See lugu on natsi Saksamaast. Aga te võite seda võtta ka mõistuloona.

Ja kui tuldi meile järgi, siis ei protestinud enam keegi, sest kes olid võimelised protestima, olid juba ära viidud.

Pastor Martin Niemöller:

Als die Nazis die Kommunisten holten,
habe ich geschwiegen;
ich war ja kein Kommunist.


Als sie die Sozialdemokraten einsperrten,
habe ich geschwiegen;
ich war ja kein Sozialdemokrat.


Als sie die Gewerkschafter holten,
habe ich nicht protestiert;
ich war ja kein Gewerkschafter.


Als sie die Juden holten,
habe ich geschwiegen;
ich war ja kein Jude.


Als sie mich holten,
gab es keinen mehr,
der protestieren konnte.

Ja kui tuldi meile järgi, siis ei protestinud enam keegi, sest kes olid võimelised protestima, olid juba ära viidud.

1933 lõid natsid esimese kontsentratsioonilaagri Dachaus. Kuna natsid alles konsolideerisid enda kätte võimu, siis keskendutigi eeskätt poliitilistele vastastele – kommunistid, sotsiaaldemokraadid ja dissidendid, kes demoraatia pankroti staadiumis olid ka enamike sakslaste silmis ebapopulaarsed.

Kõigi nende esmaste ohvrite puhul ei teinud avalikkus midagi, et neid kaitsta ja nende kadumist pigem tervitati.

Võttis aega viis aastat ja natside totaalse kontrolli all olid nii politsei, kohtud, ametnikkond kui press.

Alles siis 1938. aastal algasid massilised rünnakud, mis puudutasid ka Saksa ühiskonnas austatud ja tunnustatud inimesi.

Ja kui tuldi meile järgi, siis ei protestinud enam keegi, sest kes olid võimelised protestima, olid juba ära viidud.

Guantanomost Eestisse?

Välisminister Urmas Paet pidas täna välispoliitilise ettekande, kus tunnustas USA uut administratsiooni selle otsuse eest, et nad otsustasid sulgeda Guantanomo laagri. Paet mainis, et selles küsimuses on teistel riikidel ühine poliitiline vastutus kinnipeetavate vastuvõtmise osas ja et sellele otsitakse lahendust Euroopa Liidus ja otsitakse ka Eestis. Palusin Paedal täpsemalt selgitada, milles seisneb see lahenduse otsimine Eestis? Paet vastas järgmist:

See lahenduse otsimine Eestis seisneb samas asjas, mis on lahenduse otsimine Euroopa Liidus kui tervikus. Ehk jaanuaris oli see teema välisministrite kohtumisel arutelu all. See, kuhu tänaseni nendes aruteludes on jõutud, on see, et keegi Euroopa Liidu valitsustest ei vaidle sellele vastu. Jah, see samm on positiivne, et Guant´anamo vangla suletakse aasta jooksul, arvestades seda, et need kõikvõimalikud uudised, reportaažid, jutud, mis selle Guant´antanomo laagri ümber aastate jooksul käisid – see paraku ka kahjustas rahvusvahelise terrorismi vastase võitluse kuvandit tervikuna. Nii et see otsus on positiivne. Ameerika Ühendriigid on Euroopale selge liitlane ja partner, mis tähendab seda, et kui liitlane ja partner vajab abi, siis talle tuleb seda anda – selles on kokkulepe ja nüüd edasi on siis üksikasjad. Ehk siis Euroopa Komisjon sai ülesande Ühendriikidega läbi vaadata kõikvõimalikud juriidilised üksikasjad, mis puudutab nende inimeste võimalikku siirdumist Euroopa Liitu. Tegemist on vabade inimestega, mis tähendab seda, et need inimesed peavad ise tahtma, mis tähendab seda, et need inimesed on pärast vabad liikuma, tulema ja minema, kuna me ei räägi siin mingite vangide üleandmisest. See tekitab omakorda rea juriidilisi küsimusi. Kuna täna ka Euroopa Liidu riikidel on väga erinev seadusandlus, mis puudutab asüüliküsimusi, varjupaiga andmise küsimusi, ajutise elamisloa andmise küsimusi. Küsimused sellest, et kui üks riik, mis kuulub Schengenisse, selle inimese vastu võtab, aga kõrval on näiteks teine riik, kes kuulub ka Schengenisse, aga ei tahaks kedagi vastu võtta. Samas on Schengeni ruumis nii-öelda liikumisvabadus – kuidas seda küsimust käsitleda? Ehk siis hetkel on see etapp, kus nendele küsimustele otsitakse ja loodetavasti ka leitakse vastus. Pärast seda on võimalik minna alles järgmiste sammude juurde ehk konkreetselt vaadata, kes oleksid need isikud, kes võiksid tulevikus Euroopa Liitu sellest suletavast vanglast siirduda ja siis ka juba konkreetselt, millised on ühe või teise riigi võimalused üht või teist inimest vastu võtta. Nii ka Eesti puhul: selles mõttes me oleme hetkel nagu teisedki Euroopa Liidu riigid selles üldises raamistiku loomise staadiumis. Kui see on valmis, siis on võimalus vaadata, kas on mingisugust huvi, võimalust või vajadust ka juba konkreetsete isikute juurde minna. Täna seda teemat ei ole arutatud.

