Liiklustrahv igaühele

Mingil müstilisel põhjusel nägin ma vastu aasta viimast päeva unes sekeldusi liikluspolitseiga. Päriselus pole mul õnneks kordagi selleks põhjust olnud. Nii arvangi, et alateadvuses töötas hoopis 27. detsembrist kehtima hakkav seadus, millega käivitub siseminister Jüri Pihli rahamasin.

Nimelt on riigieelarvega kehvad seisud ning siseminister Pihl on lubanud ulatada oma abikäe ning asuda välja nõudma sadades miljonites liiklustrahve. Uue abivahendina lülitatakse homsest sisse kiiruskaamerad.

Kuna kiiruskaamera puhul sõidukit rikkumise tuvastamise korral ei peatata ning selle juhi isikut koheselt välja ei selgitata, on sõidukit juhtinud isiku kindlakstegemine hiljem politsei jaoks ressurssinõudev või koguni võimatu. Seetõttu on otsustatud, et kiiruse ületamise eest vastutab sõiduki omanik või liisingu puhul vastutav kasutaja ning juhi tuvastamine ei ole vajalik.

Seega, kui teie ise või keegi teine teie autoga möödub kiiruskaamerast Tallinn-Tartu või Tallinn-Pärnu maanteel ning ületab kiirust vähemalt 5 km/h, on teil uuel aastal oodata järgmist:

Sõiduki omanikule või vastutavale kasutajale saadetakse tähtkirjaga trahviteade, millel on järgmised andmed:
1) Andmed toimepandud liiklusrikkumise kohta: mille eest trahviteade saadetakse, millal ja kus tegu toime on pandud, samuti see, millisele väärteokoosseisule tegu vastab;
2) Kirjalikku hoiatamismenetlust puudutav info: selgitus, et väärteomenetlusest loobuti ja teo toimepanija isikut välja ei selgitata; selgitus, et hoiatustrahvi puhul pole tegemist väärteokaristusega; vaidlustamise võimaluse tutvustus;
3) Hoiatustrahv ja selle tasumise kord;
4) Hoiatustrahvi määraja ning adressaadi andmed.

Sellele kirjale ei pea aga lisatud olema rikkumist kinnitavat fotot, kuna selle igakordne saatmine kujuneks arvestades potentsiaalset juhtumite hulka kulukaks. Ja olulise rikkumise korral on siiski kohustus ka juht kindlaks teha, sest siis ei piirduta vaid kuni 3000EEKise hoiatustrahviga.

Nii et soovitus uueks aastaks: sõitke korralikult, kinnitage turvavööd, ärge ületage kiirust ning loomulikult rooli vaid kaine peaga!

Kumb on parem inimene, Savisaar või Kersna?

Ilmselt küsis seda küsimust enda käest Vilja Savisaar umbes 20 aastat tagasi, kui ta otsustas nende kahe mehe vahel. Ja leidis vastuse.

Käisin jõulude ajal paljudes armsates kodudes ja ühe kodu köögilaualt leidsin naisteajakirja, kus ilmus pikk ja südamlik intervjuu Viljaga. Vilja ütles seal muuseas, et tema südamesse jäävad alati soojad tunded Vahur Kersna suhtes, sest ta on teda kunagi armsaks pidanud. Ilmselt on Kersna südames alati roheline vihkav sapilaik Edgar Savisaare suhtes, kelle pärast tema pruut ta maha jättis.

See viha lõi siis nüüd taas välja ja paraku rikkus paljude inimeste jõulumeeleolu sel aastal Vahur Kersna. Laupäevast Postimeest ja Õhtulehte lugedes mõtlesin, et kas pole juba aeg sellest traumast üle saada. Kersna on kulutanud oma jõulupühad selleks, et otsida kontakti antud lehtedega ja jagada oma halvimaid tundeid Savisaare kohta. Vaene mees, ta ei saa aru, et praegusel juhul madaldab see enam laimajat kui laimatavat. Päris tabavalt ütles selle kohta Eesti Rahvusringhäälingu juhatuse liige Hanno Tomberg, et Kersna põhjused, miks ta ei saanud olla Eesti spordiaasta parimate austamise õhtujuht, on otsitud.

