Laske sisse kadrisandid!

Täna õhtul jooksevad kadrisandid. Homme on kadripäev. Nagu ka mitmel eelmisel aastal annab see päev mulle meeldiva võimaluse avada veidi Kadri nime tagamaid.

Ma usun, et igaühel Eestis on mõni tuttav, kes kannab nime Kadri. Aastal mil mina sündisin oli see kõige populaarsem Eesti tüdrukunimi. Enne seda oli Kadride populaarsus suur 19 sajandi keskel. Tänaseks aga on väikeseid Kadrisid jäänud märksa vähemaks. Haridusministeeriumi andmetel on Kadri koolitüdrukute nimepingereas populaarsuselt kolmekümnendal kohal. Seejuures on esimeses kolmes klassis üle Eesti vaid 46 Kadri, gümnaasiumiklassides aga koguni 180 Kadri.

Inglismaal arvatakse, et tulevase kuninganna nimi võib Catherined (hüüdnimega Kate) taas vastsündinute seas popiks teha. Catherine on Inglismaa kuningannade seas olnud üsna populaarne nimi, ajaloos on juba viis sellenimelist kuningannat. Tõsi, viimane neist (kuningas Charles II abikaasa) kandis krooni üle kolme sajandi tagasi ning kolm Catherine nimelist kuningannat enne teda olid Henry VIII naised ja seega mitte kõige õnnelikuma elusaatusega.

Siiski on Kadri/Catherine nime legend kena. Ja maailmaajaloos on ka väga võimukaid, tarmukaid ja kaunist elu elanud sellenimelisi valitsejannasid.

Avaliku arvamuse küsitlustest koos pildimaterjaliga

Minu postitus selle kohta, et EMORi igakuised uuringud erakondade populaarsuse kohta ei pruugi sugugi kokku langeda tegeliku valimissituatsiooniga, on põhjustanud tormilist vastukaja. Üks anonüümne kommentaator selgitas, et Euroopa Parlamendi valimistel ei saanudki erakondade eelistus korrektne olla, sest osales ka Indrek Tarand. Teine väitis, et EMORi valimisennustus läks täppi.

Olen nõus, et Tarand lõi erakondade jõujooned sassi, aga kas Riigikogu valimistel pole siis üksikkandidaatidel kamba peale sama lootus? Nii nagu eelmisel aastal jäid uuringutabelisse vaid nende inimeste arvamused, kes olid erakondliku valiku teinud jätkub see tänavugi. Mis puutub EMORi valimisennustusse, siis seda saab kommenteerida alles eeloleval veebruaril kui EMOR selle teeb. Praegu saab kommenteerida siiski vaid oktoobris ja novembris avaldatud EMORi igakuiseid küsitlusi, millest soovitaks välja lugeda Reformierakonna kindlat sammumist ainuvõimule. Kuid pidage! Ärge kiirustage! See küsitlus ongi sama meetodiga tehtud, millega eelmise aasta kahtedel valimistel ennustas EMOR Reformierakonna toetust pea poole suuremaks kui see valimissituatsioonis kujunes.

Lisan jutu ilmestamiseks foto EMORi uuringunumbritega ja Vabariigi Valimiskomisjoni graafikud tegelike valimistulemuste kohta. Pange tähele ka seda, et kui Reformi puhul eksiti 15-16 protsendiga, siis IRLi puhul vaid 2-4 protsendiga. Samas kõik vabandused, miks avaliku arvamuse küsitluse tulemusi tegelikult valimistel ei realiseritud võiks neil kahel erakonnal kokku langeda.

Päeva rosin

Novembrikuu kolmas neljapäev on traditsiooniliselt töövarju päev. Siis on gümnaasiumi õpilastel hea võimalus üks teistsugune päev veeta ja kedagi varjuna saata. Esimene korralik lumi, mis ilma optimistlikult valgeks värvis ja särtsu täis töövari seltsiks tagasid ergu meele ka ööistungi järgse tööpäeva lõpuni. Aitähh Laurale Pärnu Ühisgümnaasiumist!

Siim Kallas - ööistungite isa

Kuidas on Riigikogus tekkinud tava, et opositsioon kasutab viimase vahendina oma arvamuse väljendamisel vaheaegade võtmist?

Esimese kuulsusrikka 10 minutilise vaheaja võttis Riigikogus Siim Kallas 1997. aasta 17. juunil kell 10.54. Hiljem tulid talle appi vaheaegu võtma ka Mihkel Pärnoja ja Heiki Kranich. Koos saavutati nende erakondade eesmärk, et Eesti põllumeeste kaitseks plaanitud tollitariifide seadus tuli katkestada.