Kokkuvõte: jääb mulje, et välisminister Paet on valmis leidma nii huvi,
võimaluse kui ka vajaduse pakkumaks abi Guantanamo kinnipanemisel tekkivale
probleemile, kuhu panna tänased kinnipeetavad... Kas sellele ei peaks eelnema aga ka veidi laiem arutelu ja selgitustöö. Mitte taas kord välisministri poolt antud lubadus, mida Eesti riigil tuleb lihtsalt täita.

Astmeline tulumaks

Lisatud 14.6.2010: täna sai Riigikogu menetlusse antud uuem ja detailsem astmelise tulumaksu eelnõu. Võrreldes varasemaga on 2 erinevust - madalam tulumaksuaste 18% väikesele sissetulekule ning kõrgemad astmed 26% ja 33%. Täpsemalt uues 14.6.2010 postituses.


Tänane peauudis kipub olema Riigikohtu otsus, et Riigikogu ei käitunud Põhiseaduse kohaselt kui endal palka kärpida üritas.

Seega, kui 25. veebruaril teatab Statistikaamet möödunud aasta neljanda kvartali keskmise palga, toimub ka 1. märtsist automaatselt Riigikogu liikmete palga ümberarvutamine.
Need 101 inimest saavad näidata, et soovivad oma osa panustada tagasi Eesti riigi majanduslangusest tõusuks.

Üks võimalusi riigi tulude kasvatamiseks on astmeline tulumaks, mis tähendab, et kõrgema sissetulekuga inimeste teatud piirist üle tõusev tuluosa maksustatakse kõrgemalt. Selline tulumaksu suurendamine kõrgepalgalistele annaks ka Riigikogu liikmetele võimaluse oma sissetulekult seaduslikult suurem osa riigieelarvesse jätta läbi kõrgema maksumäära.

Kuid tulgem üksikult üldisele. Eesti riigieelarve seis on nukker. Eelarve ei saa lõputult väheneda, sest kusagil tuleb vastu riigi toimimisvõime piir ja ilma kulutamata on ka lootusetu, et iseenesest tekib uus tõus. Järelikult tuleb leida viise kuidas kasvatada riigi tulusid.

Mõeldes Eesti riigi eelarvele ja panusele, mida saavad anda kõrgema sissetulekuga inimesed andis Keskerakond täna Riigikogule üle astmelise tulumaksu eelnõu. Vastavalt eelnõule jäävad kõigile töötajatele, kelle palk on alla 25 tuhande krooni, kehtima tänased maksumäärad. Kuid iga kroon palgast, mis ületab kuus veerandsada tuhandet, maksustatakse kõrgema 33 protsendilise maksumääraga.

Inimesi, kelle aastapalk ületab 300 000 krooni ehk 25 tuhat krooni kuus on Eestis ligi kolmkümmend tuhat ehk viis protsenti tulumaksu maksvatest töötajatest. Sellest maksutõusust võidaks riik ligikaudu 750 miljonit krooni aastas.

Tagasi üldiselt üksikule. Täna saab Riigikogu liige neli keskmist palka vastavalt 2007. aastale 49080 krooni (ehk 4x12270krooni), millest jääb peale 21% tulumaksu tasumist alles 39246 krooni. Juhul kui ülehomme teatatakse, et uueks keskmise arvutamise summaks saab 13400 krooni, siis saaks riigikogulase palgaks 53600 krooni. Peale astmelise tulumaksu kehtestamist 33% suurusena üle 25000selt sissetulekult jääks peale maksude maksmist Riigikogu liikme tasuks 39384,5 krooni.

Mulle tundub, et me oleme seisus, kus Riigikogus peaks enamus toetama astmelist tulumaksu ja selleks pole isegi vaja võtta eeskuju Obama administratsioonilt, kes samuti kõige jõukamatele tulumaksumäära tõstab.

Miks sai Hanno Pevkur sotsiaalministriks?

