Pühvliaasta horoskoop

26. jaanuaril algab Pühvliaasta. Eestlaste huvi idamaise kalendri vastu näitas ilmekalt eile rahvasumma uppunud Kadrioru park, kus toimusid Hiina uue aasta pidustused.

Mis nägu siis Pühvliaasta tuleb? See on konservatiivne traditsioone ja väärtusi hinnas hoidev aasta. Kõik toimub aeglasemalt kui varem ja kasv tuleb vaid neile, kes on kannatlikud ja usinad. Sel aastal lõikad seda, mida rotiaastal oled külvanud.

Ülevaadet tähemärkide osas alustan Ahvist, sest see on peaminister Ansipi märk.

Ahv

See aasta lubab ahvidele enam kvaliteetaega, mida veeta pere ja sõpraderingis. On oodata suuremaid edusamme spordivallas, eriti märtsikuus (Türgi suusamaraton), tööalaselt pettumusi rohkem kui õnnestumisi.

Kukk

Sobiv aasta, et heastada senised kaotused. Sinu prestiiž ja maine paranevad.

Koer

Sel aastal hoia madalat profiili. Pööra enam tähelepanu kodustele asjadele, sest maised rõõmud on selle aasta märksõna.

Siga

Hillary Clinton, Siiri Oviir, Priit Toobal

Ära võta asjatuid riske, usalda instinkti ning lao vundamenti tulevasteks aastateks.

Rott
Mart Laar, Siim Kallas

Rõõmurohke ja stabiilne aasta. Tööalaselt Rott tunneb kohustust võtta lisaülesandeid ja kohustusi, mida seni õnnestus vältida.

Pühvel
Barack Obama

Uue tsükli algus, kus alustatu omab mõju tervelt tosin aastat.

Tiiger

Maret Maripuu, Edgar Savisaar ja Urmas Paet
Tiigrile on pühvliaasta uimasus väga raske kannatada. Kuid see aasta toob tagasi vanad sõbrad, loob uusi liite ning mõnest rotiaasta vaenlasest võib saada kasutoov liitlane järgmisel, tiigri aastal.

Kass

Hea aasta kodu soetamiseks ja muudeks kinnisvaratehinguteks. Aasta, mil peaks keskenduma kodule ja perele.

Draakon

Kadri Simson, Keit Pentus ja Laine Jänes
Jätka oma senist rutiinset tööd ja sa ehitad baasi pikemaajaliseks tõusuks. Tööalaselt ootab ees suurem pettumus oktoobris, kuid selle korvab kuhjaga õnn isiklikus elus novembris.

Madu

Ivari Padar, Toomas-Hendrik Ilves, Ester Tuiksoo

Väga hea aasta madudele! Haara võimalustest! Probleeme tekitab vaid raha, sest eriti kevadel, kuid pühvliaastal vingerdab madu ilma end kriimustamata välja igast probleemipuntrast.

Hobune

Kuigi Hobune ei ole oma tänase tööga rahul, peab ta ka pühvliaastaks säilitama kannatlikuse. See aasta ei ole sobiv, et murda välja senisest rutiinist, pürgida uute väljakutsete poole. See on aasta, kus tasub kindlustada seniseid positsioone. Helge külg sel aastal on aga rohket rõõmu pakkuv armuelu.

Eestis esitavad seda aastat Jaak Aaviksoo, Juhan Parts, Jüri Pihl, Jüri Ratas

Lammas

Pühvliaasta pole lambale kerge, seetõttu karda raskeid väljakutseid.

Kes ei leidnud ses postituses seda, mida otsisid, siis äkki annab teile vastuseid Kivisildnik

...

Väikeriigi tuumarelv

Kaitseminister Jaak Aaviksoole langeb au lõpetada Eesti missioon Iraagis. Kui ta poleks aasta lõpus Iraagi missiooni pikendamise ajal puhkusel viibinud, ehk oleks jäänud ära ka piinlik mandaadi pikendamine ilma korraliku kutse või infota meie vägede staatuse kohta.