Kallas kirjutas sellest uuest taktikast ka Eesti Päevalehes: „Oli nüansse, mis sundisid meid võtma varasemast agressiivsema hoiaku. Oleksime ehk piirdunud vastuhääletamisega, aga kuna valitsusliit üritas jõuda otsuse vastuvõtmiseni juurdunud demokraatlikke protseduure ignoreerides, siis võtsime kasutada vahendid, mis parlamentaarses tehnoloogias eksisteerivad ja avastasime, et see arsenal on õige rikkalik.“

Kallas on Eestist läinud ja Reformierakond ei pea tema seisukohti enam millekski. Ometi tuletan meelde ka Siim Kallase kokkuvõtet esimeste ööistungite tulemusele:
„Toompeal juhtunu on oluline õppetund meile kõigile, sest keegi ei saa loota, et ta rullib teisest üle ja viib oma tahtmise jõuga läbi. /…/ Suured otsused nõuavad kokkulepet valitsuse ja opositsiooni vahel. Meie üritame seda liini igati toetada."

Ansip hinnatõusu teenistuses

Keskerakond kasutab täna kõiki opositsiooni kasutuses olevaid võimalusi, et 2011
aasta eelarve puhul avalikkuse tähelepanu tõmmata sellele, et see eelarve jätab
kasutamata võimalused hinnatõusu ohjamiseks.

Sel teemal oli mul täna ka mõttevahetus peaminister Ansipiga. Toon siinkohal ära oma küsimused ja Ansipi vastuse.

Kadri Simson: Lugupeetud peaminister! Eesti Pank prognoosib 2010. a lõpuks toiduainete hinnatõusuks Eestis 6,6%. Samal ajal on Euroopas keskmine hinnatõus 1,8%, üle kolme korra madalam. Ja Statistikaamet annab ka teada, et Eesti hinnatõusude peamiseks mootoriks on olnud administratiivsed meetmed ehk siis valitsuse poolsed maksutõusud. Ometi lubab teie juhitav Reformierakond oma valimislubadustes kaudseid makse veelgi tõsta. Mis on teie nägemus, kui kõrgele annab veel käibemaksu tõsta ja milliseid aktsiise soovite te veel kasvatada?

Andrus Ansip: Aitäh! Reformierakonnal ei ole kavatsust tõsta mitte mingisuguseid makse. Juba on otsustatud järgmisest aastast tubakaaktsiisi tõus ja see on ka ainus maksutõus, mis järgmisel aastal Eesti maksumaksjaid ees ootab. Ma pole ka nõus sellega, et Eesti hinnatõusu põhjus peitub administratiivsetes otsustes. See kindlasti ei vasta tõele! Eesti praegune hinnatõus on küll suhteliselt kõrge, üks kõrgemaid Euroopa Liidus. 4,5% Eurostati järgi ei ole mitte madal inflatsiooni tase, vaid väga kõrge tase. Kuid praegune Euroopa Liidu keskmine inflatsioon on olnud ka 2,3%, mitte teie poolt viidatud märksa pisem number. Eesti puhul tuleb praegu kindlasti pidada silmas ka seda, et meie täna tehtavad võrdlused tehakse deflatsioonilise hinnatasemega ehk buumile järgnenud hindade languse tagajärjel saabunud tasemega, kõige pisemad olid Eestis hinnad 2009. aasta juunis ja majandusbuumi eelsed või selle kriisi eelsed hinnad olid kõige kõrgemad 2008. aasta oktoobris. Praktiliselt 13 kuu jooksul Eestis oli deflatsiooniline hinnatase. Hinnavahe 2008. aasta oktoobri ja 2009. aasta juuni vahel oli koguni 2,8%. Meie hinnad odavnesid 2,8% võrreldes kõrgtasemega kriisi eel. Aitäh!

Kadri Simson:
Aitäh! Lugupeetud peaminister! Teie valitsuskoalitsiooni ajal on igale bensiiniliitrile lisatud 2,1 krooni aktsiisi ning 1 kroon käibemaksu. Maagaasi aktsiis on tõusnud nii, et ta on 2,5 korda suurem kui Euroopa Liidu miinimummäär. Elektrile ei olnud 2007. aastal üldse aktsiisi, nüüd on see 70 krooni megabaittunni kohta ehk ligi 5 korda enam kui meie lõunanaabritel. Põllumeeste diislile on lisatud aktsiisi 1,73 krooni liitri kohta, mis ületab Euroopa Liidu kehtestatud miinimumi 5,2 korda. Nende rohkete maksutõusude tulemusel oleme me olukorras, kus meie toiduainete hinnatõus Eestis on kaks korda suurem kui meie põhjanaabritel Soomes või lõunanaabritel Lätis. Mida kavatseb valitsus selles osas ette võtta?