Põhjus ei peitu selles, et Reformierakonnal poleks paremat spetsialisti sotsiaalvaldkonnas kui Hanno Pevkur. Vastupidi, Urmas Klaas oma tausta poolest ja juhtimisomaduste poolest oleks sellesse ametisse paremini sobinud. Kuid siin on üks reformistide juhtkonnale sobimatu KUID.

Kui Urmas Klaas oleks lahkunud Riigikogu liikme kohalt, oleks tema asendusliikmeks tänane Tartu linnapea. Kruuse on esimene üleriigilises asendusliikmete nimekirjas. Miks Urmas Kruuse Riigikokku oodatud pole seisneb ilmselt tema selgetes seisukohtades, et Valitsuse poolt tehtud negatiivne riigieelarve selgelt riivab linnade ja valdade põhiseaduslikke õigusi. Ilmselt poleks tema nii lühikese mäluga mees kui endine Tartu linnapea Andrus Ansip.

Kristiina Ojuland sai täna demokraatia lõikajaks

Vaikiv ajastu algas

Kristiina Ojuland, reformierakondlasest poliitik otsustas ära lõigata seitseteist aastat kestnud parlamentaarse traditsiooni, millega Riigikogu liikmetel on õigus üle anda ministritele arupärimisi.

Juba hõiskas põhiseaduskomisjoni esimees Väino Linde Riigikogu opositsioonile, et minge üldse koju! Homme vahest ei lastagi opositsiooni saali, võetakse ära kõnepidamise õigus, hääletamisel toimib nagunii vaid koalitsiooni teerull.

Mul on tõesti kurb, et ühe soolise võrdõiguslikkuse külge poogitud parandusettepanekud toovad välja tõelise ihaluse vaid ühe arvamuse ja ühe seisukoha järgi.

Ma teadsin ju küll, et Andrus Ansip on päikesekuningas. Aga et tema järgi tuleb veeuputus, seda ma lootsin mitte näha.

„Vähem kui aasta jooksul haaras valitsus kolmandat korda kärpekääride järele. Tegelikult käidi äsja 2009. aasta riigieelarvest üle veel mehisema riistaga.“ Ivari Padar, EPL 19.02.2009

Esmapilgul tundub, et Padari nimetatud mehisem riist on teerull.


Sain täna siis kogemuse Riigikogu rahanduskomisjoni töökultuurist. Peab tunnistama, et üsna ootuspäraselt jäi seal mulje, et välja on kuulutatud eriolukord ning Riigikogu enam polegi.
Alustuseks teatas komisjoni esimees Jürgen Ligi, et me tutvume eelnõuga, mille puhul meil sekkumismehhanism puudub. Edasi aga pareeris küsimusi sellise teguviisi õigustatuse suhtes sõnadega, et tema ei viitsi seletada ja vaevalt mõni rahandusministeeriumist tulnud ametnikki viitsib.

Laenan eilse pika istungi stenogrammist kolleegilt lõigu:
Valitsus on käesoleva negatiivse eelarvega läinud libedale teele, enam ei usaldata Riigikogule menetleda anda ka põhiseaduse järel riigi kõige tähtsamat seadust – riigieelarvet selliselt, nagu riigieelarve seaduse menetlus peaks siin Riigikogus toimuma – kolmel lugemisel. Aga ise kerjab valitsus koos üleantud eelnõuga Riigikogu poolset usaldust. Siinkohal meenub üks uudisteportaali kommentaaridest leitud dialoog, Andrus Ansip küsib Jürgen Ligi käest: "Kas sa, Jürgen, usaldad mind?", millele Ligi vastab: "Muidugi usaldan!". Selle peale arvab Ansip: "Mina usaldan sind ka, järelikult oleme me mõlemad väga usaldusväärsed inimesed."

CIA factbooki andmetel on Eesti majanduskasv 218 vaatluse all olevast maailma riigist tagantpoolt viies. Kes oleks osanud arvata, et Reformierakonna valimislubadus nii pahupidiseks pöördub. Vaadates mitte enam tagasi 2008 aastale, vaid ette käesolevale aastale, tuli rahanduskomisjonil lisaeelarvest infot saades kuulda, et eelduseks võeti miinus 8,9 protsendine majanduslangus.

Saada sisulisi vastuseid on Riigikogu opositsionäärile keeruline ülesanne. Üheks selliseks viisiks, üdini demokraatlikuks viisik on arupärimised.

Kristiina Ojuland sai täna demokraatia lõikajaks

Sooline võrdõiguslikkus ja JOKK

Riigikogus on soolise võrdõiguslikkuse seaduse juurde liidetud punktid, millega soovitakse ette ära kujundada kohalike valimiste tulemused Tallinna linnas. Vähemalt nii väitis eilses Aktuaalses Kaameras parandusettepanekute kaasautor Urmas Reinsalu (teine autoriõigusele pretendeeriv mees hoiab end nukujuhina tagaplaanile). Tema sõnum oli, et kui ei saa jätkuda seis, kus tallinlaste häältel on kordades erinev kaal, siis on Keskerakonna toetus valimistel kindel. Kui aga läbi viia täna plaanis olev riive põhiseadusega, siis saavad mõjuva eelise IRL ja Reformierakond.

