panga ruumes, kuulutati see tegelikult esmakordselt välja 23. veebruaril Pärnus Endla teatri rõdult. Õigupoolest oleks pärnakatel täielik õigus nõuda, et vabariigi aastapäeva tähistataks just 23ndal, mitte 24. veebruaril. Kas vabariigi väljakuulutamine väiksemas linnas siis ei loegi? Teine meeldiv võimalus on aga tähistada seda kaks päeva järjest. Olgu öeldud ka, et manifesti üks autoritest oli pärit Pärnumaalt Tahkurannast.

On teisigi hetki eestluse sünniloos, mis Pärnumaale jõudsid varem kui ühtegi teise Eesti piirkonda. Siin pöörduti meie poole esimest korda sõnadega „armas Eesti rahvas“ ja pöördujaks oli eestlane. Varem olid meid eestlasteks kutsunud teised, kuid me ei olnud seda püsivalt omaks võtnud. Sellest hetkest alates aga võttis see nimi ka meie enda südames juured alla.

Siin sündis esimene pidevalt ilmuv eestikeelne ja eestimeelne ajaleht „Pärnu Postimees“, mis sai meie ärkamisaja üheks tähtsamaks veduriks. Pärnumaal tegutsesid Jannsen ja Jakobson, luuletas noor Koidula ja lõi laule Lüdig. Kogu selle patriotismipärandi juures oli aga pärnakate rahvuslus suuremeelne. Endla teatri ette kogunenud publikule ette loetud manifest oli manifest kõigile Eestimaa rahvastele.

Koonderakonna tagasitulek

2011-02-20T21:58:00.003+02:00

Ma sain hääleõiguslikuks 1995. aastal. Poolteist kuud hiljem toimusid Riigikogu valimised. Tõtt öelda ei tulnud mul toona kordagi mõttesse variant, et oma elu esimese hääle võiks valimisel anda Koonderakonnale. See oli partei, mis koosnes valdavalt direktori suhtumisega keskealistest meestest. Need olid tegelased, kes arvasid, et neid peab valima, sest nad on tähtsad ja istunud olulistel positsioonidel. Koondudes KMÜ liiduks võideti need valimised, sest oli piisavalt inimesi, kes peale lapseohtu Laari esimest valitsust soovisid vanu ja kogenuid. KMÜ sai 32 protsenti häältest ja 41 kohta Riigikokku.

Eestile selline ühe partei ülekaal midagi head ei toonud.

Esiteks tehti valitsus koos Keskerakonnaga, siis kibeleti partnerit vahetama ja loodi liit Reformierakonnaga. Detsembris 1996 Reformierakond lahkus valitsusest, Kallase asemel tuli Tiit Vähi vähemusvalitsusse välisministriks Toomas Hendrik Ilves. Vähi ise pidas peaministrina vastu veel 4 kuud.

Edasi sai Koonderakonna vähemusvalitsuse etteotsa Mart Siimann. Seda aega võib julgelt nimetada seisakuks. Uusi lahendusi ei pakutud. Ka argisteks otsusteks puudus parlamendis jõud. See oli aeg, mil Siim Kallas mõtles välja ööistungid (kirjutasin sellest siin) ja aastake hiljem kirjutas Postimees oma juhtkirjas „Seda, et praegune valitsus ja valitsusliit on jõudnud stagnatsiooni, on ühtemoodi märkinud nii poolopositsiooni esindajad (Rahvaerakonna peasekretär Indrek Kannik) kui ka koonderakondlased (ekspeaminister Tiit Vähi)“.

Ma olen viimastel nädalatel kuulnud inimestest, kes arvavad, et äkki tuleb eelolevatel valimistel valida ikka Reformierakonda. Põhjusel et nad ju on seal valitsuses juba nii kaua olnud. Ka nii mõnigi avaliku arvamuse küsitlus viitab sellele, et Reformierakond sammub Koonderakonna jälgedes ja püüab 40+ kohta. Siiski tasub enne valimisotsuse tegemist rahulikult hinnata, kas viimase nelja aasta arengud Eestis on ikka seda väärt, et seni valitsusvastutust kandnud erakondade töölepingut pikendada. Vahest on kunagine Koonderakond (keda Wikipedia muide pidas paremtsentristlikuks liberaalseks parteiks) juba reinkarnatsiooni läbi elanud. Vaadates tänase peaministripartei rahulolu jääb paratamatult mulje, et seisaku põlistamine on ainus, milles nende puhul võib kindel olla.

Jäneseaasta

2011-02-03T11:22:00.004+02:00

Möödunud aasta jõuluturgude hitiks kujunesid valged karvased ja kõrvadega talvemütsid. Sellised nunnukesed, mis peaks iga väikese tüdruku unistuste garderoobi kuuluma. Täna on siis lõpuks jänesemütsi-menukite tegelik hooaeg kätte jõudnud – head valge jänese aastat!

Ma olen paaril eelneval aastal nalja pärast kokku kirjutanud horoskoobi ja uskuge või mitte – päris mitu asja on läinud täkkesse. No kasvõi eelmiseks aastaks rotile ennustatu: „Rott on 2010 aasta lõpuks väsinud ja annab ohjad nooremale“ Ja juhtuski nii, et Siim Kallas saatis poliitikasse tütar Kaja, Mart Laar läks aga seilama soojale merele ja jättis partei Res Publica poistele.

Pühvli saatuseks pidi saama, et aastas on palju kokkupõrkeid agressiivsete konkurentidega, kuid väike tagant utsitamine ja Pühvel saavutab tiigriaastal asju, mis aasta varem vaid unistusena paistsid. Nii oligi – väike tagant utsitamine ning Obama on taastanud populaarsuse, läbi viinud teise majanduse elavdamise paketi. Kuid enne seda olid vahevalimistel vabariiklased tõeliselt agressiivsed konkurendid. Teine pühvel Sven Mikser aga on utsitatud erakonna etteotsa.

Sellel aastal omaloomingulist horoskoopi aga ei tule. Kui midagi liiga massiliselt tehakse, siis pole see enam naljakas. Andku tõsiusklikud horoskoobisõbrad mulle andeks, aga minu sisetunne ütleb, et igas ajalehesabas leiab sama „teadusliku“ ennustuse.

Siiski, vanadel hiinlastel oli ka sajanditepikkuste tähelepanekute tulemusel teada, et jäneseaastal peaks tõmbama hinge ja puhkama närve. See on aasta, kus esmajoones hoida kodu ja peret ning pidada tähtsaks naisi ja lapsi. (Ja kui soovitust veidi tänapäevastada, siis võiks tähtsaks pidada ka mehi : )

Mõtteid valimisstuudiost

2011-01-30T13:36:00.003+02:00

Piinlik vaikus – nii võttis tänases Raadio 2 saates olukorra kokku Kalle Muuli, kui Anvar Samost sai aru, et oli kolmapäevases valimisstuudios täiesti põhjuseta trampinud Urve Palo Tallinn-Tartu maantee küsimuses. Nimelt luges Samost sotside programmi liig hooletult ja püüdis Palo panna tunnistama, et sotsid lubavad neljarealist kiirteed kuni Luhamaani.

Uudne formaat, kus justkui erapooletud ajakirjanikud tegelikult ideoloogilistel alustel mängisid ühte väravasse, tekitas hämmastust ka hiljem saadet kommenteerinud inimestes.

Minu muljed ETV esimesest majanduse, tööpuuduse ja maksude teemalisest valimisdebatist on kahetised. Ma mõistan, et kui stuudios on kaheksa erakonna esindajad, kaks saatejuhti ning neli kommenteerivat ajakirjanikku, siis paratamatult jagub saateminuteid oma seisukohtade tutvustamiseks napilt.

Samas oli saade viisakas, sõna võeti siis kui selleks sõna anti ja sellest viisakusest tulenevalt ei soovinud keegi oma väärtuslikke sekundeid kulutada teistele reageerimiseks, vaid ainult oma mõtete edastamiseks. Mõni televaataja ütles hiljem, et see tegi saate igavaks. Kuskil saate keskel (peale pikka sõrmega viibutamist ja sõnajärje ootamist) avastasin, et olin endale märkinud pika rivi Partsi ja Ligi lausetest, millele oleks tahtnud vastata. Otsustasin, et teen seda hoopis hiljem ja siin blogis. (Lisaks on blogosfääris lüümikuid esitada palju mugavam kui telestuudios :-)

Vastasseis täna valitsuses istuvate meestega oli ju saateski väga selge. Mina leian, et peamine küsimus on see - kuidas kosuda tänasest kriisist ja kuidas saavutada seda, et taolises mahus majanduskriis ja nii ränk tööpuudus Eestis ei korduks? Näen siin peamise lahendusena mõtteviisi muutust. Me vajame arusaama, et valitsus saab majandust elavdada, me vajame arusaama, et riik suudab tööhõivet parandada ja me vajame arusaama, et valitsuse tegevusel on hindadele oma mõju. Kokkuvõttes, me vajame aktiivse majanduspoliitikaga valitsust, mitte sellist, kes saab 5000 eurot kuus palka ja ütleb, et süüdi on naftasheik, kes hakkas oma toodangut kallimalt müüma. Valitsus ei saa olla mingi sekkumatu pealtvaataja ega sõltumatu analüütik. Nende asi on tegutseda, kui tõuseb tööpuudus või kasvad hinnad - nii nagu Euroopa keskpangast öeldi - te peate hinnad kasvõi jõuga all hoidma. Ja ma ei mõtle siin, et valitsus läheb ise poes silte vahetama. Tal on selleks oma vahendid.

Vaatan oma märkmeid (ainus paber, mis mul stuudios kaasas oli, oli Ligi ja Lipstoki kiri Jean-Claude Junckerile ja Olli Rehnile, kus lubati 2011-2012 muuta sotsiaaltoetused vajaduspõhiseks ja jätkata kaudsete maksude tõstmist. Niisiis selle kirja vahele olen märkinud kolm lausungit, mida pean ümberlükkamist väärivaks).

Esiteks teatas Ligi, et Eesti on viimase kahe aasta jooksul olnud Euroopas üks kiiremini arenevatest riikidest. Lisan siia graafiku, kus viimase 4 aasta jooksul on võrdlusesse pandud Eesti ja Iiri SKP. Alguspunktiks on mõlema riigi tase aastal 2007.

Teiseks teatas Parts, et inflatsiooniga tegeleda ei ole võimalik. Seda, et kas hoo sisse saanud hinnatõus üldse maha rahuneb, sõltub vaid kellegi teise otsustest räägivad meile ka peaminister ja tema erakonnakaaslased.

Mõnikord ongi nii, leidub nähtusi, millest meie jõud üle ei käi. Väikeriigina peame tundma oma võimete piire. Kuid millegi pärast käivad sealtsamast Euroopast inimesed meile rääkimas, kuidas asjad meist endist sõltuvad. On käinud soomlane Euroopa Komisjonist, ja rääkinud, kuidas me peaksime hinnataset paigal hoidma. On käinud prantslane, Euroopa Keskpangast, ja kõnelenud, et hinnad tuleb all hoida kasvõi jõuga. Euroopas nähakse meie maksupoliitilisi võimalusi, aga siin eelistatakse käsi laiutada ja paratamatusele viidata.

Kolmandaks mainis Parts, et viimasel kahel aastal on tööpuudus vähenenud. Sellele vastuseks on Haigekassa statistika, mis näitab, et 2008. aasta lõpus oli Eestis 658000 inimest, kelle töötasu eest tasuti ka sotsiaalmaksu. Viimastel andmetel on selliseid inimesi 14% vähem ehk pea 100 000 töökohta vähem.

Last but not least – maksud. Poliitikauuringute keskus Praxis analüüsis erakondade valimisplatvorme maksude osas. Praxise põhijäreldus kõlas, et praeguse opositsiooni lubadused on majanduse stabiilsust suurendavad. Kui põhiküsimus on, kuidas saavutada, et Eestis ei korduks enam taolises mahus majanduskriis ja nii ränk tööpuudus, siis igasugune tulumaksusüsteemi progressiivsemaks tegemine aitab jahutada liiga kiiret majanduskasvu ja ergutada liiga aeglast majanduskasvu. Analüüsi täisteksti loe siit.

Hinnatõus sööb lapse eest koolitoidu ära

2011-01-20T08:35:00.003+02:00

Esmaspäeval vastas haridusminister Tõnis Lukas Riigikogus meie arupärimisele koolitoidu osas. Nimelt on Statistikaameti hinnangul olnud toiduainete hinnatõus 2008. aastal 8%, 2009. aastal 14,7%. 2010. aasta andmeid veel pole, kuid novembris, võrreldes möödunud aasta sama kuuga, oli hinnatõus 10,4%. Samas pole koolitoidu maksumuseks leitud mingit lisaraha.

Minister vastas, et nüüd on siiski oodata põhikooliõpilastele 3 eurosenti juurde (praegu maksab riik 1 lõuna eest 75 senti ehk kasv 4% tegelikult ei korva inflatsiooni poolt ärasöödavat toiduosa).

Aga koolitoitu saavad ka kutsekooliõpilased. Pärisin, mis neist saab, sest 2010. aasta riigieelarvet tehes võeti riigieelarvest raha vähemaks kutsekoolide lõunatele ja see raha suunati haridusministeeriumis roheliste polaaruuringute jaoks. Paraku on kutsekooli koolilõuna maksumus vaid 72 euro senti ja selle eest saab sageli vaid kartulit soustiga ja mitte enamat.

Toon vastuse täies mahus:

Haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas
Aitäh! Hakklihakaste võib ka olla väga maitsev ja küllap seda tehakse erinevates kohtades erinevalt. Ja jällegi, ka kutsekoolides on nii, et erineva raha eest – osas kohtades pisut sõltub see võib-olla kohalikust hinnatasemest, aga eriti ka sellest, kas kohapeal on oma õppeköök olemas või mitte – tehakse erineva maksumusega toitu. See diskussioon pallina hakkab meenutama jälle siis seda, et eelarves palju erinevaid kulusid. Võib ka ilmselt Tallinna eelarve kohta küsida, et miks vähenes see ja miks samal ajal ei vähenenud mingi teine asi. See meid eriti edasi ei vii.
Kutsekoolid oma õpilastele kindlustavad tasuta toidu võimaluse. Mõned kasutavad selleks niisugust süsteemi, mis tõepoolest arvab kohe maha ka need, kes antud päeval kohal ei ole ja teised saavad selle võrra rohkem. Mõned ei pea niisugust süsteemi kasutama või ei tee seda. Aga kutsekoolid suudavad oma õpilased ära toitlustada. Jah, osas kutsekoolides on koolisööklas ka teise ja kolmanda hinnataseme valiku võimalused. Aga kutsekoolide juhid kinnitavad, et õpilased saavad kõhu täis ka siis, kui nad ise juurde ei maksa

Lembit Kaljuvee
Aitäh, proua juhataja! Hea minister! Ma ei saanud kolleeg Kadri Simsonile antud vastusest aru, kas antakse siis kutsekoolidele toiduraha juurde või ei anta?

Haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas
Kutsekoolidele arvestuslikult õpilase kohta mul seda numbrit siin ei ole, aga koolitoidu toetus sellel aastal minu teada ei suurene. Ma võin muidugi iseendale liiga teha praegu. Aga selge on see, et ka kutsekoolide rahastamist eelarves sai natukene tõsta ja kutsekoolides, kuna tegemist on riigikoolidega, seal ei pea kõik olema väljendatud väga selgelt rahalistes lepingutes ja partnersuhetes. Ühesõnaga, kutsekoolide juhid kinnitavad, et kas nad nagu lisaks sihtotstarbelisele riigitoetusele peavad omavahenditest juurde panema või toitlustamist paremini korraldama või midagi veel, aga et õpilased saavad toitlustatud. See kindlus on olemas.

Ilmselt veensime siiski ministrit, et ka kutsekooliõpilased ei saa sellise toiduaine hinnatõusu juures 72 sendi eest enam söönuks. Ju ta hakkas asja uurima ja juba homme annab siiski 3 senti ka nende lõunale juurde. Vähemalt nii väidab uudis siin:

Ja muide, Aino Järvesoo Mälestusfond on tõeliselt nutikatele välja kuulutanud retseptikonkursi, kus tuleb sada last toita 75 euro eest ja seejuures maitsvalt ja tervislikult.

Soovitusi gripihooajaks

2011-01-17T22:36:00.002+02:00

Taas on aeg, kus inimesi langeb loogu tõvevoodisse. Samas on olemas paar head nippi, mis aitasid mind terve eelmise seagripihirmu-talve tervena püsida. Midagi pole parata, tervena veedetud talv tegi veidi uljaks ja nii olen selleks korraks siiski pisiku kinni püüdnud. Aga endale meelespeaks ja teistele soojaks soovituseks annan nüüd teadmise edasi.

Minu hea arstist sõber on oma lapsi säästnud tablettide neelamisest ühe lihtsa asjaga. Kohe kui lapse pilgus on väiksemgi läige ja vihje võimalikule haigusealgele, keedetakse suur pott tulist vett ja tehakse sinepipulbriga jalavanne. Kõik mis sobib lastele, on ka vanainimestele ohutu. Nii on ka minu koduapteegis viimastel talvedel sinepipulber ootamas. Kui õiget aega mitte maha magada, siis aitab esimesel haiguse-eelsel õhtul kümneminutilisest tulisest jalavannist, seejärel villastest sokkidest ja pikast ööunest ning järgmisel päeval võib asuda taas töiste toimetuste juurde.

Teiseks talviseks abinõuks on emalt saadud ingverijoogi retsept:

Koorid ja riivid paraja pöidlapikkuse ingverijupi, kallad selle keeva veega üle. Minuti pärast kurnad, lisad poole sidruni mahla ja küllusliku lusikatäie mett. Vähe sellest, et jook on maitsev ja annab sisemiselt sooja, ingveris olevad aromaatsed õlid stimuleerivad ka kopsude tööd ja kergendavad köha.

Kolmandaks tervena püsimise nipiks on aga võimalikult sageli kopse ventileerida. Ehk inimkeeli – organismist peab läbi käima võimalikult suures koguses värsket õhku ja seda saab õues pikema aja jooksul intensiivselt liikudes. Suusa- ja uisufännid ilmselt teavad, millest ma räägin.

Miks mulle aitab?

2011-01-07T19:20:00.003+02:00

Suure kirikuskandaali varjus ilmus möödunud aasta lõpus üks tagasihoidlikult kajastatud uudis sellest, et Eesti Pank alandab 2011. aastaks majanduskasvu prognoosi ja kasvatab hinnatõusu ennustust.

Täna andis rahandusministeerium üle kinnituse, et nad peavad möödunud aasta hinnatõusu mõõdukaks. See peaks tekitama tunde, et kui 2011 inflatsioon tuleb veerandi võrra veel suurem, on see tänaste valitsejate hinnangul vaid natuke vähemmõõdukas. Oskuslikult manipuleeritakse ka arvudega, Eesti puhul räägitakse ennustatavast aastasest hinnatõusust 4% ja ei mainita detsembri ligi 11% toiduainete hinnatõusu, samas kui Euroopa Liidu hinnatõusust rääkides mainitakse vaid detsembri numbrit, mis on 2,2% (uudis siin).

Me loeme sellest, kuidas rahandusminister Jürgen Ligi on oma eelkäija Aivar Sõerdi „maailma parima rahandusministri“ sussidesse astunud, aga ei kuule piuksigi sellistest tunnustatud mõttekodade analüüsidest, kes muretsevad Eestis aset leidnud ränga majanduslanguse, pikaajalise tööpuuduse kestmajäämise ning hinnatõusude pärast (loe Center for Economic and Policy Research blogi)

Olgu, mõnikord pole vajagi lehest lugeda seda, mida me ise iga päev näeme. Seda, et toit on kallim kui aasta tagasi teab iga laps. Piima hinnaga on lood nagu kellaajaga, ei ole mõtet seda pähe õppida, sest ta muutub pidevalt.
Miks hinnad tõusevad Eestis kolm korda kiiremini kui Euroopa Liidus keskmiselt? Tõusu mootoriks oli Statistikaameti hinnangul mootorikütuse 20,1%-line, elektri, soojusenergia ja kütte 6,9%-line ning toidu ja mittealkohoolsete jookide 3%-line kallinemine.

Kütus, soojus ja elekter on saanud tänase valitsuse poolt kordades makse juurde. Käibemaks ja aktsiisid on nähtavad hinnakruvijad. Aktsiisi tõstmine põllumeestele teeb nende jaoks kallimaks nii saagi külvamise kui koristamise, selle tasub aga toidu ostja. Kallim elekter viib üles toidu tootja kulud, selle tasub aga toidu ostja. Kallim aktsiis kergitab toidukaupade kohaleveo maksumust, ka selle tasub toidu ostja. Nii pole selles, et toolse leib maksis jaanuaris 2009 napilt alla 1 EURO ja täna juba veerandi võrra enam süüdi vaid põud Venemaal vaid ka meie oma valitsuse maksupoliitika.

Hea lugeja, kui sa oled siiamaani jõudnud, siis tahad kindlasti teada, mida ma teisiti teeks? Ajal, mil kärped lõid kõige valusamalt väikese sissetulekuga inimesi (tudengite stippide vähendamine, pensionide kojukande maksustamine, laste ranitsatoetuse kaotamine jne jne) ning juurde ei tulnud mitte ühtegi sotsiaaltoetust riigilt, panid valitud maksutõusud koormuse just väikesepalgalistele, lastega peredele ja eakatele. Sööma ja tuba soojana hoidma peavad kõik. Seega oleks vaid õiglane alandada käibemaksu toasoojale, ravimitele ning põllumeeste kütusele ning kehtestada euroopalik tulumaks.

Ootame fakte, mitte hinnanguid

2010-12-22T00:35:00.002+02:00

Head sõbrad. Viimaste päevade jooksul on mul tekkinud mitmeid mõtteid seoses kirikuskandaaliga. Kahjuks on tööpäevad olnud pikad ja nii on tekkinud mõtted pidanud olema ooteseisundis.

Pealkirjad olid oluliselt kangemad kui raport, kui see lõpuks avalikuks sai. Niipalju kui mina tean, ei ole faktidega tõestatud mitte midagi muud peale raha küsimise õigeusu kirikule. Tulin Kadriorust ära teadmisega, et ainuüksi raha küsimine kiriku ehitamiseks on poliitiline tabu. Ometi seisab meie riigis hulk kirikuid, mille taastamise või rajamiseks kasutati välistoetust. Niisamuti on juhtunud ka Lasnamäe õigeusu kirikuga, kuid selle erandiga, et see on põhjustanud skandaali. Mõistan Venemaa teatavat eriseisundit, kuid ei mõista automaatset iga kokkupuute märgistamist. Oleme justkui makartistlikus ajastus - USA 1950-ndates, kus kõikvõimas ja ülekasutatud relv oli süüdistus kommunistide teenimises.

Kummaline on see, et isegi kaitsepolitsei, keda võetakse praegu mitte versiooni esitajana, vaid ülima tõe allikana, ei julge kasutada enamat väljendist "võimalik katse". Ometi teame, et kui neil oleks midagi käegakatsutavat, leiaks see märksa konkreetsema lahenduse kui tilgutamised ja lehelood. Sellist süüdistuse kindlust kui kuue poliitilise ministri moodustatud valitsuskomisjonist välja paistis, Kapo raportist küll ei õhanud. Pigem jäid nemadki pendeldama selle vahel kas rahastamine sai puudutada erakonda või siiski ainult kirikut. Niisiis, ootan, et kiiresti tuleks kas süüdistust kinnitavad faktid või siis kiiresti tuleks vaibumine. Praegune seis on pigem propagandalahing kui julgeolekuküsimus.

Seisame praegu kampaania eel ja meie eelarvesse pole planeeritud ühtegi krooni raha, mis oleks muud päritolu kui Eesti.

Blogid on surnud?

2010-12-19T15:04:00.004+02:00

Eestis tegutsevat selline seltskond, kes nimetab end e-riigi akadeemiaks. Kui kodulehele vaadata, siis jäävad pildilt silma endised riigikogu liikmed Ivar Tallo ja Liia Hänni ning tänane riigikogulane Hannes Astok.

See kogu andis reedel välja nö tublima e-poliitiku aunimetuse. Poliitikute valikust välistati mingil põhjusel need, kes usinasti internetiruumis tegutsevad kas linnapea, ministri või eurosaadikuna. Nominentideks said vaid 8 riigikogu liiget (üldse on netis tegutsemas 101st tänasest parlamentäärist 36).

Kuna väljavalitute hulka sattusin ka mina, siis sain Liia Hännilt selle nädala esmaspäeval ringkirja, kus soovitati oma arvukaid online sõpru informeerida võimalusest Riigikogu XI koosseisu tublima e-poliitiku „rahva valiku“ hääletusel osaleda.

Mina igatahes võtsin soovitust kuulda ja edastasin üleskutse oma facebooki sõpradele. Mis mind aga siiralt imestama pani oli see, et kõik teised 7 nominenti said hääletusel kordades vähem hääli kui neil facebookis sõpru on. Parima e-poliitiku valik lubati teha peale süvaanalüüsi, mis selgitab välja web2.0 võimaluste aktiivsed kasutajad ja selle, kas tegemist on ühepoolse infovooga või mitmepoolse kommunikatsiooniga. Nojah, kui sa ei suuda või ei suvatse oma esimese ringi online-sõprugi mobiliseerida, mis kahepoolsest suhtlusest me räägime :-)

Minu sõbrad viitsisid lingile vajutada ja tulemuseks sain online hääletusel üle poole häältest. E-riigi akadeemia ametlikus teadaandes nenditi, et „kuigi Delfi gallup võib olla mõjutatav erakondade kontoritest, on Kadri Simson igati väärt auhinda. Tema tegevus sotsiaalvõrgustikes on olnud ka žürii hinnanguil kirglik, sisukas ja järjekindel.“

Mind ausalt öeldes nörritas see esimene lause pressiteates. Esiteks seetõttu, et igast arvutist sai hääletada vaid korra ja seetõttu parteikontori lisamine paistab täiesti põhjendamatuna. Teiseks seetõttu, et mitte minu toetus polnud ülisuur, vaid teistel üliväike. Tuhande kahesajast häälest vaid paarkümmend toetushäält nominentidele, kellel facebookis on kogutud tuhandeid sõpru viitab hoopis potjomkinlusele. Aga nagu eilses raadiosaates Ainar Ruussar meenutas, juba ülikooli esimesel kursusel õpetati tulevasi ajakirjanikke, et kõike saab edasi anda erinevas kontekstis. "Karjak lakub peeti" ning "kauboi limpsib viskit" on sama tegevuse kirjeldus, ainult et esimene on pahatahtlik, teine aga pugejalik kirjeldus joomisest.

