esmaspäev, 27. juuni 2011

Tõlkes kaduma läinud


Jaanipäevaks maale sõites kuulsin igal täistunnil raadiouudistest, et samal päeval toimuv Euroopa ülemkogu arutab majanduse olukorda ja selle raames on üheks Eestile antud soovituseks vähendada madala ja keskmise sissetulekuga inimeste maksukoormust. See uudis leidus ka onlinedes.

Ohoo! Igasuguseid totrusi seadustatakse, sest „Euroopa nõuab“. Nüüd siis selline tugi muutmaks ümber viimaste aastate maksutõuse, mis löövad eelkõige tavalist inimest. Seda napid paar nädalat peale järjekordseid otsuseid, kus maksualandusest saavad kõige suurema kingituse taas kõige suurema sissetulekuga inimesed.

Täna lehte lahti lüües saan aga Postimehest lugeda igasuguseid teisi soovitusi (vaata pilti), jaaninädalavahetusega on keskmise ja madalama sissetulekuga inimeste maksualandamise ettepanek justkui sõnajalaõieke närtsinud.

Kuhu ta kadus? Aga teadagi kuhu, jaanilaupäeva õhtul saatis peaminister Ansip laiali omapoolse pressiteate, kus annab teada, et Eestile tehtud konkreetseid soovitusi on neli. Need puudutavad eelarve tasakaalu saavutamist, tööturumeetmete tõhustamist, energia- ja ressursisäästule planeeritud algatuste elluviimist ning hariduse vastavusseviimist tööturu vajadustega.

Seega paberleht Postimees ei avalda enam algallikatele tuginevat uudist, vaid Stenbocki majas modereeritud ettepanekuid, kus keskmise- ja madalapalgaliste maksukoormus on justkui tõlkes kaduma läinud ja asendunud "tööturumeetmete tõhustamisega".

Otsisin siis 24. juuni kohtumise kokkuvõtted üles, kus seitsmenda punktina viidatakse igale riigile antavate soovituste originaaltekstile

HEREBY RECOMMENDS that Estonia should take action within the 2011-2012 period to:
(1) Achieve structural surplus by 2013 at the latest, while limiting deficit in 2012 to at most 2.1% of GDP in 2012, keeping tight control over expenditure and enhancing the efficiency of public spending.
(2) Take steps to support labour demand, by reducing the tax and social security burden in a budgetary neutral way, especially for low and medium-income earners. Improve the effectiveness of active labour market policies by targeting measures on young people and the long-term unemployed, especially in areas of high unemployment, in order to reduce the risk of poverty.
(3) Ensure implementation of planned incentives to reduce energy intensity and improve the energy efficiency of the economy, targeted on the buildings and transportation sectors, including by ensuring better market functioning.
(4) While implementing the education system reform, give priority to measures
improving the quality and availability of pre-school and professional education, and
strengthen the system of professional qualifications. Focus education outcomes more
on labour market needs, and provide opportunities for low-skilled workers to take part in life-long learning.

Jääb seega intellektuaalselt huvitav küsimus, mis on eelarve üldpilti mittemõjutav maksumuudatus, mis kergendab keskmise ja madala sissetulekuga inimeste maksukoormust?

pühapäev, 5. juuni 2011

Ood Põhuteatrile


Mõelda vaid, et Tallinnas on koht, kus haistmismeel ütleb – sa oled maal lakas, aga nägemismeel kinnitab – oled hoopis teatris. Olen nüüd kahel korral sealt hea emotsiooniga naasnud ja kipun väga tagasi. Kasvõi ainult kohvikusse, sest selliseid kohti peaaegu keset linna; mere ääres; keset rohelust polegi teab mis palju.

Kindlasti on Põhuteater üks kultuuripealinna pärleid. Sisu poolest ka. Eile nähtud Rasmus Kaljujärve aktsioon oli ühekordne sooritus. Mõelda vaid, näitleja oma parimais aastais, silmapaistvas trupis ning rohkete rollidega. Aga tema on masenduses. Või siis kriisis, kus miski ei lähe ja midagi ei muutu juba pikemat aega. Pole aimugi, kas see aktsioon ta jaoks midagi muutis. Mõnikord aitab mõista, mida tegelikult elult tahad põhjalik asjade läbimõtlemine. Paljude asjade mõistmine tuleb kaasa lapsepõlvest. Olgu selleks või ettekujutus üdini õnnelikust päevast.

Või suhtumisest keelatusse. Keelatud viljad võivad olla päris valusad. Päris armas, et paljud lasteaialapsed on selle just ühesuguse tegevusega selgeks saanud -- mul oli ka lasteaiakasvataja, kes hoiatas, et külma ilmaga ei tohi õues keelega metalli puudutada. Ise poleks iial ilma tema hoiatuseta sellise tegevuse peale tulnud, aga kui juba keelati, siis loomulikult pidi järgi proovima. Oli valus.

Paar nädalat tagasi vaatasin Põhuteatris tartlaste külalisetendust Ird, K. Seda on aasta mängitud, pärjatud teatriauhindadega nii Ivar Põllule algupärase dramaturgia eest kui Nero Urkele parima meespeaosa eest. Ma olen auhindajate otsusega täitsa nõus. Lugu Kaarel Irdist ei ole kellegi subjektiivne meenutus, vaid seda toestavad arhiivi jõudnud kirjad ja kõned. Hea stseen Irdi pealetükkivast lavastajamaneerist on töölisteatris ilmeka soorituse lihvimine lavastaja ja näitlejahakatise vahel, tekstiks „Jää kestma, Kalevite kange rahvas, ja seisa kaljuna, me kodumaa”. Veelgi parem Nero Urke kajamine tõelise Irdi helisalvestisele, intonatsioon on hämmastavalt tabatud!

Eluloo tükil on veel see küsimus, et kuidas edasi anda ajavoolu. Siin on see lahendatud Vanemuise koristajate vahetumisega – vabariigi ajal õrnas baleriiniseelikus hõljuv põhjalik preili, peale sõda koristaja harjaga vehkimas, 60ndatel juba esimese tolmuimejaga, 80ndatel aga sama tööd tegemas kaks koristajat. Neist teine ilmselgelt teeb tööluusi ja esitab töö tegemise asemel visuaalselt väga vaatemängulise estraadi karaoke.

Kaheksakümnendate alguse Vanemuiset ma juba mäletan – siis pidi vaheajal kas ringiratast jalutama või võis minna kohvikusse. Ringiratast käies oli peamiseks meelelahutuseks fuajees näitlejate fotode silmitsemine. Siiani on teatriga lepingus olevad näitlejad fotodel seintel. Tänasel päeval on aga aina enam suurepäraseid näitlejaid valinud vabakutselise tee. Tartu Uus Teater on sellise tee valinutest maksimumi võtnud. Ird, K. oli tõesti hea tükk. Kahjuks selle suve külalisetendused Põhuteatris on kõik juba ammu välja müüdud.