Õiguskantsleri poolt ettepandud eesmärk, et iga tallinlase hääl oleks võrdne, on kõige lihtsamalt tagatud siis kui Tallinn oleks üks ringkond nii nagu seda on ka Tartu. Seda projekti vedas muide toonane Tartu linnapea Andrus Ansip, kes oma eelmises elus oli veendunud omavalitsuste iseotsustamisõiguse kaitsja.

Reformierakonna ja IRLi tänasel JOKK poliitikal on aga üks takistus. Nimelt on see sotside jaoks liiga JOKK. Ilma sotside häälteta ei tule valitsusliidul aga vajalikud 51 poolthäält kokku. Ilmselt ei saa loota ka rohelistele, sest roheliste poliitikasse tulemise aade oli poliitika, kus kaasatakse, mitte ei rullita. Vaevalt nad Tallinnale ärategemise rõõmust oma näo kaotamist sooviksid. Seda enam, et Tallinn ühe ringkonnana on kõige soodsam väikestele erakondadele, kel vähem tugevaid kandidaate.

Soolise võrdõiguslikkuse seaduse JOKK versiooni vastuvõtmine nõuab aga 51 häält. Nii töötatakse väga intensiivselt viiekümne esimese hääle ehk Jaan Kundlaga.

Fotol reformierakondlane Igor Gräzin Jaan Kundlat oma paati meelitamas.

Miks ma lahkun riigikaitsekomisjoni aseesimehe kohalt

Et alustada algusest, pean nentima, et pea kaks aastat Riigikogu riigikaitsekomisjonis on olnud mulle väga positiivne kogemus. Vaatamata kohati väga teravatele arvamuste lahknemistele näiteks Kaitseväe korralduse seaduse, Iraagi sõja või Põhiseaduse muutmise teemal, on selles komisjonis valitsenud alati soe ja aupaklik suhtumine oma kolleegidesse.

Ilmselt andis heale õhustikule aluse Trivimi Velliste, kes veteranpoliitikuna komisjoni avaistungil uusi liikmeid manitses, et Riigikaitsekomisjonis on asjad alati nii käinud.

Ma arvan, et mul õnnestus opositsiooni esindajana ka täita hädavajalik roll, esitades meie riigi kaitset puudutavates eelnõudes neid küsimusi, mida valitsusliitu kuuluvad saadikud teha ei saa. Olgu nad kasvõi endised kõrged kaitseväelased ja mitte alati kõigega rahul, mis ministeerium ette söödab.

Nii õnnestus näiteks suurendada missioonil viga saanud kaitseväelaste sotsiaalseid garantiisid. Põhiline vastuolu kujunes aga siiski Iraagi sõja teemal. Mis sest et komisjoni enamus (ja hiljem valitsuskaolitsioon saalis) pani südi järjekindlusega sõja jätkamisele õla alla. Ma arvan, et see vägisi appi tükkimine sai neile endile ka nii vastumeelseks, et valitsuse esindajad loobusid oma esialgu plaanis olnud missiooni pikendamisest. See oleks saanud sündida vaid ilma Riigikogus vastava kahepoolse rahvusvahelise leppe ratifitseerimiseta. Kaitseministeerium ei läinud Põhiseadusest üle rullimise teed. Küll aga on üks teine teema, kus seda vägisi tehakse.

Meie kõigi elu, Eesti riigi riigikaitset ja laiemalt Eesti riigi püsimist mõjutab sel aastal eelarve kujunemise protsess ning riigieelarve adekvaatsus.

Eesti üldsus on leppinud vaikimisi sellega, et juba kaks eelarvet järjest on tehtud uskumatuid valearvestusi. On lepitud ka sellega, et eelarvet koostavad krokodillid või öine „suvaline kamp“. Lepitakse sellega, et eelarve kärped tulevad Riigikokku ilma et täna teisipäeval 17. veebruaril, Riigikogu liikmed (aga mis veel hullem, nende seas ka rahanduskomisjoni liikmed) teaksid, millal ja kuidas need vastu võetakse.

Ma arvan, et sellise asjaga ei peaks vaikimisi leppima. Ja ma arvan, et Eesti riigi käekäik sõltub suuresti täna tehtavatest majanduslikest otsustest. Kui finantsvallas olukord lõplikult käest läheb, ei saa ka riigikaitse riiki kaitsta. Seega asun tööle rahanduskomisjonis.

