spämm: netiavaruste paroodia

Lumine nädal on loomepuhangu toonud ka huumorisoolikaga inimestele. Netiavarustes on ringlemas üks spämmkiri, kus päris terava huumoriga iseloomustatakse poliitikute suhtumist lumeuputusse. Nojah, mis mul selle vastu olla saab, et minu lugemisrõõmu tähele pandud on :-) parem ikka lugeda ja loetust järeldusi teha kui raamatuid põlata ja end ilma nendeta maailma targimaks tituleerida.


Fw: Homset ilmateadet vaatasid? Teen asja lihtsamaks ja panin manusena kaasa.

Ja siit meie lugupeetud poliitikute kommentaarid ilmale:

Andrus Ansip: "Pole mingit alust arvata, et ilm halvaks läheb. Lume olemasolu talvel on täiesti normaalne nähtus. Hea küll, te ei leia oma autot üles, aga see pole veel põhjus paanikaks. Kõik on korras ja kontrolli all."

Edgar Savisaar: "Jah, ilm läheb halvaks, ja ma olen sedajuba mõnda aega püüdnud eestlastele seletada. Kogu Eestis saab olema äärmiselt halb olukord... välja arvatud Tallinnas. Täpselt linna piirist alates on tuulel keelatud puhuda, ja lumel sadada. Ja seda kõik tänu Keskerakonnale."

Villu Reiljan: "Ajakirjandus on süüdi, et ilm Eestis kogu aeg halb on. Mina ei usu üldse, et ilm halb on. Küll te veel näete, et päike hakkab paistma."

Kadri Simson: "Põhimõtteliselt sarnane torm on ka Ameerikas olnud. Ma olen selle kohta lugenud! Osaliselt nõustuksin eelkõnelenud härrasmeestega- kuna Ameerikas on asjad juba kord niimoodi olnud ja kui meil asju õigesti osataks teha, siis ei oleks karta midagi. Oleks vaja õigeid otsuseid. Elu on näidanud, et neid praegune valitsus teha ei oska."

Evelin Sepp: "Ärgem tehkem ennatlikke järeldusi. Kuulakem ära mõlemad osapooled..."

Vladimir Belõi: "Ei kommentaari!"

Janno Reiljan: "Värdjad! Kes selle lume siia tõi, ah?! Lollikari!"

Endel Lippmaa: "Seda ma olen juba rääkinud! Valmistuge üha jahedamaks muutuvaks kliimaks, sest kliimasoojenemise laine on läbi. Päikese aktiivsus on hetkel väike, ning toimub ühtlane kliima jahenemine. See pole populistlik kliimasoojenemise muinasjutt- toetun loodusseadustele ja aastakümneid kestnud mõõtmistulemustele. Valmistuge külmaks perioodiks!"

Marek Strandberg: "See on kliimasoojenemise otsene tulemuset toimuvad sellised kataklüsmid. USA-s on suured orkaanid, Aasias üleujutused, ning Eestis kohutavad lumetormid. See torm näitab veelgi, et on viimane aeg ühineda KYOTO kokkuleppega, ning CO2 kvoote ostma ja müüma hakata. Kui me praegu makse ei tõsta ja midagi kohe ette ei võta, siis ootabseda planeeti häving lähema 50 aasta jooksul."

Siim Kallas: "Torm? Mida te täpselt mõtlete sellega, et tuul, lumi, hanged? Ausalt, te ajakirjanikud panete mind teinekord ikka tõsiselt imestama, nii palju aega on juba möödas, aga te ikka ei suuda seda kümmet miljonit rahule jätta..."

Maret Maripuu: "Praeguse majanduslanguse perioodil ei ole valitsusel võimalik mingite meetmete abil organiseerida maksumaksjale muidsademeid. Sotsiaalvaldkonna seisukohalt on tervitatav nähe, et lumele järgneks külm - kaoks ära mõttetu hulk abivajajaid, kes ei kavatsegi hakata omaeluga toime tulema."