Paraku Aaviksoo puhkas ning välisminister Urmas Paet käitus kui innukas timurlane, kes püüab abi pakkuda ka seda mittesoovivale vanainimesele.

Veel pühapäeval üritas Paet ETV uudistesaates leida põhjendusi, miks Iraagis jätkamine vajalik on. Enam ei saanud apelleerida Iraagipoolsele suurele huvile, sest läbirääkimised näitavad selgelt, et seda ei ole. Juba augustikuise Iraagi visiidi ajal oli meil Paedaga erinev arusaamine – minule jäi selge arusaamine, et abi ei palutud, tema kordas, et paluti ikka küll.

Viimase veenmiskohana käis Paet välja Eesti poolt võetud kohustuse NATOs, et me oleme võimelised hoidma 8% oma maaväest välismissioonidel. Kaheksa protsenti maaväest peaks mis tahes ajahetkel osalema juba toimuval operatsioonil või olema antud sellel otstarbel NATO käsutusse. Rõhk on sõnal maaväest. Eesti puhul on see täidetud Afganistani missiooniga.

Ehk on Iraagi missiooni piinlik lõpp ka õppetunniks, et Eesti välispoliitikas peaks saama selgeks, millistel tingimustel sõjalistel operatsioonidel osaletakse. Me varjusime Iraagis aastaid ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni taha, kuid selle kadumine ei morjendanud välisministrit.

Väikeriigi tuumarelvaks peaks olema rahvusvaheline õigus. Ehk peab ka meie valitsus seda printsiipi edasiste abistamiste puhul silmas.

Ajaloo võlu (paadi mittekõigutamine ja defitsiidis eelarve)

„Nende poliitika oli kasvav eelarvedefitsiit, mis on suurendanud majanduse stagnatsiooni, kasvatanud tööpuudust ning andnud oma panuse panganduse kokkukukkumisele!”

Need sõnad kuuluvad Franklin Delano Rooseveltile 76 aastat tagasi, kes kritiseeris eelkäijat, kes kulutas „kolm pikka aastat teekonnal pankrotti”.

Täna ametivannet andev Barack Obama rääkis teleusutluses, et vaatab eeskuju otsivalt FDRi esimesele sajale päevale. Tema eeskujul loen paralleelselt Jean Edward Smithi “FDRi” ning Jonathan Alteri “The Defining Moment: FDR’s Hundred Days and the Triumph of Hope”.

Alter räägib, et kõigil oli Roosevelti ametisse astumise ajaks kõrini eelmise valitsuse “paadi mittekõigutamise poliitikast”. Lausa nii kõrini, et kui FDR oleks esimese sammuna Kapitooliumi maha põletanud, oleks teda ikka heakskiidu kisa saatnud, sest vähemalt süütas ta valguse.

FDRi meeskonda kuuluv Rex Tugwelli meenutab inauguratsiooni ning oma hämmastust selles osas, et uue presidendi poolt peetav kõne sai muuta nii suurel määral edasisi sündmusi. Piisas vaid lootuse andmisest. Hope! Näis, kas ka tänases inauguratsioonikõnes on sel oma roll, sest ka Obama usaldusväärsus majandusküsimustes on täna suur.

Suure depressiooni aegses majanduskriisis vaevlevad inimesed ootasid lahendusi ja seda asus ametisse vannutatud president kogu oma tarmukusega ka pakkuma. Jean Edward Smith kirjeldab klassikaks saanud “esimese saja päeva” kujundi tekkimist, mis on otseselt seotud USA esindajatekoja istungitesessiooniga 9. märtsist 1933 kuni 15. juunini 1933 ehk täpselt 100 päeva. Esimese seaduse vastuvõtmiseks panganduse päästmiseks kulus alamkojas, ülemkojas ja presidendi allkirjastamiseks vaid 6 tundi.