Andrus Ansip:
Aitäh! Vastab tõele, et Eestis on aktsiisi määrasid tõstetud, aga samas tuleb silmas pidada seda, et Eesti valitsussektori defitsiit on Euroopa Liidu üks kõige pisemaid – 1,7% möödunud aasta lõpuks ja väga paljudes Euroopa Liidu liikmesriikides on praegu teravad probleemid seotud just defitsiidiga, valitsussektori kulutuste kärpimisega, maksude tõstmisega. See, mis meil on ammu tehtud, seisab teistel alles kõigil ees. Ma arvan seda, et ei maksa praegu ka opositsioonipoliitikutel soovida Eestile näiteks Iirimaa või Kreekaga sarnast olukorda, kus kogu maailm diskuteerib nende finantsseisundi üle. Kui me ei oleks teinud valusaid otsuseid avaliku sektori kulutuste kärpimiseks või ka siis maksude tõstmiseks möödunud aastal, siis just täpselt niisugused diskussioonid käiks ka Eesti kohta. Nii et mida tahta? Mina tahaksin seda, et Eesti riigi majandus oleks usaldusväärne, et meie rahandus oleks usaldusväärne. Kui nüüd rääkida toiduainete hindadest, siis, proua Simson, mina arvan, et te ei peaks Soomet Eestile eeskujuks tooma, sest Soome toiduainete hinnad on ühed Euroopa Liidu kõige kõrgemad. Euroopas suudavad soomlastega toiduainete hindade osas võistelda ainult norrakad, õige pisut pakuvad konkurentsi ka taanlased ja ka Luksemburgis võidakse enam-vähem samasuguste toiduainete hindadega arvestada. Toiduainete hinnad Eestis on Euroopa liidu ühed madalamad. Jah, mitte kõige madalamad, mitte nii madalal tasemel ei ole need toiduainetehinnad, nagu nad on Poolas ja Rumeenias, aganad on kindlalt ühed Euroopa Liidu kõige madalamad. Ehk siis, kui võrreldes Euroopa Liidu keskmist, siis Eesti toiduainete hinnad on umbes 80% Euroopa Liidu keskmisest, Soome omad 120% Euroopa Liidu keskmisest. Aitäh!

Kadri Simson:
Aitäh! Lugupeetud peaminister! Kui vaadata tuleva aasta eelarvet, siis valitsus prognoosib käibemaksu laekumise suurenemist peaaegu miljardi krooni võrra ja kui hinnad tõusevad, siis loomulikult suureneb ka käibemaksu laekumine riigieelarvesse. Aga vaatame eelmist aastat, et eelmisel aastal lisatud käibemaksust planeeris riik juba sellesse aastasse 1,8 miljardit krooni enamlaekumisi ja tõstetud aktsiisidest 80 miljonit krooni. Kui võtame eelduseks Eesti leibkondade arvu, siis iga iseseisvalt elav pere on pidanud nendest maksutõusudest selle aasta jooksul juba maksma 4500 krooni. Te räägite praegu inimeste toimetuleku asemel sellest, et eelarve defitsiit on meil väike. Mulle tundub, et te ei kavatsegi midagi ette võtta. Teile sobibki, et hinnad tõusevad, sest siis laekuvad teile ka suuremad aktsiisid, suurem käibemaks!

