Andrus Ansipi sõltuvus avalikust arvamusest

Ansipile lohutuseks: avalik arvamus ei ole absoluutne tõde. Küll aga näitab päris kujukalt ära ühiskonnas valitsevad hinnangud nii opositsioonile kui koalitsioonile. Nendega ei pruugi alati nõus olla ja võib väita, et asjaolud muutuvad. Mõnikord osutub avaliku arvamuse uuring siiski ennast täide viivaks ennustuseks (näiteks Res Publica hävingut kuulutades).

Nii Turu-uuringute ASi kui Emori viimaste arvamusuuringute põhjal on Keskerakond taas kõige populaarsem erakond Eestis. Keskerakond on selles positsioonis ka varem olnud, kuid seekord on liidripositsioon tulnud ilmselt mitte opositsiooni tegususe vaid Andrus Ansipi valitsuse tegemata jätmiste tõttu.

Ansip on nimelt viimase pooleteist aasta jooksul käitunud kui peaminister, kes kõiki oma tegevusi planeerib vaid järgmist avaliku arvamuse toetusnumbrit silmas pidades. Lühiajaliselt oli selline numbrimaagia väga tõhus, ühelgi teisel erakonnal pole õnnestunud saavutada peaaegu absoluutset enamust toetusnumbrites. Isegi Res Publica jäi oma hiilgeaegade numbrites pikalt maha.

Üks kõrvalpõige veel uuringute ajalukku. Suvel kirjutas minu lugemislisti kuuluv blogija Priit Toobal, et Rahvusringhääling peidab juulikuiseid avaliku arvamuse küsitlusi, sest need pole Margus Allikmaa koduerakonnale soodsad. Vastuseks sai ta rohket rooskamist, et arvamusuuringut pole soojal suvel tellitudki. Kuid nagu võib näha EMORI kodulehele pandud tabelist, on avalikku arvamust uuritud kõik 12 kuud viimase aasta jooksul. Sealt selgub, et juulis tabaski Reformierakonda pea sama sügav langus kui nüüd, mis tõsi küll tänu Gruusia sündmustele taas korraks kerkis.

Siiski on Eesti jõudnud täna seisu, kus peaminister keeldub reaalsust uskumast. Fakt on, et ta sundis rahandusministrit ilustama 2009. aasta eelarve aluseks võetud majandusprognoosi, mistõttu on täna Riigikogule antud dokument umbes 8 miljardiga suuremaks bluffitud.

Paistab, et päikesekuninga stiilis peale mind tulgu või veeuputus riigijuhtimine on jõudnud agooniafaasi. Esmalt on kinnitust saanud see, et 20 kuud kestnud „iseenda nautimise kaudu kehtestatud ainuvõim“ (kolleeg Aivar Riisalu tsitaat eilsest TV3 uudistelõigust) on lõppenud. Tahan loota, et kõik teised erakonnad ei lähtu eelarvearuteludel novembrikuu arvamusuuringutest, vaid sellest, kuis hoida Eesti majandus Ansipi-järgsesse veeuputusse langemast.

Pärnust tormisel nädalal

Kõigepealt pean ma siin omaenese blogis ütlema, et kirjutan omi mõtteid, mitte ei kehastu Keskerakonnaks. Eile juhtus nii, et minu arvamusavaldust Aktuaalsele Kaamerale tirazheeriti kõigis onlinedes. Vähe sellest, et esialgsest jutust oli alles jäänud vaid fragment, see lausekild muutus ka ametlikuks teadaandeks. Tegelikult on see puhtalt mu isiklik arvamus lõppevast tormisest nädalast Pärnus.


Praeguses faasis on kogu vahejuhtumi kohta veel liiga vähe teavet, et esineda mingite põhjapanevate seisukohtadega või huvitavate oletustega. Samas jään ma mõnevõrra ettevaatlikuks suure käraga ja kaamerate saatel toimuvate puistamiste suhtes. Neid on tehtud varemgi, aga seni on nad lõppenud ummikus. Küll aga on saanud palju uudiseid.


Siiski pean õõvastavaks avalikkuses levinud väidet, et mõlemad Pärnu uurimised said alguse anonüümkirjast. Tõsi, Eesti ajaloos on olnud musti perioode, kui anonüümkiri on muutnud inimeste saatusi või otsustanud elude üle, kuid me ei ela täna õnneks sellises riigis.

Anonüümsed vihjed, et reformikate liider Järvesalu ehitas oma tuttavale Estonia rahadega maja, on juba lehtede poolt läbi analüüsitud ja leitud, et tegelikult on naine võtnud eluaseme ostuks ja remondiks pangalaenu. Ka Viisitammele süüks pandud riigihanke puhul on praegu kostma jäänud komisjoni juht Vambo Talu kinnitus: „Ma usun, et me oleme käitunud õiglaselt ja andnud kõikidele firmadele võimaluse esineda ja leidnud ka linnale kõige kasulikuma pakkumise.“

Ma olen murega jälginud Pärnus opositsiooni-koalitsiooni vahel olevat ebatervet õhkkonda ja panin tähele ka paar nädalat tagasi isamaaliitlase Raul Sarandi aktiviseerumist kaebekirjade saatmisel. Kuid selle kohta ütles isegi tänase loo üheks peategelaseks kasvanud ringkonnaprokurör Jüri Pikma,: “Kui vähegi kuriteo lõhna on, tegeleme selle asjaga. Aga tihti üritatakse poliitilisi vastasseise prokuratuuri abiga lahendada.”