Aga jah, isegi Vahur Kersna puhul ootaks oma vimma sobivamat ajastamist, kui seda on teine jõulupüha.

Mul on paar head sõpra, kes on viimasel aastal lapsevanemaks saanud. Nende lapsele on andnud sünnitunnistuse Tallinna linnapea Edgar Savisaar ja värsked lapsevanemad on osanud seda hinnata. Mis sest, et valimispäeval ei pruugi nad oma häält linnapea parteile anda, siiski on nad olnud siiralt elevil selle üle, et nende lapsukese esimene avalik ülesastumine on linnapeaga, kes tähendab midagi.

24ndal autoga Lõuna-Eestisse sõites kuulsin seda sama linnapead igal täistunnil Raadio 2 uudistes, sest välja sai kuulutatud jõulurahu. Muide, see kestab veel päris mitu päeva...

Mida teha esimesel jõulupühal?

Peale jõululaupäeva pikka istumist lookas laua taga ning paratamatut ülesöömist, on mõttekas esimesel jõulupühal valgetest jõuludest rõõmu tunda. Minu meelest parim viis selleks on uisutama minna.

Tallinnas on kaks võrratut talvist uisuvälja. Harju tänava liuväljale pidavat kohe-kohe ka uus valik uiske saabuma, mis on abiks neile, kellele jõuluvana sel aastal uisud toomata unustas. Lisaks on võimalik neil, kes omal jõul veel uiskudel püsti ei püsi, saada abi uisuinstruktoritelt.

Pirital avatud liuväljal mängib aga mõnus retromuusika ning ruumi on avaramalt kui kesklinnas, inimesi aga vähem. Ilmselt ei ole uisutajad veel Pirita spordikeskuse velodroomi ja Pirita jõe vahelisel alal asuvat jääplatsi avastanud.

Tartus on Lõunakeskuse sisejää ka mõnus ja võrreldes välijääga hirmus sile. Paraku on Tartus palju treeningaegu ja mõnikord isegi Eesti meistrivõistlused, mis tähendab, et oma rõõmuks uisutajad mitte iga kord löögile ei pääse. Samas täna ja homme on vaba jääd lausa kuue tunni jagu.

Head jõuluaega kõigile!

Iraak täna

Samal päeval kui Eesti Riigikogus Rein Aidma, Hannes Astok, Peep Aru, Ivi Eenmaa, Ene Ergma, Kaia Iva, Tõnu Juul, Helmer Jõgi, Raivo Järvi, Ene Kaups, Urmas Klaas, Kalev Kotkas, Tõnis Kõiv, Tarmo Kõuts, Kalvi Kõva, Mart Laar, Margus Lepik, Väino Linde, Lauri Luik, Ott Lumi, Silver Meikar, Marko Mihkelson, Tatjana Muravjova, Leino Mägi, Erki Nool Kristiina Ojuland, Tiina Oraste, Keit Pentus, Hanno Pevkur, Marko Pomerants, Jaanus Rahumägi, Mati Raidma, Rain Rosimannus, Hannes Rumm, Paul-Eerik Rummo, Taavi Rõivas, Jaak Salumets, Erik Salumäe, Jüri Tamm, Margus Tsahkna, Peeter Tulviste, Toomas Tõniste, Lauri Vahtre, Trivimi Velliste ning Taavi Veskimägi veel üheks aastaks pikendasid Eesti kaitseväelaste Iraagis viibimist, teatas Suurbritannia peaminister oma Iraagi visiidil briti vägede lahkumistähtaja.