Auväärse uue meedia ekspertidest koosneva žürii (Argo Ideon, Daniel Vaarik, Henrik Roonemaa, Liisa Past, Linnar Viik ja Priit Hõbemägi) nimel kõnelnu teatas veel, et blogid on surnud ja uue aja suhtlus on kolinud twitterisse ning facebooki. Ometi valiti e-poliitikuks usin välisuudiseid edastav blogija. Palju õnne Markole!

Eel jõul

2010-12-16T13:27:00.003+02:00

Täna lõpetas Riigikogu selleks aastaks istungid. Käis ka jõuluvana, kes jagas nii hirmu kui armu.

Keskerakonna fraktsioon sai kingituseks kaunilt raamitud Eesti kroonid. Kingi lunastamiseks esitasin Jõuluvanale Contra värsiread:

jõuluvana kullapai
meie uueaastasoov
sedamoodi kirja sai
kõigile las rõõmu toob

et lapsed koolis süüa saaks
isad-emad leiaks tööd
et eesti rahvas välismaalt
tahaks leida koduteed

et eurost tulev hinnatõus
masu lõppemist ei varjutaks

riik et valdu-linnasid
partnerina arvestaks
ja ta leiaks rohkem teid
näidata end riigina
et õpetajaid politseid
ei koheldaks võõrliigina

jõuluvana kullapai
ära muutu rahutuks
kui me soov nii priske sai
et kottigi ei mahutuks

sinult soovime me vaid
valijaile mõtteid häid
et nende targast valikust
luua saaks uut valitsust

ja tiu tiu siis teisiti
tuleb seekord kevad
tore mõnus lahe kevad
kus kõik mured lahenevad

Jõuluvana oli seekord vitsakibmu maha jätnud. Häid sõnu aga ei unustanud. Meile ütles, et Keskerakonna fraktsioon on tänu oma noortele ja võimekatele fraktsioonijuhtidele selgelt mässumeelseim ja tänu sellele ka poliitiliste vastaste jaoks hoopis tõsiselt võetavam ja jõulisem kui kunagi varem.

Kui pannakse tuima?

2010-12-15T16:31:00.003+02:00

"Tuima panemine" on väljend, mille tõi poliitilisse kultuuri Andrus Ansip kirjeldamaks olukorda, kus ta tõmbab endale teflonkihi ja ignoreerib küsimusi ning kriitikat. Alguses tundus see isegi naljakas ja vähemalt väga eriilmeline. Olime ju kõik harjunud väga ergu närvikavaga langide-ligide-atonenidega.

On möödunud vaid paar aastat ja terve peaministrierakonna lipukirjaks võiks olla "Paneme tuima!"

Veel häirivam on see, kui tuimus haarab tavakodanikke. Minust nagunii midagi ei sõltu. Hinnad tõusevad niikuinii. Olete kuulnud? Jah, mina olen ka, kuid see pole siiski veel reegel.

Täna tabas mind esimest korda tuima panev ajakirjanik. Ajaleht Postimees reageeris minu arvamusele, et ma olen häiritud ja taunin Pensioniameti ja Eesti Posti vahelist kokkulepet, mis tõstab pensionide kojukande maksumust terve viiendiku. Uudis võeti üles ja tunni pärast ilmus ta netti koos pensioniameti ametniku ja varsti ka Eesti Posti kommentaariga, et hinnatõus on paratamatu ja midagi pole teha.

Mina, kes ma olen Riigikogus korduvalt hääletanud sellise kokkuhoiu vastu, mis võtab inimestelt, kellel pole enam jaksu ning sageli ka transpordivõimalusi, et keskustes pangast ise pensioni tuua, arvan et hinnatõus pole põhjendatud. Aga mu arvamusest ei võtnud Postimees ridagi, sest nagu päeva toimetaja upsakalt pistis : mis see poliitiku arvamus muudab?

Aitähh Postimees.

Siiski, korrektsuse huvides lisan siia teate, mille alusel uuriv ajakirjanik endale sobivaid allikaid otsima oskas hakata:

Simson: riik tõstab pensionide kojukande kulusid

Riigikogu Keskerakonna fraktsiooni esimees Kadri Simson ütles, et pensioniameti ja Eesti Posti vahel sõlmitud kokkuleppe tulemusena tuleb eakatel tuleval aastal maksta pensionide ja toetuste kojukande eest viiendiku võrra rohkem.

„Varjatud kujul on see järjekordne samm pensionide maksustamise suunas, kasutades selleks ära riigiettevõtte ärihuvisid,“ ütles Simson. „Mida maksavad selle taustal reformierakondlaste kinnitused, et nad kunagi ei vähenda pensione? Nad juba teevadki seda, ainult võõra nime all.”

Simsoni sõnul tuleb uuest aastast pensionide kojukande eest eakatel maksta senise 60 krooni asemel 72 krooni.

„Reformierakonna soov postiteenuse pealt kokku hoida ja maksta pensioniraha välja panga kaudu on andnud tagasilöögi just maapensionäridele,” märkis Simson. „Paljudes maapiirkondades ei ole sularaha- ja makseautomaate ning postkontoreid, raha kättesaamiseks ning tehingute tegemiseks peab sõitma suuremasse keskusesse."

Simsoni sõnul ei ole maapiirkonnad ühistranspordiga ühtlaselt kaetud ning paljudesse küladesse liinibuss ei jõua.

„Samuti on bussifirmad majanduslanguse tingimustes sulgenud väiksemaid liine ning tõstnud piletihindu,” märkis ta. „Niigi väikese sissetulekuga pensionäridest tuleb valida, kas tasuda kojukande või bussipileti eest.”

Simsoni sõnul pole eakatele pensionide kojukanne mugavusteenus, vaid tihtipeale neile ainus võimalus suhelda välisilmaga. „Nagu on näidanud tänavune lumetorm, pole sellistes tingimustes eakatel inimestel võimalik liikuma pääseda,” märkis Simson.

Simson meenutas, et Keskerakonna fraktsioon hääletas möödunud aastal pensionide tasuta kojukande lõpetamise vastu.

Kaks päeva hiljem on Valge Maja edastanud Obama seisukoha maksualanduste leppe kohta

2010-12-11T18:41:00.000+02:00

Obamanomics

2010-12-08T17:47:00.002+02:00

Kas Obama kapituleerus? Nii vähemalt väidab enamik demokraatidest. USA telekanalid kerivad edasi tagasi presidendivalimiste kampaaniast pärit videolõike, kus Obama annab kümnetel rahvakohtumistel lubadusi lõpetada George W Bushi aegsed maksukingitused kõige rikkamatele. Ja nüüd on ta ometi tegemas vabariiklastega diili, mis pikendavad rikaste tulumaksualanduse veel kaheks aastaks 35 protsendile (enne Bushi oli see 39,5% ).

Demokraadid on pettunud. Nende eesmärk oli madalamad maksud säilitada 98 protsendile tulusaajatest, aga rikkamale 2 protsendile seda siiski kergitada. Juba võtavad kurjalt sõna esindajatekoja liikmed, kes väidavad, et majanduse elavdamise ettekäändel puudub igasugune õigustus maksukingituseks, mis üle 250 000 dollari teenivate perede puhul läheb maksma erinevatel hinnangutel 80-130 miljardit dollarit. Vaadates tigedaid senaatoreid, kes manavad rikaste ahnust, tundus korraga Riigikogu astmelise tulumaksu arutelu nii hillitsetu. Siin kehtib täna siiski väiksemale sissetulekule 10% maks ning astmete kaupa jõuab see 35%ni.

Sellise ränga omade tule all ei jäänud presidendil muud üle, kui tunnistada, et pantvangivõtjatega tavaliselt läbi ei räägita. Ainsaks õigustuseks saab olla see kui läbirääkimistest keeldumine ohustab vangivõetuid. Ning praegusel juhul on vabariiklaste pantvangiks kõik USA maksumaksjad. Vabariiklastel on piisavalt jõudu Senatis, et blokeerida maksu kergitamine miljonäridele. Kui vahevalimistel oma positsioone tugevdanud vabariiklastega enne 31. detsembrit kokkuleppele ei saada, siis hakkavad kõrgemad maksumäärad kehtima kõigile, mitte ainult kõige jõukamale kahele protsendile. Lisaks on kokkuleppe osaks ta töötutoetuste pikendamine järgmiseks aastaks. Ilma kokkuleppeta jääb löögi alla ligi 7 miljonit tänast tööotsijat.

Obama majandusnõunik David Axelrod oli tänahommikustes teleprogrammides selgitamas, et kokkuleppe jõustumisel võib järgmisel aastal oodata märksa suuremat majanduskasvu – ennustused tõstavad ootused kolmele ja poolele protsendile, lisaks loodetakse maksupaketiga toetada ettevõtete investeerimisvalmidust läbi mille loodetakse tööpuuduse vähenemist.

Töötutoetuse jätkumine läheb kahel järgmisel aastal maksma 50 miljardit dollarit. Samas iga dollar, mis on kulutatud töötutoetusele toob 2 dollarit majandusele tagasi.

Kogu maksupakett kokku läheb maksma üle 900 miljardi USD (sada Eesti riigieelarvet). Samas on Obama lubanud, et 2 aasta pärast kui maksukingituste pikenemine taas aegub, püüab ta taas kaotada maksualanduse kõige rikkamatele.

Laske sisse kadrisandid!

2010-11-24T19:30:00.002+02:00

Täna õhtul jooksevad kadrisandid. Homme on kadripäev. Nagu ka mitmel eelmisel aastal annab see päev mulle meeldiva võimaluse avada veidi Kadri nime tagamaid.

Ma usun, et igaühel Eestis on mõni tuttav, kes kannab nime Kadri. Aastal mil mina sündisin oli see kõige populaarsem Eesti tüdrukunimi. Enne seda oli Kadride populaarsus suur 19 sajandi keskel. Tänaseks aga on väikeseid Kadrisid jäänud märksa vähemaks. Haridusministeeriumi andmetel on Kadri koolitüdrukute nimepingereas populaarsuselt kolmekümnendal kohal. Seejuures on esimeses kolmes klassis üle Eesti vaid 46 Kadri, gümnaasiumiklassides aga koguni 180 Kadri.

Inglismaal arvatakse, et tulevase kuninganna nimi võib Catherined (hüüdnimega Kate) taas vastsündinute seas popiks teha. Catherine on Inglismaa kuningannade seas olnud üsna populaarne nimi, ajaloos on juba viis sellenimelist kuningannat. Tõsi, viimane neist (kuningas Charles II abikaasa) kandis krooni üle kolme sajandi tagasi ning kolm Catherine nimelist kuningannat enne teda olid Henry VIII naised ja seega mitte kõige õnnelikuma elusaatusega.

Siiski on Kadri/Catherine nime legend kena. Ja maailmaajaloos on ka väga võimukaid, tarmukaid ja kaunist elu elanud sellenimelisi valitsejannasid.

Avaliku arvamuse küsitlustest koos pildimaterjaliga

2010-11-20T14:00:00.004+02:00

Minu postitus selle kohta, et EMORi igakuised uuringud erakondade populaarsuse kohta ei pruugi sugugi kokku langeda tegeliku valimissituatsiooniga, on põhjustanud tormilist vastukaja. Üks anonüümne kommentaator selgitas, et Euroopa Parlamendi valimistel ei saanudki erakondade eelistus korrektne olla, sest osales ka Indrek Tarand. Teine väitis, et EMORi valimisennustus läks täppi.

Olen nõus, et Tarand lõi erakondade jõujooned sassi, aga kas Riigikogu valimistel pole siis üksikkandidaatidel kamba peale sama lootus? Nii nagu eelmisel aastal jäid uuringutabelisse vaid nende inimeste arvamused, kes olid erakondliku valiku teinud jätkub see tänavugi. Mis puutub EMORi valimisennustusse, siis seda saab kommenteerida alles eeloleval veebruaril kui EMOR selle teeb. Praegu saab kommenteerida siiski vaid oktoobris ja novembris avaldatud EMORi igakuiseid küsitlusi, millest soovitaks välja lugeda Reformierakonna kindlat sammumist ainuvõimule. Kuid pidage! Ärge kiirustage! See küsitlus ongi sama meetodiga tehtud, millega eelmise aasta kahtedel valimistel ennustas EMOR Reformierakonna toetust pea poole suuremaks kui see valimissituatsioonis kujunes.

Lisan jutu ilmestamiseks foto EMORi uuringunumbritega ja Vabariigi Valimiskomisjoni graafikud tegelike valimistulemuste kohta. Pange tähele ka seda, et kui Reformi puhul eksiti 15-16 protsendiga, siis IRLi puhul vaid 2-4 protsendiga. Samas kõik vabandused, miks avaliku arvamuse küsitluse tulemusi tegelikult valimistel ei realiseritud võiks neil kahel erakonnal kokku langeda.

Päeva rosin

2010-11-18T20:03:00.002+02:00

Novembrikuu kolmas neljapäev on traditsiooniliselt töövarju päev. Siis on gümnaasiumi õpilastel hea võimalus üks teistsugune päev veeta ja kedagi varjuna saata. Esimene korralik lumi, mis ilma optimistlikult valgeks värvis ja särtsu täis töövari seltsiks tagasid ergu meele ka ööistungi järgse tööpäeva lõpuni. Aitähh Laurale Pärnu Ühisgümnaasiumist!

Siim Kallas - ööistungite isa

2010-11-18T05:04:00.001+02:00

Kuidas on Riigikogus tekkinud tava, et opositsioon kasutab viimase vahendina oma arvamuse väljendamisel vaheaegade võtmist?

Esimese kuulsusrikka 10 minutilise vaheaja võttis Riigikogus Siim Kallas 1997. aasta 17. juunil kell 10.54. Hiljem tulid talle appi vaheaegu võtma ka Mihkel Pärnoja ja Heiki Kranich. Koos saavutati nende erakondade eesmärk, et Eesti põllumeeste kaitseks plaanitud tollitariifide seadus tuli katkestada.

Kallas kirjutas sellest uuest taktikast ka Eesti Päevalehes: „Oli nüansse, mis sundisid meid võtma varasemast agressiivsema hoiaku. Oleksime ehk piirdunud vastuhääletamisega, aga kuna valitsusliit üritas jõuda otsuse vastuvõtmiseni juurdunud demokraatlikke protseduure ignoreerides, siis võtsime kasutada vahendid, mis parlamentaarses tehnoloogias eksisteerivad ja avastasime, et see arsenal on õige rikkalik.“

Kallas on Eestist läinud ja Reformierakond ei pea tema seisukohti enam millekski. Ometi tuletan meelde ka Siim Kallase kokkuvõtet esimeste ööistungite tulemusele:
„Toompeal juhtunu on oluline õppetund meile kõigile, sest keegi ei saa loota, et ta rullib teisest üle ja viib oma tahtmise jõuga läbi. /…/ Suured otsused nõuavad kokkulepet valitsuse ja opositsiooni vahel. Meie üritame seda liini igati toetada."

Ansip hinnatõusu teenistuses

2010-11-17T18:23:00.002+02:00

Keskerakond kasutab täna kõiki opositsiooni kasutuses olevaid võimalusi, et 2011
aasta eelarve puhul avalikkuse tähelepanu tõmmata sellele, et see eelarve jätab
kasutamata võimalused hinnatõusu ohjamiseks.

Sel teemal oli mul täna ka mõttevahetus peaminister Ansipiga. Toon siinkohal ära oma küsimused ja Ansipi vastuse.

Kadri Simson: Lugupeetud peaminister! Eesti Pank prognoosib 2010. a lõpuks toiduainete hinnatõusuks Eestis 6,6%. Samal ajal on Euroopas keskmine hinnatõus 1,8%, üle kolme korra madalam. Ja Statistikaamet annab ka teada, et Eesti hinnatõusude peamiseks mootoriks on olnud administratiivsed meetmed ehk siis valitsuse poolsed maksutõusud. Ometi lubab teie juhitav Reformierakond oma valimislubadustes kaudseid makse veelgi tõsta. Mis on teie nägemus, kui kõrgele annab veel käibemaksu tõsta ja milliseid aktsiise soovite te veel kasvatada?

Andrus Ansip: Aitäh! Reformierakonnal ei ole kavatsust tõsta mitte mingisuguseid makse. Juba on otsustatud järgmisest aastast tubakaaktsiisi tõus ja see on ka ainus maksutõus, mis järgmisel aastal Eesti maksumaksjaid ees ootab. Ma pole ka nõus sellega, et Eesti hinnatõusu põhjus peitub administratiivsetes otsustes. See kindlasti ei vasta tõele! Eesti praegune hinnatõus on küll suhteliselt kõrge, üks kõrgemaid Euroopa Liidus. 4,5% Eurostati järgi ei ole mitte madal inflatsiooni tase, vaid väga kõrge tase. Kuid praegune Euroopa Liidu keskmine inflatsioon on olnud ka 2,3%, mitte teie poolt viidatud märksa pisem number. Eesti puhul tuleb praegu kindlasti pidada silmas ka seda, et meie täna tehtavad võrdlused tehakse deflatsioonilise hinnatasemega ehk buumile järgnenud hindade languse tagajärjel saabunud tasemega, kõige pisemad olid Eestis hinnad 2009. aasta juunis ja majandusbuumi eelsed või selle kriisi eelsed hinnad olid kõige kõrgemad 2008. aasta oktoobris. Praktiliselt 13 kuu jooksul Eestis oli deflatsiooniline hinnatase. Hinnavahe 2008. aasta oktoobri ja 2009. aasta juuni vahel oli koguni 2,8%. Meie hinnad odavnesid 2,8% võrreldes kõrgtasemega kriisi eel. Aitäh!

Kadri Simson:
Aitäh! Lugupeetud peaminister! Teie valitsuskoalitsiooni ajal on igale bensiiniliitrile lisatud 2,1 krooni aktsiisi ning 1 kroon käibemaksu. Maagaasi aktsiis on tõusnud nii, et ta on 2,5 korda suurem kui Euroopa Liidu miinimummäär. Elektrile ei olnud 2007. aastal üldse aktsiisi, nüüd on see 70 krooni megabaittunni kohta ehk ligi 5 korda enam kui meie lõunanaabritel. Põllumeeste diislile on lisatud aktsiisi 1,73 krooni liitri kohta, mis ületab Euroopa Liidu kehtestatud miinimumi 5,2 korda. Nende rohkete maksutõusude tulemusel oleme me olukorras, kus meie toiduainete hinnatõus Eestis on kaks korda suurem kui meie põhjanaabritel Soomes või lõunanaabritel Lätis. Mida kavatseb valitsus selles osas ette võtta?

Andrus Ansip:
Aitäh! Vastab tõele, et Eestis on aktsiisi määrasid tõstetud, aga samas tuleb silmas pidada seda, et Eesti valitsussektori defitsiit on Euroopa Liidu üks kõige pisemaid – 1,7% möödunud aasta lõpuks ja väga paljudes Euroopa Liidu liikmesriikides on praegu teravad probleemid seotud just defitsiidiga, valitsussektori kulutuste kärpimisega, maksude tõstmisega. See, mis meil on ammu tehtud, seisab teistel alles kõigil ees. Ma arvan seda, et ei maksa praegu ka opositsioonipoliitikutel soovida Eestile näiteks Iirimaa või Kreekaga sarnast olukorda, kus kogu maailm diskuteerib nende finantsseisundi üle. Kui me ei oleks teinud valusaid otsuseid avaliku sektori kulutuste kärpimiseks või ka siis maksude tõstmiseks möödunud aastal, siis just täpselt niisugused diskussioonid käiks ka Eesti kohta. Nii et mida tahta? Mina tahaksin seda, et Eesti riigi majandus oleks usaldusväärne, et meie rahandus oleks usaldusväärne. Kui nüüd rääkida toiduainete hindadest, siis, proua Simson, mina arvan, et te ei peaks Soomet Eestile eeskujuks tooma, sest Soome toiduainete hinnad on ühed Euroopa Liidu kõige kõrgemad. Euroopas suudavad soomlastega toiduainete hindade osas võistelda ainult norrakad, õige pisut pakuvad konkurentsi ka taanlased ja ka Luksemburgis võidakse enam-vähem samasuguste toiduainete hindadega arvestada. Toiduainete hinnad Eestis on Euroopa liidu ühed madalamad. Jah, mitte kõige madalamad, mitte nii madalal tasemel ei ole need toiduainetehinnad, nagu nad on Poolas ja Rumeenias, aganad on kindlalt ühed Euroopa Liidu kõige madalamad. Ehk siis, kui võrreldes Euroopa Liidu keskmist, siis Eesti toiduainete hinnad on umbes 80% Euroopa Liidu keskmisest, Soome omad 120% Euroopa Liidu keskmisest. Aitäh!

Kadri Simson:
Aitäh! Lugupeetud peaminister! Kui vaadata tuleva aasta eelarvet, siis valitsus prognoosib käibemaksu laekumise suurenemist peaaegu miljardi krooni võrra ja kui hinnad tõusevad, siis loomulikult suureneb ka käibemaksu laekumine riigieelarvesse. Aga vaatame eelmist aastat, et eelmisel aastal lisatud käibemaksust planeeris riik juba sellesse aastasse 1,8 miljardit krooni enamlaekumisi ja tõstetud aktsiisidest 80 miljonit krooni. Kui võtame eelduseks Eesti leibkondade arvu, siis iga iseseisvalt elav pere on pidanud nendest maksutõusudest selle aasta jooksul juba maksma 4500 krooni. Te räägite praegu inimeste toimetuleku asemel sellest, et eelarve defitsiit on meil väike. Mulle tundub, et te ei kavatsegi midagi ette võtta. Teile sobibki, et hinnad tõusevad, sest siis laekuvad teile ka suuremad aktsiisid, suurem käibemaks!

Andrus Ansip: Jah, olen teiega nõus selles osas, et käibemaksu laekumised on olnud väga head. See tähendab seda, et Maksu- ja Tolliamet on töötanud hästi ja et ka Eesti maksumaksjad on olnud seaduskuulekad. Ja tänu sellele, et maksulaekumised on olnud head, on meil olnud võimalus välja maksta eelarve laekumistest nii õpetajate kui ka politseinike palgad kui ka pensionid, näiteks, on kõik korralikult välja makstud. Kui meil oleks samasugused eelarveprobleemid nagu need on enamikes Euroopa Liidu liikmesriikides, siis meil oleksid praegu tohutud rahastamisraskused. Ma ei usu, proua Simson, et teie sooviksite praegu laenata Eestile igapäevaste kulutuste katmiseks raha aastaintressiga 9%, nagu mitmed Euroopa riigid praegu seda tegema peavad. Me oleme suutnud oma riigi rahanduse korras hoida. Meie suudame praegu oma reservide pealt raha teenida. Möödunud aastal sel ajal, kui väga paljud riigid maksid raharessursi eest meeletut intressi, teenisime meie 1,1 miljardit krooni. Ehk siis ma ei ole kindlasti nõus teie väitega, et väike defitsiit tuleb kellegi arvelt. Suur defitsiit on kellegi arvelt elamine, see on oma laste arvelt elamine. Mõistlik oleks ikkagi üritada vähemalt oma arved ise ära maksta ja mitte jätta neid arveid laste ja lastelaste maksta.
KOKKUVÕTE:
Reformierakonna maksulubadustes tuleb lubada ridade vahelt. Kuigi programmis pole otseselt kirjas käibemaksutõusu, on rahandusminister Ligi saatnud Euroopasse kirja lubadusega vähendada tööjõumakse ning kanda maksukoormus edasi kaudsetele maksudele. Vastusele, milliseid kaudseid makse tõsta plaanitakse vastas Ligi Riigikogus: "Me kirjeldame selles kirjas oma eesmärke ja põhimõtteid ning neidsamu eesmärke ja põhimõtteid kajastame riigi eelarvestrateegias. Tõepoolest, siin midagi uut ei ole." Nii et tõsteti käibemaksu ja aktsiise ning ärge oodake midagi uut, seda tehakse veel kui vaid reformile selleks voli antakse.

Meie põhimõte on aga see, et koormat ei saa vaid väiksema sissetulekuga inimestele laduda, kelle kanda toasooja ja toiduainete maksutõusud paratamatult jäävad.

Kujutage ette inimtühja Viljandit ja Rakvere

2010-11-14T11:52:00.003+02:00

Mind on pannud imestama kriitikavaba vastuvõtt uudisele, et tööpuudus statistiliselt muudkui väheneb. Vaadates töötukassa kodulehel avaldatud statistilisi tabeleid saab sealt välja lugeda, et ainuüksi selle aasta esimese kümne kuuga on end uue töötuna registreerinud ligi 80 tuhat inimest. Samas on oma töötu staatuse lõpetanud alla 50 tuhande inimese seetõttu, et on leidnud uue töö. Kui töötuid tuleb rohkem juurde, kui töö leiab, kuidas siis töötus kahaneb?

Üks lihtne vastus on see, et selle aasta esimese 10 kuuga on töötu staatusest sanktsioonidega kustutatud üle 35 tuhande inimese (seda on sama palju kui Viljandi ja Rakvere linnas kokku elanikke). Nemad pole leidnud tööd, aga enam ei ole neil ka ametliku töötusega kaasnevaid garantiisid. Silmas tuleb pidada seda, et töötu staatuse hoidmiseks tuleb kord kuus käia töötukassa kontoris. Need asuvad linnades. Kui Sa aga pead toime tulema vaid toimetulekutoetusega, siis on raske sellest söönukski saada, rääkimata bussipileti maksmisest, et linna sõita.

Pikaajalisele töötule annab ametlik töötu staatus haigekassa kindlustuse ja lisaks innustab siiski aktiivselt tööd otsima. Kui sa loobud juba ka kord kuus töötukassas käimisest, võib juhtuda, et lööd käega ka lootusele tööd leida. Seetõttu ongi Keskerakond seisnud selle eest, et maal elavatele töötutele see üks sõit kuus kompenseeritaks. See on väike summa riigile, aga aitab ära hoida kallima vara – töötahteliste inimeste kaotust.

Sellest, kui palju on meil tööta inimesi, keda enam töötuks ei loeta, annab just aimu ravikindlustuseta inimeste arvukus. Haigekassa andmetel oli Eestis 30. juuni 2010 seisuga 61 640 kindlustamata isikut. Ja nüüd pange tähele – lisaks tööinimestele, kelle eest maksab sotsiaalmaksu tööandja, on ravikindlustus Eestis olemas ka pensionäridel, kõigil lastel kuni 19 eluaastani või seni, kuni nad õpivad päevases õppes. Lisaks on kindlustusega kaetud ka ajateenijad, rasedad ning FIEd. Kindlustatud on ka ametlikud töötud.
Kes on siis need 61 tuhat inimest ilma kindlustuseta?

Ka paneb mind muretsema see, et tööga hõivatute (ehk maksumaksjate) arv endiselt kahaneb. Eelmise aastaga võrreldes on maksumaksjaid 3,3% vähem. Seega, kui töötute arv väheneb ja tööga hõivatute arv väheneb, siis kuhu inimesed kaovad?