Ma ei kaota koos asemesimehe kohaga oma huvi kaitsepoliitika vastu. Lausa vastupidi. Samuti jätkan oma tööd NATO Parlamentaarse Assamblee delegatsioonis.

Tartu maraton

Lembitu Kuuse ütles täna, et Tartu suusamaraton on nagu spordirahva laulupidu. Ainult et rongkäik ehk stardikoridori meetrid möödusid kiiresti ja sealt edasi ei suutnud ETV enam korralikku telepilti toota. Lumesadu olevat süüdi. Ei kujuta ette, mida kujutab endast reklaamtekst, et Eesti Televisiooni toodetud ülekanne jõuab lisaks meie telepildile ka Rootsi, Norra, Soome ning Ukraina kanalitesse. Lembitu Kuusest oli küll kohati hale, kui ta pidi teles tegema raadioülekannet.

Arvasin, et õnneks saab Tartu maratoni kodulehel jälgida sportlaste trackingut otse rajalt, tundus olevat päris hästi töötav lahendus. Ainult et praegu telepildis teisel kohal olev Priit Narusk on oma saatja kaotanud 45, 478 kilomeetril ja arvutiekraanil püsib seal juba tükim aega. õigem

on vist ikka ise finišisse minna, saab parima pildi.

Võitjad: 38. Tartu Maratoni võitis Anders Aukland Norrast ajaga 2:57:29. Teisena lõpetas Joergen Aukland (2:57:35), kolmandana Jerry Ahrlin (2:57:38)

Kiirem naine oli Sandra Hansson Norrast (3:13:04), kes üldarvestuses lõpetas 31 kohaga. Teine Hilde Pedersen (3:15:02), kolmas Zuzana Kocumova (3:20:04).

Ohuhinnang: haugi mälu mõjust Eesti riigikaitsele

Haugi mälu olevat 5 sekundit. Kui pikk on valitsuse mälu? Möödunud augustis, ajal mil koostati 2009. aasta eelarvet, valitses pea üksmeelne seisukoht, et turvalisuselt kokku ei hoita. Nüüd hilistalvisel, suure kärpimise ajal, on aga suised kriisid ununenud ja nii langes kaitseministeeriumi haldusala lausa 14 protsendilise kärpe alla. Iga seitsmes kroon võeti ära ning eesmärgiks seatud 2 protsenti SKPst kaitsekulutustele haihtus. Seda vaatamata tõsiasjale, et meie riigi sisemajanduse kogutoodang iseenesest langes ka. Järelikult on valitsuse mälu lühem kui pool aastat. Aga kui palju lühem?

Vaid napid 3 nädalat tagasi kiitis valitsuskabinet heaks sõjalise kaitse arengukava aastateks 2009-2018. See peaks olema kaitseplaneerimise baasdokument, kus kirjas Eesti riigi võimalikud ohustsenaariumid ning vajalikud sõjalised võimed nendega toime tulemiseks. Väga hea ja vajalik dokument, kuid rahalise ressursi planeerimiseeldusena võeti aluseks kaitsekulude suurendamine tasemele 2% sisemajanduse koguproduktist aastaks 2010 ja sama taseme säilitamine.

Ma ei tea, kas meie valitsus järgmisest reedest pikemas perspektiivis mõtleb. Riiklik pankrotioht on argument, mis sunnib meeleheitlikeks meetmeteks kõikjal, kuid jällegi jäädi reageerimisega hiljaks ning lõiked tabavad valdkondade juhte jällegi ootamatult. Seda, et 2009. aasta riigieelarve on kaugelt liiga optimistlik, teati juba novembris. Juttu oli ka eelarveaugu piirjoontest. Miks siis nüüd kõik ainult mõne kommide ja kohvi toel veedetud öö impulssotsustele rajaneb? Nagu inglased ütlevad – if you fail to prepare, prepare to fail.

Kärpimine on küll esmane reaktsioon, kuid kokkuvõttes ei vii ju see tõusule,
selleks on vaja hoopis teistsuguseid algatusi. Ja ohupilt meie ümber on tänavu
kindlasti halvem kui ta oli paar aastat tagasi.

Tõsi, kui arenguplaanist käesoleval aastal viiakse ellu ka ainult reservkogunemiste tõhustamine ning Ämari Lennubaasi rajamine, siis on seegi edasiminek. Tankitõrje relvasüsteemide kaasajastamise, tankide soetamise ning luure-, seire-, ja sidesüsteemide arendamise saaks jätta ka lähiaastateks. Kuid ohuna kõlab see, et riigikaitset otsustatakse krokodillide komisjoni edasiarenduses ja seda otsust saab teoreetiliselt pidurdada vaid Riigikogu rahanduskomisjon, mitte aga riigikaitsekomisjonis.