Dmitri Klenski: "See pole mitte enam vaimne, vaid otsene füüsiline vägivald mitte-eestlastest elanikkonna suhtes! Ja juhul, kui nii saamatult ja ütleks, isegi kaootiliselt korraldatud ilmastikunähtuste puhul on tegemist katsega meid taas integreerida, siis võtke teatavaks, et ilmselged vihjed Siberile ei lähe meile korda - seal, lumiste väljade vahel on kordi, ma ütlen kordi külmem, kui siin praegu. Me ei allu provokatsioonidele."

Heinz Valk: "Ükskord me roogime selle lume niikuinii!!!"

autor mulle teadmata, kui teie teate, andke kommentaarides teada...

Üllatus!? Komplikatsioonid.

Imestasin, et peale kuid läbirääkimisi valitsuse tasandil, arvati parlamendis hääletusteks kuluvat vaid nädal. Ma ei räägi praegu Eestist, kuigi ka siin toimuvad Iraagi missiooni jätkamise nimel Riigikogus imelikud manöövrid. Räägin Iraagist, kus täna pidigi siis suur vägede staatuse leppe hääletus toimuma. Aga ootamatult lükati see edasi.

Kui antud hääletusel on Iraagi parlamendis vähem poolt- kui vastuhääli, pole USA vägedel enam peale aastavahetust mandaati Iraagis viibimiseks.

Iraagi parlamendis on 275 liiget, otsuse läbiminekuks on vaja vähemalt 138 poolthäält. Need loodetakse kätte saada Šiiitide Liidu, Kurdi Liidu ja mõnede sõltumatute saadikute toel. Puudu on aga sunnide toetus.

Seni on Iraagi kaheksateistkümnest provintsist iraaklaste endi kontrolli alla antud 12. neist viimasena anti üle Babili provints, mis saanud nime muistse Babüloonia (mille varemed seal asuvad) järgi. Järgmiseks aastaks on kokku lepitud ka Bagdadi üleandmine, mille eeslinnaks on ka Taji, paik kus teenivad täna eestlased.

Eesti valitsus ei ole andnud adekvaatseid selgitusi, miks on meil vaja jätkata osalemist Iraagi missioonis. Enamus riike, kes ka tänaseks veel sinna jäänud on, aastavahetusest lahkuvad. Mis on Eesti väljumisstrateegia? Mina pole selgitusi kuulnud. Ja mis alusel me peaksime Iraaki jääma? Augustis Bagdadis Iraagi välisministriga kohtudes jäi tema seisukohana kõlama, et iga riik, kes peale USA soovib Iraaki jääda, peab sõlmima sarnase kahepoolse vägede staatuse lepingu. Kas Eesti riik on võimeline sellist lepet nii kiirelt läbi rääkima?

Ka praegu Iraagis viibivad eestlased püüavad ilmselt saada otseallikatest infot ja usutavasti toovad adekvaatseid sõnumeid järgmiseks nädalaks ka kolleegidele Riigikogus.

Täna paistab, et Riigikogus üritatakse otsus kiire kapakuga läbi suruda. Veel ei ole antud otsust valitsuse poolt Riigikogule ülegi antud, veel ei ole Riigikogu juhatus saanud seda vastu võtta ja määrata juhtivkomisjoni, aga juba püütakse otsust panna kiirendatud korras komisjoni päevakorda.

Õhku jääb siiski küsimus: mis on valitsuse väljumisstrateegia?

Kadri nime tähendusest

Ühel Lähis-Ida julgeolekuseminaril lähenes mulle üks araablane ja uuris, mis seos mul islamiga on. Minu vastuse peale, et seost pole, tundus ta üllatunud. Ja päris, et miks mulle siis koraanist pärit nimi pandud on. Kadri on suhteliselt populaarne araabiapärane mehenimi, mis tuletub sõnast koudra - eesti keelde tõlgituna võiks see kõlada kas jõud või võim.

Väidetavalt on Kadri maailmas umbes sama populaarne nimi kui Mahmoud ning seda pannakse tuhandeid kordi enam poistele kui tüdrukutele.

Seletasin siis, et Eestis on Kadri siiski pikka aega olnud naisenimeks. Oma ülikooliõpingute esimesel aastal uurisin lähemalt vanu Pärnumaa vallakohtu toimikuid ning neist selgus, et pea igas teises taluperes elas mõni Kadri.