Ametiaega alustav Obama on välja käinud oma majandusprogrammi, kirjutasin sellest pikemalt täna delfis. Aga ta andis valimiskampaanias oma esimese tööpäeva suhtes ka sellise lubaduse: “my first day in office, I will bring the Joint Chiefs of Staff in, and I will give them a new mission, and that is to end Iraq war responsibly and deliberately but decisively."

Ärapanija versus Erisaade

Täna hommikul paar kolleegi itsitas, et ma olevat eile õhtul Ärapanijas olnud. Kahjuks ise ei näinud, aga küsisin siiski, et milles siis nali oli? Huumor olevat seisnud selles, et üks naljameestest, ei saanudki aru kas Juur või Oja, olevat leidnud, et kuna Kadri Simson on nüüd abielus naine, siis seetõttu ei tohiks ma enam koduseinte vahelt nina välja pista, veel vähem aga päevasündmustest oma arvamust omada.

Mhm? Kuidagi arhailine või lausa saudiaraabialik. Igatahes ei kõla väga naljakalt. Ja seda mitte seetõttu, et ma enda üle naerda ei oskaks.

Vastupidi, nii harva kui mul on olnud juhust naljasaadetesse sattuda, olen ikka seda huumoriga võtnud. Üks esimesi kordi oli viis aastat tagasi Henrik Normanni aastavahetusprogrammis, kus ta pilas suhteliselt äratuntavalt minu antud intervjuud Urmas Ottile Happy Hour´s. Pilasaates oli küll intervjueeritavaks Pipi Pikksukk, kellele läheneti ehtotilikus stiilis a la : „Meie ees rullub lahti fantastiline inimsaatus. Aga miks sa tulid ära heaoluühiskonnast ja hakkasid kokku elama koduloomaga?"

Viie aastaga on ka Normann tuhmistunud, mis siis ärapanijatelegi ette heita. Uue hooaja huumor on ju hoopis ETV Erisaates.

Saada sõbraliku lähenemisega endine põllumajandusminister sinnamaani, et ta üllatusest õhetades peab küsima, et teie vist ikka ei ole Aktuaalsest Kaamerast või Türgi jalgpallifännid lubama viiki, kui selle eest saab Türgi Eesti toel Euroopa Liitu (ja viik saadigi), on vaid mõned kuldsed hetked hooaja esimesest poolest.

Ma ei tea, mis nalja täna õhtul minu enda kulul saab, aga peale seda kui Anatoli Tafitšuk tuvastas mu peal needuse ja selle trummipõrina saatel eemaldas, on võõrutusnähud väga rängad. Palavik on tõusnud, hääl kadunud ning muid muresid nagu polekski.

Millal valitsus vahetub?

Ennustama ei hakka, aga viimaste valitsuste keskmine eluiga on olnud 2 aastat.

Taasiseseisvunud Eestis on olnud 12 valitsust, neist lühim Andres Tarandi juhitud nn jõulurahuvalitsus (1994-95) ja seni pikim Mart Laari kaks aastat ja 10 kuud kestnud teine valitsus (1999-2002).

Tarandi valitsus on ainus, kus ministrite osas vahetusi ei tehtud, see-eest Laar vahetas esimesel valitsusajal välja siseminisri, välisministri, kultuuri-ja haridusministri, sotsiaalministri, lisaks töötas kolme erineva majandusministri, kolme erineva rahandusministri ning lausa nelja erineva kaitseministriga.

Seega ühe ministri väljavahetamine ei kuuluta veel valitsuse lõppu. Küll oleks aga signaal, kui neid lühikese vahemaa tagant kahe kaupa langema hakkab, nagu juhtus Partsi valitsuse viimastel päevadel Ken-Marti Vaheri ning Kristiina Ojulandiga.

Huvitaval kombel on sotsiaalministri positsioonil olnud haruldaselt vähe ministrite vahetusi. Seda vaatamata sellele, et kui Edgar Savisaare 1990-92 valitsuses töötasid eraldi Sotsiaalhooldusminister, Tervishoiuminister ning Sotsiaalminister (hiljem tööminister), siis hiljem on kõik need valdkonnad olnud kanda ühel ainumal sotsiaalministril. Ainsana on sellelt kohalt tagasi astunud Marju Lauristin, kes sarnaselt tänase Maripuuga teenis välja pensionäride meelepaha.

