kolmapäev, 22. detsember 2010

Ootame fakte, mitte hinnanguid

Head sõbrad. Viimaste päevade jooksul on mul tekkinud mitmeid mõtteid seoses kirikuskandaaliga. Kahjuks on tööpäevad olnud pikad ja nii on tekkinud mõtted pidanud olema ooteseisundis.

Pealkirjad olid oluliselt kangemad kui raport, kui see lõpuks avalikuks sai. Niipalju kui mina tean, ei ole faktidega tõestatud mitte midagi muud peale raha küsimise õigeusu kirikule. Tulin Kadriorust ära teadmisega, et ainuüksi raha küsimine kiriku ehitamiseks on poliitiline tabu. Ometi seisab meie riigis hulk kirikuid, mille taastamise või rajamiseks kasutati välistoetust. Niisamuti on juhtunud ka Lasnamäe õigeusu kirikuga, kuid selle erandiga, et see on põhjustanud skandaali. Mõistan Venemaa teatavat eriseisundit, kuid ei mõista automaatset iga kokkupuute märgistamist. Oleme justkui makartistlikus ajastus - USA 1950-ndates, kus kõikvõimas ja ülekasutatud relv oli süüdistus kommunistide teenimises.

Kummaline on see, et isegi kaitsepolitsei, keda võetakse praegu mitte versiooni esitajana, vaid ülima tõe allikana, ei julge kasutada enamat väljendist "võimalik katse". Ometi teame, et kui neil oleks midagi käegakatsutavat, leiaks see märksa konkreetsema lahenduse kui tilgutamised ja lehelood. Sellist süüdistuse kindlust kui kuue poliitilise ministri moodustatud valitsuskomisjonist välja paistis, Kapo raportist küll ei õhanud. Pigem jäid nemadki pendeldama selle vahel kas rahastamine sai puudutada erakonda või siiski ainult kirikut. Niisiis, ootan, et kiiresti tuleks kas süüdistust kinnitavad faktid või siis kiiresti tuleks vaibumine. Praegune seis on pigem propagandalahing kui julgeolekuküsimus.

Seisame praegu kampaania eel ja meie eelarvesse pole planeeritud ühtegi krooni raha, mis oleks muud päritolu kui Eesti.

pühapäev, 19. detsember 2010

Blogid on surnud?


Eestis tegutsevat selline seltskond, kes nimetab end e-riigi akadeemiaks. Kui kodulehele vaadata, siis jäävad pildilt silma endised riigikogu liikmed Ivar Tallo ja Liia Hänni ning tänane riigikogulane Hannes Astok.

See kogu andis reedel välja nö tublima e-poliitiku aunimetuse. Poliitikute valikust välistati mingil põhjusel need, kes usinasti internetiruumis tegutsevad kas linnapea, ministri või eurosaadikuna. Nominentideks said vaid 8 riigikogu liiget (üldse on netis tegutsemas 101st tänasest parlamentäärist 36).

Kuna väljavalitute hulka sattusin ka mina, siis sain Liia Hännilt selle nädala esmaspäeval ringkirja, kus soovitati oma arvukaid online sõpru informeerida võimalusest Riigikogu XI koosseisu tublima e-poliitiku „rahva valiku“ hääletusel osaleda.

Mina igatahes võtsin soovitust kuulda ja edastasin üleskutse oma facebooki sõpradele. Mis mind aga siiralt imestama pani oli see, et kõik teised 7 nominenti said hääletusel kordades vähem hääli kui neil facebookis sõpru on. Parima e-poliitiku valik lubati teha peale süvaanalüüsi, mis selgitab välja web2.0 võimaluste aktiivsed kasutajad ja selle, kas tegemist on ühepoolse infovooga või mitmepoolse kommunikatsiooniga. Nojah, kui sa ei suuda või ei suvatse oma esimese ringi online-sõprugi mobiliseerida, mis kahepoolsest suhtlusest me räägime :-)

Minu sõbrad viitsisid lingile vajutada ja tulemuseks sain online hääletusel üle poole häältest. E-riigi akadeemia ametlikus teadaandes nenditi, et „kuigi Delfi gallup võib olla mõjutatav erakondade kontoritest, on Kadri Simson igati väärt auhinda. Tema tegevus sotsiaalvõrgustikes on olnud ka žürii hinnanguil kirglik, sisukas ja järjekindel.“

Mind ausalt öeldes nörritas see esimene lause pressiteates. Esiteks seetõttu, et igast arvutist sai hääletada vaid korra ja seetõttu parteikontori lisamine paistab täiesti põhjendamatuna. Teiseks seetõttu, et mitte minu toetus polnud ülisuur, vaid teistel üliväike. Tuhande kahesajast häälest vaid paarkümmend toetushäält nominentidele, kellel facebookis on kogutud tuhandeid sõpru viitab hoopis potjomkinlusele. Aga nagu eilses raadiosaates Ainar Ruussar meenutas, juba ülikooli esimesel kursusel õpetati tulevasi ajakirjanikke, et kõike saab edasi anda erinevas kontekstis. "Karjak lakub peeti" ning "kauboi limpsib viskit" on sama tegevuse kirjeldus, ainult et esimene on pahatahtlik, teine aga pugejalik kirjeldus joomisest.