Nimi Kadri on vägagi kristliku taustaga ja tuleb pühak Katariinast. Kristlikus kultuuris peetakse teda üliõpilaste, noorte tüdrukute, filosoofide ja raamatukoguhoidjate kaitsepühakuks. Nime aluseks on aga kreekakeelne καθαρος (katharos) ehk “puhas”.

Samas kadripäeva pühitsemine oli ühenduses karjakasvatuse ja põllumajandusega ning kirikupühana pole seda päeva meie esivanemad pühitsenud. Homme õhtul jooksevad kadrisandid. Avage neile siis uksed, kui keegi on olnud nii vapper, et läbi hangede on teieni jõudnud. Muide, vanarahvas teadis, et kui kadripäeval on tuuled ja tormid, siis jõuludeks toob ilusa ilma.

Iraak, kaua veel?

Iraagi valitsuskabineti neljakümnest ministrist 27 hääletas USAga sõlmitava vägede staatuse lepingu poolt. Edasi läheb see 275-liikmelise parlamendi kätte, kust loodetakse heakskiit saada juba nädala jooksul. Huvitav kiirendus parlamendivooruks, arvestades et läbirääkimised antud leppe osas on kestnud juba 11. märtsist saadik.

Tegemist on kahe riigi vahel läbiräägitud ja tulevikus sõlmitava leppega. Eestlased ja Eesti valitsus peaks nüüd tõsiselt peeglisse vaatama ja endalt küsima, mis on meie roll? Liituda USA poolt kokku lepitud tingimustega, kui valdav enamus täna veel Iraagis olevaid riike seda ei tee ja lahkub?

Aasta tagasi, kui Eesti parlamendis taas kord Iraagi missiooni pikendati, kirjutasin arvamuse, miks ei peaks Eesti Iraagis jätkama:

Kahtlemata on välismissioonid vahend, millega Eesti saab toota maailmas julgeolekut ja tõsta oma väärtust liitlasena. Kuid julgeolekut toota saab vaid küllaldasi ressursse koondades. Missiooniüksused ei saa tegutseda nagu Rolling Estonians, kelle puhul piisas lipulehvitamisest. Eesti valitsusel puudub praegu selge arusaam nii sekkumispõhimõtetest kui ka väljumisstrateegiast. Seepärast esitan viis tingimust, mis peaksid olema Eesti sõjalise jõu välismissioonidel kasutamise aluseks.

Esiteks, Eesti saab osaleda neis konfliktides, millel on rahvusvahelise üldsuse selge toetus. Iraagi sõjal seda ei ole. Vastupidi, Iraagi sõda on üks rahvusvahelise poliitika konfliktsemaid teemasid ja suurem osa Euroopa Liidu riike eelistab sellest kõrvale jääda. Praegu paraku sümboliseerib Iraagi sõda demokraatia eksporti relvadega.

Teiseks, Eesti saab osaleda missioonidel, mis on rahvusvahelise õigusega kooskõlas. Me oleme väikeriik ja peame üsna rangelt arvesse võtma ÜRO põhikirjas sätestatut, et mitte lasta toorel jõul maailmas võimutseda. Rahvusvaheline õigus ei takista millegagi õigust individuaalsele ja kollektiivsele enesekaitsele ja on euroopaliku välispoliitika tegemise aluseks. Praegu pole ükski tunnustatud rahvusvahelise õiguse spetsialist kuulutanud Iraagi ründamist rahvusvahelise õigusega kooskõlas olevaks.

Kolmandaks, Eesti saab osaleda missioonidel, millel on Eesti avaliku arvamuse toetus. See ei tähenda, et meie välis- ja kaitsepoliitika peaks olema avaliku arvamuse ori. Kuid ta ei saa ennast isoleerida kõrgeima võimu kandjast. Praegu oleme seisus, kus Iraagi sõda on Eesti rahva seas ebapopulaarne ega paista muutuvat populaarsemaks.