Inimesed lihtsalt kaovad ja kaob ka mure, paistab olevat valitsuse strateegia. Aga olematu tööpoliitika on ülimalt lühinägelik. Sotsiaalteadlased kutsuvad töötahtelisi inimesi Eesti inimvaraks. Laristada oma tööinimestega, lastes neil heituda või lahkuda, on nagu röövkaevandamise, salaküttimise või metsavarguse soosimine. Hoolimatus teeb riigi vaesemaks ning täna tehtud vigu on järgmistel aastatel väga raske korvata.

Olulise tähtsusega riiklik küsimus

2010-11-04T14:25:00.002+02:00

Lisasin oma blogisse videoklipi Maarahva kongressist. Selle toimumist ei saanud maha vaikida isegi Kuku raadio. Nali naljaks, aga kui maha vaikida ei saa, siis tänitati jutusaates pikalt, et enam maarahvast kui sellist olemas ei olegi.

Keskerakond on ikka seisnud selle eest, et ka maal oleks võimalik töötada, arstiabi saada ja oma lastele korralik haridus anda. Selle eesmärgi saavutamiseks kutsusime ka tuleva nädala neljapäevaks ellu Riigikogu istungitesaalis toimuva riiklikult tähtsa arutelu - maapoliitika tuleviku teemal.

Eks tänane valitsus soovi ikka jätkata sama strateegiat. Kui vaikida ja mitte tähelepanu pöörata, siis polekski nagu midagi viga. Aga kas ikka saab meie külmas kliimas end jaanalinnu kombel pead pidi liiva pista?

Stiglitz "Freefall"

2010-11-01T13:02:00.001+02:00

Kas teadsite, et Hiina hieroglüüf, mis tähistab kriisi on kahetähenduslik. Otsetõlkes võib see tähendada nii ohtu kui ka võimalust?

Joseph Stiglitz, Columbia ülikooli majandusprofessor ja 2001. aasta Nobeli majanduspreemia omanik, on kirjutanud raamatu, mis kuulub kahtlemata kohustusliku kirjanduse nimekirja neile, kes püüavad mõista viimaste aastate majanduskriisi. Kuulu järgi pidavat raamat juba tõlkimises olema ja peatselt ka eesti keeles ilmuma.
Selles raamatus on küllaga provokatiivseid küsimusi ning kriitikat. Üks detail peaks ka meile siin valusalt tuttav olema.

Stiglitz nendib, et Aasia riikide silmis paljastab käimasolev kriis USA topeltmoraali. Kui Aasia kriisi ajal sundisid USA ja IMF kriisis kannatanud riikidele peale erakordselt valuliku raviviisi, siis nüüdses kriisis kasutatakse enda peal ravi, mis leevendab valu märksa efektiivsemalt.

Aasia kriisis oli ravimiks see sama, mida nüüd Eestis praktiseeritakse. Valitsused vähendasid riigieelarve puudujääki ja kärpisid karmilt kulutusid. Isegi kui see põhjustas Tais AIDSi epideemia taaspuhkemise. Isegi kui see tähendas Indoneesias nälgivate inimeste toiduabi kärpimist. Ja isegi siis, kui see lõppes Pakistanis olukorraga, kus riigikoolide puudus sundis lapsevanemaid oma poegi madrassa koolidesse saatma, kus neid koolitati äärmusliku islami vaimus.

Stiglitz nendib, et majanduskõikumised arenguriikides on rängemad, kui arenenud riigid endal juhtuda lasevad. Arenenud riigid pehmendavad kriisi oma elanikele, lastes eelarve defitsiiti, rakendades majanduse elavdamise ja töökohtade loomise pakette ning kulutades kriisi ajal riigi poolt enam. Samas kui arengumaid sunnitakse käituma pro-tsükliliselt ehk kärpima, tõstma makse ja laenuintresse.

Ehk Joseph Stiglitzi raamat „Freefall: America, Free Markets, and the Sinking of the World Economy” annab järjekordse kinnituse sellele, et Eestis eelmisel ja üle-eelmisel aastal rakendatud kärpepoliitika polnud mingi edukas kriisilahendus, vaid valulik ja hoolimatu arengumaale omane valuvõte. Stiglitz nendib ka seda, et peale valuvõtteid ei pruugi SKP anda ausat tagasisidet poliitika mõjude osas. Isegi kui SKP tõuseb, ei pruugi tavaline inimene sellest “majanduskasvust” midagi positiivset saada. Vastupidi toimetulek võib pigem halveneda, sest kui kriisi lahendatakse arenguriigi võtmes, siis kasvab ka ebavõrdsus.

Kuidas kahe lapse ema astmelisest tulumaksust võidab

2010-10-28T12:29:00.003+03:00

Mind üllatab Tartu Ülikooli diplomiga reformisti hariduslünk. See reformist on rahanduskomisjoni esimees. Aga ta ei saa aru majandusteaduse algterminitest.

Nii suudabki ta oma nime all levitada valet astmelise tulumaksu kohta, esitades meie poolt esitatud eelnõu nii, nagu võis kunagi toimida nõukogude ajal maksustamine. Eksitades aga selgelt inimesi tänapäevase astmelise maksusüsteemi osas.

Seetõttu toon lihtsa näite, mida tähendab astmeline tulumaks tavalisele palgasaajale. Iga inimene, kes teenib täna Eesti keskmist palka või sellest vähem, võidab. Silmas peab pidama seda, et maksuastmed ei vahetu mitte palgasumma, vaid maksustatava tulu põhjal. Seega kõigepealt arvutatakse maha tulumaksuvaba tulu. Kui peres on rohkem lapsi, siis on ka maksuvaba tulu suurem. Kui tehakse kulutusi kodulaenu maksmiseks või hariduskuludeks, lähevad ka need tulumaksuvabastuse alla.

Peale maksuvaba tulu on järgmiseks astmeks 18%. See on madalam kui tänane 21-protsendine maks, ning selle astme võrra on aastas maksuvõitu 2000 krooni. Oluline on silmas pidada ka seda, et kui maksustatav tulu aastas ületab 70 000 krooni, siis sellel, ületavale summale hakkab kehtima järgmine, 26-protsendine aste ning kui maksustatav tulu aastas ületab 50 tuhandet krooni, on sellest kõrgema sissetuleku maksuaste 33 protsenti.

Võtame näiteks kahe lapse ema Mari, kelle brutopalk kuus on 15 tuhat krooni. Esiteks arvutatakse maha maksuvabastused. Selleks on riiklik kogumispension 300, töötuskindlustusmakse 420, vabatahtlik pensionisammas 250, tulumaksuvaba miinimum 2250, tulumaksuvaba miinimum teise lapse eest 2250, hariduskulud 200, kodulaenu intress 500. Kokku maksuvaba tulu 6170 krooni. Järgmised 5833 krooni maksustatakse 18 protsendiga. Kuna see on 3% madalam maksumäär kui täna, on võit 175 krooni kuus. Kuid tema sissetuleku ülemised 2997 krooni on juba teises maksuastmes ja maksustatakse 26 protsendiga. Selle summa pealt tuleb maksu maksta 150 krooni enam, kui senise maksusüsteemi puhul. Seega võidab kahe lapse ema Mari, vaatamata sellele, et ta teenib Eesti keskmisest kõrgemat palka, ka astmelise tulumaksuga sümboolsed 300 krooni aastas.

Tõsi, veel suurema sissetulekuga inimesed peavad hakkama maksma märksa enam. Ja hirmutatakse, et nad hakkavad tulusid peitma. Samas on Eesti riik ja meie maksuamet iseseisvuse jooksul saanud piisavalt tugevaks, et olla võimeline koguma ka euroopalikke makse.
Lõppkokkuvõttes ei ole ju ka jõukate inimeste eesmärgiks elada riigis, kus haridus, turvalisus ja tervishoid on nõrgad ning kust noored inimesed kipuvad lahkuma. Lahkumise meelissihtpaikadeks on aga just needsamad riigid, kus kehtib astmeline tulumaks.

Ei taha Eestit, kus valitsevad dogmad

2010-10-27T17:34:00.003+03:00

Täna andis Riigikontrolör Mihkel Oviir aru oma tööst. Ta pidas pika ja põhjaliku kõne, mille lõpuosas rääkis ka oma murest, et Eestis on valitsema hakanud vaen inimeste vastu, kes ei arva nii nagu valitsus.

Oviir ütles: Olen kurb, et ühiskonnas ja poliitilistes ringkondades on üha enam tunda sättimust tõrjuda alateadlikult, ükskõik millised mõtteavaldused, mis ei lähe kokku teatud dogmadega, olgu nad siis ühiskondlikud, parteipoliitilised või mis iganes. Kui julged öelda midagi, mis ei lähe kokku parteilise loosungi või analüüsioskuseta inimeste arusaamadega, võidakse küsida, kas sulle ei meeldi siis Eesti Vabariik? Jah, see on kahjuks üsna levinud diskussioonitase! On äärmiselt kahetsusväärne, et üha enam kohtame suhtumist, kus nähvatakse, et see ja see teine asi ei vääri arutamistki, kärts katki ja mürts prügikasti! Ma arvan, et see on tupiktee. Eesti ühiskond ei saa lähtuda oma tuleviku arengu aruteludes mõttepuuslikest või parteipoliitilistest dogmadest. Ideid tuleb analüüsida ja nende üle otsustada, lähtudes kõigekülgsest ratsionaalsest mõjuanalüüsist ja oma võimalustest. Suhtumine, et ei, seda või teist asja me ei kavatse küll arutada, ei vii edasi. Meil tuleks rahulikult, ilma hüsteeriata, arutada nii hariduse, meditsiini, maksude, sisserännu, sotsiaalhoolekande, riikluse korralduse ja paljude teiste küsimuste üle. Me peame olema vabad vanade jäikade seisukohtade taagast ja laskma mõtte vabaks.

Ma olen ka ise korduvalt kogenud, et tänane valitsev erakond tahab end samastada riigiga. Et kui kritiseerid valitsust ja tema valeotsuseid, siis justkui oled ka Eesti riigi vastu. Kui pole nõus valitsusega, siis soovitatakse üldse siit riigist lahkuda. Kui avaldad arvamust, mis ei ole valitsuse arvamus, siis peetakse õigustatuks sind vales süüdistada.

Väga kurb ja väga vale on selline areng. Ma kardan, et selline ühe tõe levitamine on ka väga ohtlik demokraatiale. Ja ma tõesti imestan selle üle, et kui leidub mõni kõrge riigiametnik, kes sama muret väljendada söandab, siis on see imestust vääriv. Miks? Miks me peame täna juba imestama sellise lihtsa asja üle, et ametnik ütleb valitseva erakonna kohta välja ka kriitilisi mõtteid. Mõtelge selle üle...

Miks on aeg küps astmeliseks tulumaksuks

2010-10-26T13:25:00.003+03:00

Rahanduskomisjon arutas täna astmelise tulumaksu eelnõu. Vastavalt sellele saaks maksude alandamine osaks kõigile, kelle sissetulek jääb alla keskmise palga. Riik saaks aga lisatulusid, mis võimaldab alandada kaudseid makse ning tagada vajalikud vahendid, et riik saaks riigina toimida.

Miks on aeg Eesti senine lihtsakoeline maksusüsteem muuta? Seda on muide soovitanud Eestile jaanuaris 2010 ka IMF Raport Eesti kohta.

Üldistatult on praeguse tulumaksusüsteemi negatiivsed aspektid järgmised:
1) tulumaksulaekumise maht kogu avaliku sektori maksutuludes on langenud ning on suurenenud riigieelarve sõltuvus tarbimismaksudest. (statistikaamet andis teada, et möödunud aastal tõstis maksukoormust kaudsed maksud, mille osakaal kasvas 3% SKPst, samas kui tulumaksu osakaal on poole väiksem kui Euroopas keskmiselt).
2) tulumaksude vähenev osakaal halvendab eelarvepositsiooni ning piirab Maastricht kriteeriumide ning Kasvu- ja Stabiilsuspakti nõuete täitmist;
3) proportsionaalne tulumaksusüsteem süvendab fiskaalpoliitika pro-tsüklilisust ja elimineerib tulumaksude kui võimaliku automaatse stabilisaatori mõju;
4) proportsionaalne tulumaksusüsteem soosib ebasoovitavate tuluerisuste kasvu nii individuaalsel kui regionaalsel tasandil.

Vastavalt astmelise tulumaksu eelnõule liiguks 360 tuhat palgasaajat esimesse maksuastmesse, kus tänase 21% maksu asemel hakkaks tasuma 18%. Kõige jõukam 10 protsenti ehk 80 tuhat inimest peaks aga oma maksustatavast tulust, mis ületab aastas 250 tuhat krooni tasuma 33% (maksuastmete puhul on tegemist liitprogressiooniga). Riigieelarvele tuleks sellest aastas kasu 3,5 miljardit krooni.

Komisjonis jagunesid hääled 5 poolt, 6 vastu ja üks roheline erapooletu.

Fotol on Eesti koos teiste lihtsakoeliste riikidega, kes lepivad lihtsakoeline maksusüsteemiga.

SOOVITAN LUGEDA KA VIKTOR TRASBERGI ARTIKLIT ASTMELISEST TULUMAKSUST SIIT

Miks hinnad tõusevad ja kas maksudel on sellele mõju?

2010-10-21T14:43:00.002+03:00

Eile toimus ETV Foorumis arutelu tuleva aasta eelarve üle. Ainus asi, mille Postimehe võrguväljaanne sellest välja noppis, oli reformikate maksutõusu jutt.

Ma olen seisukohal, et kui aasta tagasi tehti mitmed maksutõusud, mis on üdini ebaõiglased, siis jäävad need ebaõiglaseks ka aasta möödudes.

Lihtne näide: selle valitsuse ajal on igale bensiiniliitrile lisatud 2,1 krooni aktsiise ning 1 kroon käibemaksu. Maagaasile ei olnud 2007 aastal üldse aktsiisi, nüüd on see 367 krooni 1000m3 kohta – kaks pool korda enam kui Euroopa Liidu miinimummäär. Elektrile ei olnud 2007 aastal üldse aktsiise, nüüd on 70 krooni MWh kohta ehk ligi viis korda enam kui meie lõunanaabritel. Põllumeeste poolt kasutatavale diislile on lisatud aktsiisimäär 1,736 krooni, mis ületab Euroopa Liidu kehtestatud miinimumi 5,2 korda.

Kaheprotsendisest käibemaksutõusust saab riik iga kuu 150 miljonit lisatulu.

Miks need maksud ebaõiglased on? Sest maksukoormuse panemine käibemaksule ja aktsiisidele tähendab koormuse asetamist ka neile, kellel palka polegi – lapsed, eakad ja tööd otsivad inimesed. See on lihtsakoeline maksusüsteem, mis koormab väiksema sissetulekuga inimesi.

Riigi sõltumine tarbimismaksudest õhutab hinnatõuse. Eesti hinnatõus on Euroopa üks kiiremaid. Toiduainete hinnatõusu ennustatakse Eesti Panga poolt aasta lõpuks 6,6 protsendiseks, samal ajal kui Euroopas on keskmine 1,8%. See erinevus iseenesest näitab, et kõiges ei saa süüdistada maailmaturu kallinemist, mitmed hoovad on ka riigi enda maksupoliitikas peidus.

Seetõttu ongi imelik kuulata reformiste kinnitamas, et uusi maksutõuse ei tule. Tõepoolest, need on ennaktempos juba tehtud.

Ebaõigluse põlistamise eelarve

2010-10-20T19:49:00.003+03:00

Rahandusminister ja eelarve kokkupanemisel osalenud ametnikud väärivad tunnustust selle eest, et 2009. aasta tõmblemine on asendunud plaanipärasema tegevusega.

Eestil on seljataga rasked ajad. Raskemad, kui enamikel teistel Euroopa riikidel. Kolm aastat majanduslangust on nõudnud Eesti inimestelt erakordselt palju mõistvust, kannatlikkust ning valmisolekut loovutada osa oma senisest toimetulekust.

Vabariigi valitsusel on olnud julgust kriisisituatsioonis otsustada. Kuid vajaka on jäänud valmisolekust mõelda väljaspool oma kitsast maailmamulli. Sel ajal kui enamik Euroopa riike pidas kriisis esmatähtsaks inimesi, on meil esmatähtsad eelarvenumbrid. Puudu jääb ka arusaamisest, et mitte kõik Eesti inimesed ei teeni nelja keskmist eesti palka ja seetõttu puudub neil ka polster majandussurutise üleelamiseks. Arusaamine, et viimastel aastatel lisatud maksukoorem on paljudele peredele liiga raske kanda, aitaks seda eelarvet märksa inimnäoliseks muuta. Aga asi, mida siin saalis endale tõesti lubada ei tohiks on see, et puudu jääb lihtsalt huvist. Ja siin viitan ma selgelt esireas istuvale reformistile, kes eelarve üleandmise arutelude ajal lihtsalt arvutist BMW pilte vahtis.

See eelarve ei paku lahendust, kuidas kriisist välja tulla. Ta pakub selle sama jätkumist, mis meil sel aastal juba mureks on. See on seisaku eelarve ja ebaõiglaste valikute põlistamise eelarve. Riigieelarve puhul ei saa rahul olla sellega, et arvude taga ei nähta inimesi.

See eelarve ei anna Eesti inimestele võimalust tõusnud hindade, vähenenud sissetulekute ning kärbitud toetuste olukorras toime tulla. Me ei saa vaadata ükskõikselt pealt, et sellise paberil hea väljanägemisega eelarve saamiseks lükatakse määramatult edasi Eesti arengu jaoks olulised otsused.

Riik, mis oma inimestest lugu peab, ei saa rahulduda meie lihtsakoelise maksusüsteemiga, mis koormab väiksema sissetulekuga inimesi nii, et nad seda koormat kanda ei suuda ning jagab hüvesid kõige jõukamatele.

Peaminister ironiseeris eelarvet üle andes, et loomulikult tulevad eelarve tulud kodanike taskust. Kuid olukorras, kus viimase aasta eelarveotsused on väiksema sissetulekuga inimeste isiklikud eelarved viinud defitsiiti, ei saa hoobelda maailmameistri tiitli püüdmisega eelarve tasakaalu osas.

Me ei ole rahul sellega, et kaudsete maksude ränk tõus möödunud aastal, mis asetab maksukoormuse ka nende õlgadele, kes palka ei saa, nüüd põlistatakse. See on koormus eelkõige lastega peredele ja pensionäridele.

See eelarve ei paku lahendusi meie ees seisvatele kõige valusamatele küsimustele. Tööpuudus säilib kõrgena, samas kui lisatud aktsiisid ja käibemaks tekitavad surve hinnatõusudeks.

Riik, mis oma enda tulevikust hoolib, ei saa ignoreerida tööpuudust – hoolitse inimeste hõive eest ja eelarve hoolitseb enda eest ise. Ka Eesti Pank teatas meile oma prognoosis, et majandusprognoosi optimistlikum pööre sõltub hõivest.

Eestis on sellel aastal tööga hõivatute tase taasiseseisvumise madalaim. Järgmisel aastal ennustatakse hõivatute arvu kasvu vaid 5 tuhande inimese võrra. Samas on Eesti tööturupoliitika Euroopa üks alafinantseeritumaid. Meie noorte tööpuudus ulatub 40 protsendini. Need on noored, kellest sõltub Eesti tulevik. Me ei ole nii suur riik, et me võiksime tööjõuga pillavalt ringi käia. Need inimesed on kasutamata ressurss. Riigipoolne panus töökohtade loomisse aitaks paljud neist inimestest abivajaja staatusest maksumaksjaks.

Täna vajavad nad aga abi ja 1000 krooniga, millele jätab see eelarve toimetulekutoetuse ei ole neil võimalik ära elada juba sel aastal, rääkimata tuleva aasta eurohindadest.

Muidugi on oluliselt lihtsam öelda, et mitte midagi pole võimalik teisiti teha, kuid tegelikult on küsimus meie prioriteetides. Mis puudutab seda, et raha ei ole, siis ma tuletaksin meelde vana tarkust, et iga suur asi koosneb väikestest asjadest. MTÜ Eesti Omanike Keskliit on juba aastaid saanud riigieelarvest paar miljonit krooni, kahjuks teevad selle raha eest lihtsalt mõned jultunud riigikogu liikmed oma isiklikku valimiskampaaniat, ma ei ole rahul valimiskampaania kulutuste peitmisega riigieelarvesse.

Keskfraktsioon teeb riigieelarve seaduse eelnõusse muudatusettepanekuid. Meie jaoks on esmatähtis inimeste ja valdade eelarvete tasakaal. Meie jaoks on olulised lahendused, mis aitavad meil kriisist välja tulla ilma ülemääraste inimvarakaotusteta. Kui eelarve lõppversioon selle saavutab ja me näeme, et koalitsioon mõtleb meiega kaasa ja on avatud diskussioonile, on Keskfraktsioon valmis ka eelnõu toetama.

(TEGEMIST ON 20. OKTOOBRIL 2010 RIIGIKOGUS PEETUD KÕNEGA 2011. AASTA EELARVE ARUTELUL).

Presidendi kärajad

2010-10-16T08:16:00.002+03:00

Tänavustel presidendi kärajatel tekkis esmamulje, et olen sattunud hoopis IRLi poolt korraldatavale koolilaste koolitustele. Teate ju küll, paar nädalat tagasi lahvatas uudispomm, et isamaalased treenivad koolilapsi ukselt uksele käima ja rääkima, mida head on oodata, kui Mart Laar peaministriks valitaks.

Aga olgu pealegi, Laari juttu oleme ennegi kuulnud. Veel enam hämmastas mind avatud mikrofoni puhul esimene kõneleja – reformierakonna hall kardinal Rain Rosimannus. Tõele au andes, pole ma teda Riigikogu saalis kunagi kõnelemas kuulnud. Nüüd aga kargas krapsti püsti ja kallistas Laari poolsurnuks, kiites, et mees esitas nii tublisti valitsuskoalitsiooni seisukohta. Ainult et … reformierakond on veelgi optimistlikum.

Tükk aega käis mikrofon käest-kätte valitsusliitlaste vahel, kes kõik tegid suuri sõnu soodsast keskkonnast. Üks roheline skeemidega tuntuks saanud poliitik arvas lausa, et puhta keskkonna nimel polegi üldse oluline, palju meid siia Eestimaa peale elama jääb.

Enne kui asi päris metsa läks tõi professor Margit Sutrop siiski sisse mõiste INIMENE. Ka mina leian, et arutades Eesti ees olevaid väljakutseid eesootaval kümnel aastal, ei saa kuidagi mööda minna meist, kes me siin elame. Jutt uute ajude meelitamisest on põnev, kuid miks on viimasel aastal nii priiskavalt suhtutud meie endi kaasmaalastesse, kes koos kõigi oma ajude ja oskustega lahkuvad? Kuskil mujal tunnevad nad end enam hinnatuna. Kuskil mujal eelistavad nad kasvatada oma lapsi. Kuskil mujal ei karda nad oma tervise pärast, pensioni pärast, vananemise pärast. Miks see koht ei võiks olla Eesti? Minu meelest see parim koht peaks just olema Eesti.

Juttu tuli sellest, kas me jääme kestma. Paljud kõnelejad olid uhked kolme lapse isad. President Ilves, Mikko Fritze, Jüri Ratas, Margus Punab ja mitmed ärimehed. Tõsi, president Ilves oma lõpusõnades poetas, et tähtis pole, mitu last on mehel. Kolme lapse emad rääkisid aga, et nende laste tuleviku sidumiseks Eestiga ei piisa vaid sellest, et Eesti jääb püsima. Vaja on tunnet, et siin saab areneda.

Ott Pärna Arengufondist jätkas seda mõtet pannes lauale erinevad arengusuunad. Meie ühiskond võib jätkata salliva ja segregeerivana, kuid märksa tõhusamalt saame oma inimressursse kasutada, kui oleme sidusad ja kaasavad. Suhtumise küsimus? Õnneks saab suhtumist hea tahtmise korral muuta.

Täna aga oleme olukorras, kus Eesti ekspordist 80% on välisinvestorite tehtud ning ärimehed ütlevad presidendi ees kõneledes, et valitsus pole mitte lahendus vaid probleem. Oleme olukorras, kus laste pealt hoitakse kokku, et püüda maailmameistri tiitlit kärpimises. Oleme olukorras, kus keskkonnast armastatakse rohkem rääkida kui inimestest. Kuid ka seda olukorda saab muuta ning presidendi kärajatel käranud inimesed andsid päris tõhusa suunamuutuse, mis IRLi slaididelt puudunud inimese siiski jutu keskmesse tõi.

FOTO Autor: URMAS LUIK/PÄRNU POSTIMEES-online Postimehe galeriist.

Avaliku arvamuse uuringust

2010-10-12T13:03:00.004+03:00

Vahe uuringutulemuste ja tegeliku elu vahel võib olla ootamatult suur. Kui möödunud aasta europarlamendi valimiste eel, mõõtis üks Eesti juhtivaid uuringufirmasid TNS Emor Reformierakonnale 25% toetust, siis Reformierakonna tegelik tulemus nendel valimistel jäi napilt üle 15 protsendipunkti (15.3%).

Kohalike valimiste eel mõõdeti Ansipi partei toetuseks Emori poolt 31%, samas kui tegelikult toetas Reformierakonda 16.7% valijatest.

Europarlamendi valimiste eel oli niisiis vahe uuringute mõõdetud ja tegeliku toetuse vahel 10%, kohalikel valimistel aga koguni kahekordne.

On keeruline ette kujutada, kuidas saab peaministri erakonna toetus aina kasvada, olukorras, kus pikaajaline töötus suureneb, Eesti töötute vaesusrisk on Euroopa suurimaid, esmatarbekaupade, toasooja ja elektri hinnad tõusevad.

Keskerakonna poolt möödunud nädalal korraldatud Maarahva kongress tõi selgelt välja ka selle, kuivõrd eluvõõras on Reformierakonna ja IRL-i poliitikute jutt sellest, kuidas Eestil läheb aina paremini. Maapiirkondade elanikud näevad, kuidas suletakse koolimaju, postkontoreid, kaotatakse bussiliine ning väikesed maapoed on sunnitud uksed sulgema. Nii maainimesi kui linnainimesi löövad tänase valitsuse maksutõusud ning kurvastab tegutsematus tööpuuduse osas.

Uuringutulemus, et töötute esimene valik on Reformierakond on sama hea kui loomaaia jänes nimetaks oma turvalisemaks sõbraks boamao. Jah, tema kõhus on soojalt pime ning kuna homset ei tule pole homse pärast vaja ka muretseda. Kuid nii saab mõelda küll vaid jänes, kes on leppinud olukorraga, et temal polegi eluõigust ning kogu eksistentsi mõte on teha kingitus tugevamale. Ma arvan, et valimissituatsioonis hääletab eesti valija siiski nii, et tema enda ja ta pere elu oleks parem. Ning märtsis tõdeme -- kaks ei jää kolmandata - taas on uuringufirma ülehinnanud oma lemmikpartei reitingut.