Auväärse uue meedia ekspertidest koosneva žürii (Argo Ideon, Daniel Vaarik, Henrik Roonemaa, Liisa Past, Linnar Viik ja Priit Hõbemägi) nimel kõnelnu teatas veel, et blogid on surnud ja uue aja suhtlus on kolinud twitterisse ning facebooki. Ometi valiti e-poliitikuks usin välisuudiseid edastav blogija. Palju õnne Markole!

neljapäev, 16. detsember 2010

Eel jõul

Täna lõpetas Riigikogu selleks aastaks istungid. Käis ka jõuluvana, kes jagas nii hirmu kui armu.

Keskerakonna fraktsioon sai kingituseks kaunilt raamitud Eesti kroonid. Kingi lunastamiseks esitasin Jõuluvanale Contra värsiread:


jõuluvana kullapai
meie uueaastasoov
sedamoodi kirja sai
kõigile las rõõmu toob

et lapsed koolis süüa saaks
isad-emad leiaks tööd
et eesti rahvas välismaalt
tahaks leida koduteed

et eurost tulev hinnatõus
masu lõppemist ei varjutaks

riik et valdu-linnasid
partnerina arvestaks
ja ta leiaks rohkem teid
näidata end riigina
et õpetajaid politseid
ei koheldaks võõrliigina

jõuluvana kullapai
ära muutu rahutuks
kui me soov nii priske sai
et kottigi ei mahutuks

sinult soovime me vaid
valijaile mõtteid häid
et nende targast valikust
luua saaks uut valitsust

ja tiu tiu siis teisiti
tuleb seekord kevad
tore mõnus lahe kevad
kus kõik mured lahenevad


Jõuluvana oli seekord vitsakibmu maha jätnud. Häid sõnu aga ei unustanud. Meile ütles, et Keskerakonna fraktsioon on tänu oma noortele ja võimekatele fraktsioonijuhtidele selgelt mässumeelseim ja tänu sellele ka poliitiliste vastaste jaoks hoopis tõsiselt võetavam ja jõulisem kui kunagi varem.

kolmapäev, 15. detsember 2010

Kui pannakse tuima?

"Tuima panemine" on väljend, mille tõi poliitilisse kultuuri Andrus Ansip kirjeldamaks olukorda, kus ta tõmbab endale teflonkihi ja ignoreerib küsimusi ning kriitikat. Alguses tundus see isegi naljakas ja vähemalt väga eriilmeline. Olime ju kõik harjunud väga ergu närvikavaga langide-ligide-atonenidega.

On möödunud vaid paar aastat ja terve peaministrierakonna lipukirjaks võiks olla "Paneme tuima!"

Veel häirivam on see, kui tuimus haarab tavakodanikke. Minust nagunii midagi ei sõltu. Hinnad tõusevad niikuinii. Olete kuulnud? Jah, mina olen ka, kuid see pole siiski veel reegel.

Täna tabas mind esimest korda tuima panev ajakirjanik. Ajaleht Postimees reageeris minu arvamusele, et ma olen häiritud ja taunin Pensioniameti ja Eesti Posti vahelist kokkulepet, mis tõstab pensionide kojukande maksumust terve viiendiku. Uudis võeti üles ja tunni pärast ilmus ta netti koos pensioniameti ametniku ja varsti ka Eesti Posti kommentaariga, et hinnatõus on paratamatu ja midagi pole teha.

Mina, kes ma olen Riigikogus korduvalt hääletanud sellise kokkuhoiu vastu, mis võtab inimestelt, kellel pole enam jaksu ning sageli ka transpordivõimalusi, et keskustes pangast ise pensioni tuua, arvan et hinnatõus pole põhjendatud. Aga mu arvamusest ei võtnud Postimees ridagi, sest nagu päeva toimetaja upsakalt pistis : mis see poliitiku arvamus muudab?

Aitähh Postimees.

Siiski, korrektsuse huvides lisan siia teate, mille alusel uuriv ajakirjanik endale sobivaid allikaid otsima oskas hakata:

Simson: riik tõstab pensionide kojukande kulusid



Riigikogu Keskerakonna fraktsiooni esimees Kadri Simson ütles, et pensioniameti ja Eesti Posti vahel sõlmitud kokkuleppe tulemusena tuleb eakatel tuleval aastal maksta pensionide ja toetuste kojukande eest viiendiku võrra rohkem.

