reede, 23. oktoober 2009

Mida soovitab IMF Eestile?


Täna hommikul kohtusin Riigikogus Rahvusvahelise Valuutafondi delegatsiooniga. Delegatsiooni juht ütles mitu kiitvat sõna Eesti varemtehtud sammude kohta, eelkõige reservide kogumise osas. Ka arvati, et kuna Eestis algas kriis naabritest varem, sai ka reageering olla varasem. Sooviti jõudu Euroopa Liidu rahade kasutuselevõtuks, kuid hoiatati ka ohtude suhtes, mis võivad 2009. aasta eelarve viia euro-kõlbmatuks.

Ohtudena mainiti eelarvesse planeeritud maa- ja metsamüüki. Ohuna mainiti ka kohalike omavalitsuste raskusi, kuid eraldi kinnitati, et Tallinnaga on kõik korras. Kuid mis puutub 2011. aasta Riigikogule üleantud eelarveprojekti, siis selle defitsiit on ekspertide hinnangul suurem kui 3%.

Ajutiste tuluallikate asemel soovitati vaadata jätkusuutlikumaid variante. Seda nii ettevõtte tulumaksu, dividendide kui automaksu osas. Kinnisvaramaksu osas öeldi, et Eesti liigub maailma trendidele vastuvoolu ja peaks tagama kohalike omavalitsuste tulubaasi, sest nemad vastutavad kohaliku infrastruktuuri eest.

Last, but not least – astmeline tulumaks. Kui Eestis on vastased väitnud, et kaheastmelist maksu on raske koguda ja see on aldis maksupettustele, siis see kahtlus võeti kohe maha. Kiideti Eesti maksudeklareerimise eeskujulikkust ning kinnitati, et teise astme lisamine ei tee seda komplitseerituks. Tegelikult lausa soovitati meie üksikisiku tulumaksu tasakaalustada ja teha see maksumaksjale õiglasemaks, et väikese sissetuleku juures ei tuleks kohe liiga palju ära maksta.

Ajutised lahendused tuleb asendada püsivate tuludega 2011. aastaks. See tähendab paraku maksutõusu soovitust. Kuid valik kuidas leida optimaalne maksusüsteem uues kasvukeskkonnas, on poliitiline. Kui tõsta käibemaksu, siis kiirendab see tõusu, kuid väiksema sissetulekuga inimeste arvelt. Kui luua kõrgem maksuaste suurema sissetuleku saajatele, siis on see võrdsem koormuse jagamine Eesti inimeste vahel.

Maksutõus peab näima õiglane, rõhutas IMFi analüütik.

esmaspäev, 19. oktoober 2009

Tänud toetajatele

Head sõbrad, tänan südamest iga mulle antud toetushääle eest!

Selle jaoks, et teha põhjalikumaid kokkuvõtteid ja need siin blogis ka lugemiskõlblikuks vormistada, läheb veidi aega. Tallinna valimisvõidu üle rõõmustamiseks pole tegelikult aega antud. Üle Eesti käivad tõsised arutelud edasiste liitlassuhete üle ja omajagu saab teha ka riigikogus. Näiteks kaitstes eelarves omavalitsuste tulubaasi.

Küll aga on selge, et Riigikogus Reinsalule&sõpradele omaseks saanud trallimine seadustega ei too talle ega tema parteile kasu. Kogu soolise võrdõiguslikkuse seaduse külge poogitud Tallinnale ülejäänud Eestist erineva valimisseaduse vastuvõtmine, oli ju tehtud selleks, et riigis valitsevatele erakondadele valimistulemused meelepärasemaks disainida. Saadi aga hoopis kõrge valimisaktiivsus, sest sellised trikid pühivad passiivsuse.

Mulle meeldib see, kuidas Tallinn viimase nelja aastaga arenenud on. Ma usun, et ta areneb edasi ja suudab lahendada ka linlaste muresid, mis riigi tähelepanu ei pälvi. Pikas valimiskampaanias panin tähele, et sotside programm toetas meie põhimõtteid. Praegusel hetkel oma sissekande lõpetangi, et minna edasist koostööd arutama sotsidega.

laupäev, 17. oktoober 2009

Kes sobib ülikoolilinna peaks?