Õhus on kevadet

Sinilill otsustas õitsema hakata. Esialgu küll veel vaid toas aknalaual. Talvehämust kosumine ja õienupu kasvatamine võttis aega kolm nädalat. Sama ajaga läksid õide ka tuppa toodud kirsioksad. Õhus on juba tunda kevadet ja ka päev on ligi kaks tundi pikem kui detsembrikuise pööripäeva aegu.

Mu kevad algab pääle jõulu juba:
neist päiksekiirtest oli ammu puudu,
mis vargsi poevad läbi härmas ruudu,
kus kurb ja pime ootamas mu tuba.

Te olge tervitet, et läbi lume
ja kurja rahepilve nõnda vara
mu üles leidsite mu pilgu valgussära
ja tänavhalluselle lõite rõõmsa jume!

Mu meel läheb härdaks, niiskust nõrgub laugel:
õrn aimus küllusest, mis küll veel kaugel,
kuid mida oodata on ju antud lootus.

Vist elus kaunimat ei olegi kui - ootus,
sest suveks valmistuma juba algan
ja talve tulisemalt maha salgan.

Marie Under

Küüditamine – miks nad politseisse ei helistanud?

Fotol kujutatud küüditatute elamist Siberis, Aadu Musta erakogust.

Umbes 20 aastat tagasi, kui Eestis aina enam läänepoolt tulnud huvilisi liikuma hakkas, sai neile ikka selgitatud meie ajalugu. Kentsakaim rahvajuttudesse jõudnud lugu oli ühe Rootsi prouaga, kes küüditamisest kuuldes hüüatas: „Aga miks nad politseisse ei helistanud?“

Tõepoolest, siis sai põlgliku muigega suhtutud õigusriigist saabunud külalise naiivsusesse. Aga juba nädalapäevade jagu olen ise sama hämmastunud kui too Rootsi proua. Selle hämmastuse põhjustasid otsused, mis sündisid öistest riigieelarve kärpimistest Ansipi juures Stenbocki majas. Kärpimine on iseenesest praagi eelarve kohastamine reaalsetele oludele, mida sai Ansipilt nõutud juba möödunud aastal enne eelarve vastuvõtmist. Mis mind aga hämmastab on see, et kärpena esitatakse ka ilmselget röövimist.

No mis kärbe see on, kui valitsuskoalitsioon otsustab linnadelt ja valdadelt võtta ära seni nende ülesannete täitmiseks kulunud tulumaksust seitse protsenti (seni sai iga linnaelaniku tulumaksust 11,9 protsenti linn, valitsuse plaani kohaselt vaid 11,1%). Raha ei jää ju kodanikule väiksemate maksude näol kätte. Kärbet ei ole. Kokkuhoidu ei ole. Lihtsalt linnade ja valdade eelarvest võetakse summa riigile, et katta riigieelarve puudujääki.

Kui seni olid linnad ja vallad oma eelarveid tasakaalus hoidnud ja ainus, kes
seda ei suutnud oli Vabariigi Valitsus, siis nüüd tahab Ansipi koalitsioon
oma valearvestused teiste arvelt kinni maksta.

Ja nii ma imestangi naiivselt, et miks linnad ja vallad oma õiguste eest ei seisa? Miks nad kohtusse ei lähe?

Kohaliku omavalitsuse korralduse seadus ütleb, et omavalitsuste ja riigi suhetes peab kohalike võimuorganitega konsulteerima õigeaegselt ja sobival viisil kõigi neid otseselt puudutavate küsimuste planeerimise ja otsustamise puhul. Eesti Vabariigi Põhiseadus aga sätestab eelarve suhtes, et Riigikogu ei tohi kustutada ega vähendada riigieelarvesse või selle eelnõusse võetud kulusid, mis on ette nähtud teiste seadustega.

Linnad ja vallad on need, kellele rasketel aegadel langeb niikuinii suurem koormus. Hätta sattunud inimesed pöörduvad esmajärjekorras just oma kodukoha vallamajja või linnavalitsusse. Kui riigipoolne suur kärbe langeb eelkõige lasteaedade, koolide, raamatukogude, rahvamajade, muuseumide, turva- ja hoolekodude ning tervishoiuasutuste peale, siis lihvitakse meie niigi õhuke riik veel väetimaks just kõige nõrgemate arvel.

Omavalitsusi tabasid kärped esimesena juba eelmise aasta lõpus. Selles teadmises koostati ka tänavused eelarved. Näiteks Tartu linn leppis sellega, et kaotas 44 protsenti teede korrashoiu rahast, 80 protsenti haridusasutuste investeeringutest ja üle 25 protsendi tasandusfondist.