Neljandaks, Eesti peab missioonidel käituma usaldusväärse liitlasena. USA on Eestile üks olulisemaid liitlasi ja me oleme seisnud tema kõrval vaatamata sõja globaalsele ebapopulaarsusele, hoolimata sõja küsitavast õiguslikust alusest ning kartmata langenuid ja haavatuid. Kuid me ei saa pidada ameeriklaste sõda kauem, kui seda peavad ameeriklased. Viibides sel sügisel USA-s nägin poliitilistes ringkondades rohkem selle sõja vastaseid kui pooldajaid.

Viiendaks, missioonidele minek või sealt lahkumine ei tohi ohustada Eesti julgeolekuseisundit. Sel suvel lahkus Iraagist Taani, lahkumisplaani on kinnitanud Poola uus valitsus, ka Suurbritannia on otsustanud lähimate kuude jooksul suurema osa oma vägedest Iraagist välja tuua. Nende riikide julgeolekuseisund ei ole neist sammudest kannatada saanud.

Võõrvägede Iraagis viibimise vastu on nii suur osa iraaklasi ja ameeriklasi kui ka valdav osa eestlasi. Seda ei õigusta rahvusvaheline üldsus ega rahvusvaheline õigus. See ei vasta ühelegi siin esitatud olulisele sõjalise jõu kasutamise kriteeriumile. Kelle huve siis teenib see sõda, mis kestab juba kolm korda kauem kui Vabadussõda?

Mis saab Iraagist?

Eestlased on Iraagis. Kauaks veel ja mis alusel?

Aasta tagasi, kui Iraagi valitsus mitmendat aastat järjest esitas ÜRO Julgeolekunõukogule palve pikendada resolutsiooni, mis andis võõrvägedele õigustuse Iraagis viibimiseks, kinnitas Iraagi peaminister Nuri al-Maliki, et see jääb viimaseks korraks.

Asemele pidi tulema kahepoolne leping USAga. Seda nimetatakse vägede staatuse leppeks (Status of Forces Agreement ehk SOFA). Esialgu plaaniti selleteemalised läbirääkimised lõpetada kevadel, siis lubati lepe sõlmida suvel, veel 28. oktoobril andis rahvusliku julgeoleku nõunik Muwaffaq al-Rubaie teada, et Iraagi pool tegi leppesse „110 parandusettepanekut“ ja sai USA poolt „vastused“.

USA välisministeeriumi kõneisik andis möödunud nädalal teada, et George W. Bush saatis omalt poolt leppe lõpliku teksti ja seega on jõutud seisu, kus viimase uudisena on Iraagi pool andnud teada, et eeloleval nädalavahetusel hääletatakse lepet valitsuskabinetis. Peale seda hääletust peaks lepe edasi minema Iraagi parlamendile ratifitseerimiseks.

SOFA asendaks seega senist julgeolekunõukogu resolutsiooni ning seda aluseks võttes võiksid ka kolmandad riigid, kes soovivad Iraaki jääda, sarnase leppe sõlmida.

Mida SOFA sätestab?

Esiteks seda, et USA väed lahkuvad Iraagi linnadest juunis 2009 ning kogu riigist väljuvad lahinguüksused 2011. aasta lõpuks.

Põhivaidlus venis umbes 152 tuhande Iraagis viibiva USA sõduri immuniteedi küsimustes. Kuuldavasti on nüüd nõustutud, et kui sõdur sooritab raske kuriteo teenistusvälisel ajal väljaspool baasi, siis on ta Iraagi võimude süüdistada (sama kehtib ka raske kuriteo teinud USA eraisikutele). Iraagi pool tahab omada süüdistusõigust ka baasides sooritatud raskete kuritegude puhul.

Iraak sai õiguse kontrollida riiki sisenevaid ja lahkuvaid reise.

Iraak sai kinnituse, et tema territooriumi ei kasutada naaberriikide ründamiseks.

Viimane järeleandmine Iraagi poolele olevat aga selles, et Washington loobus klauslist, mis oleks andnud Bagdadile ja Washingtonile edaspidiseks õiguse pikendada võõrvägede viibimist ka peale 2011. aastat.