Kõige sagedamini kipuvad vahetuma hoopis siseministrid, seitsmeteistkümnest mehest pole keegi ka hiljem oma positsioonile naasnud. Neile järgneb majandusministri positsioon (arvestamata seda, et enne Toivo Jürgensoni aegset talvist kruusateede ehitust, mis pidi kompenseerima raudtee mahamüüki, oli veel eraldi Teede- ja sideminister).

Ministrite valdkondlik edu või ebaedu ei määra siiski valitsuse eluiga. Palju tõenäolisemalt mõjub saatuslikult rahva usalduskrediidi ammendumine. Nii juhtus Laari teise valitsuse ja Partsi valitsusega. Et kui rahva seas tekkis valitsusega mitterahulolijaid enam kui valitsuse töö kiitjaid, võis lugema hakata veel tegutsemiseks jäänud päevi. Ansipi valitsuse murdepunkt jõudis avaliku arvamuse uuringute kohaselt kätte 2008. aasta novembris, kui esimest korda registreeriti vähem valitsust usaldavaid vastanuid kui toetajaid.

Väljapääs tupikust

Keskerakond algatas tänavatel ja internetis http://www.protest2009.eu/ kampaania valitsuse tegevusetuse vastu. Eesmärgiks tardumusest äratada inimesed, kelle käes on hoovad meie riigi majanduse turgutamiseks.

Mittemidagitegemine ei ole lahendus ja kui ideid ei ole ning ainsaks vabanduseks see, et maailma majandusel on ka rasked ajad, siis pole meil ju oma valitsust vajagi. Vaatame kõik vaid ootavalt peatselt ametisse astuva Obama poole. See oli iroonia.

Sarnane lugu on sotsiaalminister Maret Maripuu ametis hoidmisega. Ma saan aru, et Reformierakonnale tegelikult sobib tema meelsus, mis iga hinnaga aitab raha kokku hoida just kõige haavatavamate pealt. Kuid rasketel aegadel oodatakse enam hoolivust, seda eriti sotsiaalministrilt.

Pole midagi teha, aga ega tegelikult Reformierakonnal Mareti asemele hoolivamat inimest ka pakkuda pole. Seega oleks ainsaks lahenduseks anda see portfell koalitsioonis olevale ainsale erakonnale, kes vähemalt sõnades ja programmis ei jutlusta kingitustest kõige rikkamatele. Ehk sotsiaalministri portfell sotsidele.

Arvestades aga, et kolmas koalitsioonipartner IRL algatas eile kampaania rahandusminister Ivari Padari vastu, oleks sotsidel ja reformistidel võimalus valdkondi vahetada küll. Padar tahab olla Euroopa Parlamendi valimistel esinumber, seda isamaaliitlased aga lubada ei taha. Ei tea, miks nad oma hääli just sotside poolt ohustatuna tunnevad, kuid nii see on.

Rääkisin sotside kohustusest võtta sotsiaalministri portfell täna Riigikogus ka Eiki Nestorile. Ta pidas seda mustaks huumoriks. Paraku on iga päev tänase valitsuse jätkamisel aina mustem.
Internetiprotest valitsuse vastu kestab seni kuni jätkab see mittemidagitegev valitsus.

Filmielamus

Vaatasin youtubest pressikonverentsi Woody Alleniga, kus ta valgustas „Vicky Cristina Barcelona” sünni tagamaid. Et helistati talle Barcelona linna poolt ja pakuti – tee meie linnast film, kulud katame.

Ilmselt ei saaks ühele linnale paremat reklaami ollagi kui õnnestunud film, hea stsenaariumi, võrratute näitlejatööde ning oh millise muusikaga!