Andrus Ansip: Jah, olen teiega nõus selles osas, et käibemaksu laekumised on olnud väga head. See tähendab seda, et Maksu- ja Tolliamet on töötanud hästi ja et ka Eesti maksumaksjad on olnud seaduskuulekad. Ja tänu sellele, et maksulaekumised on olnud head, on meil olnud võimalus välja maksta eelarve laekumistest nii õpetajate kui ka politseinike palgad kui ka pensionid, näiteks, on kõik korralikult välja makstud. Kui meil oleks samasugused eelarveprobleemid nagu need on enamikes Euroopa Liidu liikmesriikides, siis meil oleksid praegu tohutud rahastamisraskused. Ma ei usu, proua Simson, et teie sooviksite praegu laenata Eestile igapäevaste kulutuste katmiseks raha aastaintressiga 9%, nagu mitmed Euroopa riigid praegu seda tegema peavad. Me oleme suutnud oma riigi rahanduse korras hoida. Meie suudame praegu oma reservide pealt raha teenida. Möödunud aastal sel ajal, kui väga paljud riigid maksid raharessursi eest meeletut intressi, teenisime meie 1,1 miljardit krooni. Ehk siis ma ei ole kindlasti nõus teie väitega, et väike defitsiit tuleb kellegi arvelt. Suur defitsiit on kellegi arvelt elamine, see on oma laste arvelt elamine. Mõistlik oleks ikkagi üritada vähemalt oma arved ise ära maksta ja mitte jätta neid arveid laste ja lastelaste maksta.
KOKKUVÕTE:
Reformierakonna maksulubadustes tuleb lubada ridade vahelt. Kuigi programmis pole otseselt kirjas käibemaksutõusu, on rahandusminister Ligi saatnud Euroopasse kirja lubadusega vähendada tööjõumakse ning kanda maksukoormus edasi kaudsetele maksudele. Vastusele, milliseid kaudseid makse tõsta plaanitakse vastas Ligi Riigikogus: "Me kirjeldame selles kirjas oma eesmärke ja põhimõtteid ning neidsamu eesmärke ja põhimõtteid kajastame riigi eelarvestrateegias. Tõepoolest, siin midagi uut ei ole." Nii et tõsteti käibemaksu ja aktsiise ning ärge oodake midagi uut, seda tehakse veel kui vaid reformile selleks voli antakse.

Meie põhimõte on aga see, et koormat ei saa vaid väiksema sissetulekuga inimestele laduda, kelle kanda toasooja ja toiduainete maksutõusud paratamatult jäävad.

Kujutage ette inimtühja Viljandit ja Rakvere

Mind on pannud imestama kriitikavaba vastuvõtt uudisele, et tööpuudus statistiliselt muudkui väheneb. Vaadates töötukassa kodulehel avaldatud statistilisi tabeleid saab sealt välja lugeda, et ainuüksi selle aasta esimese kümne kuuga on end uue töötuna registreerinud ligi 80 tuhat inimest. Samas on oma töötu staatuse lõpetanud alla 50 tuhande inimese seetõttu, et on leidnud uue töö. Kui töötuid tuleb rohkem juurde, kui töö leiab, kuidas siis töötus kahaneb?

Üks lihtne vastus on see, et selle aasta esimese 10 kuuga on töötu staatusest sanktsioonidega kustutatud üle 35 tuhande inimese (seda on sama palju kui Viljandi ja Rakvere linnas kokku elanikke). Nemad pole leidnud tööd, aga enam ei ole neil ka ametliku töötusega kaasnevaid garantiisid. Silmas tuleb pidada seda, et töötu staatuse hoidmiseks tuleb kord kuus käia töötukassa kontoris. Need asuvad linnades. Kui Sa aga pead toime tulema vaid toimetulekutoetusega, siis on raske sellest söönukski saada, rääkimata bussipileti maksmisest, et linna sõita.

Pikaajalisele töötule annab ametlik töötu staatus haigekassa kindlustuse ja lisaks innustab siiski aktiivselt tööd otsima. Kui sa loobud juba ka kord kuus töötukassas käimisest, võib juhtuda, et lööd käega ka lootusele tööd leida. Seetõttu ongi Keskerakond seisnud selle eest, et maal elavatele töötutele see üks sõit kuus kompenseeritaks. See on väike summa riigile, aga aitab ära hoida kallima vara – töötahteliste inimeste kaotust.

Sellest, kui palju on meil tööta inimesi, keda enam töötuks ei loeta, annab just aimu ravikindlustuseta inimeste arvukus. Haigekassa andmetel oli Eestis 30. juuni 2010 seisuga 61 640 kindlustamata isikut. Ja nüüd pange tähele – lisaks tööinimestele, kelle eest maksab sotsiaalmaksu tööandja, on ravikindlustus Eestis olemas ka pensionäridel, kõigil lastel kuni 19 eluaastani või seni, kuni nad õpivad päevases õppes. Lisaks on kindlustusega kaetud ka ajateenijad, rasedad ning FIEd. Kindlustatud on ka ametlikud töötud.
Kes on siis need 61 tuhat inimest ilma kindlustuseta?

Ka paneb mind muretsema see, et tööga hõivatute (ehk maksumaksjate) arv endiselt kahaneb. Eelmise aastaga võrreldes on maksumaksjaid 3,3% vähem. Seega, kui töötute arv väheneb ja tööga hõivatute arv väheneb, siis kuhu inimesed kaovad?