Kogu minu info pärineb avalikest internetiallikatest ning ei pruugi sajaprotsendiliselt tõeks osutuda, kuid viibides suvel Iraagis ja kohtudes valitsuses läbirääkimiste eest vastutavate poliitikute ja ametnikega, jäi mulle küll mulje, et nad räägivad väga avatud tekstiga. See avatus tuleneb eelkõige sellest, et iraaklased peavad antud leppe ka oma parlamendile maha müüma.
Parlamendis on aga jäme ots šiiitide käes, kes tahavad, et nende riigi suveräänsust tunnustataks. Jaanuaris on Iraagis oodata ka järgmisi valimisi, seega on SOFA ratifitseerimine parlamendis veelgi raskem, kui oli selle valitsuskabinetile vastuvõetavaks tegemine.

Kogu läbirääkimist veab USA poolt vana administratsioon. Enamus täna veel Iraagis olevaid riike lahkub peale ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni aegumist. Mis mõte oleks Eestil seal jätkata?

Peidetud automaks?

Täna Riigikogus ütles reformierakondlane Erik Salumäe välja, et järgmise aasta eelarvesse planeeritakse lisatulusid 360 miljoni krooni ulatuses. Need tulud tulevad liiklustrahvide näol. Ja nende kogumiseks annab aluse liiklusseaduse ja karistusseadustiku muutmise seadus, mis muuhulgas seadustab ka teeäärsed liikluskaamerad.

ARKi andmetel on Eestis välja antud ligi pool miljonit juhiluba, väike arvutus näitab, et järgmisel aastal loodetakse igalt autojuhilt saada minimaalselt 720 krooni liiklustrahve. Minu elukogemus ja sõidukogemus ütleb küll, et korralik järelevalve aitab kaasa ka liikluskultuuri hüppelisele tõusule.

Ma mäletan veel siiani meeldivaid sõite reede õhtuti Tallinn-Tartu maanteel, kui 2007. aastal siseminister Kalle Laanet saatis sellele teelõigule mitmekordseid politseipatrulle. Kohe kadusid ära kamikadzed, kes liiklusohtlikult ja teisi traumeerivalt kolmandat rida sõidavad.

Seadus, mis liikluskultuuri parandab, on igati vajalik. Aga homme asume taas arutama järgmise aasta eelarvet, ja see on järjekordne näide selle suurest ülebluffimisest. Kas see 360 miljonit lisatulu on sinna ikka adekvaatselt planeeritud? Isegi Põhiseaduskomisjoni esimees Väino Linde ironiseeris küsides: „kas põhimõtteliselt selle eelnõu seaduse jõustumisel, arvestades meie riigieelarve suhteliselt pingelisust, võiks näiteks ka edaspidi neid niisuguseid mõõdukaid kiiruseületajaid pidada äärmiselt riigimeheliku käitumisega inimesteks, et aitavad selles osas riigieelarvet täita? „

Kergemeelsuse koorem

Lootsin täna näha häid uudiseid Suurbritanniast, kus Liberaaldemokraatlik Partei luges kokku oma sisevalimiste hääli. Paraku sai favoriidiks peetud Eesti juurtega Lembit Öpik vaid 6247 häält (22 protsenti üldhäältest) ja kaotas seega partei presidendi koha paruness Ros Scottile, kel Eesti juured kahetsusväärsel kombel täielikult puuduvad.

Nädal tagasi vestlesin ma mitme Briti liberaaldemokraadiga nende sisevalimiste teemal. Me kohtusime ühise Euroopa katusühenduse ELDRi kongressil Stockholmis ja arutasime päris pikalt ka Briti sisepoliitikat. Minu kurvastuseks ei kuulunud ükski mu Briti kolleegidest Lembit Öpiku fännklubisse. Nende jutust käis ikka ja jälle läbi “weather girl” (ilmatüdruk) ja tema asendamine “Cheeky girli” (nipsaka tüdruku) vastu ning üldiselt jäi mulje, et isegi vanal heal Inglismaal pole tabloidne tuntus iseenesest hea. Sisenemine meelelahutussfääri võib ühele poliitikule tähendada hoopis klaaskatust pea kohal, mis enam korralikele poliitilistele ametipostidele ligi ei lase. There is no business after showbusiness.