Akadeemik Anto Raukas saatis sel nädalal päris laiale ringile e-maili hüüdega „Kallid otsustajad! Endise tartlasena on mul mure hinges, mis mu vanast kodulinnast saab.”

Tartu on ülikoolilinn, peaga linn, hariduse linn. Kuid vaadates linnapeakandidaatide tausta selgub, et:

Urmas Kruuse, praegune linnapea ning Reformierakonna linnapeakandidaat, on sündinud 1965. aastal ja omandanud 2004. aastal Audentese Ülikoolist kõrghariduse ärijuhtimise erialal. Seega 39-aastaselt jõudis mees rakenduskõrghariduse omandamiseni. See on umbes selline haridus, mida omal ajal loeti tehnikumihariduseks.

Jarno Laur, sotsiaaldemokraatide linnapeakandidaat, on sündinud 1975. aastal ja lõpetanud 2008. aastal Tartu Ülikooli Narva Kolledþi. Tartu Ülikool on hea ülikool. Tema Narva Kolledþ kaugeltki mitte nii hea. Selle kohta käivad samad sõnad, mis Urmas Kruuse koduülikooli kohta. Siiski saame nentida, et 33-aastaselt sai ka see mees endale rakenduskõrghariduse.

Aadu Must, Eesti Keskerakonna linnapeakandidaat, on sündinud 1951. aastal ja lõpetanud 1976. a cum laude Tartu Ülikooli. On tuntud teadlane, professor, juhtinud mitmeid rahvusvahelisi teadusprojekte, olnud Tartu Linnavolikogui esimees, Riigikogu liige.

Margus Tsahkna, IRL-i linnapeakandidaat, on sündinud 1977. aastal, külastanud mitmeid ülikoole ja neis õpinguid alustanud. Aga ainult alustanud. Nähtavasti on tegemist 32-aastase igavese üliõpilasega. Ta on hea laulumees nii nagu Urmas Kruusegi hea pillimees.

Kirjast suur osa avaldati ka Eesti Päevalehes, kuid EPL tsenseeris välja lõppjärelduse:

"Mina omalt poolt arvan, et professor Must on kandidaatidest ainuke, keda sobiks ülikoolilinna peana nii kodus kui ka kaugemal näidata. Kruuse ja Laur on kahtlemata toredad mehed, kes sobiksid linnapeaks igasse Eesti väikelinna, kuid Tartus võivad ülikoolide rektorid ja professorid nad intellektuaalses plaanis täiesti varju jätta."

neljapäev, 15. oktoober 2009

Kuidas soojahind alaneks?


Toasoe on kortermajas elades kulu, millest korteriomanikul säästa eriti ei õnnestu. Eriti suureks kujunevad arved just külmematel kuudel.


Vaatasin enda kolme viimase aasta veebruarikuu soojaarveid:

Veebruar 2007. 777 krooni

Veebruar 2008. 1127 krooni ja 58 senti

Veebruar 2009. 1552 krooni ja 62 senti

Kolme aastaga on arve kahekordistunud.
Mis on selle taga?

Kui 2007 aastal oli toasoojaks kasutatav maagaas aktsiisivaba, siis 14. juunil 2007 hääletasid Reformierakond, IRL ja sotsid selle poolt, et maagaasile kehtestati aktsiis 157 krooni 1000 kuupmeetri kohta.

Kui 2007 aasta veebruaris oli toasooja käibemaks 5%, siis alates juulist tõsteti see 18protsendile.

Oma blogi esimeses sissekandes üle aasta tagasi kirjutasin muide sellest samast "majandusimest".

Kuid selle talve hindu pole me veel näinud.

Samas tõsteti 2009. juulist toasooja käibemaksu 20 protsendile ning kergitati aktsiise 367 kroonini 1000 kuupmeetri kohta.