Ma ei tea, miks see film on asetatud komöödia kategooriasse. Eht woodyallenlikult on seal sama palju draamat kui komöödiat, ent uudsena on Woody film eht ladinlik. Sa pole näinud tõelist kirge, seni kuni pole kuulnud Penelope Cruzi ja Javier Bardemi suust Woody kirjutatud hispaaniakeelseid one-linerseid.

Sisu ma ümber jutustama ei hakka, seda on tehtud minu eest näiteks siin. Aga film oli mõtlemapanev ja lõpp üllatav selles mõttes, et peale tormilist suve olid kõik tagasi samas seisus, kus alguseski. Ainult natuke läbiraputatult...

Vaadata saab kinos Sõprus.

Reformierakond õigelt teelt kraavis

Kuidagi sümboolne on täna kraavis lõpetanud Reformierakonna sõidukil olev kiri, mis väitis, et oravad olid õigel teel vaid 2007. aastani. Tõepoolest, viimastel aastatel on aina enam ja enam selgeks saanud, et Reformi soov Eesti riiki üha õhemaks lihvida, on vägagi Eesti vaenulik.

Maret Maripuu sotsiaalministrina on kujunenud kraaviminemise maskotiks. Eelmise aasta rasketel eelarvevaidlustel ei seisnud ta oma valdkonna eest üldse. Vastupidi, ta innustas tervishoiuvaldkonna lisamaksustamist ja ei tundnud põrmugi muret, et Haigekassa eelarveaugu olukorras on käibemaksu tõstmine ravimitele ja meditsiinitehnikale (millest suurem osa langeb Haigekassa õlule) veel lisakoormuseks.

Töölepinguseaduse puhul leidis ta teleuudistes rõõmsalt, et õnnestus läbi suruda versioon, mis on tööandjatele sõbralik. Aga kelle arvelt? Nii saigi aastalõpu Eesti Päevalehe küsitluses Maripuu ainsaks plussiks „Hakkaja, kaitseb ettevõtjate huvisid“.

Tänane uudis, et Maripuu tegemata jätmiste eest vastutab kantsler, kes lahkumisega ise ka nõus ja saab selle eest kuue kuu palga ulatuses hüvitist, on aga tegelikult probleemi eiramine ja tõsine empaatiapuudus.

Seda enam, et on tõeline oht, et Maripuu ignorantsuse tõttu lisandub veel tuhandete pensionäride mure pensionide kättesaamiseks. Sotsiaalminister esitas seda 19. juuni ööistungil lakooniliselt: „täpsustatakse pensioniameti ettekirjutuse kättetoimetamise korda.“
Tema erakonnakaaslane Tõnis Kõiv oli aga märksa mahlasema kõnepruugiga.

Probleemid iseenesest on tõhusa ministri puhul parandatavad, kui siin nõustun küll Siiri Oviiriga, et „Iga organisatsiooni juhtimiseks on vaja pädevust, ja kui seda pole, siis tuleb endale sellest aru anda.“ Ning Vilja Savisaarega "Varasemast oli teada, et minister Maripuu on oma ametis saamatu, kuid tänaseks on selgunud, et Maripuu on ka valetanud. Seega ei saa kuidagi tõsiselt võtta ka Maripuu lubadust tehtud vead parandada."

Obama koht müügis

Maailma üks positiivsema imagoga poliitik tulevane USA president Barack Obama on sattunud viimasel kuul suure poliitkorruptsiooni loo sisse. Õigemini on tema nimi selle looga iga päev seotud, sest väidetavalt on Illinoisi osariigi kuberner Rod R. Blagojevich üritanud Obamast vabanenud Senati kohta müüki panna.

Nimelt nimetab vastavalt USA seadustele valimistevahelisel ajal vabanenud Senati kohale asendusliikme osariigi kuberner, seda kuni järgmiste valimisteni (üks kolmandik Senati liikmeid valitakse ümber iga kahe aasta tagant).

Blagojevichi süüdistus põhineb telefonikõnedele, millest kostub, et mees ei soovi talle sülle langenud otsustusõigust odavalt käest anda.