Sellise kärpega nõustus Omavalitsusliitude Koostöökogu delegatsioon, kui ta 24. septembril 2008 allkirjastas Vabariigi Valitsuse ministeeriumidevahelise komisjoniga ja protokolli 2009 aasta kohalike omavalitsusüksuste tulubaasi ja riigieelarvest finantseerimise kohta. Kuid tänast röövimist ei anna toonasega võrrelda.

Eesti Ekspressis huvitav lugu

Tänane Ekspress tõstatab küsimuse, kas Eesti sõdurid võivad Afganistanis sattuda olukorda, kus nende ülesandeks saab narkoparunite hukkamine.

Nimelt on ajakirja Der Spiegel teatel NATO vägede ülemjuhataja John Craddock andnud välja käsu Afganistani narkokaupmeeste tabamiseks ja hukkamiseks - sõltumata nende osalemisest või mitteosalemisest NATO vägede vastases võitluses.
(foto wikimedia)

Eesti sõdurite teenistuspaik on Helmandi provints, narkokasvatuse tuumikala. Ilmselge, et NATO peab narkokaubanduse mahasurumiseks tegema senisest rohkem, aga ta ei saa vaadata kõrvale tõsiasjast, et kogu tema põhikiri rajaneb rahvusvahelisel õigusel. Karistusi saab määrata vaid rahvusvahelise õiguse või asukohamaa õiguse järgi, mitte ühe või teise sõjaväelase päevakäsuga. Sõjaline jõud ilma seadusliku aluseta oleks türannia. NATO väed ei saa muutuda samasugusteks kui need, kellega nad sõdivad.

Ka on jõu tarvitamine sõjalistes konfliktides rahvusvahelises õiguses üsna täpselt piiritletud. Relvastatud jõu kasutamine on lubatud nende puhul, kes osutavad relv käes vastupanu, kuid kui nad on vastupanu lõpetanud, siis ei saa nende suhtes rakendada rohkem jõudu kui on vajalik nende teguvuse peatamiseks.

Tuleb arvestada sedagi, kui ulatuslik narkokaubandus Afganistanis on. Kindral Craddocki käsust kumab läbi võimalus ulatuslikeks karistusoperatsioonideks külades, mis aga sissisõdades üldiselt ja ka Afganistanis konkreetselt on reeglina olukorda pigem halvendanud.

Eesti ametiisikud peaksid hoopis tundma elavamat huvi ka selle vastu, mis saab edasi nende kätte vangilangenud taliibidest, kes hiljem on brittide vahendusel Afganistani ametivõimudele üle antud. Ainult aasta tagasi raporteeris Amnesty International juhtumitest, kuidas vange kettidega töödeldi. Me ei sõdi seal selleks.

Öösel on kõik kassid hallid?

Täpselt nii ühtlaselt hallid kui tunduvad öised kassid, on ka suletud uste tagant kostuvad mõtted, mida pakutakse Eesti majanduslanguse väljatoomiseks.

Tavainimene, kel tuleb elada hirmus, et töökoht kaob, korterilaen jääb tasumata või lastetoetus võetakse ära, ei süvene detailidesse. Olen varem kirjutanud 1932. aasta ootustest USAs, et valitsus lihtsalt midagi teeks, ollakse ka Eestis leplikud Ansipi valitsuse kärpimisplaanide suhtes.

Seda vaatamata tõsiasjale, et enamus teisi majandusraskustes riike käitub teistmoodi. Eile võis Vikerraadios kuulda Hipe Tarvel-Hartwigi kommentaari Saksamaalt, kus valitsus on asunud ulatusliku rahasüstiga oma inimesi toetama.

Ka meie põhjanaaber Soome algatas abipaketi, et hoida ja luua töökohti.

Täna püüab Ansipi valitsus ikka veel väita, et nende lahendus lauskärpida on ainsana õige. Et Eesti riigi edasine õhemaks lihvimine toob taas õnne meie õuele. Kuid riigi funktsioonide vähendamine kuni skeletitoalise moodustiseni toob kaasa jätkuva töötute kasvu, viib kindluse lastega peredelt ning ei loo juurde ühtegi töökohta.

Selle asemel, et ainsa lahendusena näha kärpeid eeskätt nõrgemate ühiskonnakihtide arvelt, tuleb kärpeid kompenseerida algatuste ja investeeringutega, millega kindlustatakse nii ettevõtluse areng kui ka sotsiaalprogrammide jätkumine.