Riigieelarve arvudes tähendab see, et tulevaks aastaks planeeritakse ainuüksi maagaasi aktsiisist teenida 246 miljonit krooni ja sellele lisaks veel toasooja käibemaksust 560 miljonit krooni.

Vaatasin minagi Keit Pentuse telereklaami, kus ta lubas soojaarved poole odavamaks teha ja mõtlesin, kuidas Keitu aidata. Keskerakond ulatas abikäe – täna algatasime seaduse, millega saaks toasooja käibemaksu alandada. Madalam 9 protsendiline käibemaksumäär tähendaks inimestele maksuleevendust 251,8 miljoni krooni võrra ja me teeme analoogse parandusettepaneku ka tuleva aasta riigieelarvesse.

Tegelikult on pidev kaudsete maksude tõstmine viinud olukorda, kus inimesed, kes ei võitnud midagi tulumaksu alandamisest, on pidanud kordades enam hakkama maksma käibemaksu ja aktsiiside taha peidetud riigimakse. Koorem on lihtsalt ebavõrdselt jagatud väiksema sissetulekuga inimeste kanda.

reede, 9. oktoober 2009

Presidendi kärajad


Täna toimusid presidendi mõttekoja kärajad. Nimelt oli president Ilves kokku kutsunud majandustegelasi, teadlasi, poliitikuid ja teisi arvamusliidreid, et arutada usalduse ja vastutuse teemadel.

President esitas küsimuse: oletagem, et kriis on möödas. Mida sai siis kriisist õpitud?

Indrek Neivelt haaras mõtteotsast kinni ja väitis, et aastatagusest usalduskriisist tuldi välja, sest paljud riigid sekkusid. Samas Eestis kärbib nii riik kui inimesed. Asendades jõusaali metsajooksuga ja sõpradega väljas õhtustamise koduse teejoomisega, ei laeku ka makse. „Kokkuhoidlike kodanikega aga viie rikkama riigi hulka ei saa.”

Selle peale hõiskas keegi majandusmeeste paneelist, et tuleb kehtestada kodussöömise maks.
Mind selline elukaugus üllatas. Sest selline maks inimestele on käibemaksu tõstmise kaudu tegelikult juba peale pandud, ainult et paljudel inimestel ei ole millegi arvelt kokku hoida. Just see on põhjus, miks enamus inimesi väljas söömas ei käi. Nimelt tehti veel majandustõusu aastatel ehk 3 aastat tagasi eestlaste seas uuring, millest selgus, et 30 protsenti enam kui tuhandest vastanust ei einestanud aasta jooksul kordagi mõnes Eesti toitlustusasutuses, 28 protsenti väitis, et tegi seda kord kuus või harvem. Tõsi, jõukaist inimestest einestas iga päev väljas 21 protsenti.


Selline suhtumine, et paneme inimestele, kes on sunnitud niigi igapäevaselt kokku hoidma, veel ühe lisamaksu on kahjuks ka tänases valitsuses levinud. Tõstes käibemaksu ja aktsiise pannakse lisakoormus väiksema sissetulekuga inimestele.


Kuid üldkokkuvõttes ei langenud kärajad siiski tavaelust liiga kaugele. Räägiti ka sellest, et euro peale jooksmine iga hinna eest on riskantne. Euro ei saa olla iseenesest eesmärk. See on vaid vahend majanduse turgutamiseks. Samas iga euro-vabandusel tehtud kärbe kaotab üha uusi töökohti. Eestile on aga tähtis, et saaksime kriisist välja võimalikult väikeste inimkaotustega.

reede, 2. oktoober 2009

Ansipi töökäsk: iga päev üks hea uudis majandusest


Paar päeva tagasi rääkis mulle üks tuttav meediainimene, et peaministri kontoril on kuni valimisteni ette valmistatud igaks päevaks üks hea uudis Eesti majandusest.

Moto lihtne - inimestele tuleb anda lootust, et hullem on möödas. Olge rahul sellega, mis on!

Kuidas seda siis tehakse?