NB! Kuna keskpäevatunnis võtsid Hõbemägi/Ruussar kritiseerida, et EMORi numbreid kuidagi valesti kajastatakse, lisan selle postituse juurde ka tabeli EMORI tulemustega vastavalt siis juuni 2009 ja oktoober 2009. Pilt pärit EMORi kodulehelt.

Tööpuudus tõi auhinna

2010-10-11T23:34:00.004+03:00

See, mida Tallinna sotsiaalsete töökohtade kriitikud kiruvad, on nüüd Nobeli majanduspreemia pälvinud.

Intrigeeriv? Jah, tõesti. Kuid täna kuulutati välja selle aasta Nobeli majanduspreemia laureaadid.
Peter Diamond USA Massachusettsi Tehnoloogiainstituudist, Dale Mortensen USA Northwestern ülikoolist ning Christpher Pissarides London School of Economics’ist said selle tunnustuse osaliseks tänu oma uuringutele töötuse ning majanduspoliitika seoste üle.

Christopher A. Pissarides’it Londoni majandus- ja poliitikateaduste koolist tõi oma senisest uurimustööst välja ühe eriti olulise punkti: “täna tuleks eriti silmas pidada seda, et töötud ei jääks tööta liiga kauaks. Neile tuleb anda otsene töökogemus, nii et nad ei kaotaks sidet tööturuga ega töötahet. Abi ei pea seisnema kallis koolituses, aitab nii lihtsast asjast nagu toetatud töökohalt saadud töökogemusest.“

Põnevat lugemist pakub oma blogis ka üle-eelmine Nobeli majanduspreemia laureaat Paul Krugman, kes muuhulgas peatub imelikul seaduspärasusel -- Beveridge kurvil, kus korraga kasvava tööpuuduse olukorras ei täitu enam ka pakutavad töökohad. Täpsemalt loe siit: http://krugman.blogs.nytimes.com/2010/10/11/what-we-learn-from-search-models/

Haigus läheb kalliks maksma

2010-10-07T15:20:00.001+03:00

Kindlasti on teil mõni tuttav, kes on jätnud enda haiguse välja ravimata, sest rohud on tema jaoks olnud liiga kallid. Võibolla see inimene polegi vaid tuttav, vaid olete sedasi ka ise pidanud tervise arvelt kokku hoidma. Üks korralik viiruslik kopsupõletik või tõsisem gripp võib väga kalliks minna. Ja mitte ainult kallima vara – tervise seisukohalt, vaid puhtalt rahaliselt. Kuid krooniline haigus võib terve pere vaesusesse paisata.

Mul on üks hea sõber, kes ameti poolest on arst. Ta on aina tihedamini hakanud rääkima oma murest, et nemad haiglas üritavad anda endast parima, aga kulude kokkuhoiu surve on ka neil suur. Seega tuleb sageli inimene välja kirjutada enne tema täielikku paranemist. Probleemiks on see, et ravi peab jätkuma kodus. Selleks vajalikud ravimid peab inimene aga ise ostma. Ja kui raha pole kojusõidukski, siis on naiivne loota, et ravi lõpule jõuab. Mis omakorda tähendab seda, et millalgi mitte väga kauges tulevikus on sama patsient tagasi, olukord on tõsisem ning uus ravi kallim.
Eesti patsiendi omaosalus ravimite eest tasumisel on ligi 50 %, ületades Euroopa keskmist üle seitsme korra (Euroopas on see näitaja keskmiselt 7%, Prantsusmaal isegi 4%). Me ei ole veel poolel teelgi viie rikkama riigi hulka, kuid inimeste tervise pealt teenib riik nii nagu oleksime.

2008. aastal otsustas reformierakonna ja IRLi liit tõsta ravimite käibemaksu 5protsendilt 9% protsendile. See peaaegu kahekordne maksulisamine tõi riigile ainuüksi möödunud aastaks elanike tervise arvelt ligi 135 miljonit krooni lisaraha.

Nüüd kiitleb peaminister sellega, et eelarve tasakaalu poolest püüdleb ta Euroopa meistriks. Selline meistritiitel pole aga midagi väärt, kui inimesed selles riigis kaotavad tervise ja vaevlevad võlgades. Seetõttu tegimegi ettepaneku karmidel aegadel tõstetud makse leevendada.

Paraku täna otsustas valitsus, et ravimeid kallimalt maksustades soovivad nad riigieelarve tulu saada. Eriti arusaamatult kõlab põhjendus, et ravimite käibemaksu ei saagi kahe aasta tagusele tasemele langetada, sest see „moonutaks konkurentsi ja oleks kellegi suhtes ebaõiglane ega omaks soovitud mõju“. Seda ütleb rahandusminister Jürgen Ligi, kelle nägemuses kümnekordse erinevusega emapalk on õiglus ise. Aga ravimi maksumäära puhul saaks korraga soodustusi ka need, kes „tegelikult riigi tuge ei vaja“.

Tegelikult saaks meie ettepaneku kohaselt kõige enam maksuvabastust Haigekassa. Tema on täna suurim ravimite ja meditsiinitehnika ostja. Ja sellest rahast, mis on mõeldud inimeste ravimiseks, peab Haigekassa maksma kümneid miljoneid riigieelarve käibemaksulahtrisse. Sealt see raha aga enam inimeste terviseparanduseks tagasi ei jõua. Kui Haigekassa saaks aga säästa kümned miljonid aastas käibemaksutõusule kuluvaid kroone, siis saaks selle eest näiteks laste ja eakate ravimeid enam soodustada. Nii nagu Euroopas kombeks on.

Strandbergi tehing

2010-09-30T14:12:00.005+03:00

Ma olen mitmel korral siin blogis peatunud roheliste häälte ostmisel ning nende häälte abil tudengite õppetoetuste vähendamise, maksutõusude läbisurumise ning pensioniea tõstmise saavutamisel.

Samas ei saa kuidagi kohaseks pidada, et 86 miljonit riigi raha saab üks seltskond kasutada kui isiklikku. Selle raha liigutajateks palgatakse inimesi ilma konkursita. Seda raha jagatakse laiali projektidele, mis saavad toetuse samuti ilma mingit konkurssi läbimata.

Millegipärast on sellist raha väärkasutust liiga kaua pealt vaadatud. Majandusminister Juhan Parts leiab, et andke aega atra seada. Alles peale Riigikontrolör Mihkel Oviiri karmi kriitikat raha väärkasutuse üle, andis Parts lõpuks intervjuu, et tuleva aasta eelarvesse enam roheliste agentuuri jaoks raha planeeritud pole.

Mis saab aga juba antud 86 miljoniga? Lisan allpool Riigikontrolöri täisettekande. See viitab ilmselgelt ilma konkurssideta, ilma selgete ülesanneteta kümnete miljonite kulutamisele. Foto on möödunud aastast, kui Reformierakonna ja IRLi poliitikud rohelistele diili pakkusid. Kuigi kokkuleppijad ei vastuta oma tegude eest, peaks majandusminister Juhan Parts siiski vastust andma, mis tema haldusalas toimub.

Riigikontrolör Mihkel Oviiri ettekanne Kliima- ja Energiaagentuuri rahakasutuse kohta, esitatud Riigikogus 20. septembril 2010

Arupärimisele vastamiseks analüüsis Riigikontroll agentuuriga seotud dokumente, samuti küsitlesime agentuuri juhti, nõukoja liikmeid ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi energiavaldkonna ametnikke.

Enne küsimusele vastamist selgitan lühidalt, kuidas sihtasutuse KredEx juurde loodi osakond nimega Kliima- ja Energiaagentuur. 18. juunil 2009 võttis Riigikogu vastu otsuse, millega tehti Vabariigi Valitsusele ettepanek luua Kliima- ja Energiaagentuur. Otsus nägi ette, et enne agentuuri loomist esitab valitsus Riigikogule agentuuri tegevusprogrammi ja asutamisdokumendid. Samal päeval kiitis Riigikogu heaks 2009. aasta riigieelarve teise lisaeelarve. Sellega eraldati Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile 86 miljonit krooni energiasäästuprogrammideks. 2009. aastal raha ei kasutatud, vaid see kanti üle 2010. aasta riigieelarvesse. Riigikogu otsusest sai innustust majandus- ja kommunikatsiooniminister, kes soovis agentuuri loomist kiirendada. Minister kinnitas 2009. aasta lõpus käskkirjaga Kliima- ja Energiaagentuuri tegevust nõustava 15-liikmelise nõukoja ja sõlmis riigi sihtasutusega KredEx lepingu.

Lepinguga loodi riigi sihtasutusse osakond nimega Kliima- ja Energiaagentuur. 5. jaanuaril 2010 sõlmitud kokkuleppega anti vastloodud KredExi osakonna kasutusse 2010. aasta riigieelarvest ligi 86 miljonit krooni. Lepingus leppisid majandus- ja kommunikatsiooniminister ning KredExi juhataja kokku, et Kliima- ja Energiaagentuur peaks muutuma iseseisvaks asutuseks hiljemalt 2010. aasta teise kvartali lõpuks. Praeguseks agentuur iseseisvunud ei ole. Lepingus seati agentuuri ehk KredExi osakonna eesmärgiks algatada koordineerivad uuringud ja arendustegevus energia-kliima valdkonnas, parandada riiklikku energia- ja kliimapoliitika elluviimist, välja töötada ja rakendada säästva arengu meetmed ning ellu kutsuda näidisprojekte.

Nüüd siis esimene küsimus: "Kuidas hindate riigieelarvest sellise agentuuri loomiseks vahendite eraldamist praeguse majanduskriisi tingimustes? Kas on eetiline luua majanduskriisi tingimustes, kus riigil on töötus 19,8%, agentuur, millel puudub selge visioon ning missioon?" Riigieelarvest raha eraldamine või selle eraldamata jätmine on sõltumata riigi majanduslikust olukorrast otsustajate poliitiline valik. Riigikontroll sellele hinnangut anda ei saa. Eks te siin saalis teate ju tegelikult suurepäraselt, miks selline idee äkki tekkis ja rahastuse sai. Riigikontroll hindab, kas maksumaksja raha on kasutatud parimal võimalikul viisil, s.o seaduslikult ja tulemuslikult. Riigikontroll on oma auditites täheldanud, et tähtsate energiapoliitiliste küsimuste lahendamisel on suur takistus tõese info vähesus ja eri valdkondade poliitika mõju analüüside puudumine. Riigikontrolli hinnangul oleks Eestis vajal energiavaldkonna sõltumatut kompetentsuskeskust, kellel oleks teemast tervikpilt ja kes oleks abiks ka valdkonnaüleste probleemide lahendamisel. Hinnates Kliima- ja Energiaagentuuri tulemuslikkust, tuleb tõdeda, et sellist agentuuri, nagu Riigikogu saalis toimunud arutelude käigus lubati, praeguseks loodud ei ole. Eestis energiateemat tervikuna haldava asutuse asemel on tekkinud riigi sihtasutuse KredEx koosseisus osakond nimega Kliima- ja Energiaagentuur. Kuigi kaheksa tegutsemiskuud on liiga lühike aeg, et teha lõplikke järeldusi, tuleb siiski kurvastusega nentida, et seni on tegeldud põhiliselt projektide otsimisega, millele sobiks toetust anda. Saavutatud ei ole aga põhilist eesmärki: luua võimekus energiateemade terviklikuks haldamiseks.

Agentuuriga seotud inimesed on öelnud, et toetuse andmise eesmärk on saada näidisprojektide kaudu energiasäästliku ehitamise asjatundjaks. Samas ei ole agentuur seni hakanud tegelema kliimavaldkonnaga, ka pole välja selgitatud, milline peaks olema tema roll ja koostöö energia- ja kliimavaldkonnaga tegelevate ministeeriumide ning toetust jagavate asutustega. Agentuuri kesiste töötulemuste eest vastutab lepingu sõlmimisel vastutuse võtnud KredExi juhataja. Üldiselt, nagu on öelnud ka rahandusminister Jürgen Ligi, et ega keegi täpselt ei tea, mis loom see agentuur on.

Teine küsimus: "Kas peate sellisel viisil maksumaksjate raha suunamist ratsionaalseks ja hea avaliku halduse tavaga kooskõlas olevaks?" Kui vaadata raha eraldamise viisi, tuleb tõdeda, et agentuuri loomiseks ja tegutsemiseks anti 86 miljonit, ilma et olnuks selge, milliseid ülesandeid ja kuidas agentuur täitma hakkab. Agentuuri loomist käsitleva otsuse kohaselt pidi valitsus esitama hiljemalt 2009. aasta 15. septembriks Riigikogule Energia- ja Kliimaagentuuri loomise põhimõtted, alusdokumendid ja rollikirjelduse. Riigikogu otsus on sisuliselt täitmata jäetud.

Valitsus ei ole Energia- ja Kliimaagentuuri loomise põhimõtteid, alusdokumente ega ülesandeid arutanud, rääkimata nende esitamisest Riigikogule. Seega on Riigikogu eraldanud raha ilma selge eesmärgita ja võtnud ise endalt võimaluse hinnata raha kasutamise sihipärasust ja tulemuslikkust. Samuti on Riigikogu ise vähendanud riigi rahandusotsuste läbipaistvust.

Kolmas küsimus: "Kuivõrd on Riigikontroll jälginud eraldatud 86 miljoni krooni otstarbekat kasutamist?" Käesoleva aasta juulis ja augustis vaatas Riigikontroll Kliima- ja Energiaagentuuris läbi raha kasutamisega seotud otsused ning analüüsis raha kasutamise korraldust. Kokkuvõtvalt oli vaatepilt muret tekitav. Augustikuu seisuga on agentuuri nõukoda kinnitanud agentuurile visioonidokumendi. Selles on seatud eesmärgiks olla muu hulgas energia- ja kliimapoliitika nõuandekeskus ning Vabariigi Valitsuse ja Riigikogu partner energeetika- ja kliimaküsimustes. Kõikide nende heade eesmärkide saavutamiseks aga selget tegevuskava ja eelarvet pole. Eelarve osas täpsustan, et nõukoda on koosolekul küll eelarve kinnitanud, kuid see ei kajasta kogu eraldatud 86 miljoni kasutamist.

Üheselt ei ole kindlaks määratud ka tegevjuhi ja nõukoja otsustuspädevus. Projekte on toetatud üldjuhul ilma avalikku konkurssi välja kuulutamata ning nii mõnegi projekti toetamine on küsitav. Näiteks otsustas agentuuri nõukoda ehitada maksumaksja raha eest Jõelähtme golfikeskusesse 4,6 miljoni krooni eest kaks passiivmaja tüüpi ühepereelamut, mis väidetavalt hiljem maha müüakse. Tänaseks on 86 miljonist kroonist reaalselt kulutatud ehk KredExi raamatupidamisest välja makstud 4,3 miljonit krooni ehk 5% eraldatud rahast. Need on Kliima- ja Energiaagentuuri enda andmed.

Kliima- ja Energiaagentuur saatis Riigikontrollile ka ülevaate arendus- ja koostööprojektidest ning lepingutest augustikuu seisuga. Selle järgi on planeeritud rahastada eri projekte umbes 60 miljoni krooni ulatuses.

Neljas küsimus: "Kuidas hindate agentuuri juhi valimiste toimumist, kus Energia- ja Kliimaagentuuri nõukoja liikmetel oli valida vaid üks kandidaat?" Olukord, kus nõukojale esitatakse agentuuri juhi kandidaadiks vaid üks isik, ei tähenda automaatselt, et nõukojalt on valikuvõimalus ära võetud. Nõukojale jääb alles õigus mitte toetada esitatud kandidaati. Kuid minu silmis pole kindlasti järgimist väärt praktika, et nõukoja esimees teeb ettepaneku määrata tegevjuht konkursita ning esitab agentuuri juhi kandidaadiks oma erakonnakaaslase. Riigikontrolli arvates ei ole hea haldustavaga kooskõlas, et kaheksast agentuuri töötajast on konkursi korras võetud tööle vaid üks, see on büroo juhataja. Kahe töötajaga on sõlmitud käsundusleping. Kuigi sisuliselt on sõlmitud käsunduslepingud töölepingud, ei kajastu nendega seotud kulud agentuuri tööjõukuludena.

Nagu ka ajakirjanduses on juttu olnud, on üks käsundusleping sõlmitud agentuuri nõukoja esimehe elukaaslasega, ta on võetud tööle arendusnõunikuna tunnitasuga 600–1000 krooni. Täpsustusena lisan, et maksimaalselt on agentuur maksnud sellele nõunikule ühe kuu eest seni 27 000 krooni ja saanud selle eest umbes nädala jagu, umbes 45 tunni eest tööd. Juuli ja augusti töötundide eest veel aruannet esitatud ei ole.

Rõhutan sellest juhtumist tulenevalt, et alati tuleb katsuda vältida selliseid probleemseid töösuhteid. Sellest on vähe, kui kõik on tegelikult aus, asjad peavad ka näima ehk välja paistma ausad.

Viies küsimus: "Millised on teie meelest Kliima- ja Energiaagentuuri olulisemad ülesanded ning miks ei võiks neid täita mõni juba eksisteeriv institutsioon?" Riigikontroll on soovitanud Kliima- ja Energiaagentuuri loomist mitmes auditis. Sellised organisatsioonid tegutsevad enamikus Euroopa riikides, sest ministeeriumi tasandil on raske energiaküsimusi kompleksselt lahendada. Eelkõige peaks Kliima- ja Energiaagentuur olema kompetentsuskeskus, kes vaataks energia ja kliima temaatikat tervikuna, kes suudaks poliitika kujundajaid varustada kvaliteetsete andmete ja soovitustega, mille põhjal nad saaksid teha oma otsuseid, kes korraldaks vajalikke uuringuid, kes hindaks enerigatoetuste tulemuslikkust ning kujundaks olulistes energiaküsimustes tervikliku visiooni.

Praegu ei ole Eestis sellist asutust, kes võiks neid ülesandeid täita. Kindlasti ei peaks agentuuri põhitegevus olema aga toetuste jagamine. Selliseid asutusi on riigis piisavalt ning veel ühe toetustejagaja ülalpidamine oleks maksumaksja raha raiskamine. Küll peaks agentuur aitama raha jagamisel luua sellised toetused, mis aitaksid kaasa riigi energiaeesmärkide täitmisele, ja välja töötama nende andmise tingimused. Ei ole mõtet loota, et neid ülesandeid saaks täita agentuur, kes tegutseb riigi sihtasutuse osakonna staatuses ning mille loomise ja juhtimise taga on sisuliselt üks erakond. Politiseeritud agentuuriga ei soovi ministeeriumid koostööd teha. Ja see ei ole minu väide, seda muret kinnitasid Riigikontrollile agentuuriga seotud inimesed ise. Ilmselt tuleb nõustuda: kildkondlikul agentuuril on igal juhul keeruline energia- ja kliimavaldkonna tegevuspoliitikat kujundada. Tänan tähelepanu eest!

Kärbete põlistamise eelarve

2010-09-27T15:54:00.002+03:00

Möödunud aastal kuulsime valitsuserakondade esindajalt, et Eesti pürib kärpimise maailmameistriks.

Nüüd teatas peaminister, et tuleva aasta eelarvega püütakse Euroopa meistritiitlit eelarve puudujäägi osas. Selliseid eesmärke seades on paraku põlistatud mitmed ebaõiglased koormised kodanikele ja omavalitsustele.

Ei saa hoobelda ainult sellega, et paberil paistab riigieelarve hea välja. See hea on saavutatud viimase kolme aasta karmide maksutõusudega, püüdmatagi leevendada rekordilise tööpuuduse valu.

Tõstes kolm korda kütuseaktsiise ning kehtestades Lätist-Leedust 5 korda kõrgema elektriaktsiisi, sai riik sadu miljoneid lisatulu. Kuid see tulu tuli kodanike taskust.

Tõstes pea kaks korda ravimite ja meditsiinitehnika käibemaksu, sai riik sadu miljoneid lisatulu. Kuid see tulu tuli kodanike tervise arvelt.

Tõstes kahenädalase etteteatamisega käibemaksu 2 protsenti sai riik iga kuu sadu miljoneid lisatulu. Kuid see tulu tähendas kodanikele kallimat toidukorvi.

Pole võimalik kiidelda tasakaalus eelarvega, kui riik enda valearvestusi siludes on oma kodanike isiklikud eelarved tõsisesse puudujääki ajanud.

Peaminister reageeris minu arvamusele eelarvest valuliselt, väites et eelarve tulud tulevadki kodanike taskust. Tõsi. Maksumaksjad on kõik, ka need, kellel tööd pole. Seda peangi kõige ebaõiglasemaks, et rängalt tõstes kaudseid makse (nii käibemaks kui aktsiisid) pandakse majanduslanguse raske koorem eelkõige nende inimeste õlule, kelle sissetulek niigi vaevu toimetulekut võimaldab.

Need maksupoliitilised muudatused, mida tänane valitsus soovib põlistada on andnud riigile miljardeid kroone lisamaksutulu. See on parandanud riigieelarve tasakaalu. See on halvendanud riigis elavate inimeste toimetulekut.

Raskustes inimesed pöörduvad eelkõige oma kodukoha vallavalitsuse poole, Paraku on ka valdadel-linnadel olnud õnnetus anda sunniviisiliselt osa oma tulubaasist riigieelarve kohendamiseks.

Valitsus käitub omavalitsustega kui halvas muinasjutus, kõigepealt söödi väikse Peetrikese toidukott tühjaks ja nüüd maiustab riik üksi Suure Peetrina suurte eurorahade ja laenudega.

Ebaõiglus ei muutu õigluseks sellepärast, et ta on juba mõni aasta kestnud.
Kuid 2011. aasta eelarve püüab ebaõiglasi maksutõuse ja kärpeid siiski põlistada.

Millistes asulates on oodata veehinna tõusu?

2010-09-23T14:22:00.001+03:00

Eile esitati õiguskantslerile arupärimine ühe reklaamikampaania kohta, milles Urmas Reinsalu ja Ken-Marti Vaher endid Tallinnas reklaamisid. Reklaam oli suunatud tallinlastele ja rääkis monopolide hinnapiirangu seadusest. Kuid 1. novembril jõustuv seadus võib Eestimaa väiksematele asulatele tähendada veehinna tõusu.

Hinnatõus väikelinnadele tuleneb sellest, et monopolidevastane seadus nõuab tulevasteks
investeeringuteks vajaliku raha kogumist otse veearvete abil. Seni on panuse andnud
veetrasside ja kanalisatsiooni väljaehitamisse linn ise kas keskkonnainvesteeringute
toetuste või eurorahade abil ja nii on tulevikukulu püsinud pisut enam hajutatuna. Enam
mitte.

Seaduse autorid asetavad suured lootused hindade kontrolli alla saamisel konkurentsiametile.
Paraku pole konkurentsiamet salarelv, mis hindu alandab. Ka elektrihinda kooskõlastab
konkurentsiamet, kuid sellest hoolimata on elektrihind tarbija jaoks aina kasvanud. Kui varem
kehtestas vee hinna kohalik omavalitsus, siis nüüd on konkurentsiamet
kohustatud ka uue hinna kooskõlastama kui veefirma suudab põhjendada, et taotletud hind sisaldab seaduses ettenähtud põhjendatud kulusid ja põhjendatud tulukust.

Seni piisas vallavolikogu tahtest, et pehmendada näiteks sotsiaalsetel kaalutlustel tarbijatele
vahepeal kerkinud vee erikasutustasu või saastetasu, rääkimata vee- ja kanalisatsioonivõrgu
ülalpidamiskuludest. Nüüd jäävad monopolidevastase seaduse tõttu vaid majanduslikud
kaalutlused ja omavalitsustel kaob võimalus pidurdada veehinna tõusu.

Isamaa ja Res Publica Liit püüab monopolide ohjeldamise seadusega parandada oma minevikuvigasid Tallinna Vee erastamisel. Eesmärk iseenesest õige, sest tänasel Tallinna
linnavõimul pole seaduslikku õigust kümne aasta tagust erastamistehingut tühistada ega
selles kokkulepitut kehtetuks muuta. Kuid IRLi poolt Tallinnat arvesse võttes vastu võetud reeglid toovad väiksematele linnadele ja alevitele kaasa kahjuks hinnatõusu. Monopolidevastase seaduse maksab kinni väikelinlane.

Siin on konkurentsiametilt saadud nimekiri asulatest, kellele uued reeglid kehtima hakkavad:
AS Viimsi Vesi
AS Tallinna Vesi
AS Esmar Ehitus – Haabneeme
Tehnovõrkude Ehituse OÜ – Tallinn
OÜ Mähe Vesi
AS Teede REV-2 – Tallinn
AS Elveso – Rae vald
OÜ Kalde Vesi Rae vald
OÜ Järve Biopuhastus Kohtla – Järve
AS Pärnu Vesi
AS Kunda Vesi
Rapla Vesi AS
AS Sillamäe Veevärk
OÜ Jõgeva Veevärk
Tõrva Linnahoolduse Asutus
OÜ Järvakandi Kommunaal
AS Viljandi Veevärk
AS Rakvere Vesi
Viru Vesi AS Kohtla – Järve
OÜ Vändra MP
Saarde Kommunaal OÜ
OÜ Järva-Jaani Teenus
AS Koeru Kommunaal
AS Põlva Vesi
OÜ Vasalemma Vesi
OÜ Kiviõli Vesi
AS Valga Vesi
Saku Maja AS
AS Paide Vesi
AS Kadrina Soojus
OÜ Sindi Vesi
Kärdla Veevärk AS
OÜ Velko AV – Anija vald
OÜ Pandivere Vesi Väike Maarja
AS Revekor – Räpina
AS Matsalu Veevärk
Haapsalu Veevärk AS
OÜ Aseri Kommunaal
OÜ Kose Vesi
AS Keila Vesi
AS Tartu Veevärk
AS Emajõe Veevärk
Strantum OÜ – Harku vald
AS Võru Vesi
OÜ Väimela Soojus
Põltsamaa Varahalduse OÜ
AS Kuressaare Veevärk
AS Narva Vesi
AS Otepää Veevärk
Tamsalu Vesi AS
AS Lahevesi – Keila vald
Tapa Vesi AS
AS Kuremaa Enveko – Kuremaa Jõgeva vald
OÜ Loo Vesi
Paldiski Linnahoolduse OÜ
Türi Vesi OÜ
Kiili KVH
Jõhvi Veemajandus OÜ
OÜ Pesulux Jõhvi
AS Kovek Saue vald
OÜ Raven Aruküla, Raasiku ja lähimbrus
Kohila Maja OÜ

Veider komme

2010-09-19T15:52:00.003+03:00

Kevadel sain huvitava pakkumise läbi oma kunagise õpingukaaslase Londonis. Üks noor dokumentaalfilmide tegija soovis nõu Eesti seenemetsade osas. Nimelt on tal käsil projekt ida-eurooplaste veidrast kombest – seenelkäimisest.