Britid loevad juba kokku mitte ainult inimkaotusi, vaid ka seda, palju läks endise peaministri Tony Blairi innukus Bushi Iraagi sõjas toetada rahaliselt maksma. See summa on 7,836 miljardit naela. Kriitikud väidavad, et selle eest oleks saanud maksta kümme aastat 25 200le õpetajale palka või rajada 107 uut haiglat.

Eestis oma kummalisel kombel aga aetakse Iraagis jätkamist tuima järjekindlusega. Omamoodi kurb lugemine on Riigikogu stenogramm, kus valitsuse poolt tanki pandud Riigikaitsekomisjoni reformierakondlasest esimees Mati Raidma ei suutnud anda ühtegi selgitust, miks peab Riigikogu otsustama Iraagis jätkamise, kui selleks puudub selge õiguslik alus ja selgus.

Täna Iraagi parlamendi poolt tagasi lükatud seaduseelnõu võõrvägede edasise viibimise kohta on lihtsalt järjekordne helmes kees, mis näitab Eesti valitsuskoalitsiooni susserdamise mõttetust. Soov jääda Iraagis viimaseks, kes lahkudes kustutab tule, on enda alla matnud väikeriigile palju vajalikuma omaduse -- austada ja hinnata rahvusvahelist õigust.

Iraagis hukkunud: pilt septembris 2007

Iraagi sõja suurimad kaotused langesid möödunud aasta esimesse poolde. Poolteist aastat tagasi usuti, et tegemist on pikaaaegse tsiviilsõjaga, kuid aastaga on rünnakutes surma saanute arv kahanenud üle kümne korra ning iraaklased uhked toimunud arengute üle.

Washingtonis loetakse vaid USA armee kaotusi. Teada on ka see, et tänaseks on teistest riikidest hukkunutena kaotanud britid 176, Itaalia 33, Ukraina 18, Poola 21, Bulgaaria 13, Hispaania 11, Taani 7, El Salvador 5, Slovakia 4, Läti ja Gruusia mõlemad 3, Eesti, Holland, Tai ja Rumeenia kõik 2, Austraalia, Ungari, Kasastan ning Lõuna-Korea kõik 1 sõduri.

Iraagi kaotusi lugeda on märksa keerulisem ning üks arvestus väidab, et need hakkavad kohe-kohe ületama kogu Eesti rahvaarvu.

Iraagis langenud ja haavatud: pilt juuli 2007

Ameeriklased peavad alates Iraagi sõja esimestest langenutest Washington DCs K-tänava ja 18nda tänava nurgal igapäevast arvestust enda langenute ja haavatute üle.

2007. aasta juulis oli olukord Iraagis kriitiline ning rünnakud võõrvõitlejatele üle kümne korra tihedamad kui aasta hiljem 2008 suvel.

-10 000 000 000 EEKi

Kui ilmateade ennustaks homseks nii muuseas 20 soojakraadi, ei võtaks keegi seda juttu tõsiselt. Ilm on Eestis ikka olnud muutlik ja raskesti ennustatav, kuid vaevalt te keset detsembrihallust kerges suveriides õue tõttaksite.

Kuid majandusprognooside valdkonnas on Eesti valitsus lubanud endale täpselt sellist kerglust. Keset üldise majanduslanguse hallust panevad nad kokku ja lasevad koalitsioonisaadikutel heaks kiita järgmise aasta eelarve, mis justkui ütleks: järgmisel aastal kasvab Eesti majandus kiiremini kui tänavu. On see veenev? Mitte väga.

Kolmapäevasel Riigikogu ööistungil sündis arvamuslugu sellest, miks meie opositsioonis ei saanud toetada kolmapäeval Reformierakonna, IRLi ja sotside häältega vastu võetud tuleva aasta eelarvet. Täna ilmutas Pärnu Postimees selle ka ära, kel huvi, soovitan soojalt lugeda. Püüan anda ka vastuse, miks oli seda vaid paberil tasakaalus olevat eelarvet ka võimatu opositsioonil parandama hakata.