Lembit on valitud Montgomeryshire valimisringkonnast Wales'ist. See on piirkond, mis on liberaaldemokraatide põline toetusala. See ringkond oli neil ka sellistel rasketel aegadel, kui Briti parlamenti suutis end võidelda vaid neli liberaaldemokraati. Aga nüüd väitsid parteikaaslased, et Lembitul tuleb panna kogu oma energia selle toetuse alalhoidmiseks. Briti valimissüsteemis ei saa kunagi ette teada, millal täpselt toimuvad järgmised parlamendivalimised. Nende väljakuulutamine on teatud ajalimiidi piires peaministri pädevuses. Aga praegusel hetkel kui peaminister Gordon Brown on suutnud üsna kenasti hakkama saada finantskriisi ohtudega ning tema toetus avalikkuse silmis on tõusnud, usuvad kõik valimiste peatset väljakuulutamist.

Me jäime küll ilma šhansist omada rahvuskaaslast kõrgel Briti parteiladvikus, kuid ma olen tegelikult veendunud, et omaenese valimisringkonnas on Lembit kõva poliitik. Ehk ta siiski suudab näidata, et ka eksides meelelahutusmaailma värvikirevasse melusse, on siiski võimalik naasta valijate südamesse.

Välispoliitiline mõttekoda

Osalesin eile President Ilvese võõrustatud õhtusöögil Kadriorus, mille ta andis Euroopa Välissuhete Nõukogu Tallinnas viibimise auks.

Minu lauanaabriks oli Daniel Korski, kes just üleeilses International Herald Tribunes avaldas huvitava analüüsi Obama ees seisvatest julgeolekuväljakutsetest: kaks rasket sõda Iraagis ja Afganistanis, vinduv tuumakriis Iraaniga, uuestipuhkenud rivaliteet Venemaa ja Hiinaga. Wall Streetilt alguse saanud globaalne finantskriis. Sellist koormat pole tulnud kanda ühelgi USA presidendil peale Franklin D. Roosevelti, kes valiti ametisse suure depressiooni aastatel ja oli ametis läbi Teise Maailmasõja aastate.
Aga kõige selle kõrval saab president Obamale tõenäoliselt suurimaks väljakutseks taastada USA kannatada saanud renomee, mida räsis eriti Iraagi sõja põhjustatud pettumus ja pahameel.

Ka üks õhtusöögi peakõnelejaid, Itaalia Radikaalide liider Emma Bonino arvas alustuseks, et Euroopa paneb Barack Obamale liig suuri lootusi. Et sageli nagu oodatakse, et esimese asjana ta tuleb ja lahendab ära ka kõik Euroopa probleemid. Siiski tuleb endale aru anda, et ta jääb ameeriklaseks ning tema jaoks on esmaoluline siseriiklik toetus. See aga nõuab esmajärjekorras majandusküsimustele keskendumist.

Bonino puhul oli huvitav tähele panna, et ta elegantselt väljendas arvamust, et USA lahkumine Iraagist on juba pea sündinud fakt: sealt toob Obama ameeriklased välja niikuinii. Tema kartis, et konflikt eurooplastega võib tõstatuda hoopis Afganistani pärast. Obama on lubanud sealset osalust tõsta, aga kas Euroopa riigid soovivad kaasa tulla? Ja kas saadakse aru, et iseenesest miski ei muutu, vaid vaja on absoluutselt uusi lahendusi.

George Soros kõneles õhtusöögil oma vaatevinklist, ehk siis põhirõhuga majandusele. Ka tema ei saanud mööda minna 1930-ndate majanduskriisist. Oma ettenägemisvõimet kritiseerides ütles ta, et veel mõni aeg tagasi arvas ta, et täna maailmas toimuv on halvim, mis juhtunud peale 1930-ndate kriisi, aga täna ta juba kinnitab, et see on lausa sama hull. Eks viimastel päevasel on iga välispoliitikat jälgiv inimene analüüsinud, mis tõi Obamale võidu ja McCainile kaotuse. Soros oli kindel, et seekordsete valimiste oktoobriüllatuseks oli Lehman Brothersi pankrotist alanud majanduslik ebakindlus, mis jõudis just õigeks ajaks iga valija meeltesse ning tegigi presidendi.