Sellel filmil on väga lahe koduleht, kus ingliskeelsele ilmaruumile räägitakse, et seentes on midagi müstilist. Ja pakutakse, et see võib tulla kas sellest, et neis on enam sugulust loomse kui mis iganes taimega või siis sellest, et nad tekivad üleöö. Kuid et idaeurooplased hindavad enam maitseelamust kui narkootilisi omadusi. Veel jutustatakse lugu, et kui mets tundub paljudele juba lapsepõlvest saadik ohtlik paik, kus võib eksida ning hulguvad ringi hundid ja nõiad, siis seenekorjaja rahva jaoks sümboliseerib kõike seda ohtlikku nõid Baba Jaga. Nojah. Sealt lähebki film vist multikaks edasi. Paraku ei leidnud ka mina aega filmiinimestele oma absoluutselt mitte ohtlikku, pigem valget ja avarat kukeseenemetsa näidata.

Küll aga võtsin seenele kaasa neli ameeriklasest külalist. Nad olid vaimustuses seenemetsa katvast pehmest paksust samblast ja nautisid koriluse rõõme täiega. Veel koju tagasi jõudnuna saatsid kirja, et see oli kogu reisi üks kirkamaid kogemusi.

Ma loodan, et sellel sügisel on ees veel mitu kaunist sügisnädalat. Siis saab selle laheda veidruse pärast veel metsa minna.

Foorumi saate eilsed hääletustulemused väärivad tähelepanu

2010-09-09T12:39:00.001+03:00

Kuigi väga põnev oli ka diskussioon stuudios, olid kõige huvitavamad siiski eilse Foorumi saate hääletustulemused ning need väärivad põhjalikumat analüüsi.

Asi pole ainult selles, et helistajaid oli tavatult palju – üle 1500 saatesse helistaja, mida on palju enam kui küsitlusfirmade 500-inimeselised valimid.

Esiteks küsiti vaatajatelt, kas nad usuvad, et praegu riigis võimul olevad paremerakonnad saavad kevadistel Riigikogu valimistel piisavalt hääli, et kahekesi valitsuses jätkata. Sisuliselt küsiti, kas usutakse praeguse valitsuse mandaadi pikendamisse peale valimisi.

Foorumi vaatajaskond vastas, et ei usu. Teisisõnu, usutakse, et Riigikogu valimised toovad siiski kaasa Eestile vajalikud muutused.

Samas mõõdeti inimeste usaldust Tallinna koalitsiooni suhtes – seal oli tulemus risti vastupidine. Üle 70% vaatajatest andis teada, et nende hinnangul peab Tallinna koalitsioon valimisteni vastu, mis näitab selgelt suuremat usaldust Tallinna linnavalitsuse kui riigis võimul oleva Reformierakonna ja IRL-i koalitsiooni suhtes.

Muidugi on need tulemused paremerakondadele ebameeldivad ja ebamugavad ja ilmselt ei soovita neid enam kunagi meelde tuletada.

Küsimus on selles, miks rahvas nii arvab?

Ilmselt otsustavad inimesed selle järgi, millist koalitsiooni peavad endale sobivamaks ning teovõimelisemaks.

Kuigi riigi koalitsiooni vastuolusid on õpitud vaka oll hoidma, näevad inimesed siiski, et suuri otsuseid see seltskond Toompeal enam ei tee. Eestile vajalikud reformid toppavad, pigem on kõik keskendunud võimu hoidmisele ja päevade veetmisega kuni valimisteni.

Tallinna koalitsioonis on mõistagi eriarvamusi, kuid igapäevasest tööst on näha, et Tallinnas asjad liiguvad. Tõsiselt tegeletakse kõige aktuaalsema ühiskondliku probleemidega – tööpuudusega.

Just täna toimub lauluväljakul taas tööbörs, kus lisaks vajalikele abiteenustele, nagu nõustamine ja konsultatsioonid, on võimalik kandideerida ka reaalsetele töökohtadele.

Tallinna aktiivse tegutsemise foonil paistab koalitsiooni võimetus midagi tööpuudusega ette võtta, eriti selgelt silma. Ministrid laiutavad käsi – mure on, aga mida teha – ei tea. Partsi jutt valitsuse poolt toimivast ravimist on ju lausa eksitav, sest tööpuudus jääb valitsuse enda prognooside kohaselt kõrgeks veel aastateks.

Milles muus asi ikka on, kui lihtsas tõsiasjas, et Tallinn tõepoolest töötab, Stenbock mitte – ja seda arvasid ka televaatajad.

SAADET SAAB JÄRELVAADATA SIIT

Kunstimuuseum, kunstimuuseum

2010-09-03T23:30:00.004+03:00

Londonis õppides jäi minu kooliteele Trafalgar Square ning sellel asuv Briti kunstimuuseum The National Gallery. Sinna sisseastumine ning maalide vaatamine polnud sugugi keeruline. See on muuseum, mis peidab endas aardeid alates Leonardo da Vinci teostest kuni Manet, Monet ja impressionistideni.

Eile viibisin KUMUs näituse Eesti kunst paguluses avamisel. Miks KUMU küll ei jää tee peale ette, vaid sinna tuleb ekstra minna? See retooriline küsimus ei vaja vastust. Kuid sisaldab soovitust tormisel nädalavahetusel see retk ette võtta.

Välis-eesti kunstnikud on väga eriilmelised. Näha saab töid, mis Eestis väljas esmakordselt. Tegemist on kunstnikega, kelle tööd täna kuuluvad erakogudesse Rootsis, Kanadas ja USA-s.
Kuni aastalõpuni avatuks jääval näitusel on eksponeeritud kunstnike tööd Eduard Viiraltist Mark Kalev Kostabini. Minu personaalne lemmik on Tiit Raid. (tema nimele klikkides avaneb lehekülg maalidega)

Tema neli maali olid eksponeeritud seinal, mille ülaservas oli tsitaat sõnumiga, mille täpne sõnastus mulle meelde ei jäänud. Sõnum selles aga kõlas, et kodumaast eemal olek mõjub kujutavale kunstnikule veel rängemalt kui keelebarjääri pärast kannatavale kirjanikule või näitlejale. Kuid näitusel palju kannatust ja muserdust silma ei paistnud. Seda oli, kuid värvikirevust ning elujaatust samapalju.

Ega muud kui minge ja vaadake ise!

Kommentaare suvisele majandusprognoosile

2010-08-25T15:54:00.003+03:00

Rahandusministeerium avaldas täna suvise majandusprognoosi. Pärast eelmise aasta 15-protsendist majanduslangust on kasvule pööramine kahtlemata positiivne sündmus. See oli ju Euroopa mõistes väga äkiline langus ja kindlasti on teatud kergendus, et see langus on hetkeks läbi.

Kuid küsimus on nüüd ennekõike selles, millal selle kasvu tulemused jõuavad reaalselt inimesteni. Euroopa tasandil võttes on paariprotsendine kasv aastas keskpärane tulemus. Me peame arvestama, et tööpuudus on kindlasti paljudel hinge peal. Mida Eesti praegu vajab, on selline kasvutempo, mis loob uusi töökohti. Paariprotsendine kasv reeglina pole piisav selleks, et luua uusi töökohti. Järelikult ei piisa sellest, kui valitsusel on SKP kasvatamise poliitika ning eelarve tasakaalustamise poliitika. Vaja on ka tööpoliitikat ja siin on ju Tartu ülikooli teadlased teinud päris palju ettepanekuid, kuidas tööhõivet kasvatada. Nii et jah, kasvule pööramine on hea uudis, aga me vajame sellist kasvu, mis looks ka töökohti ja sinna on veel maad minna omajagu.

Prognoosile on lisatud ka ajakirjanikele pressikonverentsil esitatud slaidid.

Kohe avaslaidil teatatakse:
Majanduskasv 2% aastal 2010 ja 3,6% aastal 2011 on hea tulemus võrreldes teistega

Kes on küll need teised? Kas riigid, kelle majandus kukkus möödunud aastal kolm-neli korda vähem kui Eestil ja aastases võrdluses kasvuprotsente saada on märksa keerulisem? Kas sellisel juhul peaks meie üliränka kukkumist möödunud aastal pidama riigimehelikuks tarkuseks, et nüüd paremad välja paista?

Teine huvitav teemaarendus puudutab jätkuvat inflatsiooni. Majandusprognoosi põhijoonte all teatatakse inflatsiooniteemalises slaidis, et 2010. aasta inflatsioon on oodatust kõrgem tooraine ning ilmastiku mõjude tõttu. Alles kahekümnendas slaidis tunnistatakse, et mõju on ka kaudsete maksude tõstmisel. Jah, kui tabelites on näha, et nii jaemüük, netopalk kui eratarbimine on endiselt allpool 0-joont ehk negatiivne, siis pealkirjas teatatakse, et
Eesti tarbija usk riiki on taastunud.

Ilmselt rõõmustatakse selle üle, et käibemaksu laekub enam, kuid seda ei laeku siseturu taastumise, vaid käibemaksu 2 protsendilise tõusu tõttu.

Veel manipuleerivam on slaidi pealkiri - 5000 uut palgasaajat kvartali jooksul.

Igaühe üle neist viiest tuhandest on mul hea meel, kuid kui tegelik tööpuudus on üle saja tuhande ning ainuüksi juulis registreeris end uue töötuna 6400 inimest, siis on see number majanduskasvu tingimustes murettekitavalt väike.

Alarmkellad peaksid kõigil, kes vähegi Eesti tulevikust hoolivad, helisema panema slaid nr 19 – tööpuudus alaneb, aga soovitust aeglasemalt. Selles nenditakse, et võrreldes 2008. aastaga on 60 tuhat töökohta jäädavalt kadunud. Rängem ennustus on aga see, et möödunud, mitte enam nii hea aasta palgasaajate tasemeni küündime alles 4 aasta pärast. Mis neid möödunud aastal tööta jäänud inimesi seni ootab??

Sain aru, et pressikonverentsil teatati, et töö kaotanud inimesed on niikuinii oskuste ja hariduseta. Ma ei ole nõus. Arvestades kui hästi haritud ja kõrge tööeetikaga rahvas Eestis on, võiks tahta märksa paremaid tulemusi Euroopa tasemel. See prognoos pakub aga vaid punaseks alarmlipuks jäämist tööpuuduse küsimuses.

Hea meel vabaduse ja oma riigi iseseisvuse üle

2010-08-23T10:24:00.003+03:00

Sellel pildil rõõmustan juba ette maitseelamuse üle. Olen kätte saanud otse pannilt tulnud „kalahamburgeri“, mille põhikomponent (kes pildil varjab end häbelikult saiaviilude vahel) on värskelt püütud Liivi lahe rannakalurite poolt.
Väga maitsev oli.

Kogu see pidu ja pillerkaar toimus 20. augustil Tahkuranna vallas hapukurgipäevade raames.
Veider viis taasiseseisvumispäeva tähistada? Nii pärisid minult ka kaks Hollandi rännumeest, kes sinna juhtumisi sattusid, et kas selline ongi teie traditsioon? Aga miks ka mitte? Kui jõululaual on kohustuslik verivorst ja seapraad ning jaanipäeval šašlõkk, siis 20. augustil sobib hea värske Eesti toit vabas õhus. Näiteks kalahamburger ja mustikakook.
Käisin taasiseseisvumispäeva hommikul Tori sõjameeste mälestuskirikus jumalateenistusel. Minu meelest kena komme tänada ka selle eest, et 19 aastat tagasi saime iseseisvuse taastatud veretult. Kuid kuigi kirik oli rahvast täis, olid nad enamasti vanemas keskeas ja sellest veel vanemadki. Alles Tahkuranna rahvapeol oli pilt selline nagu pidupäeval olema peab – palju lapsi ning peresid, vanaemasid ja vanaisasid ka.

Nõustun täiesti Heinz Valguga, et 20. augusti tuleks pidulikult ja rõõmsalt tähistada. Üks korralik rahvapidu, kas linnapargis või simman külaplatsil, mis kulmineerub veel ühislaulmisega, on võrratu viis rõõmustada iseseisvuse üle.

Heinz Valk:

«Inimestel peaks olema hea meel vabaduse ja oma riigi iseseisvuse peale
mõeldes»

Laulmine on 20. augusti tähistamisesse juba sisse kodeeritud. Oli ju veretu iseseisvuse taastamine pika ettevalmistuse tulemus, mille eellukku kuuluvad kindlasti ka laulva revolutsiooni säravamad päevad.

Kirjutasin tõsisemaid mõtteid taasiseseisvumisest ka Pärnu Postimehes, neid saab lugeda siit

Tantsuline liikumine pimeduses

2010-08-15T10:29:00.002+03:00

terav silm seletab selles videos saja mehe tantsusamme Metsatöllu saatel.

Tõrva loits

2010-08-15T10:14:00.002+03:00

Möödunud aasta kammerlikust järveäärsest Tõrva loitsust sai selleks aastaks rokimürinane staadionikontsert. Huvitav seegi. Ja loitsu sõnamine tulekeelte saatel oli väga mõjus! Kahjuks minu koduvideo ei anna pooltki sellest mõjususest edasi, aga pisku on meeleolust siiski lindile jäänud :)

Eelmise aasta muljed on kirjas siin.

Birgitta festivali armastuslugu

2010-08-14T12:27:00.003+03:00

Neil päevil toimub Pirita kloostri varemetes juba kuuendat aastat Birgitta festival. Tegemist on võimsa ja mitmekesise muusikasündmusega, millele lisab oma võlu toimumispaik. Tegemist ei ole suvise ooperitelgiga, vaid kontserdid toimuvad kiviehitises, mille kõla kvaliteet on omane kirikule. Jah, nendel päevadel pole kloostrist järel varemed, vaid nende sisse on ehitatud muljetavaldav kontserdisaal, mis täiesti vääriline kultuuripealinnale.

Mul oli võimalus eile vaadata ajaloo ühte kuulsamat barokkooperit “Orpheus ja Eurydike”. See Antiik-Kreeka laulik Orpheusest ja tema pulmapäeval surnud mõrsjast Eurydikest rääkiv legend on kaunis armastuslugu, mis ooperile täiesti ebatüüpiliselt lõppeb hästi.
Peale seda kui Eurydike sureb, saab Orpheus Amorilt loa teda Hadesest tagasi tooma minna. See retk pole surelike seas just tavapärane. Ainsad surelikud, kes allilmast ka tagasi tulnud, on kõik kangelased: Herakles, Odüsseus, Aeneas, Theseus, Pirithous ja Psyche.

Lavastuse poole pealt peab ütlema, et pole just palju oopereid, kus kõige võimsamana jääb kõlama koor. Aga Pirita kloostri müürid olid just õigeks kõlakojaks, et eelmisel aastal parimaks kooriks pärjatud Voces Musicales kaiguks ja kajaks. Hümn armastusele oli imeilus.

Eesti publikul oli kindlasti põhjust uhke olla ka Amori osa laulva poiss-soprani Heldur Harry Põlda üle. Vesteldes vaheajal Brigitta festivali ellukutsuja ja vaimse isa maestro Eri Klasiga, andis ta Heldur Harry tulevikule lauljana suurt lootust. Ja mainis, et kuigi poisi unistus on dirigendiks saada, võiks sellise andega laulu juurde jääda.

Helen Lokuta ja kontratenor Mikael Bellini moodustasid ka väga kauni (nii kõlaliselt kui visuaalselt) armastajapaari. Kellele tegid taevaseid kehasid Pan-Optikumi akrobaadid.
Kõik see kokku oli vaimustav ja ülev kontsert. Küll on kahju, et sellised festivali jaoks sündinud lavastused jõuavad elusuuruses nii vähesteni. Kuid kolmel õhtul mitme kaameraga salvestatud telepilt peaks seda lumma siiski edastama. Juba pimedatel sügisõhtutel on see ehk tele-eetris.

Arvude keeles

2010-08-10T12:18:00.006+03:00

Tööpuudus Eurostati andmetel tundub valusalt suur number - iga viies tööealine inimene Eestis on tööta. Valitsus teatab, et meil on ametliku töötu staatuse ja seeläbi ka haigekassa kindlustusega inimeste arv kahanemas. Kuid kasvamas on haigekassa kindlustuseta inimeste arv. Need on inimesed, kes pole ametlikult töötud, kuid ei tööta, ei õpi, ega ole ka pensionil. Lingile Euroopa Liidu tööpuuduse numbrid vajutades näete ise, kui mannetus seisus on Eesti oma tööpuudusega teiste EL riikide reas.

Probleemi eitades seda aga ravida ei saa. Ehk aitab Haigekassa ülestunnistus, et Eestis on üle 71 tuhande ravikindlustuseta inimese väikese sammu edasi. Kui valitsus lõpuks tunnistab diagnoosi, saab asuda ka mõistlikuma ravi määramisele. Seni on Keskerakond välja käinud küll töökohtade loomise seaduse. Samuti maksuleevendusi, millest võidaks nii tänane töötu, tema tulevane tööandja kui ka riik.

Ehk sügisel saab ka valitsus aru, et töötutoetuse maksmiseks kulutatav raha ei sobi kiitlemiseks, kuidas tööpuudust vähendada aidatakse miljarditega. Tõsi, esimesel 9 kuul on sellest tublisti abi. Kuid peale 9 kuud jääb üle vaid kohaliku omavalitsuse abist sõltuda. Ja see ei ole õige.

Maru on rüüstanud maa

2010-08-09T00:32:00.002+03:00

Täna käis üle Tartu ja Elva kiire maru, mis murdis männilinnas mände ja ülikoolilinnas niitis vikatina Emajõe äärseid pajusid.

Tuul oli nii vali, et puhus tormituuli alahinnanud jalgratturid pikali. Kuna rannailmast sai tormiilm nii kiiresti, siis oli pahaaimamatuid suvenautlejaid tänavatel küllaga.

Paistab, et tänavu on suvi tõeline suvi kuuma päikese ja sinna juurde kuuluva äikesega. Ja kes ei mäletaks veel suurepärast talve. Vägisi meenub ühe vana ilmavaatleja ütlus, et Eestis on aasta keskmine temperatuur alati sama. Seega kui talvel on korralikud miinusilmad, peab suvel seda kompenseerima suur soe. Kui talv on aga lörtsine ja malbe, siis on ka suvi samasugune.

Hinnatõus

2010-08-06T10:55:00.005+03:00

Hinnad tõusevad. Inimesed kiruvad kaupmehi. Kuid iga pere maksab sel aastal ligi 1500 krooni (95 EUROt) tänase valitsuse maksutõusudeks.

Statistikaamet annab teada, et kuigi majandusnäitajad on viimasel aastal olnud languses ja tööpuudus jätkuvalt hirmuäratavalt kõrge, siis hinnad sellele vaatamata tõusevad.

Olen kuulnud inimesi kirumas kaupmeeste ahnust. Et kui ostjaid on vähem, siis üritatakse nende vaeste allesjäänute arvelt siiski oma kasum kätte saada.

Kuid pange nüüd tähele. Kuiv statistika annab teada:

hinnatõusu mõjutas kõige rohkem elektri,
soojusenergia ja kütte kokku 9,2
protsendiline, mootorikütuse 14,2
protsendiline ning toidu 2,5 protsendiline
hinnatõus, mis igaüks andsid
kogumuutusest neljandiku.

Seejuures lisas elektrile, soojusenergiale ja küttele hinda "administratiivselt reguleeritav hinnatõus" ehk inimkeeli lisatud aktsiisid ja käibemaks.

Selle hinnatõusu poolt hääletasid reformistid ja isamaalased. Need samad, kes nüüd nii innukalt enda põhjustatud hinnatõusu vastu "võitlevad", olid vägagi rahul, kui sellest hinnatõusust eelarvesse 800 000 000 (jah kaheksasada miljonit krooni) planeerisid.

Arvestades, et Eestis on hinnanguliselt 567 tuhat leibkonda, siis iga iseseisvalt elav pere on sellest lisatud käibemaksust ja aktsiisist kaotamas ligikaudu poolteist tuhat krooni.

Keda ma nimetan haugi mäluga inimeseks?

2010-08-03T17:10:00.002+03:00

Tänases Vikerraadio uudistesaates võis kuulata pikka kiitvat sõnavõttu reformist Astokilt ja veel kenitlevamat lausungit isamaaliitlaselt Laarilt monopolide seaduse kohta. Nende lõikude lõpetuseks ütles diktoritekst, et Kadri Simson nimetas antud seaduse sihtrühmaks haugi mäluga inimesi.

Mulle lihtsa raadiokuulajana jäi mulje, et keskerakondlastel polnud mingeid argumente, lihtsalt solvavad inimesi, kelle elu üks seadus muutma hakkab.

Kuid tegelikult see muidugi nii ei olnud.

Pidasin täna kaks kõne neid saab lugeda siit ja siit.

Jutt, et monopolide seadus hakkab hindu alandama, on aga tõesti lollide püüdmiseks. Sest tallinlaste vee hind tuleneb 1999. aastal isamaaliitlase Jüri Mõisa poolt sõlmitud erastamislepingust, millega tagati AS-le Tallinna Vesi 15 aasta keskmiseks kasumimarginaaliks 49%. Tõsi, hilisemal linnavalitsusel on õnnestunud hinnatõusu osas hoogu maha võtta läbi tuliste kõnelusvoorude, kuid maha müümist tühistada ilma ränki kulusid kandmata ei saa nemadki. Täna üritavad noored isamaaliitlased Reinsalu-Vaher väita, et Tallinna linn ei suuda seda lepingut ümber rääkida. Aga kas nende poolt kõigi hinnatõusude lõpetajaks nimetatud konkurentsiamet suudab seda erastamislepingut ümber rääkida? Erastamise puhul tuleb lepinguid sõlmida vastutustundlikult, mida ei tehtud. See lepingupunkt ongi selleks konksuks, miks Tallinnas kasuliku erastamistehingu teinud ettevõte seaduslikult kasumit välja võtab.

Veel hullem lugu on toasoojaga. Napp aasta tagasi hääletasid isamaaliitlased ja reformistid teise negatiivse eelarve poolt, millega tõsteti käibemaksu ja aktsiise. Selles lisaeelarve seletuskirjas on must valgelt kirjas, et aktsiisimäärade tõstmisega kavandatakse 2009. aasta eelarvepositsiooni parendust 410 miljonit krooni.

Need aktsiisitõusud hakkasid kehtima 1. juulist, pool aastat – 410 miljonit krooni.
Korrutage see number kahega ja saate teada, palju meie toasooja arvetest on kasvanud selleks, et eelarveauku lappida.

Kui valitsusliitlased tegelikult valutaksid südant inimestele valusate küttearvete pärast, ei oleks nad olukorras, kus tööpuudus on suur ning palgad langemas, nii kergele eelarve täitmise viisile läinud. Kui eesmärgiks oleks tegelikult inimeste küttearvete vähendamine, toetaksid ka valitsusliitlased Keskerakonna ettepanekut taastada toasoojale madalam käibemaksumäär.

Kuid kuna eesmärgiks on lihtsalt vehelda, siis piirdutakse seaduseelnõuga, millel on kõlav pealkiri, aga olematu sisu. Ja ma ei saa jätta kinnitamata, et ma usun siiralt sellesse, et enamus Eesti inimesi omab iseseisvat mõtlemisvõimet ning haugi mälus süüdistavad neid vaid tänase populistliku eelnõu autorid.

Euroopale antud lubadused pole mõeldud siseturul tarbimiseks.

2010-08-02T12:36:00.004+03:00

Suurel suvel kipub esiuudiseks ikka ja jälle trügima ilmaennustus. Kuid suurest soojast end heidutada laskmata tehakse kabinetivaikustes ka tööd. Kaks töökat meest - rahandusminister Jürgen Ligi ja Eesti Panga president Andres Lipstok treisid valmis kirja Euroopa otsustajatele.

Kirja adressaadiks olid Eurogrupi president Jean-Claude Juncker, ECOFINi president Elena Salgado Mendez´le ning eurovolinik Olli Rehn.

Selles kirjas polnud palju uut. Valdav osa tekstist sisaldas kiitvas kõneviisis kordusi selle kohta, milliseid kärpeid on meie valitsus juba Eesti riigi eelarves läbi viinud. Aga kiri sisaldas ka lubadusi aastateks 2011 ja 2012. Kui allakirjutajad on rahandusminister ja Eesti Panga president, võisid adressaadid võtta neid lubadusi ka kui siduvaid lubadusi järgmisele Eesti Vabariigi valitsusele. Muu hulgas kinnitati selles kirjas soovi sotsiaaltoetusi muuta "vajaduspõhiseks".

Senimaani on "vajaduspõhiseks muutmine" tänase valitsuse retoorikas tähendanud seda, et abi muutub vähem kättesaadavaks. Seda on juba korduvalt nähtud, et riigieelarve kokkuhoidu tehakse just kõige väiksema sissetulekuga inimeste arvel. "Vajaduspõhiseks" muutus kõrgharidus, mille tulemusena vähendati stipendiume ja tasuta üliõpilaskohti - tagajärjeks, et ülikooli on asja jõukama pere lastel. "Vajaduspõhiseks" muudeti pensionide kojukanne, mille tulemusena paljud pensionärid maksavad oma niigi napist sissetulekust kümnist Eesti Postile.

Nii saigi täna Riigikogus Jürgen Ligile esitatud küsimused, et milliseid sotsiaaltoetusi on ta nüüd silmas pidanud. Samuti, et millises töörühmas neid vajaduspõhiseks muudetavaid sotsiaaltoetusi siis arutatakse ja millal nende plaanidega avalikkuse ette tullakse.

Lisaks lubatsid Ligi ja Lipstok oma kirjas vähendada tööjõumakse ning kanda maksukoormuse edasi kaudsetele maksudele. Kaudsed maksud - aktsiisid ja käibemaks - on viimastel aastatel pärmina paisunud. Mis siis nüüd veel plaanis on?

Kollased lemmikud

2010-08-01T21:21:00.005+03:00

Hommikul ärkasin vastu akent sahistava vihma peale. Korralik seenevihm oli. Kiire kontroll RMK kodulehel näitas, et vaid Ida-Virumaa metsades on tõsine tuleoht. Seega seenemets ootas!

Selle aasta esimene seenesaak polnud üldse mitte kehva. Eriti arvestades möödunud nädalate hirmsat kuumust.

Metsas oli ka päris palju teisi seenelisi. Ilmselt on olukorras, kus tööd pole, paljudele tõsiseks abiks suvisest korilusest tulev lisateenistus.

Mina aga sõin kodus kukeseentest tehtud seenekastet värskete kartulitega ja tundsin, et just nii peabki suvi maitsema.

Kingime sulle viis aastat tragi elu.

2010-07-08T10:49:00.007+03:00

Minu tähelepanu pälvis tänase Postimehe lugu pensioniea kerkimisest. Tegelikult loo kõrval olnud optimistlik sidebar, et tervena elatud aastad eestlastel aina pikenevad. Paraku olen viimastest statistilistest andmekogudest pidevalt kohanud andmeid, et Eesti meeste tervis kipub kogu Euroopast esimesena käest minema.