Kaks aastat järjest riigieelarve tulude planeerimisel rängalt eksida on liiga palju. Eesti inimesed, kes üleminekuaastatel on paksust ja vedelast läbi käinud, on võimelised seda edaspidigi tegema. Kuid ärgem sundigem neid seda tegema vigade tõttu, mida saanuks vältida.

Susserdamine Iraagiga

Toimumiskoht: Riigikogu kõnetool

Aeg: 11.detsembri öösel mõned minutid peale kolmandat öötundi.

Kõneleja: Välisminister Urmas Paet.

“ Minu informatsiooni kohaselt, jah, on tegemist Iraagi valitsuse liikmega.“

Jutt käib Mowaffak al-Rubaie nimelisest iraaklasest, kes saatis 13. novembril Eesti Vabariigi peaministrile kirja selle kohta, et meie kaitseväelased võiksid ka peale ÜRO Julgeolekunõukogu mandaadi lõppu edasi Iraaki jääda.

Nädal hiljem, ehk 20. novembril kiitis meie Valitsus heaks eelnõu, mille kohaselt jätkab Eesti ka järgmisel aastal Iraagi missioonil osalemist 34-liikmelise jalaväerühmaga. Aga peaministri pressikonverentsil kinnitati - see juhtub vaid siis, kui Iraagi esialgsele kutsele järgneb ametlik kutse.

Eile Riigikogu ees teatas välisminister, et kutse, mis valitsusele ei olnud veel piisav asendama sellist dokumenti nagu ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioon, on paari nädalaga muutunud vajalikuks aluseks Riigikogule otsuse tegemiseks.

Paet ütles: „antud juhul ei ole tegemist nõunikuga nii-öelda meie tähenduses, vaid tegemist on Iraagi demokraatlikult valitud parlamendi poolt ametisse nimetatud valitsuse liikmega, kelle vastutuse valdkond on sõjaline koostöö teiste riikidega. Ehk see on inimene, kelle otsene tööülesanne ja vastutusvaldkond ongi see, kes on meile selle kutse esitanud. Selles kirjas on mustvalgel väga selgelt kirjas, et Iraagi valitsus esitab kutse teie riigile ehk Eestile jätkata oma vägedega, viimaks läbi mittelahingulist abi Iraagi julgeolekujõududele pärast 31. detsembrit. Kas saab olla veel selgem poliitilise tahte väljendamises? Iraagi valitsuse liige oma vastutusvaldkonnas esitab Eesti valitsusele sellise kirja, kus ta palub, et me jätkaksime oma vägedega pärast 1. jaanuari. Minu meelest on siin väga selge sõnum!“

Kui Eesti parlamendi enamus peab tegema otsuse Iraagis viie viimase seas jätkamiseks, siis ei saa selle aluseks olla kiri inimeselt, kelle kuuluvust valitsusse kinnitab küll meie välisminister, aga ei kinnita isegi mitte CIA Factbook (ei taha irooniline olla ja vihjata, et meie välisminister ei või teada midagi, mida USA luure veel ei tea:).

Paet nimetas öösel rõõmuga meie ühist käiku Bagdadi ja kohtumist Iraagi välisminstriga, kes oliu küll diplomaadina viisakas mees, aga tegelikult väga kindlapiirilisi seisukohti ei esitanud ja leidis, et esmalt tuleb ära oodata USA- Iraagi läbirääkimiste tulemus. Aga Paet ei maininud meie kohtumist Iraagi asepeaminister Barham SALIHga, kes veel sel augustil küll mingit palvet Eesti jätkamiseks ei esitanud, kuigi seda sai temalt küsitud. Iraagis on olemas president, kaks asepresidenti, peaminister, kaks asepeaministrit, välisminister ning kaitseminister, piisav tase esitamaks ametlik jätkamisettepanek.

Eesti valitsusel pole täna endalgi selget ülevaadet, kes
meid jätkama kutsub, mis tingimustel ning kui kauaks.