Inimesed lihtsalt kaovad ja kaob ka mure, paistab olevat valitsuse strateegia. Aga olematu tööpoliitika on ülimalt lühinägelik. Sotsiaalteadlased kutsuvad töötahtelisi inimesi Eesti inimvaraks. Laristada oma tööinimestega, lastes neil heituda või lahkuda, on nagu röövkaevandamise, salaküttimise või metsavarguse soosimine. Hoolimatus teeb riigi vaesemaks ning täna tehtud vigu on järgmistel aastatel väga raske korvata.

Olulise tähtsusega riiklik küsimus

Lisasin oma blogisse videoklipi Maarahva kongressist. Selle toimumist ei saanud maha vaikida isegi Kuku raadio. Nali naljaks, aga kui maha vaikida ei saa, siis tänitati jutusaates pikalt, et enam maarahvast kui sellist olemas ei olegi.

Keskerakond on ikka seisnud selle eest, et ka maal oleks võimalik töötada, arstiabi saada ja oma lastele korralik haridus anda. Selle eesmärgi saavutamiseks kutsusime ka tuleva nädala neljapäevaks ellu Riigikogu istungitesaalis toimuva riiklikult tähtsa arutelu - maapoliitika tuleviku teemal.

Eks tänane valitsus soovi ikka jätkata sama strateegiat. Kui vaikida ja mitte tähelepanu pöörata, siis polekski nagu midagi viga. Aga kas ikka saab meie külmas kliimas end jaanalinnu kombel pead pidi liiva pista?

Stiglitz "Freefall"

Kas teadsite, et Hiina hieroglüüf, mis tähistab kriisi on kahetähenduslik. Otsetõlkes võib see tähendada nii ohtu kui ka võimalust?

Joseph Stiglitz, Columbia ülikooli majandusprofessor ja 2001. aasta Nobeli majanduspreemia omanik, on kirjutanud raamatu, mis kuulub kahtlemata kohustusliku kirjanduse nimekirja neile, kes püüavad mõista viimaste aastate majanduskriisi. Kuulu järgi pidavat raamat juba tõlkimises olema ja peatselt ka eesti keeles ilmuma.
Selles raamatus on küllaga provokatiivseid küsimusi ning kriitikat. Üks detail peaks ka meile siin valusalt tuttav olema.

Stiglitz nendib, et Aasia riikide silmis paljastab käimasolev kriis USA topeltmoraali. Kui Aasia kriisi ajal sundisid USA ja IMF kriisis kannatanud riikidele peale erakordselt valuliku raviviisi, siis nüüdses kriisis kasutatakse enda peal ravi, mis leevendab valu märksa efektiivsemalt.

Aasia kriisis oli ravimiks see sama, mida nüüd Eestis praktiseeritakse. Valitsused vähendasid riigieelarve puudujääki ja kärpisid karmilt kulutusid. Isegi kui see põhjustas Tais AIDSi epideemia taaspuhkemise. Isegi kui see tähendas Indoneesias nälgivate inimeste toiduabi kärpimist. Ja isegi siis, kui see lõppes Pakistanis olukorraga, kus riigikoolide puudus sundis lapsevanemaid oma poegi madrassa koolidesse saatma, kus neid koolitati äärmusliku islami vaimus.

Stiglitz nendib, et majanduskõikumised arenguriikides on rängemad, kui arenenud riigid endal juhtuda lasevad. Arenenud riigid pehmendavad kriisi oma elanikele, lastes eelarve defitsiiti, rakendades majanduse elavdamise ja töökohtade loomise pakette ning kulutades kriisi ajal riigi poolt enam. Samas kui arengumaid sunnitakse käituma pro-tsükliliselt ehk kärpima, tõstma makse ja laenuintresse.

Ehk Joseph Stiglitzi raamat „Freefall: America, Free Markets, and the Sinking of the World Economy” annab järjekordse kinnituse sellele, et Eestis eelmisel ja üle-eelmisel aastal rakendatud kärpepoliitika polnud mingi edukas kriisilahendus, vaid valulik ja hoolimatu arengumaale omane valuvõte. Stiglitz nendib ka seda, et peale valuvõtteid ei pruugi SKP anda ausat tagasisidet poliitika mõjude osas. Isegi kui SKP tõuseb, ei pruugi tavaline inimene sellest “majanduskasvust” midagi positiivset saada. Vastupidi toimetulek võib pigem halveneda, sest kui kriisi lahendatakse arenguriigi võtmes, siis kasvab ka ebavõrdsus.