Hakkasin siis jälgi ajama, et mis on viimasel ajal eestlaste tervisele sellise positiivse kasvu andnud, et Postimehe loo optimistliku tooni õigustada. Tee viis mind statistikaameti blogisse.

Siin on diagramm, mis musta joonena näitab, et Eesti meestel keskmiselt on tervena elatud aastaid 49 ja pool.
http://statistikaamet.files.wordpress.com/2010/03/diagramm-blogisse.png

Aga siin on sama graafiku juurde lisatud tekst, kus statistik lisab sellele tublid kolm ja pool aastat. Nii kerge ongi eestlasi tervendada!

Ning siin on Postimehe lause, et aastatel 2004–2009 kasvas inimeste tervena elatud aastate arv kuue aasta võrra. Eelmisel aastal oli meeste tervena elatav iga 54,8 aastat ja naistel 59 aastat.

Kui mõelda, kuidas saab kuue aastaga tervena elatud iga kasvada samuti kuue aasta võrra, siis lihtsaim on see nii, et kuue aasta jooksul ükski inimene ei haigestunud kroonilisse haigusesse. Aga kindlasti on sellele keerulisem vastus. Kui Sina seda tead, jaga oma teadmist kommentaariumis ka minuga!

Kas Freedom House on avaldanud tendentslikke seisukohti?

2010-06-30T13:01:00.002+03:00

Õiguskantsler on öelnud, et majanduskriis on toonud kaasa suurema hulga põhiseaduse ja muude seaduste rikkumisi.

Kindlasti on Eesti valitsemine viimastel aastatel muutunud läbipaistmatumaks ning keskkond ebastabiilsemaks.

Tuletame meelde, kuidas tõsteti vaid mõnepäevase etteteatamisajaga käibemaksu. Kuidas mitmel korral on eelarveotsuseid tehes mindud mööda Riigikogus välja kujunenud protseduuridest, vältimaks avalikku diskussiooni. Kuidas riik on petnud inimeste õigustatud ootusi, näiteks pensionisamba maksete lõpetamisel või õppelaenu kompenseerimisel.

Väga ilmekas näide ebademokraatlikust valitsemisest oli valimisseaduse muutmine, mida tehes Reformierakond ja IRL lootsid Eesti suurimat opositsioonierakonda valijate tahet moonutades tasalülitada. Seda tehti erakordselt räpakal viisil, lisades valimissüsteemi muutvad seadusemuudatused asjasse hoopis mitte puutuva soolise võrdõiguslikkuse seaduse eelnõusse.

See, et see katse ei õnnestunud, ei tee teda veel olematuks. Freedom House langetas oma raportis hinnangut Eesti valimiskorrale, kuid mitte valimisseaduse susserduste, vaid valimislubaduste tühisuse pärast. Mis jätab mulje, et analüüs on enam kui pealiskaudne.

Ka meedia on juhtinud tähelepanu, et Andrus Ansipi valitsus püüab igal võimalusel avalikke diskussioone vältida – mille eest Ansip on koguni saanud pressivaenlase tiitli.

Samuti on tõsiseid kahtlusi, et töötuse ja väljarände tegelik suurus erineb märkimisväärselt riigi ametlikust statistikast.

Freedom House jättis samaks reitingu kohalike omavalitsuste suhtes, kuigi valitsus on võtnud selge suuna omavalitsuste autonoomia vähendamiseks, mille ilmekaks näiteks on linnadelt ja valdadelt esimese negatiivse eelarvega äravõetud tulubaas keset 2009. aasta eelarveaastat.

Raha soovitakse jagada tsentraliseeritult, vaid neile, kes on praegusele võimukoalitsioonile lähedased, või kellelt soovitakse teatud poliitilisi vastuteeneid.

Freedom House'i poolt märkimisväärseks peetud vähemusvalitsus ei ole ju kogu kriisi ajal suutnud algatada ühtegi põhimõttelist reformi ning see on jäänud püsima vaid tänu üsna räpastele tehingutele Riigikogus Roheliste erakonna essindajatega.

Samuti on Ansipi valitsusele omane otsuste langetamine tagatubades ja üleolev suhtumine avalikkuse õigustatud huvile teada, kuidas ja milleks maksumaksjate raha kasutatakse. Avalikkus ei tea kindlasti kogu tõde Eesti Energia müügikavade ega ka Estonian Airi tehingute tagamaad.

Freedom House'i objektiivsuses võib samuti kahelda. Kuigi organisatsioon väidab, et on sõltumatu USA suurtest erakondadest, on selle tööd aastate jooksul suunanud sellised vabariiklaste korüfeed nagu Donald Rumsfeld ja Paul Wolfowitz.

Võib-olla on palju väita, et Bushile lähedastel USA poliitikutel on põhjust Ansipit toetada, kuid peaministri ultraparempoolne maailmavaade on vabariiklastele kindlasti sümpaatne. Võimalik on ka see, et nii nagu mitmel korra varem, pole rahvusvaheline institutsioon oma seisukohtade kujundamiseks saanud Eestist just kõige usaldusväärsemaid andmeid.

Pikas perspektiivis oleme kõik surnud

2010-06-29T18:46:00.002+03:00

Viimaste nädalate pessimistlikumad majandusuudised on tekitanud maailmas taas arutelu, kas majandus on ikka ohutsoonist väljas. KUI majandus on kindlalt tõusuteel, siis võiks ju majanduse elavdamise paketid lõpetada ning asuda eelarvete tasakaalustamise kallale.

Nobeli majanduspreemia laureaat Paul Krugman arvab, et kriis pole möödas. Ta kurdab, et kiputakse eirama jätkuva kõrge tööpuuduse ning deflatsiooni ohte. Selle asemel eelistatakse tegeleda hoopis pikas perspektiivis paistavate rahvastiku vananemise ja pensionide kulukusega.

Krugman teatab otsekoheselt, et püüe viia diskussioon pikaajalistele reformidele ei ole riigimehelik, vaid vastupidi argpükslik viis kõrvale hoida vastutusest tänaste probleemide osas.

Täna on olemas suurel hulgal töösooviga inimesi, kes on töötud kuna puudub nõudlus. Jättes nad pikaajaliselt töötuks, saab ka neist inimestest pikaajaline probleem sarnaselt vananemisest tuleneva tööl käivate ja pensionit saavate inimeste suhtarvu halvenemisega.
Eirata suurimat tööpuudust üle aastakümnete ning selle asemel tegeleda pensioniea tõstmisega pole tarkus vaid rumalus, lõpetab Krugman.

Kas ta kirjutab Eestist?
Ei. Kuigi kriitika on kohasem meie valitsusele kui Saksamaa omale, keda ta tegelikult eelarve kärpimise plaanide pärast nuhtleb. Tänases Eesti Päevalehes on karikatuur paksust sakslasest, kes veidi vööd pingutab. Kuid on oluline teada ka seda, et Saksamaa esialgsed kärped on tagasihoidlikud. Saksa riigieelarve on tänavu 319.5 miljardi euro kandis. 2011. aastaks vähendadakse seda 11,2 miljardi võrra, kuid miinusesse jääb see kuni aastateni 2014-2015.

Defitsiiti on eelkõige mindud majanduse elavdamise pakettide pärast. Nii investeeris riik teedesse ja koolidesse. Kuulus on ka autovahetusprogramm, üle 9-aasta vanuse auto romulasse andmisel sai uue auto hinnast 2500 eurot hinnasoodustust. See aitas Saksa autotööstust, mida muidu oleks tabanud krahh. Töökohtade säilitamise osas on oluline olnud nn kurzarbeit programm, mis võimaldas tööandjatel säilitada väljaõppinud töölised ka juhul kui tellimused langesid, appi tuli riik. Majanduse elavdamise paketid on aidanud hoida Saksamaal tööpuudust suhteliselt madalana. Eurostati hinnangu oli see möödunud aastal 7,5% ning tõuseb tänavu 7,8 protsendile (Eestis I kvartalil 19,8%).

Seega, mujal Euroopas säästeti oma inimesi suure tööpuuduse eest riiklike meetmetega ning alles ajal, kui majanduskasv on juba 2,5% asub riik kokku hoidma. Eestis on eelarvenumbreid inimestest olulisemaks peetud. Käisin paar nädalat tagasi Saksamaal ning sealsed otsustajad vaatasid meid kui imeloomi: kuidas te seda teete? Meie oma inimestega küll nii käituda ei saaks – oli sõnum, mis pigem muserdas kui tekitas uhkustunnet.

Suvine sissekanne

2010-06-29T13:07:00.001+03:00

Tervitusega sõpradele, kes soovivad suvel lugeda pigem merepäevadest või kartulimardikatest, mitte aga majandusest või poliitikast. Olgu see väike vahepala meenutuseks möödunud jaanipäevast. Kvaliteet on kehv, kui see-eest oli meeleolu väga hea. Jaanipäevast ja sellest, milline on hilisem mälestus noore aja jaanist laulab Kihnu Virve, kelle seltsis möödus meeleolukas reis Kihnust Pärnusse.

Astmeline tulumaks

2010-06-14T19:22:00.005+03:00

Täna sai Riigikogule üle antud põhjalikult täiustatud astmelise tulumaksu eelnõu. Eelnõul on rohkete tabelitega akadeemiline seletuskiri, mida aitas koostada Tartu Ülikooli majandusõppejõud Viktor Trasberg.

Astmeline tulumaks on euroopalik. Mitte ainult sellepärast, et aitab ära hoida sissetulekute suurt erinevust nii inimeste kui regioonide vahel. Vaid ka seetõttu, et toimib naturaalse regulaatorina suurte majanduskõikumiste vastu. Eesti kiire kasv ja veel kiirem majanduslangus on Euroopas ainulaadne. Enamus riikide valitsusi püüab majanduses selliseid "ameerika mägesid" vältida. Astmeline tulumaks hoiab kiire palkade tõusu faasis maksustamisega hoogu all ning kriisi ajal, mil palku langetatakse annab jälle leevendust.

Oluline erinevus võrreldes eelmiste astmelise tulumaksu eelnõudega on maksustatava tulu mõiste sissetoomine. Seega lahutatakse maksumaksja sissetulekust maha maksuvaba miinimum ning tema maksuvabastused (lapsed, kodulaenu intressid, hariduskulud, kohustuslikud pensionimaksed jne) ja saadakse tema maksustatav aastatulu, millest esimesed 70000 krooni maksustatakse 18%. Seega väiksema sissetulekuga inimesed saavad maksuleevendust.

Muudatusest võidaksid otseselt inimesed, kelle sissetulekud ei ületa 12.000 krooni kuus. Arvestades kehtivaid mahaarvamisi tuludest, toimub üleminek esimesest maksuastmest teise umbes 11.000 ja teisest kolmandasse astmesse 25.000 krooni suuruse kuusissetuleku juures.

Eelnõu kehtestab praeguse ühtlase 21% maksumäära asemel kolme astmelise üksikisiku tulumaksusüsteemi maksumääradega 18%, 26% ja 33%. Lisaks säilib senine tulumaksuvaba aste. Nimetatud maksuastmete puhul on tegemist liitprogressiooniga, mille puhul maksustatakse kõrgema maksumääraga vaid tuluastme piiri ületav tuluosa.

Maksustatava tulu osa, mis on väiksem või võrdne 70000 krooniga aastas (ehk kõigepealt maksuvabad summad maha 2250 krooni tulumaksuvaba + teised maksuvabastused ja sealt järgmised 5833 krooni kuus), maksustatakse 18%-ga.

Maksustatava tulu osa, mis algab 70001 kroonist kuni 250000 kroonini maksustatakse 26%-ga(St. maksuvaba osa 0 kr, järgmised 5833 krooni 18%, järgmised 20833 krooni kuus 26%).

Maksustatava tulu osa, mis on üle 250001 krooni (alates 20833 kroonist kuus), maksustatakse 33%-ga.

Tundub esmapilgul keeruline? 1990. aastate alguses tundus taastatud Eesti riigile ka, et lihtsa maksu kehtestamine on otstarbekas. Kuid tänaseks E-tiigrina, kus enamik inimesi deklareerib tulusid internetis, on riik võimeline kokku korjama ka astmelist tulumaksu.

Tausta töökohtade loomise seaduse aruteludest

2010-06-09T18:20:00.002+03:00

Täna hääletati siis Riigikogus Töökohtade loomise seadust. Ega tõsiseltvõetavaid vastuargumente olnudki. Valitsus on lihtsalt vastu mõttele, et töökohtade loomisega peab tänase rekordilise tööpuuduse olukorras tõsiselt tegelema. Vastuolu on mõttemallis. Meie leiame, et töötav inimene on riigile võit isegi siis, kui töökoht luuakse riigi toel. Eesti suurim defitsiit on inimressurss ja inimeste heitumine või väljaränne on kordades kallim kui teadlik tööpoliitika eales olla saab.

Või otsustage ise:
Esiteks valitsuse väide, et täna on juba töötavad meetmed, et tööpuudust vähendada.
Miks ma nõus pole – aasta algusest on palgatoetusega, ettevõtluse alustamise toetusega, tööpraktika ning tööharjutuse ja tööalase koolitusega saanud rakendust vähem inimesi, kui aasta algusest on sanktsioonidega kustutatuid. Aastaks eraldatud rahad on aga juba otsakorral.

Teiseks - toimetulekutoetuse määramisel ei ole põhjendatud avaliku töö eest saadava tasu
väljaarvamine taotleja sissetulekute hulgast.

Miks ma pole nõus – peab arvestama, et avalikku tööd ei ole töötu kohustatud tegema. Ta võib samahästi istuda kodus ja mitte midagi teha – ta ei pea tulema talvel lund rookima ega sügisel lehti riisuma, sest see on ainuke tööturu teenus, milles osalemine sõltub töötu soovist. Avaliku töö eest tasutakse 27 krooni tunnis, aga kui samal ajal võetakse see raha toimetulekutoetusest maha, siis on motivatsioon olematu.

Kolmandaks – riigil on olemasolevad meetmed, mis ennetavad pikaajalise töötuse teket.

Miks ma pole nõus – ligi pooled ametlikest töötutest kuuluvad juba pikaajaliste töötute riskirühma. Need on inimesed, kes ei saa Töötukassast enam ei töötuskindlustushüvitist ega töötutoetust. Need on inimesed, kellest paljud võiksid tunda huvi kasvõi avalikus töös osalemise vastu, kuid väga vähesed omavalitsused suudavad neid korraldada.

Neljandaks – valitsuserakonnad heitsid ette, et puudub kulude mõjude analüüs, on hindamata lisanduvate kulude suurus ja võimalik tööhõive kasv.

Miks ma pole nõus – töötuna kodus olev inimene ei maksa makse, ei panusta Eesti majandusse ning vajab riigipoolset tuge. Andes ettevõtjale võimaluse palgata inimene, kes seni on olnud töötu ning toetades ettevõtjat aasta jooksul sellega, et riik maksab tööandja eest sotsiaalmaksu, vabaneb riik toetuse maksmisest ning saab selle tööle saanud inimese poolt makstuna ka tulumaksu. Ja siin on arvestuses kindlasti ka see, et tänasel päeval ametliku töötu pealt riik juba maksab nagunii 13% haiguskindlustuse osa. Kui me lööme kokku need kulutused, mis täna on ühele töötule inimesele riigi poolt, siis riik kohustub maksma töötu eest sotsiaalmaksu ravikindlustuse osa ehk 6787 krooni aastas, lisaks maksab riik kolmandikule uutest töötutest töötutoetust. Ka pikaajalistel töötutel on õigus saada minimaalset toimetulekutoetust 1000 krooni kuus ehk siis 12 tuhat krooni aastas ja seega on riigi kulu ühele töötule praegu minimaalselt 18 787 krooni. Eelnõu kohaselt kataks riik tööd leidnud inimese kogu sotsiaalmaksu ehk lisaks 13%-le ravikindlustuse osale ka 20% pensionikindlustuse osa ja kui see on töötasu alammäära ulatuses, siis oleks see kulu riigile 17 226 krooni. Nii et täna töötuna olev inimene läheb riigile maksma 18 787 ja sellel juhul, kui inimene leiaks töö, läheks miinimumpalgaga tööle ja tema eest tasutakse täismahus sotsiaalmaks, oleks see 1500 krooni vähem. Seejuures inimene maksab oma palga pealt juba ka tulumaksu. Tõenäoliselt ei tee ta selle väikese palga pealt sääste, vaid kogu ülejäänud teenistuse paneb ta käibesse ehk selle pealt saab riik veel aktsiise ja käibemaksu.

Jutt läks pikaks, ent kokkuvõte on lihtne. Suurim raiskamine on jätta kümned tuhanded inimesed pikaaegsesse töötusesse.

Küsitlesin blogi külalisi

2010-06-05T18:15:00.004+03:00

Esimeses blogisse pandud küsitluses uurisin, et millised on minu blogisse sattunud inimeste kokkupuude tööpuudusega.

Vastuseks sain, et iga viies ei tea ühtegi inimest, kes oleks töö kaotanud. Aga paraku oli samapalju ka inimesi, kelle tööl on toimunud koondamised ja mõni endine töökaaslane otsib siiani tööd.

Kõige rohkem oli aga neid vastajaid, kellel mõni sõber või tuttav tööotsijate ridades.

Vastanutest kuus olid aga ise ilma tööta.

Nii et ei midagi rõõmustavat. Tänases Õhtulehes on ka üks kirjatükk inimeselt, kes ei saa aru Sotsiaalministeeriumi rõõmusõnumitest, et töötus muudkui väheneb, samas kui tuttavad inimesed mitte tööd ei leia või veel hullem, käega löövad ja enam Töötukassasse ei lähegi.

Uuel nädalal kaitsen Riigikogus kahte seaduseelnõu. Esimene ja lihtsam seisneb selles, et maakohtadest töötud saaksid kohustuslikuks igakuiseks Töötukassasse sõiduks kompensatsiooni. Kuna üle 9-kuu töötu olnud inimene elab vaid 1000-kroonisest toimetulekutoetusest, siis on ka mõnekümnekroonine edasi-tagasi sõit, mis pole ka ju kuid juba mingit kasu andnud, liiga kallis.

Kui me selle seaduseelnõu neli ja pool kuud tagasi Riigikogus algatasime, oli suhtumine positiivne. Siis aga tõmmati kuskil pidurit. Pole päris normaalne, et üks seaduse muutmine ei jõua Riigikogu saali esimesele lugemiselegi nelja kuu jooksul. Ilmselt oli suhtumise muutus seotud just sellega, et statistiliselt ihaldatakse töötute arvu järjest väiksemana näidata. Meie ettepanek, et ametliku töötuna arvelpüsimise nõude täitmiseks tuleb inimesi aidata, ei aita aga statistikat moonutada ja seetõttu IRL ja reformistid seda ei toeta.

Teine seadus - töökohtade loomise seadus - oli arutusel majanduskomisjonis. Aga sealne arutelu väärib selgelt omaette sissekannet.

Eesti eugeenikud

2010-06-03T18:11:00.002+03:00

Täna peeti riigikogus kõnekoosolekut laste õiguste teemal. Üks riigikogu liikmest emakuju musternäidis teatas muuhulgas, et Kui naine teeb teoks oma Issandast määratud ülesande, siis tähendab see ühtaegu ka palju suuremat vaesusriski, võrreldes niisama nautlevate sookaaslastega.

Hm(!?) Peale sellist retoorika kõrgkunsti sain kõnetooli minekuks tuge teadmisest, et enamiku Riigikogu juhatusest moodustavad minusugused, kes pole veel „Issandast määratud ülesannet täitma asunud”.

Tegelikult mind lausa häirib see, et poliitikud peavad ainsaks oluliseks verstapostiks lapse sündi. Lapse õigus ei ole ainult sündida. Eestis on täiesti tasakaalust välja läinud vaid sündide toetamine ja unarusse jäetud lapse edaspidise arengu toetamiseks vajalikud sammud.

Selle jaoks läks vaja soovi OECD-ga liituda, et meie teadvusesse jõuaks väändunud tõsiasi -- kogu peretoetusteks jagatavast maksumaksja rahast läheb viiele rikkamale inimeste grupile tervelt 59%. Kui vanemahüvitis kehtestati, siis kulus riigieelarvest selleks 400 miljonit, tänavu aga juba 2,4 miljardit. Sündivus pole aga kordades kasvanud. Küll aga on vanemahüvitise ülempiir kerkinud 35 tuhandele kroonile kuus.

Täna rääkisid paremerakonnad riigikogus kauneid sõnu, aga eile hääletasid maha Keskerakonna ettepanekud Põhikooli ja Gümnaasiumiseadusesse.

Maha hääletati pikapäevakoolid, sooja koolitoidu kindlustamine edasiste kärbete vastu, laste huviringide ja huvitegevuse rahastamine.

Suhtumine, et lapsed, kelle vanemad seda kõike lubada ei saa, peaksid selliseid elementaarseid asju paluma läbi sotsiaalabi, see ongi solidaarsuse puudumine.

Kui oli kaaluda, kas kaotada iga-aastane ranitsatoetus 190 tuhandele koolilapsele või jätta vanemapalga ülempiir 35 tuhandele kroonile kuus tõstmata, valiti väheste hüve.

Keskerakonna algatatud koolkodude projekt on hinge vaakumas ning pikapäevarühmi, kus õpilasel oleks mõtestatud tegevus kuni vanemate tööpäeva lõpuni ei toetata enam.

Igal aastal langeb Eestis koolist välja mitusada last, kes ei jõua isegi saada põhiharidust. Enam kui 13%-l 18–24-aastastest noortest ei ole rohkem haridust kui 9 klassi. Samas iga laps sünnib täis arengupotentsiaali, aga täiskasvanute kohustus on võtta vastutus selle eest, et see potentsiaal saaks võimalikult hästi välja arendatud ja et lapsel oleks hea selles ühiskonnas elada.

Ma olen varem kirjutanud, et meie tänane valitsus teeb majandusvaldkonnas inimkatseid. Kuid sama toimub lapsi puudutavas. Mõni võib öelda, et nad lihtsalt ei hooli, sest lastel pole valimisõigust. Kuid nad hoolivad vähestest ja see viib mõtted hoopis 30ndatel levinud eugeenikale.

IRLi tekitatud jama

2010-06-01T16:22:00.004+03:00

Täna oli Riigikogus arutlusel väga populistliku pealkirjaga „Monopolide ohjeldamise seaduse eelnõu”. Teksti autoriteks on kunagised „äraostmatud” ja tegelikult koosnes eelnõu tekst mõnest muudatusest Kaugkütteseadusesse ja Ühisveevärgi ja kanalisatsiooniseadusesse.

Kogu seda arutelu oli päris masendav vaadata. Sest tegelikult jäi eelnõust alles vaid pealkiri, positiivne mõju oli aga Reformierakonna poolt tehtud muudatusettepanekuga kärbitud (aga see pole üllatav, vaid kõigi IRLi trummipõrina saatel alanud algatustega juhtub ikka nii).

Tegelikult võime täna nentida, et monopolide ohjamise seadus kukkus Riigikogus läbi, ta ei ohja enam kedagi. Vastupidi -- väiksemates asulates olevatele vee-ettevõttetele, mille üle hakkab teostama kontrolli Konkurentsiamet, tähendab see hinnatõusu.

Selline teadlik valesuunamine ja uute probleemide tekitamine, et neid siis samuti kampaania korras lahendama asuda, ongi IRLi kaubamärgiks saamas.

Kusjuures mure on olemas. Vaatan oma talviseid küttearveid ja need on üüratud – toasooja eest 1762 krooni ja vesi-kanalisatsioon 340 krooni. Seejuures on veehinna puhul tõusnud just sooja vee ehk „vee soojendamise” koefitsent.

Aga neil kasvanud kommunaalarvetel on ka üks väga selge põhjus. Nii on näiteks toasoojale viimastel aastatel lisatud käibemaksu kunagiselt 5% tänaseks 20 %. Rääkimata aktsiisilisast.

Maagaasi puhul on Euroopa Liidus kehtestatud miinimum aktsiisimäär 157 krooni 1000 m3 kohta. Eesti kehtestas maagaasile aktsiisi 157 krooni 1000 m3 kohta 1. jaanuaril 2008, aga siis algasid need pidulikud negatiivsed lisaeelarved, kus tuli midagi kärpida ja kuskilt raha juurde saada ja leiti, et miks mitte soojaarvetelt saada riigieelarvesse tõhusat tuge. 1. juulist 2009 tõsteti maagaasi maksumäära Eestis 367 kroonile 1000 m3 kohta.

Sama juhtus elektrienergiaga. 1. jaanuarist 2008 kehtestati Eestis elektrienergiale aktsiis 50 krooni MWh kohta, Euroopa Liidu miinimum on 15,65. Ja siis, kui oli vaja jälle leida lisaressursse, tõsteti see 1. jaanuarist 2010 70-le.

Loosung , et Konkurentsiamet võtab hinnad kontrolli alla, on sama hea kui unustada, mis toimub Eesti Energias, mille hinnakujundust Konkurentsiamet kontrollib. Eesti Energiast võeti möödunud aastal välja ligi 1,4 miljardit dividende.

Ilmselt, kui IRLi ministril Juhan Partsil oleks õnnestunud Eesti Energia börsile viia, oleks elektrihinnale veel samasugune vint peale keeratud, kui tehti Tallinnas veefirma erastamisega.
10 aastat tagasi, mil Isamaaliit ja Reformierakond tegid koos mitme väikese vene parteiga Keskerakonna vastase linnavalitsuse, müüdigi ju Tallinna Vesi maha. Müügileping sõlmiti ettevõttega International Water United Utilities (Tallinn) B.V.

Samal päeval sõlmiti veel siduv teenuseleping. Vastavalt teenuslepingule moodustuvad uued kõrgemad hinnad skeemi alusel, kus tarbijahinnaindeksile lisatakse tariifid investeeringute kattekordaja näol. Isamaaliidu linnapea Jüri Mõisa sõlmitud lepingu kohaselt määrati AS-i Tallinna Vesi aasta kasumimarginaaliks 49% käibest. Kogu tulu ei pidanud firmale minema kasumi näol, vaid Tallinna Vee erastamise lepingus osteti samalt firmalt veel 10 000–20 000 tundi nõustamist, mille eest määrati tasu 125 dollarit tunnis.

Ka Eesti Energia börsile viimise reklaamikampaania ja nõustamine läks maksma suuri summasid. Kui suuri, pole mina veel avalikest allikatest lugenud.

Toasooja saaks aga märksa inimlikuma hinnaga kui langetada käibemaksu toasoojale - sellise ettepaneku ka Keskerakond tegi, aga siis hääletasid IRLi mehed üksmeelselt koos reformistidega selle vastu.