Kolmapäeval andis peaminister Ansip üle tuleva aasta riigieelarve, kus sees kõik head asjad ja puudu kõik halvad (riigiettevõtete müük, maksutõus). Elu on tuleval aastal lill. Kuid... kui eelarve maht tulevaks aastaks on sama suur kui sel aastal, ent majandus endiselt langeb, siis peab langema ju maksulaekumine elik riigi tulud. Miski justkui ei klapi?

Peaministri jutt, et oleme kriisi sügavaimas põhjas, kus jalad juba maas, on olukorra selge ilustamine. Mis peaks olema eeldus, et järgmine aasta on parem kui tänavune? Töötute arv kasvab endiselt. Hätta sattunud ettevõtteid tuleb aina juurde. Naaberriikide majandus on küll paremas seisus täna valitsuste abipakettidele, kuid mitte nii heas, et Eesti võiks hõisata kasvavate eksporditurgude pärast.

Peaminister on viimasel nädalal sõna sõnalt igas oma esinemises korranud järgmist: „majanduskriis hakkab läbi saama ja Eesti väljub sellest Euroopa Liidu kõige väiksema valitsussektori võlakoormuse, EL ühe kõige väiksema eelarvedefitsiidi, jätkuvalt arvestatavate (ja Eesti Telekomi müügist kosutust saanud) reservide ja jooksevkonto ülejäägiga". Peaminister ei räägi töö kaotanud inimestest, kodulaenu maksetega panga ees hädas olevatest kodanikest ega igapäevase toimetulekuga raskustes olevatest madala sissetulekuga noortest, keskerakostest ning eakatest. Peaminister Ansipil on usk, et paberil olevad numbrid panevad naaberrikke meid kadestama.

Peaministrit on asunud toetama Marje Josing konjunktuuriinstituudist. Tema toetus on lihtne: „Tuleval aastal ootab ekspertide keskmise hinnangu kohaselt Eestit üheprotsendiline majanduskasv.”

Kena soe ja lootustandev sõnum. Kuid seesama Marje Josing toetas Ansipit ka aasta tagasi. Täpselt aasta tagasi andis Ansip üle 2009. aasta riigieelarve. Selles ennustas ta majanduskasvu 2,6 protsenti (tegelikkuses on majandus langenud 16,6%). Josing kiitis takka valitsuse pressissõnumit, et Eesti majandus asub kasvuteele 2009. aastal.
28. augustil 2008 teate kohaselt: Konjunktuuriinstituudi direktori Marje Josingu hinnangul pole rahandusministeeriumi tuleva aasta majandusprognoosis midagi üllatavat.

«Eks see, et majandus peab paremuse poole pöörama, oli ette teada, sest enam hullemaks ei saanud ju minna,» lubas Josing meile 2009 aastaks.

Tegemist on täpselt sama „usaldusväärse” eksperdiga kui peaminister ise.
Süüdistada aga inimesi, kes pimesi valitsuse propagandat ei usu, pole mõtet.
Parem on halvema stsenaariumi puhul positiivselt üllatuda kui vastupidi, ja see efekt pole pelgalt psühholoogiline. Nii nagu roomlased pidasid õigeks rahu soovides sõjaks valmistuda, peab valitsuse juhiseks olema “tahad tõusu, valmistu languseks”. Ja kui sa ei osanud valmistuda languseks, valmistu kahekordseks languseks. Optimism on hea, kuid veel parem, kui miski seda toetab. See, et Andrus Ansipi valitsus 2007. aasta sügisel riigieelarvet riigikokku saates hindas majanduskasvu seitsme protsendi jagu üle, oli saatuslik, kuid mitte mõistetamatu viga. Arvestades, millistest kõrgustest Eesti alla sadas, tundus nullkasv tollal paljudele liiga hirmsana ja ootused alanesid üsna aeglases tempos. Kuid täpselt sama viga korrati 2008. aastal. Ajal, mil kogu suundumus oli juba välja joonistunud, hinnati majanduskasvu juba 16 protsendi võrra positiivsemana. Kolmas kord, mis on käes täna, näitab valitsuse õppimisvõimetust.