Viktor Trasberg, Tartu Ülikooli majandusteadlane tuletas meelde lihtsat tõde: Ees­ti büdžetikrii­sis ei ole süüdi mit­te hä­ving maail­ma­ma­jan­du­ses, vaid meie ee­lar­ve tu­lu­baa­si ülese­hi­tus. Täp­se­malt öel­des: sel­le mit­te­vas­ta­vus tu­ru­ma­jan­du­se põhimõte­te­le. Ee­lar­ve, mis põhi­nes pea­mi­selt tar­bi­mis­mak­su­del ja vä­ga kii­re kas­vu eel­du­sel, ei saa­nud­ki kaua koos püsida./…/ Kümme mil­jar­dit ee­lar­ve­mii­nust ei ole mit­te sel­le tal­ve prob­leem, vaid see tu­leb­ki igal aas­tal mak­su­de­ga kat­ta. Re­for­mie­ra­kond­li­ke mak­su-utoo­pia­te aeg on ümber saa­nud.

Eesti riigi jaoks tehakse praegu strateegilisi otsuseid. On igati väär anda taas kord Ansipile absoluutse tõe monopol ning kiita takka valikuid, mis on laiema üldsusega läbi arutamata langetatud kinniste uste taga.

Me vajame muutust ja positiivset muutust Ansipi valitsus paraku ei paku. Seega aeg on vahetada valitsust.

Depressiooni ikoonid

Paremal: Suure Depressiooni ikooniline foto, tehtud Dorothea Lange poolt 1936. aastal ja kujutab 32-aastast seitsme lapse ema Florence Owens Thompsonit, kes laste toitmiseks rändas võõrtöölisena ühest puuvillaistandusest teise. Foto Wikimedia

Vasakul: Eesti 2009. aasta eelarvekärbete ikooniline Peeter Langovitsi jäädvustus, 32-aastane Keit Pentus, kes kärbib veebruari alguses ligi 10 protsenti eelarvest, mille ta ise detsembris heaks kiitis. väljavõte Postimees onlinest

Jaapan

Ajal mil USA värskelt ametisse asunud liidrid panevad paika esimesi välissõite ning uue Riigisekretäri Hillary Clintoni esmavõõrustajaks saavad suure tõenäolisusega Jaapan ning Hiina, on kahel Aasia suurriigil mure kaduma kippuva turu pärast.

Jaapan maailma teise majandushiiuna on eelkõige mures oma rahvusliku valuuta jeeni liigse tugevuse pärast. See ei mõju niigi kahanevale eksporditurule sugugi innustavalt. Jeeni maandamiseks kaalutakse tõsiselt USA võlakirjade ostmist.

Teisest küljest on välisturu kadumine andnud tagasilöögi ka sisetarbimisele. Uue aasta alguses teatasid kõik Jaapani autotootjad toodangu vähendamisest. Neist suurim, Toyota, lausa poole miljoni masina võrra. Toyota tehases, kus tootmisliinil katkematu tempoga töölisi autosid monteerimas nähes sai üksiku näite varal päris selgeks, milline on jaapanlaste paljukiidetud tööviljakus, oli kuulda küll uute tehnoloogiate väljatöötamisest, mis peaks tagama müügiedu konkurentide ees.

Toyota üheks salarelvaks USA hiigelautode vastu saab
imepisike IQ.

Sellele vaatamata on asunud Jaapani ettevõtted koondama ning tööpuudus on tõusnud 4,4 protsendile ehk tööta on ligi 2,7 miljonit inimest.

Peaminister Taro Aso valitsus on välja pakkunud eelkõige sisetarbimise elavdamiseks 4,8 biljoni (10 astmes 12) jeeni suuruse programmi (ehk 53,9 miljardit USD). (taustaks 6 biljonit jeeni moodustab ühe protsendi Jaapani GDPst).

Jaapanlaste protestid ei ole lärmakad. Siiski on koondamishirmus töölised tänavatel ning nõuavad võimukandjatelt enda
kaitset. Pilt tehtud Kyoto provintsivalitsuse ees.

Tõusva päikese maa peaminister pidas teisipäeval parlamendi ees esinedes kõne, kus avaldas lootust, et Jaapan on esimene riik, kes majanduslangusest välja tuleb. “Ei ole nii, et kõik muutub iseenesest paremaks, kui lasta turul asjad paika panna,” veenis ta eelarveraha kulutamises osas trotslikke parlamendisaadikuid.

Jaapani parlamendis (Diet) on viimased pool
sajandit olnud võimul alati Liberaaldemokraatlik Partei, kelle populaarsus on
enne tänavusügisesi valimisi väga madal. Eks sügis annab seletust, kas
peaminister Aso majanduse elavdamise plaan toob kaasa majanduslanguse peatamise
või tuleb vastu võtta valijate pahameel.