Tööpraktika rikaste klubis

2010-05-27T16:45:00.005+03:00

Tänastes lehtedes on uudis, et peaminister sõitis Majanduskoostöö- ja Arengu Organisatsiooni (OECD) liitumistseremooniale, kus uuteks liikmeteks võetakse Eesti, Iisraeli ja Sloveenia. Tegemist ei ole siiski vaid preemiareisiga, kus kiidetakse klubisse sisseastumiskatsed edukalt teinud uustulnukat. Vastupidi, uus liige peab välja kannatama ka kriitika, mida siseoponentidele eales ei andestataks.

Tegemist on organisatsiooniga, mis oma raportis manitseb Eestit kiire tööpuuduse kasvu ning pensionäride ja töötute vaesumise pärast. Nii oli seniste OECD riikide keskmine tööpuudus märtsis 8,7%, Eestis aga tänavu esimese kvartali lõpus 19,8%.

Kui Eestis ei tee valitsus märkamagi, et üle 9 kuu töötuna olnud inimene peab läbi ajama vaid tuhande krooni suuruse toimetulekutoetusega, siis välismaalt nähakse olukorda selgemini. 1000 krooni toiduks tähendab vaesust. Nii hoiatabki OECD, et 61% Eesti töötutest elab vaesuses.

Päris muserdavaid kommentaare andis ka Eestis käinud OECD esindaja John Martin. Nending, et lootusetu olukord võib varasema kogemuse põhjal jätkuda vähemalt 5 kuni 10 aastat kõlab kurjakuulutavalt. Samas, kui tema jaoks oli normaalne tase kriisieelne 30 000 töötut, siis kõlabki see tänases olukorras muinasjutuna. Tänase 137 000 töötu juures peaks juurde tekkima üle saja tuhande uue töökoha, kuid valitsuse palgatoetus ja tööpraktika katavad tänases mahus vaid paar protsenti sellest.

Seda juttu, et tööpuudus jääbki kõrgeks on ka peaminister rääkinud. Kuid jutule lisaks rehmab ta ka käega ja ütleb, et ega valitsus saagi töökohti luua. Siiski ei soosi OECD sellist suhtumist, et riigil pole töökohtade loomisel mingit rolli. Pidupäevateates, et Eesti võetakse klubisse teatati ka, et uueks poliitiliseks esmaülesandeks peaks saama tööotsijate uuesti töölerakendamine ekspordisektoris struktuursete reformide kaudu. Lihtsasse keelde tõlgituna siis – aeg mittemidagitegemine lõpetada ning asuda töökohti looma!

Kas see mees saab lihtsalt eksida?

2010-05-21T15:30:00.004+03:00

Sattusin Vikerraadio saatele, kus külaliseks oli Andrus Ansip. Vaid viie minuti jooksul, mil ma seda saadet jälgisin, suutis Ansip oma raiuval kõneviisil eetrisse lasta kolm valeväidet.
Seda on peaministri kohta liiga palju.

Esiteks kommenteeris Ansip statistikaameti poolt avaldatud numbrit, et Eestis on 137 000 töötut. Peaminister teatas, et tema usub pigem väiksemat numbrit, sest Statistikaameti 19,8% töötusenäitaja erineb liiga palju ametlikust töötute numbrist. Ja nüüd vale – peaminister ütles, et töötul on motivatsioon ametlikult töötu olla kasvõi sellepärast, et siis saab ta 1000 krooni töötutoetust.

Tegelikult aga töötutoetust ja töötuskindlustushüvitist makstakse töötule kokku kuni 270 päeva täitumiseni. Peale üheksat kuud töötuna on loota vaid oma kohaliku omavalitsuse peale.
51 000 töötut on tööd otsinud aasta või kauem.

Teiseks teatas peaminister, et Tallinna tööpuudus on ebaproportsionaalselt suur.
Fakt on aga see, et Töötukassa andmed ütlevad, et Tallinnas on ametlike töötute osakaal tööjõust 13,2%. Seda on vähem kui Harjumaal keskmiselt, vähem kui Hiiumaal, Ida- ja Lääne-Virumaa, Raplamaal, Pärnumaal, rääkimata Kagu-Eesti maakondadest.

Kolmandaks teatas peaminister, et töökohti on sama palju kui üheksakümnendatel aastatel. Statistikaameti 14. mail 2010 väljastatud töötust puudutav pressiteade annab aga selgelt teada: Tööga hõivatute hinnanguline arv oli tänavu I kvartalis 554 000, mis on Eesti taasiseseisvusaja väikseim hõivatute arv.

Vaatasin Statistikaameti detailsemat tabelit ja selle taustal on 554 tuhat hõivatut ikka trööstitult väike arv.

Nii oli Eestis 1989. aastal 837 tuhat tööga hõivatut, see langes 2000. aastaks 572 tuhande peale. Siis taastus üle 656 tuhande ning nüüd olemegi siis taasiseseisvusaja madalaimal tasemel – vaid 554 tuhandel inimesel on Eestis töö.

Teades peaminister Ansipit kui suure faktide päheõppimisvõimega poliitikut, ei saa sellist valet pidada juhuslikuks teadmatuseks. Pigem on ikka tegemist teadliku propagandaga, kus enam ei jäeta ebameeldivaid asju lihtsalt rääkimata, vaid selgelt moondatakse tegelikkust. Moonutatud tegelikkus annab aga taaskord vabanduse, miks töö kaotanud inimeste muret eirata.

Estonia murelik luikede tants

2010-05-19T14:26:00.004+03:00

Eile käis rahvusooper Estonia Riigikogul külas, eesmärgiga riigikogu enamusele meelde tuletada eelarvekärpeid ning pensioniea tõstmisega kaasnevaid probleeme.

Täiskoosseisus rahvusooper, millesse kuuluvad sümfooniaorkester, ooperikoor, balletitrupp, solistid ja taustajõud, on iga riigi uhkus. Rahvusooper Estonia on meile vajalik, sest ilma temata jääks ränk lünk Eesti rahvuslikku teatri- ja muusikakultuuriarendamisesse, me kõik teame, et ta on üks tähtsamaid tööandjaid Eesti parimatele spetsialistidele selles valdkonnas.

Aga ometi on Rahvusooper Estonia pöördunud seoses koondamistega Riigikogus Keskerakonna fraktsiooni poole. Samasisuline murekiri on läinud ka ministrile. Mitmed kärped viimastel aastatel on viinud rahvusooperi koosseisu mõttes sellisesse seisu, kus viimati oldi pärast Teist maailmasõda. Kahe aastaga on koosseis kahanenud 536 inimesest 432 inimeseni ja alates 2008. aastast on vähendatud rahvusooperi sihtotstarbelist eraldist 19 miljonit krooni.

Lisaks sellele vähenes möödunud aastal ka piletitulu kolm miljonit krooni. Eks selle põhjuseks võib olla nii halvenenud majandusolukord kui ka see, et viimastel aastatel on kõik kultuuriasutused pidanud senise 5%-lise käibemaksu asemel asuma maksma 20%-list käibemaksu.

Maksutõus langes teatrite õlule Jänese ministriksoleku ajal. Ta võitis teatrid veel seda maksutõusu takka kiitma andes lubadusi, millest tänaseks on taandunud. 24. jaanuari 2008. aastal tegid Eesti Kontsert, Vanemuine, Rahvusooper Estonia, Eesti Nuku- ja Noorsooteater, Endla Teater, Tallinna Filharmoonia, Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, Vene Teater ja Von Krahli Teater avalduse, et toetavad kultuuriminister Laine Jänese plaani loobuda kultuuriasutuste piletite 5%-lisest sooduskäibemaksumäärast, ja olid nõus, et see tõstetakse 18%-le, sest kultuuriminister lubas kompenseerida kõikidele teatritele ja riiklikele kontserdiorganisatsioonidele 13%-lise käibemaksuvahe, ehk tõusu 5%-lt 18%-le. Praegu on see käibemaks tõusnud juba 20%-le.

Nii et kuigi teatrid said kultuuriministrilt lubaduse, et enam makstav käibemaks neile tagasi makstakse, on rahvusooper kaotanud kärbete tõttu tegelikult märksa rohkem.

Teistes riikides jäävad riigi toetused üldjuhul vahemikku 80–95% rahvusooperi kulutustest, aga Eestis on riigi toetus alla 75%.

2008 aastal, kui etenduste ja kontsertide piletite käibemaks tõsteti 5%-lt 18%-le, siis arvutati, et sellest saab riik lisatulu 29 miljonit krooni. Nüüd on käibemaks juba 20%, järelikult on see tulu veelgi suurem. Selles mõttes võtab riik säästuajal teatritelt ja kontserdiasutustelt kaks nahka, sest lisaks kasvanud maksutulule vähendab ta teisest küljest toetusi teatritel.

Ma arvan, et see on päris valus õppetund selle kohta, kui tõsiselt võetav on ministri lubadus mõne kärpe vastuvõetavaks tegemisel.

Kas on piisavalt valus?

2010-05-14T23:54:00.005+03:00

Millal küll saab Eestis selgeks, et karmi tööpuuduse jätkumine veel aastaid läheb meile kordades kallimaks, kui täna tegutsema asumine?

Kui viiendik tööealistest inimestest on tööta ja jääb tööta veel kolmeks aastaks, siis selle kasutamata ressursi ja loomata väärtuste hind jõuab Eestis pea poole aastase SKP mahuni – seda on aga oma 100 miljardit!!! Ja nüüd paneme kaalukausile, et tänane valitsus ei kavatse riigi eelarvest mitte midagi töökohtade loomisse panustada, sest „eelarve tuleb hoida tasakaalus“! Säästame pisku, et kaotada nii palju.

Ühes lastelaulus on peategelaseks õnnetu karumõmm, kelle memm läks metsa maasikale ja taat läks metsa vaarikale ning pole kedagi, kes unelaulu laulaks.

Täna ei ole see enam vaid unelaulu-karumõmmi mure, vaid paljudes Eestimaa koolides on mure lastega, kelle vanemad on läinud välismaale tööle ja jätnud lapse isepäi kasvama.

Statistikaamet nentis, et tööga hõivatute hinnanguline arv oli Eestis selle aasta alguses 554 tuhat, mis on Eesti taasiseseisvusaja väikseim hõivatute arv. Nii vähe inimesi pole Eestis kunagi töötanud.

Jah, uudistest kuuleme juba juttu nagu oleks tööpuudus vähenemas. Ametlikult see nii ongi, sest töötult saab võtta töötu staatuse ka ilma, et ta töö leiaks. Seda nimetatakse sanktsiooniks. Uurisin sel nädalal töötukassa esindajatelt, et mis on saanud 2009. aastal sanktsioonidega töötu staatusest kustutatud 26 tuhandest inimesest. Selgus, et tänaseks on neist maksumaksjaks saanud 15%. Nende inimeste üle on mul hea meel - kui maksu maksad, järelikult oled leidnud Eestis töö. Veel 30% on mõne kuu möödudes end taas töötuna arvele võtnud. Kuid ülejäänud 55% ehk üle 14000 inimese on kadunud. Seda on Kuressaare või Valga linna jagu. Kas need kadunud on Eestist lahkunud või lihtsalt heitunud, ei teata.

Soovitades inimestel Eestist lahkuda, läheb tänane valitsus lihtsa väljapääsu suunas – nende jaoks kaob ka inimesega probleem. Kuid tegelikult kaob koos inimesega ka Eesti võimalus. Arengufondil oli Eesti Vabariigi sajandaks aastapäevaks välja pakkuda erinevaid arenguvõimalusi. Tänase poliitika jätkudes peeti tõenäoseks, et Eestist saab Lõuna-Soome. Piirkond, kust asisemad inimesed lahkuvad ning oleme muutunud jõukate põhjanaabrite ääremaaks.

Vanarahvas ütles, et mida külvad, seda lõikad. Ansipi stiil on aga öelda, et riik midagi töökohtade loomiseks tegema ei peagi. Seega on põld lihtsalt sööti jäetud. Parts soovitab, et minge otsige mujalt ning Ligi lööb usinasti kaasa, et kui valitsuse tegematajätmised ei meeldi, mine ära!

Kuid...

...Ära veel mine! Tänane valitsus peab oluliseks eelarveridade numbreid, mitte inimesi. Kuid ilma inimesteta ei tule ka numbreid. Kodu mahajätmise asemel on võimalik vahetada valitsust.

Kevad

2010-04-30T00:39:00.002+03:00

Kevad jõuab isegi linnainimeseni. Ja mitte kevadväsimuse, vaid vastupidi - kõik tärkab ja päevad kasvavad aina pikemateks. Ma pole sel kevadel veel metsa jõudnud, aga täpselt aasta tagasi olid sinililled oma suurimates õites. Ja siis tulevad nurmenukud, maikellukesed, metsmaasikad ning lõpuks minu lemmikud kukeseened:) On, mida oodata.

Mis olekus on hangunud aine? Aga riik??

2010-04-27T14:51:00.001+03:00

See sissekanne on nüüd ajatu. Ajatu seetõttu, et uudsus on möödunud aasta Eesti Inimarengu Aruandest juba ammu kadunud. Isegi Riigikogu arutelu, mida saab lugeda siit, toimus juba nädalapäevad tagasi.

Sellele vaatamata ei aegu niipea selles tunnustatud Eesti ühiskonna- ja majandusteadlaste ning ekspertide koostatud analüüsis kõlavad hoiatused.

Inimarengu aruanne nimetab meie ohuna ühiskondlikku hangumist. Selles hangunud olekus välistatakse need muutused, mis ei lähe kokku valitsuse poliikaga. Välistatakse eksperdid, kes pakuvad kriisist väljumiseks teistsuguseid meetmeid. Selles hangumises välistatakse ühiskondlik dialoog kriisi ületamise teede üle.

Hangumise ohtu nimetas ka professor Marju Lauristin oma 70. juubeli/raamatuesitluse üritusel. Elegantses vihjes viimase aja moeürituse Ühtse Eesti ponnistustele ütles, Lauristin, et Eesti ei vaja mitte ühtsust vaid dialoogi.

Eestis on eesmärgiks võita kriis, kuid samas hoiduda kriisist õppimisest. Inimarengu aruanne väljendab muret meie nn eurojärgse perioodi arengu võimaluste ja majanduskasvu võimaluste üle. Inimarengu seisukohalt tähendab pikaaegse kõrge tööpuudusega leppimine sotsiaalse potentsiaali võimalikku hävingut.

Juba möödunud aasta Presidendi kärajatel kõlas hoiatus, et meie ees on oht, et kriisi hind kujuneb inimohvrites liiga kalliks. Silmas ei peetud otseselt suremust, vaid riigi jaoks kadunud aktiivseid inimesi. 2009. aasta inimarengu aruanne nimetab neid inimohvreid selgemalt: inimvara kadu. Need inimesed kaotatakse läbi töötuse, halva tervise, kvalifikatsiooni mittevastavuse majandusarengu vajadustele, heitumise või väljarände. Need inimkaotused pole paratamatud. Seda inimvara kadu on võimalik vähendada läbi avaliku sektori ja ettevõtjate sihikindla pingutuse, aga tänasel päeval me paraku näeme valitsusepoolset leigust, millega nenditakse, et 80 000 – 100 000 ilma tööta inimest järgneva kahe ja poole aasta jooksul on paratamatus, midagi pole teha.

Pange tähele inimarengu aruandes väljaöeldut: rahvusvahelisel tasandil on selgelt valdavaks saanud skeptitsism sellise neoliberaalse majanduspoliitika suhtes. Eestis on vastamata küsimus, miks ülemaailmne finantskriis, mille tagajärjed Eestis maksis kinni Rootsi maksumaksja, ähvardab Eestis kujuneda suure alglangusega ja pikaks, võib-olla isegi seitse aastat kestvaks kohalikuks depressiooniks, samal ajal kui maailmamajandus on suutnud pöörduda kasvule pärast üsna tagasihoidlikke kannatusi?
Ma usun, et see ekspertide poolt koostatud aruanne annab ühiskondlikule debatile, mis paneb kahtluse alla vaid ühe tõe olemasolu, siiski hoogu juurde.

Inimesed, numbrid ja statistika

2010-04-24T10:36:00.005+03:00

Postimees avaldas täna artikli, et ametlikult registreeritud töötus on hakanud alanema. Samas loos vihjatakse siiski ka sellele, et registreeritud töötuse näitajaid mõjutab paljuski ka see, et osa inimesi võetakse töötukassa arvestusest maha, ilma et nad endale uue töökoha leiaksid.

Mida see tähendab? Peale 9 kuulist töötust ei anna ametlik töötus muud midagi, kui haigekassa kindlustuse. Selle jaoks, et ametlikus arvestuses püsida, tuleb kord kuus end möllimas käia töötukassa esinduses. Linnas elades on see suhteliselt kerge, maalt tulles aga kulukas ja sõltuvalt ühistranspordi sõidugraafikust sageli terve päevateekond. Kui inimene enam töötukassasse ei ilmu, kustutatakse ta nn sanktsiooniga nimekirjast. See tähendab, et ta pole küll leidnud tööd, kuid pole enam ka ametlikult töötu.

Töötukassa andmetel kustutati 2009. aastal sanktsioonidega 26 663 töötut. Selle aasta jaanuaris 2692 inimest, veebruaris 2632 inimest ning märtsis 2820 inimest.

Nii saamegi info, et märtsis võttis end uue töötuna arvele küll 9722 inimest, kuid ametlik töötute arv kasvas vaid 99 tuhandelt veebruaris 101 tuhandele märtsis. Positiivne on see, et 3800 leidis töö, ligi tuhat kustutas end vabatahtlikult ja sajale jõudis kätte pensioniaeg. Kuid 2800 kadus niisama.

Statistikaameti juhtivstatistik Ülle Pettai on selgitanud, miks erineb statistikaameti ja Eurostati töötuse number nii suuresti töötukassa ametlikust statistikast.

Töötukassa registreeritud töötuse statistika aluseks on töötuna ja tööotsijana arvel olevate isikute register. Töötukassa andmed kajastavad ainult seal registreeritud töötuid. Registreeritud töötuse ja töötuse andmete peamine vahe tuleb sellest, et kõik töötud ei võta ennast Töötukassas arvele. Töötuse kiire kasvu perioodil on töötute registreerumise aktiivsus siiski järjest kasvanud. Aktiivselt registreeruvad need, kes äsja töötuks jäänud ja kel on õigus saada töötuskindlustushüvitist või töötutoetust.

Samal ajal kui professor Marju Lauristin hoiatas, et hoogustunud on noorte väljaränne, kinnitavad ka statistikud, et töötukassa abita püüavad hakkama saada eelkõige noored (alla 25-aastased) töötud. Neist registreerub iga teine, samal ajal üle 50-aastastest töötutest võttis end arvele 78%.

Päris huvitav on ka Eurostatis toimuv. Kui möödunud aasta suvel sai Eesti tööpuudus kiirelt Euroopa Liidu kolme esimese hulka, siis nüüd on meid pandud koos Kreeka, Itaalia ja Rumeeniaga erandite hulka. Tavapärastes oludes olevate liikmesriikide kohta avaldab Eurostat kuulist harmoniseeritud töötuse statistikat üks kuu pärast kuu lõppu, meie kohta koos Kreeka, Itaalia ja Rumeeniaga tehakse aga erand, nii on meie andmed asendatud Eurostati andmebaasis kvartalikeskmistega. Eurostat jätkab Eesti kohta kuuliste andmete avaldamist siis, kui on oma arvutusmetoodikat täiustanud niivõrd, et see garanteerib usaldusväärsemad tulemused.

Sattusin eile Vikerraadios kuulama peaminister Ansipi personaaltundi, kus ta tööpuuduse numbreid nimetas tõsiteaduseks. Tõsiteadus või mitte, numbrite taga võiks siiski inimesi ka näha.

Keskerakonna välireklaam

2010-04-19T17:35:00.003+03:00

Palju elevust tekitanud Keskerakonna välireklaam tööpuuduse teemal vajab mitmes osas selgitusi. Ühe plakatiga ei räägi ju kogu juttu ära. Küll aga tekitab plakat äravust ja huvi ning seeläbi toob mureteema enam tähelepanu alla.

Esiteks plakati sõnum - Riigikogus tööpuuduse arutelul 16. veebruaril (samal päeval kui Lauluväljakul kogunes silmapiirini ulatuv töötute järjekord), jättis Mart Laari kõne õõnsa mulje just sellepärast, et 2009. aasta EP kampaanias proovis Laar olla Liivimaa suurim töökohtade looja ja lubas telereklaamis luua 50 000 uut töökohta. Selle asemel kasvas 2009. aastal tööpuudus ja ametlike töötute arv kasvas jaanuari 38 tuhandelt detsembriks 87 tuhandele vt Töötukassa). 2010 aastal asus Laar propagandat tegema 30 000 uue töökoha lubadusega, aga selleks ühtegi tegelikku sammu ei astunud.

Andrus Ansip aga peaministrina on rahul sellega, et majandusprognoos lubab 80 000 inimese töötuks jäämist aastateks. Paratamatus?!

Ma arvan, et ei ole. Pole eestlased halvemad kui teised eurooplased, orjarahva aeg peaks möödas olema.

Lisan siia foto käimasolevast Briti kampaaniast, kus opositsioon pole istuva peaministriga rahul. Muuhulgas tehakse Gordon Browni nägu kasutades etteheiteid, et ta kahekordistas vaesematele maksukoormust, lasi ennetähtaegselt tänavatele 80 000 kriminaali, suurendas ebavõrdsust ning on põhjustanud rekordilise noorte tööpuuduse.

Ah, ma tean, mida Ansipi andunud pooldajad ütlevad -- see, mis on lubatud pika demokraatiga Ühendkuningriigis, ei ole lubatud meile. Aga kui faktid on tõesed, miks mitte?

Töökohtade loomise seadus

2010-04-15T10:32:00.003+03:00

Rahandusministeerium tutvustas üleeile oma prognoose, mille kohaselt jääb tööpuudus Eestis aastateks kõrgeks. Kui märtsis ületas ametlik töötute arv 100 000 piiri, siis käesoleva aasta keskmiseks prognoosib rahandusministeerium veelgi kõrgemat töötust. Järgmise aasta töötust nähakse 2009. aasta detsembri tasemel ning aastal 2012 on tööpuudus sama kõrge, kui ta oli möödunud aasta oktoobris.

Tänase valitsuse tegevustempode juures jääb järgmiseks 30 kuuks ligi 100 000 inimest endiselt töötuks.

Keskerakond algatas töökohtade loomise seaduse, mis nelja meetme abil ergutab töökohtade loomet alates keerukaid tooteid eksportivast sektorist kuni sotsiaalsete töökohtadeni.

Töökohtade loomise eelnõu tagab Eesti Arengufondile iga-aastaselt riigieelarve mahust sõltuva summa, mille abil saab Arengufond toetada ettevõtjaid, kes loovad kõrget kvalifikatsiooni nõudvaid ja ekspordile suunatud töökohti. Seni on Arengufondi arvelt tehtud lõikeid olukorras, kus nende abi on tegelikult kõige enam vaja, möödunud aastal eelarve tasakaalu saavutamiseks müüdi tagatiseks olnud Telekomi aktsiad. Uus pikemaajaline tagatis Aregufondile annab neile ja Eesti ettevõtjatele vajaliku kindluse tuleviku osas ja laseb teha pikemaid plaane selleks, et orienteerida end odavalt ja lihtsalt toodangult ümber keerulisema ja hinnalisema suunas.

Teiseks, eelnõu pakub sotsiaalmaksu soodustust aasta jooksul neile tööandjatele, kes värbavad enam kui kuus kuud töötuna arvel olnud inimese. Sotsiaalmaksu selliste töölevõetute eest tasuks tööandja asemel riik. Sotsiaalmaks on tegelikult just see maks, mis kasvatab Eesti tööjõu hinda, seepärast on oluline just selles osas pakkuda tööandjatele kiirelt mõjuvat leevendust. Täna maksab riik töötu eest vaid ravikindlustusosa 13%, tööle rakendumisel maksaks ka pensioniosa 20%, aga mitte suurema summa kui kahe miinimumpalga eest. Sellest saaks lisavahendeid nii pensionikassa, haigekassa, laekuks tulumaks.

Kolmandaks, eelnõu lõpetab olukorra, kus avaliku töö eest raha saades kaotab töötu toimetulekutoetuse raha. Töökohtade loomise seaduse eelnõu jätab avaliku töö eest saadavad tulud toimetulekutoetuse arvestamisel välja. Lisaks laiendatakse eelnõuga töötu õigust osaleda avalikus töös senilubatust suuremas mahus. Kui seni võis avalikku tööd teha kuni 50 tundi kuus, siis nüüd tõstetakse lubatav piir 80 tunnini kuus. Avalikus töös suuremas mahus osalemine võimaldaks töötul teenida enam lisaraha ning jätab talle samas piisavalt vaba aega töö otsimiseks.

Neljandaks, kõrge tööpuuduse ajal paneb eelnõu ka riigile kohustuse luua sotsiaalseid töökohti vajalikes sektorites.

Meie töökohtade loomise seadus pakub kiireid lahendusi. Olukorras, kus tööpuudus on nii kõrge, ei saa inimeste aktiivsena hoidmisel loota ainult linnade-valdade eelarvetele ning eurorahadele. Luues töökohti tagatakse ka eelarve laekumised, mis aga põhiline - ei kaotata inimesi. Sest iga tööd otsinud inimene teab - kui lootusetus peale tuleb, siis pole enam usku riiki. Seega on töökohad nii eelarve tasakaalu kui riigi kestmajäämise seisukohalt esmatähtsad. Ja aega oodata, kuni iseenesest paremaks läheb vähemalt sajal tuhandel inimesel ei ole.

Kevadine suurvesi

2010-04-11T13:42:00.002+03:00

iga vesi jõuab ükskord jõkke
ta selleks ületab kõik tõkked
kuid varsti ojja tahab tagasi
ta oma koju tahab tagasi

Tartus on Emajõgi triiki vett täis. Ilus ja samas natuke veel ning ilust saaks suur kahju. Paljud, kes Emajõe ääres jalutavad, ei tea vast seda, et kalda kindlustustööd olid üks osa 1930ndate suure majanduskriisi aegsest hädaabitööst. Toona aitas riik töö kaotanud inimesi, andes neile just kriisiajaks tööd.

Postimees kirjutas 20.augustil 1932, et Tartu valmistab talveks hädaabitöid. Selleks kulub 250.000 kr. Siis leiaks tööd 6 kuu kestel 600 meest ja 500 naist.

Ajaleht Postimees kirjutab 2. augustil 1933, et Vabadus- ja Kivisilla vahelise kalda kindlustustööd jätkuvad. Praegu käib töö kaldamüüri vundamendi ehitamiseks V.-Põik tänavast Vabadussilla poole. Tänavu kavatsetakse kaldamüüri vundamenti ehitada 100 jooksvat mtr. Vundamendi müür tehakse maakividest, kusjuures sidumismaterjalina tarvitatakse tsementi. Kive vundamendi jaoks saadakse Emajõest, osa tuleb aga juurde vedada. Vundamendi müüri tegemist hõlbustab tänavune madal veeseis.