Kõnesid on ta pidanud nii Senati kohta soovivate kandidaatide, kui ka Sentati enamuse liidri Harry Reidi ning Obama meeskonna juhi Rahm Emanueliga. Kõik nad kinnitavad, et ei saa nõuandeid selle kohta, kes oleks demokraatidele parim kandidaat ja võimeline ka järgmised valimised võitma, kindlasti mittevajalikeks või ebaseaduslikeks pidada.

Korruptsioonis süüdistatava Blogojevichi kaitsjad on väitnud, et soovides hüve või ametit oma otsuse eest, on käitunud süüalune kui tavaline poliitik. Näiteks on toodud seik, et USAs liigub ringi hulk inimesi, kes nimetavad end suursaadikuteks, samas kui ainus panus, mille eest nad tiitli said, oli mõnesajatuhande toetusdollari kogumine kas vabariiklikule või demokraatlikule parteile.

Nagu teada, peavad kõik suursaadikud esitama enne uue presidendi ametisseasumist tagasiastumispalve ning olnud juhtumeid, kus uueks suursaadikuks saadetakse senise diplomaatilise kogemuseta suurtoetaja.

Obama koht Senatis jääb esialgu tühjaks, kuigi skandaalide keskmes olev kuberner nimetas asendusliikmeks 70-aastase Roland Burrise. Peale Obama administratsiooni tööleasumist ootavad asendajaid ka seni Hillary Clintonile ja Ken Salazarile kuulunud kohad.

Lubadus uueks aastaks

Ma leian, et uusaasta lubadused ei pea alati olema piinarikkad või saavutamatud, nii et juba vabariigi aastapäevaks on headele soovidele käega löödud. Seetõttu andsin endale meeldiva ja tervet aastat hõlmava lubaduse – sel aastal loen enam raamatuid.

Lubadus sündis iseenesest vana aastat ära saates ning selle käigus sõpradele oma värskeid raamatuoste presentreerides. Tõsi, 2008 oli minu jaoks ka ääretult kidur raamatuaasta, mille lõpetas Mihkel Raua surematu teos. Muide, üks mu tuttav esines teooriaga, et viimast „Musta pori näkku” peatükki ei ole Raud ise kirjutanud, sest see on palju haaravam ja ilukirjanduslikum. Igatahes, müts maha autori ees, et ta on valmis saanud teosega, mis paneb inimesi tekstianalüüsi tegema ning jõuab teemaks pea igal meeldival istumisel. Põhiline aga -- maalib sõnades selliseid kujutluspilte, et ka mina ei saa enam telekas poliitik Tarmo Kruusimäge vaadates meelest kirjeldusi leheküljelt 18. (tõlge: vaene mees, edaspidi ajab ta alati naerma).

Uut aastat alustasin aga Qanta Ahmedi autobiograafilise raamatuga Saudi Araabiast „In the Land of Invisible Women”. Möödunud aastast jäi mulle ühe eredama mälestusena kindlasti reis Saudi Araabiasse (ka kohtumine kuninga Abdullah bin Abdul Aziz Al Saudiga), seega on selles raamatus juba olnud päris palju äratundmisrõõmu.

Oma järjekorda ootavad veel „Iraq and the Lessons of Vietnam”, Kenneth B. Pyle „Japan rising” ja William H. Overholti „Asia, America and the Transformation of Geopolitics”.
Ning kuna 2009 tuli majandussurutise tähe all, siis on lugemisjärjekorras ka FDRi elulugu ning lähem käsitlus president Roosevelti esimesest sajast päevast kabinetis, ehk siis New Deali sünnilugu.

Viimasena, aga mitte vähetähtsana ootavad oma järjekorda ka Hans Binnendijki toimetatud „Transforming NATO” ning kolonel Thomas X. Hammesi „The Sling and The Stone. On War in the 21st Century”.

Tõepoolest, aasta on pikk, sellega jõuab nii mõndagi!
Head uut algavat aastat kõigile!