Mulle tundub Euroopa Välissuhete Nõukogu päris sisuka mõttekojana ja lisasin nende kodulehe ka edaspidiseks pidevaks kasutamiseks oma linkide juurde.

Barack Obama on USA 44. president

Jälgisin täna varahommikul KUKU raadio otsestuudios John McCaini kaotuskõnet. Nii saatejuht Kadri Liik kui mina tundsime siirast kahjutunnet. Kahjutunnet aga mitte tänase tulemuse pärast, vaid põhjusel, et see sümpaatne mees ei saanud presidendiks kaheksa aastat tagasi. Olen arvamusel, et sel juhul maailm oleks täna parem paik.

Aga ajalugu kirjutavad võitjad ning USA uueks presidendiks sai veenva eduga demokraat Barack Obama.

Tulemus kuulutati välja hetk peale seda, kui California valimisjaoskonnad suleti. Uksesuu küsitlused andsid ka seal veenva võidu Obamale ja nii oli uus president kindel hämmastavalt kiirelt.

Selja taga on rekordiliselt pikk valimiskampaania, koos eelvalimistega 21 kuud. Seetõttu on ülimalt positiivne, et see pikk võitlus ei väsitanud inimesi, vaid vastupidi tõi valimistele rekordiliselt suure rahvamassi. Obama on suutnud USA avalikkust elavdada ja tõsta huvi poliitika vastu kogu maailmas.

USA presidendi poolt ellu viidav poliitika mõjutab kogu maailma, seega ka Eestit. Loomulikult, ootused on kruvitud ülikõrgele. Muutust lubades ja lootust andes on iga valija pannud omaenese soovnägemuse uue presidendi peale. See koorem on raske ja tänane eufooria muundub kiirelt igapäevaseks poliitikaks.

Mina usun, et Obama oma tulevase meeskonnaga saab Euroopalt väga suure diplomaatilise usalduskrediidi. Eurooplaste lootus on kindlalt sellel, et just tema on see president, kes suudab heastada Bushi poolt loodud vastuolusid ning et USA-Euroopa suhted paranevad. Obama esimeseks välispoliitiliseks proovikiviks on taastada USA kaotatud autoriteet maailmas. Ameerika Ühendriikide respektaabel staatus on oluline kõigile USA liitlastele. Seni on ta end näidanud rahvusvahelist õigust austava mehena ja see ühendab teda kindlasti euroopaliku mõttemalliga.
Vähemoluline pole ka maailma majandus, mida suuresti mõjutab USA majandusolukord. Valdav enamus ameeriklastest uskus Obama pakutud lahendusi ja tema nägemust sellest, kuidas majandus taas tõusule pöörata.
Kui USA presidendil on korralik siseriiklik toetusreiting ning majandus langusfaasist paranemas, siis võib eeldada, et vaade maailmaasjadele on avaram. Meie jaoks on kindlasti hea kui USA ei kapseldu vaid oma siseriiklike küsimuste lahendamisesse. Aga me peaksime võtma ka eeskuju demokraatide sotsiaalsemast nägemusest. Möödas on aeg, mil riiki aina õhemaks lihviti. Tänase Eesti valitsuse eeskuju George W. Bush on ajalugu ja inimestel on ootus uue hoolivama riigijuhtimise järele.

Eesti kivisõdurid

Ometigi ei tee see fa**ng riigikogu midagi selle missioonimeeste toetuseks ja ammugi mitte selleks, et peredel oleks turvalisem.Ammugi ei tee seda populistlik keskerakond, kes teeb midagi vaid siis, kui talle sellest kasu peaks tekkima. (kommentaar minu blogis Afganistani teemal)

Ometigi me tänasel Riigikogu Riigikaitsekomisjoni istungil siiski tegime midagi. Kohtusime missioonil vigastada saanud Eesti meestega ja saime sealt veel lisaindu, et kiires korras teha olulised muudatused Kaitseväe teenistuse seadusesse.