„Varjatud kujul on see järjekordne samm pensionide maksustamise suunas, kasutades selleks ära riigiettevõtte ärihuvisid,“ ütles Simson. „Mida maksavad selle taustal reformierakondlaste kinnitused, et nad kunagi ei vähenda pensione? Nad juba teevadki seda, ainult võõra nime all.”

Simsoni sõnul tuleb uuest aastast pensionide kojukande eest eakatel maksta senise 60 krooni asemel 72 krooni.

„Reformierakonna soov postiteenuse pealt kokku hoida ja maksta pensioniraha välja panga kaudu on andnud tagasilöögi just maapensionäridele,” märkis Simson. „Paljudes maapiirkondades ei ole sularaha- ja makseautomaate ning postkontoreid, raha kättesaamiseks ning tehingute tegemiseks peab sõitma suuremasse keskusesse."

Simsoni sõnul ei ole maapiirkonnad ühistranspordiga ühtlaselt kaetud ning paljudesse küladesse liinibuss ei jõua.

„Samuti on bussifirmad majanduslanguse tingimustes sulgenud väiksemaid liine ning tõstnud piletihindu,” märkis ta. „Niigi väikese sissetulekuga pensionäridest tuleb valida, kas tasuda kojukande või bussipileti eest.”

Simsoni sõnul pole eakatele pensionide kojukanne mugavusteenus, vaid tihtipeale neile ainus võimalus suhelda välisilmaga. „Nagu on näidanud tänavune lumetorm, pole sellistes tingimustes eakatel inimestel võimalik liikuma pääseda,” märkis Simson.

Simson meenutas, et Keskerakonna fraktsioon hääletas möödunud aastal pensionide tasuta kojukande lõpetamise vastu.

kolmapäev, 8. detsember 2010

Obamanomics



Kas Obama kapituleerus? Nii vähemalt väidab enamik demokraatidest. USA telekanalid kerivad edasi tagasi presidendivalimiste kampaaniast pärit videolõike, kus Obama annab kümnetel rahvakohtumistel lubadusi lõpetada George W Bushi aegsed maksukingitused kõige rikkamatele. Ja nüüd on ta ometi tegemas vabariiklastega diili, mis pikendavad rikaste tulumaksualanduse veel kaheks aastaks 35 protsendile (enne Bushi oli see 39,5% ).

Demokraadid on pettunud. Nende eesmärk oli madalamad maksud säilitada 98 protsendile tulusaajatest, aga rikkamale 2 protsendile seda siiski kergitada. Juba võtavad kurjalt sõna esindajatekoja liikmed, kes väidavad, et majanduse elavdamise ettekäändel puudub igasugune õigustus maksukingituseks, mis üle 250 000 dollari teenivate perede puhul läheb maksma erinevatel hinnangutel 80-130 miljardit dollarit. Vaadates tigedaid senaatoreid, kes manavad rikaste ahnust, tundus korraga Riigikogu astmelise tulumaksu arutelu nii hillitsetu. Siin kehtib täna siiski väiksemale sissetulekule 10% maks ning astmete kaupa jõuab see 35%ni.

Sellise ränga omade tule all ei jäänud presidendil muud üle, kui tunnistada, et pantvangivõtjatega tavaliselt läbi ei räägita. Ainsaks õigustuseks saab olla see kui läbirääkimistest keeldumine ohustab vangivõetuid. Ning praegusel juhul on vabariiklaste pantvangiks kõik USA maksumaksjad. Vabariiklastel on piisavalt jõudu Senatis, et blokeerida maksu kergitamine miljonäridele. Kui vahevalimistel oma positsioone tugevdanud vabariiklastega enne 31. detsembrit kokkuleppele ei saada, siis hakkavad kõrgemad maksumäärad kehtima kõigile, mitte ainult kõige jõukamale kahele protsendile. Lisaks on kokkuleppe osaks ta töötutoetuste pikendamine järgmiseks aastaks. Ilma kokkuleppeta jääb löögi alla ligi 7 miljonit tänast tööotsijat.

Obama majandusnõunik David Axelrod oli tänahommikustes teleprogrammides selgitamas, et kokkuleppe jõustumisel võib järgmisel aastal oodata märksa suuremat majanduskasvu – ennustused tõstavad ootused kolmele ja poolele protsendile, lisaks loodetakse maksupaketiga toetada ettevõtete investeerimisvalmidust läbi mille loodetakse tööpuuduse vähenemist.

Töötutoetuse jätkumine läheb kahel järgmisel aastal maksma 50 miljardit dollarit. Samas iga dollar, mis on kulutatud töötutoetusele toob 2 dollarit majandusele tagasi.

Kogu maksupakett kokku läheb maksma üle 900 miljardi USD (sada Eesti riigieelarvet). Samas on Obama lubanud, et 2 aasta pärast kui maksukingituste pikenemine taas aegub, püüab ta taas kaotada maksualanduse kõige rikkamatele.