esmaspäev, 9. aprill 2012

Skype´i maa ja teerulliriik

Kirjutasin Delfi palvel kommentaari tänase valitsuse viimasest aastast.

Kõigest napp aasta tagasi uskus suur osa rahvast loosungit „võid kindel olla!“ Täna leiavad nii rahvas kui poliitikud, et asju, millele kindel olla, on jäänud üha vähemaks. Rahandusminister pole kindel, kui suure summaga lõppude lõpuks peame me garanteerima endast rikkamate riikide laene. Haridusminister pole kindel, kui pikaks kujuneb maalaste koolitee peale maagümnaasiumide sulgemist. Majandusminister pole kindel kui suureks kerkib elektrihind. Kui kunagi lubati edu ja õnne euroga liitumisest, siis nüüd paistab pilt keerukam – majandus kasvab tänavu teosammul 1,5 protsenti ja tööturg on juba üle poole aasta olnud sisuliselt stagnatsioonis.

Tehtud oleks just nagu kõik õigesti, aga tulemus meeldib üha vähesematele. Ja see paistab välja. Valitsuses olevate erakondade toetus on kogu selle aasta jooksul olnud selgelt väiksem kui nende erakondade populaarsus, kes valitsusse ei kuulu. Seda vaatamata valitsuse ülekaalukale pressiteadete voole ja enesekindlusest pakatavale stiilile. Milles siis asi?

Valitsus on langenud liigse enesekiituse ohvriks. Kaua ikka kuulad juttu, et oleme riigi rahanduse Euroopa meistrid, kui see su kontojäägil ei kajastu, palgatõusu ei paista ja hinnatõus paistab liigagi hästi? Rahulolematust kostitatakse aga üha agressiivsema pealekäratamisega – streikivad õpetajad elavad niigi hästi (rahandusminister Ligi) ja nende nõudmised on suunatud Eesti rahva vastu (riigikogulane Randpere). Härrased, kui kõik on tehtud nii hästi, siis miks see ei jõua näiteks õpetajateni? Üha rohkem tekib mulje, et pealekäratamine ja ülbus on vaid mask, mis varjab teadmatust, mida teha edasi.

Peab muidugi tunnistama, peataolek pole üksnes Eesti häda, sest suur osa Euroopast seisab samuti vastakuti üsna samasuguste strateegiliste probleemidega – kriisis haihtunud varandused, riikide õhukesed rahakotid ja eraisikute võlad, vananev elanikkond. Ja kahtlemata, sellises olukorras on vaja poliitilist otsustavust, valmidust vajadusel ka ebapopulaarseteks otsusteks. Kuid praegu me näeme Eestis triivimist ühe tõe ühiskonna suunas, kus kõik ülejäänud peale võimuparteide tahaksid Eestist teha justkui „Kreekat“, „Venemaad“, „kehva ilmaga Kuubat“ või mõnda muud väidetavat maapealset põrgut. Ja ignoreerimisele kuuluvad kõik – loomulikult Keskerakond, sotsid, aga ka erinevad majandusteadlased, „seemnesööjad“, ametiühingud, tööandjad, arstid ja muidugi õpetajad.

Eesti ees seisvad väljakutsed on tõelised, aga kas „ikka rohkem seda sama asja“ on ikka lahendus? Ilmselt polegi neile probleemidele ühte, lööva kõlaga ja lihtsat lahendust ja jumal hoidku selliste lahenduste eest. Ilmselt peab paika Mark Twaini ütlus, et igale raskele probleemile on üks lihtne lahendus, aga enamasti on see vale lahendus. Eestil ja Eesti rahval on päris olulisi ressursse, et mis iganes probleemidest lõpuks välja tulla – üpris hästi toimiv koolisüsteem, haritud rahvas, üsna väike korruptsioon, inimeste hea võõrkeelte oskus, ettevõtjate julgus, lähedus Põhjamaadele. Kõike seda polegi nii vähe. Ajaloo kriitilistel hetkedel on siin ühiskonnas jätkunud valmidust ka ärakuulamiseks, erimeelsuste unustamiseks, mõlemapoolseteks loovutamisteks laiema kokkuleppe nimel. Kuid ma ei mõista, miks on nüüd riigis, mis reklaamib end Skype’iga, saanud lemmiktööriistaks hoopiski teerull.