Seda seadust on väga vaja eelkõige ravi küsimuste lahendamiseks. Ent kindlasti ka arusaamiseks, et missioonilt naasvad mehed vajavad ilma ajaliste piirideta riigi toetust ka Eestisse jõudes. Esimeses järjekorras tegeleme paraku nendega, kes on vigastada saanud. Parim arstiabi tuleb tagada ja selle kvaliteedi eest vastutavad professionaalid. Mõelda tuleb ka sellele, kuidas kulgeb edasine elu.

Ka puht füüsiliselt ei saa elu jätkuda nii kui varem. Kindlustunnet on vaja eluaseme osas. Vaja on uut liikumisvahendit, mis aitab tavaelus osaleda ka peale käe või jala kaotust.

Raske oli rääkida nende noorte meestega rahast, keegi ei annaks ju oma jalale-käele rahas mõõdetavat hinda ja missioonile pole mindud vaid raha teenima. Selleks on ohutumaid ja tasuvamaid ameteid rahulikumates võõrriikides. Kuid ometi on täna tervisekaotus ära hinnatud.

Komisjonis leidis üksmeelset toetust ka see, et neid ühekordseid toetusi suurendada. Kui osaline püsiv töövõime kaotus seni oli 40-90%, maksti kaitseväelasele kahe aasta statistiline keskmine palk, kokku lepitud muudatuse kohaselt peaks see raskematel juhtudel tõusma nelja kuni kuue aasta tasemele. Täieliku töövõimekaotuse puhul aga kaheksa aasta keskmise palgani.

See on kulu, mis Eesti riigil tuleb kanda kui täidame oma kohust NATO partnerina Afganistanis. Turvatunnet annab see seaduseparandus ka kõigile teistele kaitseväelastele. Kriitikud küsiks nüüd, et kas Eesti riigil raskel eelarveseisul on võimalik lisatoetust anda. Vastus on lihtne, seda kulu polegi võimalik vigadeta välja arvutada. Ma südamest loodan, et mehi, kellel seda seadust vaja peaks minema, enam ei lisandu.

Rahvaliidu kongress

Käisin täna Pärnus Rahvaliidu kongressil. Kontserdimaja saal oli rahvast puupüsti täis ja tervitama olid tulnud kõigi parlamendierakondade esindajad. Istusime Ivari Padariga kõrvuti ja muidu rõõmsameelne sotsiaaldemokraat läks kuidagi mossi, kui kuulis lahkuva Rahvaliidu esimehe Jaanus Marrandi üdini valitsuskriitilist sõnavõttu.

Ivari on ju olemuselt sümpaatne inimene, mis sest et rahandusministrina täidab kohusetundlikult Ansipi poolt peale surutud käsuliine. Lubasin siis Ivarile, et ma räägin tervituseks hoopis mõistuloo.

Püüdsin sõnades edasi anda ühte karikatuuri, mis mulle meenus kui kuulsin Rahvaliidu poolset olukorrakirjeldust sellest, kuidas me üheskoos Riigikogus oleme sisse andnud sadu muudatusettepanekuid seaduseelnõudele, pidanud tuliseid kõnesid ja püüdnud algatada sisulist debatti. Ning kõigele vastab peaminister, et tema opositsiooni, eksperte ja majandusinimesi lihtsalt ei usu.

Karikatuur ise on järgmine: metsarajal magab karu. Ta on tõkestanud sipelga tee, kes püüab pesaehituseks hangitud okast ehitusplatsile toimetada. Pisike sipelgas hüüab "vabandage! vabandage" et mööda pääseda, kuid karu ei tee kuulmagi. Sipelgas läheb ära. Varsti tuleb ta tagasi. Aga seekord enam mitte üksi vaid koos tuhande teise sipelgaga. Ühehäälselt ja seekord palju reljeefsemas kõnepruugis käratavad nad karule. Karu mitte ainult ei ärka, vaid suurest ehmatusest kargab ka teelt eest metsa.

Ilmselt on ebamaiste mõtetega haaratud Ansipile vaja ka jõulisemat ja laiapõhjalisemat äratuskella kui seda oleks vaid Riigikogu fraktsioonide poolt esitatavad parandusettepanekud. Aga iga tema eitust täis päev pikendab ja süvendab Eesti ees seisvat majanduslangust.