Rääkisin sellest pikemalt ka tänaöisel istungil Riigikogus, paraku ei lasknud varane hommikutund koalitsiooni teerullil peatuda. Kuid ma olen endiselt seda meelt, et Valitsuse poolt tulek Riigikogu ette pakkumisega, et ratifitseeritakse õiguslikult ebaselge missioon, on järjekordne susserdamine ja Riigikogu rolli pisendamise katse.

Lamajat ei lööda…

Poliitkorrektsust mitte tundvatel sõjameestel on üks ütlus, et kui moslem sulle lahkudes lehvitab, siis ole valvas! See meenus mulle eile, kui otsesaate lõpus saatejuht Lauri Hussar särava naeratusega teatas, et saade riigieelarvest oli suurepärane ning seal osalenud külalistel silmnähtav isikukeemia.

Riigieelarve on iseenesest ülioluline, aga kahjuks juba väga paljusid inimesi ära tüüdanud teema. Täna ei tea keegi, kas järgmise aasta eelarve läheb miinusesse Eesti Panga kalkuleeritud 7,5 miljardiga või hoopis 10 miljardiga, nagu väitis majandusminister Juhan Parts. Igatahes on summad nii suured ja olukord nii hull, et opositsioonile tundub ikka ja jälle, et kritiseerida tänast olukorda ja pankrotistunud valitsust on kui lamajat lüüa.

Selles reporteritunnis läks nii mõnigi hetk üpris tuliseks. Näiteks peale seda kui Jürgen Ligi tegi avalduse, et suur osa tänasest miinusest tuleb sellest, et paar aastat tagasi osteti riigile tagasi Eesti Raudtee. Pidin Jürgenile seletama, et seni kuni transiit oli Eestile vajalik, oli ka raudtee tagasiost igati õigustatud. Tänases majandusseisus on aga lisaks Reformierakonna mantrale, et maailmamajandusel läheb halvasti veel kolm lisakomponenti: kadunud transiit, lõppenud odav laenuraha ning valesti koostatud kaks viimast riigieelarvet. Paraku on otse-eetris Jürgenile millegi selgitamine ülimalt raske. Ta on omandanud mitmekesise häälitsuste tegemise spektri, mis igasugused argumendid lämmatavad.

Õnneks kaklesid saates IRLi peasekretär Margus Tsahkna ja Jürgen Ligi veel innukamalt kui mina eales suudaks. Neile oli see vaid soojenduseks, õhtul avastasin jätkulahingud Postimees onlines.

Kogu seda tohuvapohu eelarve ümber jälgides mõtlen ma, et sotsidele võiks nende möödunudaastast loosungit “Vaheta valitsust, mitte kodumaad!” meelde tuletada. Nad on kolmandat korda parempoolses koalitsioonis, kus majandusraskused pannakse just kõige vaesemate õlule.

Ja natuke ikka löön lamajat jalaga ka - paraku ei suuda see koalitsioon kokku leppida meetmetes, mida oleks vaja Eesti majanduse elavdamiseks. Kõrvalepõikeks, Rootsi Keskerakonna esinaine Maud Olofsson tuli just täna välja Rootsi riigi abipaketiga ja ... selles valitsuses pole ühtegi sotsi.

PÖFF röövib sõbrad

Minu heal sõbral oli sünnipäev. Tahtsin seda temaga tähistada, kuid juba mitu õhtut järjest ei tule heast plaanist midagi välja – PÖFF hoiab sõpra kinosaalis, ei lase välja. Nojah, nagu omaaegses „Pailaps siin“ sarja juhtumis (seal oli tegu telefonisõltuvusega), selleks et jutule pääseda, tuleb ilmselt kinno kaasa minna.

Tegelikult on selline filmifestival vaimustav. Minu suurimaks PÖFFi elamuseks sel aastal on siiani esmaspäeval Afganistani programmi raames linastunud „Maa ja tuhk“.