Ajaleht Postimees kirjutas 26. märtsil 1935, et Emajõe kalda kindlustamistööd lõpetati. Linna hädaabitöid korraldava komisjoni otsuse kohaselt on linnavalitsus otsustanud hädaabitööde korras teostatavad Emajõe pahema kalda kindlustustööd ajutiselt lõpetada. Tööde katkestamise tingib krediidi vähesus, mis ei võimalda tööd enam endises suunas jätkata, sest praegune ilmastik ei ole soodne töödele vajaliku lõpukuju andmiseks.

Ansipi monoloogid

2010-04-07T13:55:00.001+03:00

Ma mäletan vanast ajast, et meie peaminister pole võimeline dialoogiks, vaid ainult monoloogiks. Tegelikult ta isegi ei kuula vastaskõnelejat. Ilmselt seetõttu siis hindab ta ka kõiki sotsiaalteadlasi, kes talle sobivat juttu ei esita, valetajateks.

Minu tähelepanu pälvis Ansipi väide, et Eesti ei ole Euroopa Liidus üks kõige ebavõrdsema tulude jaotusega riik. Tema väidet toetab statistika ja Gini indeks.

Kuid Gini indeks ja Eurostati tulukvintiilid näitavad erinevate indiviidide tulurühmade sissetulekuid. Eestis on aga peale kasumimaksu kaotamist tulu nihkunud äriühingute tasandile, kus seda tulumaksuga ei maksustata. Ehk siis tulu teenitakse ettevõtjana, aga aktsiatuludest ja juriidiliste teenuste tuludest soetatud vara, näiteks autod ja majad, kasutatakse kui indiviidid. Seega on suuretululised ehk Gini indeksi mõttes olulised inimesed Eestis läinud üldse Gini indeksi analüüsist välja. Hea näide on perearstid, kelle keskmine palk olevat 6500 kui ettevõtjatena kasutavad nad kordades suuremaid vahendeid. See ongi statistikas omakorda toonud kaasa statistilise tulude võrdsustamise. See tulumaksuga manipuleerimise võimalus näitab, missugust negatiivset rolli ettevõtte kasumimaksu puudumine mängib.

Aga ma olin naiivne, kui arvasin, et Riigikogu infotunnis peaministrilt mingi sisulise vastuse saan. Ta on sisust ammu loobunud ja räägib loosungite keeles kus Eesti on ikka „Euroopa edurinnas kui mitte lausa parim“.

Lisan päev hiljem, 8.aprillil Riigikogu esinenud TÜ professor Dagmar Kutsari tsitaadi: Sellest ühiskonna muutumisest ebavõrdsuse mõttes on eraldi kirjutatud hiljaaegu esitletud raportis "Vaesus Eestis". See on koostatud Euroopa vaesusaasta raames (olgu öeldud, et 2010 on Euroopa vaesusaasta, nii et õigel ajal arutame asja). Sellest raportist tuli välja see, elu läks kõikidel täiesti olulisel määral paremaks, ainult et ebavõrdsus süvenes. Nii et erinevad tulugrupid võitsid sellest majanduskasvust erineval moel. Siin arvatavasti on ikkagi tõesti konks selles samas liberaalses majanduspoliitikas.

Rõõmus pühapäev

2010-04-04T11:58:00.002+03:00

Kristlaste jaoks on ülestõusmispühad aasta suurim püha: ilma Kristuse surnust ülestõusmiseta poleks ju kõike muudki.

Kuid miks siis selline püha on rahva meeles ikka eelkõige seotud munade värvimise ja koksimisega? See pole muidugi mingi Eesti eripära, vanas Euroopas on mindud lihtsalt pika sammuga šokolaadimunade kinkimise teed.

Põhjus on aga väga lihtne. Koos rõõmsa pühapäevaga lõppeb ka vastlapäevast alguse saanud paast. Eriti range paastuaeg on suur nädal enne suurt reedet. Ajalooliselt kuulusid siis ka munad nende toitude hulka, mida ei söödud. Kanad aga munesid ikka ja kogunenud varudega tuli midagi ette võtta. Nii saidki need munad kirju-mirju kuue ja pühapäevasele pidulauale.

Keskerakonna ja Ühtse Eesti koostöölepe

2010-04-01T15:49:00.002+03:00

Eile õhtul Tallinnas toimunud Eesti Keskerakonna juhatuse erakorralisel koosolekul võeti vastu otsus teha ametlik koostööettepanek loomisel olevale erakonnale Ühtne Eesti.

Keskerakonna ja Ühtse Eesti eestvedajate vahel on toimunud ka esialgsed konsultatsioonid, mille tulemusel Keskerakond usub, et erakondade ühisosa on piisavalt suur.Hetkel Hiinas viibiv Keskerakonna esimees Edgar Savisaar näeb, et mitmed Ühtse Eesti hoiakud on sarnased Keskerakonna seisukohtadele.

“Olgem ausad, tegelikult võitleme me mõlemad paremerakondade Reformierakonna ja IRL populismi vastu. Me tunneme tõsist muret Eesti juhtkonna stagneerumise pärast ning selle pärast valutab südant ka Ojasoo,” ütles Savisaar.

Ühtse Eesti eestvedaja Tiit Ojasoo sõnul on vale arvamus, et Ühtse Eesti eesmärgiks on vastanduda kõigele ja kõigile. “Me oleme valmis arutama koostööd kõigi Eesti erakondadega, kuid kindlasti asume me täna pigem opositsioonijõudude poolel. Kuidas läbi rääkida valitsuserakondade esindajatega, kes tulevad meie etendustele ja lärmavad saalist: “Mis teil öelda on?” Ma küsiks – mis neil öelda on?” ütles Ojasoo.

Ojasoo sõnul seisneb Reformierakonna ja IRLi nõrkus selles, et nad on liialt veendunud, et vaid neil on õigus ja kõik teised eksivad.

“Alati tuleb kasuks ka teise poole seisukohad ära kuulata. Valmidus arvestada teistega on osa euroopalikust poliitilisest kultuurist. Keskerakonnaga on lihtsam läbi rääkida, kui tänaste valitsuserakondadega. Valitsuserakondlased muretsevad pigem selle pärast, kuidas jääda peale valimisi võimule, kui sellepärast, mis oleks hea Eestile,” ütles Ojasoo.

Keskerakond ja Ühtne Eesti kavandavad konsultatsioonide jätkamist, kuid mitte enne Ühtse Eesti suurkogu. Pooled on seisukohal, et detailsemalt saab arutada võimaliku koostöölepingu sisu peale seda, kui erakond on ametlikult asutatud.

Keskerakonna pressiteade 1. aprill. 2010

Saavutasime, et pensioniea tõstmist ei tehta kiirseadustamisega

2010-03-24T17:31:00.004+02:00

Mõnikord on nii, et korrutad kui jutulind üht ja sama küsimust. Alguses ei reageeri keegi. Siis hakkavad esimesed mõtlema. Varsti murdub jää. Nii ka selle kiirkorras pensioniea kergitamisega. Miks seda on vaja kiirkorras, sellele vastust ei saanudki. Kuid eduks võib pidada ka seda, et lõpuks sellest loobuti.

Täna kell 14 olime sunnitud jätkama vaheaegade võtmisega, sest Riigikogu spiiker Ene Ergma andis iga oma vastusega märku, et on sel nädalal teist korda valmis kokku kutsuma täiendava istungi. Ei lugenud see, et kodukord näeb etteteatamisajaks kolm päeva. Nii kiire oli veel täna pärastlõunal ikka märtsikuus pensioniiga kergitada.

Mõned tunnid hiljem jää siiski murdus. Vaid sel põhjusel lõpetas opositsioon muudatusettepanekute hääletamise eel vaheaegade võtmise, et Reformierakonna ja Isamaa ja Res Publica fraktsioon andsid lubaduse täiendavat istungit mitte kokku kutsuda ja seega kiirustamisest loobuda.

Kui täna varahommikul Postimees mu käest küsis, kas tasus ööistungit pidada, siis kinnitasin, et asi oli seda väärt -- pensioniiga tõstvat seadust ei saa sel nädalal vastu võtta ning nüüd on käes aeg avalikeks debattideks.

Seaduse kohaselt oli see huba hommikul selge, kuid igasugused seadusega trikitamised on koalitsioonile nii omaseks saanud, et hinges oli siiski kahtlus. Ka Ene Ergma vastused, et meie võime kõike, sest meil on koos Tarmo Männiga 51 häält, panid muretsema.

Täna õhtuse seisuga siiski olen optimistlik. Seni kuni Eesti parlamendis õnnestub teerulli peatada, on veel lootust.

Üks palve veel! Nüüd on järg Riigikogu väliste jõudude käes. Siin on nimekiri inimestest, kes peavad oma hääle ja peale seda ei saa enam ükski alla 56 aastane Eesti inimene vanaduspensionile 63-aastaselt.

Saatke neile e-mail ja öelge, mis te sellest arvate. Inimeste arvamus loeb isegi koalitsioonisaadikutele:

Ene.Ergma@riigikogu.ee
Kaia.Iva@riigikogu.ee
Mari-Ann.Kelam@riigikogu.ee
Elle.Kull@riigikogu.ee
Tarmo.Kõuts@riigikogu.ee
Marko.Mihkelson@riigikogu.ee
Erki.Nool@riigikogu.ee
Mart.Nutt@riigikogu.ee
Liisa-Ly.Pakosta@riigikogu.ee
Urmas.Reinsalu@riigikogu.ee
Sven.Sester@riigikogu.ee
Margus.Tsahkna@riigikogu.ee
Peeter.Tulviste@riigikogu.ee
Ken-Marti.Vaher@riigikogu.ee
Lauri.Vahtre@riigikogu.ee
Trivimi.Velliste@riigikogu.ee
Robert.Antropov@riigikogu.ee
Hannes.Astok@riigikogu.ee
Ivi.Eenmaa@riigikogu.ee
Igor.Gräzin@riigikogu.ee
Tõnu.Juul@riigikogu.ee
Helmer.Jogi@riigikogu.ee
Raivo.Jarvi@riigikogu.ee
Katrin.Karisma-Krumm@riigikogu.ee
Ene.Kaups@riigikogu.ee
Urmas.Klaas@riigikogu.ee
Tonis.Koiv@riigikogu.ee
Margus.Lepik@riigikogu.ee
Vaino.Linde@riigikogu.ee
Lauri.Luik@riigikogu.ee
Maret.Maripuu@riigikogu.ee
Silver.Meikar@riigikogu.ee
Tatjana.Muravjova@riigikogu.ee
LeinoMagi@riigikogu.ee
Kalle.Palling@riigikogu.ee
Keit.Pentus@riigikogu.ee
Jaanus.Rahumagi@riigikogu.ee
Mati.Raidma@riigikogu.ee
Paul-Eerik.Rummo@riigikogu.ee
Taavi.Roivas@riigikogu.ee
Jaak.Salumets@riigikogu.ee
Erik.Salumae@riigikogu.ee
Imre.Sooaar@riigikogu.ee
Harri.ounapuu@riigikogu.ee
tarmo.mand@riigikogu.ee

mis aga põhiline, rohelised, kes hääletasid õppetoetuste vähendamise poolt on nüüd ka pensioniea suhtes varuhäälteks. Saatke ka neile üks südamlik kiri rohelisedfr@riigikogu.ee

Pensioniea tõstmise ööistung pildis

2010-03-24T06:32:00.004+02:00

Nagu juba jutuks oli,koalitsioonierakondade read olid läbirääkimiste ajal päris tühjad. Kui aga öösel oli vaja istungit igal juhul jätkata, tuldi välja. Kaasa toodi ka rohelised, et ikka igal hetkel 51 häält jaguks. Nii istubki tekki mähkunud roheliste fraktsiooni esimees Valdur Lahtvee koos võimuliitlaste ja tarmo Männiga ja toetab oma häälega peansioniea tõstmist.

Pensioniea tõstmise ööistung 0.51

2010-03-24T00:48:00.003+02:00

Esimene 10 minutiline vaheaeg sai võetud Eiki Nestori poolt. Ega vaheaegu niisama võeta. Eesmärk on selle valulise tegevuse läbi saada ühiskonna suurem kaasaelamine valdavat enamust tööinimesi puudutavale otsusele.

Muidu on taas nii, et mõne aja pärast tabab õndsas teadmatuses olevaid inimesi õudne üllatus.

Mind üllatas täna ebameeldivalt taas roheliste käitumine. Nii nagu nad suvel andsid oma teotushääled tudengite õppetoetuste vähendamiseks, nii on nad nüüd lisatuge andmas pensioniea kasvule. Muud moodi ma Marek Strandbergi sõnavõttu sisustada ei oska. Sellest toodeti ka pressiteade, mille üks 7-rea pikkune lause annab teada, et roheliste nõudmine on "võimalik rahvahääletuse korraldamine tervishoiukorralduse muutuste ja pensionireformi osas hiljemalt 2011. aasta alguseks".

Sellele reageeris kohe muidu päris arukas Anu Toots. EPLis teatab Toots "Tahaksin viidata ilmselgele populismile, millega Keskerakond vähemalt meedias esineb. Teha ettepanek, et pensioniea tõstmise küsimus tuleb panna rahvahääletusele…ükski kogenud poliitik ei tee tõsimeeli sellist ettepanekut. Selge on see, et rahvas hääletab niisugusel referendumil vastu." Nii et nüüd saab Keskerakonda, kes soovib sisukat debatti rünnata ka sellega, kui debatis kaasalöövad rohelised veidi veidraid ettepanekuid teevad.

Pensionitõusu ööistung - Soome näide

2010-03-23T22:39:00.002+02:00

Riigikogu saalis on valitsusliidu pingiread täitsa tühjad. Millest on kahju, sest nii mõnigi peetud kõne on väärt mitte ainult kuulamist, vaid ka mõtlemist. Näiteks kirjeldas Eesmaa Enn ära Soome case. Ka seal püüti aasta tagasi pensioniiga 65-aastale tõsta.

Sellise plaani vastu astus mitte ainult opositsioon, vaid koguti ka üle 100 000 allkirja ning ametiühingud ähvardasid üldstreigiga. Valitsus käitus Põhjamaale kohaselt, võttis aja maha, otsustas oma plaane veel kord kaaluda ning olukorda sisuliselt analüüsida koos asjakohaste uurimisasutustega.

Kogu Ennu kõne on leitav siit

Muide, soomlaste eluiga on võrreldes eestlastega pikem. Nad on aga mures tervisenäitajate pärast. Eesti valitsus aga ei muretse, kuigi tervisenäitajate poolest on Eesti taas tagantpoolt esimesele kohale pretendeeriv. Masendavat seisu illustreerib näiteks EHEMU uuring.

Pensioniea tõstmise ööistung. 21.38

2010-03-23T21:38:00.002+02:00

Küsimused ettekandjale said küsitud. Võimuliitlasi huvitas eelkõige, kuidas saaks opositsiooni muudatusettepanekuid omavahel liita. Meid opositsioonist aga omakorda, miks komisjoni enamus sellise kiirustamisega nõustus.

Nüüd on kätte jõudnud kõnede aeg, kus pikemalt põhjendada, miks me sellisel kujul pensioniseaduse muutmise vastu oleme.

Lisan allpool enda põhjenduse:

Valitsuse plaan tõsta pensioniiga 65 aastani ei arvesta sellega, milline on Eesti inimeste tegelik töövõime ja tervislik seis.

Keskerakond soovib, et inimeste tervist ja toimetulekut otseselt mõjutavaid otsuseid ei võetaks vastu kiirkorras kahe riigikogu istungipäeva jooksul, vaid neile eelneks piisav analüüs ning laiapõhjaline arutelu.

Arutelu on vajalik, sest ka meie nõustume sellega, et küsimus, kuidas maksta pensione, kerkib nii Eestis kui Euroopas päevakorda üha teravamalt. Töötegijate ja pensionäride suhtarv tõesti aina halveneb. Kuid väita, nagu oleks pensioniea tõstmise ainus alternatiiv võõrtööjõu massiline sissevool, tähendab selget tõe mahavaikimist.

Mainitud raskustega silmitsi seisval riigil on mitu valikut ja neist esimene peaks olema toimiv tööpoliitika ning senisest suurema tööviljakus. Pensionide maksmine olukorras, kus tööta on üle 100 000 inimese, on sootuks midagi muud, kui tööta oleks näiteks 30 000 inimest. Toimiva tööpoliitika korral suudaks riik suurendada maksumaksjate hulka, kes pensionideks vajalikku raha teeniks. Just sellega tulekski praegu tegelda, sest Eesti tööpuudus on praegu kahjuks Euroopa kehvemate näidete hulgas.

Kuid otse vastupidiselt lähetab Eesti riik sisuliselt ise oma töökäsi välismaale, sest võõrsile tööleminekut soovitavad soojalt nii Isamaa ja Res Publica Liidu kui Reformierakonna ministrid (Juhan Parts, Hanno Pevkur), samuti töötukassa. Tartu ülikooli demograafide andmetel on meil juba 130 000 võõrsile läinud inimest. Pole vaja seletada, kuidas mõjutab see Eesti riigi pensionimaksmise võimet, kui nad jäävadki välismaale.

Teiseks, Eesti tööviljakus pole lääne tasemel, sest kõrgema hinnaga kaupa ja teenuseid toodavad meie ettevõtted vähe. Sedagi arengusuunda saavad riik ja omavalitsused senisest ulatuslikumate ettevõtlustoetuste ja muude sammudega toetada. Reaalsus on aga see, et Eesti tööpoliitika on Euroopas üks halvemini rahastatuid ja kui me midagi ei investeeri, ei saa ju midagi tagasi tulla. Samuti peab valitsus teistsuguse, kõrgema tööviljakusega majanduse loomist üldjuhul üksnes ettevõtjate asjaks. Kuid arenenud tööstusriikides pole see nii, riik sekkub viljaka majanduse arendamisse väga jõuliselt, seda Soomest Singapurini.

Võib-olla jõuab Eesti kunagi loomulikumal teel pensioniea tõstmiseni, kuid seda ei saa teha vajalike eeldusteta: tarvis on praegusest märksa tervemaid inimesi ja oluliselt kõrgemat keskmist eluiga. Neid meil veel pole ega teki üleöö.

ÜRO inimarengu aruanne hoiatab, et kõigist Euroopa Liidu riikidest on just Eestis inimestel kõige suurem tõenäosus surra enne 60. eluaastat. Euroopa Liit kogub oma liikmesriikide kohta eri statistikat, üks kujundlikumaid on 27 riigi elanike võrdlus selles suhtes, kui kaua inimesed elavad krooniliste tervisemuredeta. Vastavalt sellele uuringule on Eesti meeste tervelt elatud aastad ELi kõige lühemad – kõigest 49 aastat. Praegustel 50aastastel pole kuigi palju põhjust arvata, et nende tervis on keskmiselt oluliselt parem kuid ometi puudutab pensioniea tõstmise plaan just neid.

Pensioniea edasilükkamine kahe aasta võrra tähendab, et 24 kuu jooksul hoitakse inimese pealt riigieelarvele kokku ligi 100 000 krooni. Seda on niisama palju, kui kolme kuu jooksul makstakse riigikassast emapalka kõige rikkamatele.

Kui inimestelt võetakse kahe aasta pension ära, ei saa kuidagi väita, et nende heaolu pärast 63. eluaastat suureneb. Vastupidi, tegemist on järjekordse kärpega, mille eesmärgiks seaduse seletuskirjas on, et ”eelarvele tähendaks pensioniea tõstmine tasakaalu paranemist maksimaalselt u 0,6 protsenti SKPst”.

Jah, kauem töötamine on kindlasti soovitatav, sest need inimesed, kes pensioniealisena töötavad, aitavad ise makse makstes riigil oma pensioni väljamakseid sooritada. Ja seda, et pensionid pole ju kuigi suured, teab igaüks. Kuid kauem töötamine, arvestades inimeste tegelikku seisundit, ei saa olla sundus, vaid vabatahtlik valik.

Pensioniea mehaaniline tõstmine on ainult üks riskantne valik paljudest, osutasid novembris ETV “Foorumi” saates (11.11.2009) käinud sõltumatud majandus- ja sotsiaalsüsteemi eksperdidki. Tänu Riigikogus aset leidvale debatile on pensioniea tõstmine taas ka avalikkuses päevakorda tõusnud ning täna Vikerraadios hoiatas uuringukeskuse Praxis analüütik Andres Võrk, et pensioniea tõusu plaaniga kiirustatakse ilma, et selleks oleks ühiskonnas piisav konsensus. Konsensuseta aga nii laiaualtuslikke ja nii paljudele inimestele lisakoormat panevat seadust vastu võtta ei tohiks.

Andrus Ansipi valitsuse rutakad ja vajalike eeldusteta sammud pensioniea tõstmisel viitavad ainult sellele, et valitsusel pole korralikku plaani, kuidas Eesti tööjõud majanduse teenistusse rakendada ja tagada nii senisest parem pensionäride ja maksumaksjate suhe. Kuid just olemasoleva noore tööjõu rakendamisest (mitte vanemate inimeste lõputust töötama sundimisest) tuleks otsida lahendust.

Keskerakond on pensioniea kiirkorras tõstmise vastu, sest sellega tuuakse inimesed ohvriks eelarve tasukaalu nimel. Kui valitsus tegeleks pensioniea tõstmise läbisurumise asemel töökohtade loomisega, siis tähendaks see pensionikassa, haigekassa ja ka riigieelarve paremat toimetulekut.

Selle asemel, et ära võtta eakatelt pension, tuleks anda tööealistele tööd. Siin on valitsusel palju teha!

Pensioniea tõstmise ööistung

2010-03-23T19:20:00.003+02:00

Plaanin järgmisel ööpäeval anda jooksvalt aru, mis toimub Riigikogus.

Riigikogu istub praegu koos IRLi, Reformierakonna ning roheliste initsieeritud täiendaval istungil. Eesmärgiks on veel sel nädalal seadustada see, et kõik Eesti inimesed, kes on nooremad kui 56 aastased ei saa seitsme aasta pärast enam 63-aastaselt pensionile.

Riigikogu kodukord ütleb, et täiendava istungi kutsub kokku Riigikogu esimees. Kokkukutsumisest teatab Riigikogu esimees Riigikogu liikmetele massiteabevahendite kaudu vähemalt kolm päeva enne täiendava istungi toimumist. Kaalukate põhjuste olemasolu korral võib etteteatamise aeg olla lühem.

Selle istungi puhul teatas Ene Ergma plaanist napp päev enne. Häbiväärne on see, et ühtegi kaalukat põhjust peale selle, et koalitsioon tahab seaduse veel sel nädalal vastu võtta, ta tuua ei osanud.

Praegu käib päevakorra kohaselt küsimuste esitamine sotsiaalkomisjoni esindajale. Küsisin just, et miks ka komisjonis kiirustati. Miks ei püütudki saada ekspertarvamusi? Näiteks digiretsepti seadustamise eel käis kolm korda enam eksperte, kellest paljud ka hoiatasid, et seadus ei hakka tööle. Ekspertidel oli õigus. Pensioniea tõstmise eksperdid juba eos välistati.

Täna Vikerraadios ütles ka Praxise analüütik Andres Võrk, et pensioniea tõstmisega kiirustamine on lubamatu ning vajalikku konsensust pole. Ehk jõuab see arusaamine tänase öö jooksul ka isamaalaste, reformistide, roheliste ning Tarmo Männini.

Fotol on ööistungi autorite kollektiivi kuuluvad Pentus ja Rosimannus.

Bye bye talv!

2010-03-20T19:18:00.003+02:00

Neil minutitel saab talvest kevad. Ammu oodatud kevad! Siiski väärib lõppenud talv väikest järelohet. Ma ei mäletagi teist nii pikka, nii lumist ning nii postkaardilikku talve, kui tänavune. Ilus talv oli.

Kunagi kuulsin üht vanarahva tarkust, et Eestis on aasta keskmine temperatuur alati sama. Seega külma talve kompenseerib soe suvi. Ootan rõõmuga:)

Seaduseväänaja

2010-03-19T13:05:00.003+02:00

Lugesin Kristeli Itaalia blogist täpsemalt Berlusconi seadustega susserdamisest ja reeglite omatahtsi väänamisest. Muuhulgas nentis Kristel Kaaber Itaalia omapära kommenteerides, et kui toimepandu ei käi kokku seadusega, siis saab ju seadust “interpreteerida”. Valitsus nimetas selle eufemistlikult “tõlgendavaks dekreediks”, sest seaduse muutmine valimisperioodil on põhiseadusevastane ja tegelikult on regionaalne valimisseadus hoopis regioonide enda õigusvallas.
Ja siis loen Eesti elu, kus Urmas Reinsalu ähvardab samasuguste väänamistega Eesti Vabariigi riigikogus: Reinsalu ütles BNS-ile, et kui opositsioon otsustab pensioniea tõstmise vastu venitamistaktikat kasutada ja hakata võtma muudatusettepanekute hääletamise eel vaheaegu, saavad fraktsioonid nõuda juba samal päeval täiendava istungi kokkukutsumist.

Riigikogu kodukorra paragrahv 49 ütleb selgelt, et täiendava istungi kutsub kokku Riigikogu esimees. Kokkukutsumisest teatab Riigikogu esimees Riigikogu liikmetele massiteabevahendite kaudu vähemalt kolm päeva enne täiendava istungi toimumist. Kaalukate põhjuste olemasolu korral võib etteteatamise aeg olla lühem.

Niisiis, mis saaksid olla need kaalukad põhjused? Esiteks avalikkuse huvi. Kuid kas see on avalikkuse huvides, et üks seadus kiirkorras ja ilma adekvaatse analüüsita vastu võetakse?
Huvitav on see, et pensioniea tõus hakkab kehtima inimestele, kes on täna 56-aastased või nooremad. Seda, et nad enam 63-aastaselt pensionile ei saa, avastab ilmselt enamus siiski alles 7-aasta pärast, mil seadus kehtima hakkab. See võib olla valitsuskoalitsiooni üheks eesmärgiks. Võtta seadus nii kiirelt vastu, et avalikkus ei märkagi.

Teine ringlev versioon on aga selle kohta, et järjekordset „maailmameistrile” kohast kärbet oma inimeste arvelt (mida see muud on, kui inimesed saavad oma elust kaks aastat vähem pensioni) nõuavad eurokriteeriumid ning selles küsimuses soodsa hinnangu saamiseks peab seadus pensioniea jõustumiseks olema vastu võetud veel märtsikuus. Seetõttu ongi Reinsalu oma riukaliku aju tööle pannud, kuidas kärpida opositsiooni õigust Eestile sobimatu ja ebaõiglase seaduse vastuvõtmise takistamiseks ning kuidas Tarmo Männi abil värskelt 51-hääleliseks kasvanud teerull taas veerema saada.