Selle filmi stoorist mõjuvam oli ekraanil paistnud maastik. Trööstitult kuiv ja liivane. Poole filmi ajal hakkasid silmad kipitama, sest kinolinal ikka ja jälle algav liivatorm oli nii mõjuv ja kõikehaarav, et mõtte jõul tundusid ka oma silmad kannatavat.

Filmis olid läbivaks ka taustaks kõlavad plahvatused. Vaid ühte näidati lähemalt. Kõigepealt jooksmas lammas ja teda taga ajav poiss, siis heli ning hiljem pilt sellest, mis oli järele jäänud lambast, kes jooksis maapinnas peitunud miinile. Ka kõrvaltegelasteks olevast kahest kalestunud tüübist, kes mööda maastikke loomakorjuseid tükeldasid, leidis üks oma lõpu loomadele sarnaselt.

Film ise oli käimasolevast Afganistani sõjast. Sõjakoledustest ning inimlikust traagikast, mis iga sõjaga kaasas käib. Aga lisaks jooksis läbi afgaanide mõttemaailm – sõjas olles on su käed verised või su kõri läbi lõigatud, muud teed pole. Ning kui sinu pere on tabanud tappev pomm, tuleb jätta senine töö ning asuda kättemaksule. Nii arvas vanamees, kes läks oma pojale teatama tema naise, ema ja õe surmast. Ja ta kartis seda sõnumit pojale viia, sest kättemaks rikub selle edasise elu. Kui ta aga päevi kestnud rännaku järel kohale jõudis ning sai teada, et kaevanduses töötav poeg oli halva sõnumi juba kätte saanud kuid sellele vaatamata jätkas oma tööd, oli vanamees pettunud, et poeg kättemaksu teed ei valinud. Ilmselt see lugu aitab veidi mõista ka selle maa kultuuriruumi, kus Eesti kaitseväelased täna sõdivad.

Põhiseadus näeb ette Riigikogu rolli, aga meie Valitsus eirab seda.

Täna antakse Riigikogule heaks kiitmiseks Valitsuse poolt juba tumma toetuse saanud otsuse eelnõu, millega pikendataks Eesti kohalolekut Iraagis veel aasta võrra. Valitsus võttis antud otsuse vastu juba enne seda, kui Iraagi parlament oli suutnud positiivselt läbi viia hääletuse USA ja Iraagi vahelise vägede staatuse lepingu osas.

Täna on see lepe (Status of Forces agreement) olemas ja kuigi kriitikud on väitnud, et araabia-inglise tekstis on tõlkes mitmed nüansid kaduma läinud, annab see siiski USA vägedele peale ÜRO Julgeolekunõukogu mandaadi lõppu toimimise piirid kätte.

Mis oleks aga Eesti vägede staatus kui Riigikogu enamus nad ka järgmiseks aastaks Iraaki saadab? Kas sõlmitakse Eesti ja Iraagi vaheline SOFA (vägede staatuse leping)? Kui jah, siis meie Põhiseaduse § 121 sätestab, et lepingud millega Eesti Vabariik võtab endale sõjalisi kohustusi, kuuluvad Riigikogus ratifitseerimisele.

Kas palvega kaasneb ka Eestile nõue lisalepe sõlmida? Selle asemel, et pintsakut nööbi külge õmmelda, peaks Riigikogu siiski esimesena nägema (ja arutama), mis tingimustel Iraagi Valitsus meie jätkamisega nõustub. Täna on aga Riigikogule antud roll heaks kiita missioon, mille tingimused on hämarad. Näiteks on segane, mis tingimustel võivad meie kaitseväelased sattuda sootuks teise õigus- ja kultuuriruumi kuuluva kohtuvõimu meelevalda.

Ausalt öeldes, ei ole meie Valitsus täna olukorras, kus nõuda Riigikogult blanko vekslit ja väänata endale meelepärases suunas Põhiseadust.