Järvesalu ja Viisitamme poliitiliste vastaste ind haarata endale õigusemõistmise kirves ja sellega vasemale-paremale raiuda, enne kui tegelikult on selgunud, milles süüdistus täpselt seisneb, viitab küll eelkõige 18. oktoobril 2009 toimuvatele kohalikele valimistele. KAPO ja prokuratuur aga ei peaks meil poliitikas osalema.

Poliitiliste protsesside puhul on juba kombeks saanud, et need algavad suure avanguga ja esikülje-kajastustega ajakirjanduses. Siis venivad, venivad ja venivad. Sageli ei jõua kahtlustus isegi mitte kohtusse. Mõnikord jõuab, aga kohus ei tee uurijatele meelepärast otsust. Sellele vaatamata on inimesed avalikkuses juba mitu kord risti löödud. Siis kui asi algatatakse. Kui esitatakse kahtlustus. Kui esitatakse süüdistus. Kui algab kohtuprotsess ning iga istung eraldi kajastust leiab. Kõiki see ei murra, näiteks tänane keskkonnaminister on kogu selle raja läbi käinud. Kuid siiski ei sooviks ma sellist kannatuste rada isegi mitte vaenlasele.

Alastipilt lennujaamast

Pange tähele! Los Angeles, Baltimore, Denver, Albuquerque, New Yorki Kennedy lennujaam, Washingtoni Reagani lennujaam, Dallas, Detroit, Las Vegas ja Miami on need kümme lennujaama, kus juba kasutatakse keha skaneerivat röntgeniaparaati, mis kaotab reisijal riided seljast. Vahest salvestab mõni lennujaamatöötaja ka selle kujutise, mis sinust maha jäi ja saadab selle suveniirina. Kas sulle või siis kuhugi mujale. Kes teab? Tõenäolisemalt saab aga lihtsalt ilma hoiatamata väikese koguse kiiritust. Ja seda kõike vabandatakse terrorismiohuga.
Ma mäletan veel aega, kui USAsse lennates paluti kingad jalast võtta ja ma mõtlesin, et ameeriklased on oma terroriohuga tõeliselt ogaraks läinud. Nüüd on sellest saanud ka tüütu rutiin Tallinna lennujaamas. Ja Euroopa Parlament arutab tõsimeeli, kas peaks nende kõike paljastavate skannerite kohta võtma vastu eurodirektiivi, mis oleks kohustuslik kõigile lennujaamadele.

Esialgu pidurdus see küll Europarlamendi kodanikuõiguste komisjonis, ent teoks saades oleks lennujaamadele tekkinud kulu ja reisijatele oht tervisele ning põhiõigustele. Kus maal on piir, millest enam üle ei saa, sest terroriste saab pidurdada ka ilma selleta? Euroopas olevat selline skanner siiski juba neli aastat Heathrow neljandas terminalis, mis muidugi juhul kui Euroopa Parlament taolise instrumendi keelab, peaks kaduma. Samm-sammu haaval on seni antud vaikides järele põhiõigustele. Ma tean Eestis vaid ühte aktsioonigruppi, kes oli vastu politseiriigile. Vaatasin nende kodulehte, ka nemad on talveunes.

Afganistan ja meie

Mõni hetk tagasi hääletas Riigikogus 59 liiget selle poolt, et ka järgmisel aastal jätkavad Eesti kaitseväelased osalemist Afganistani missioonis. Ja mitte ainult ei jätka, vaid Eesti suurendab koosseisu.

Ma olen mõelnud, palju on neid sündmusi, mille puhul minuvanused inimesed ka aastakümneid hiljem täpselt mäletavad, mida nad sel hetkel tegid. Üks on kindlasti 20. august 1991, suur osa tänaseid 30-aastaseid eestlasi mäletab seda ETV ülekannet Ülemnõukogust, mis kulmineerus Eesti iseseisvuse taastamisega. Midagi sai meie jaoks loodud. Sama on 2001. aasta 11. septembriga ja lennukitega New Yorki kaksiktornidesse. Mäletan, et nägin CNNi pilti Tartu Ülikooli raamatukogu kohvikust veel siis, kui polnud selge, et tegemist on sündmusega, mida kasutatakse edaspidi paljude karmide otsuste õigustamiseks. Aga see oli ka hetk, mil esmakordselt muutus jutust praktikaks NATO artikkel 5 rakendamine ja kõik ühe eest põhimõte.

Seletan mõne sõnaga, miks ma andsin toetushääle Afganistani missiooni jätkamiseks, kui samas Iraagi missiooni jätkamiseks ei anna.

Tänasel Afganistani missioonil on selge õiguslik alus. 22. septembril k.a pikendas ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooniga 1833 taas aasta võrra NATO Afganistani missiooni ehk ISAF-i mandaati. Me teame, et olukord Afganistanis on pehmelt öeldes murettekitav. Budapestis toimunud kaitseministrite kohtumiselt avalikkusesse jõudnud sõnumid kui ka mitmete NATO kindralite väljaütlemised viitavad sellele, et järgmine aasta Afganistanis võib olla raskem kui senised. Oma osa mängivad kindlasti planeeritud presidendivalimised ja parlamendivalimised Afganistanis, samuti ka ülipingeline situatsioon naaberriigis Pakistanis.
Võrreldes Iraagiga ja Iraagi valitsusega on Kabuli keskvalitsus väga nõrk, tema võim on hõimupiirkondades pea olematu. Erakordne on ka suuri raskusi põhjustav kontrollimatu maa-ala Afganistani ja Pakistani piirialadel. Sealt tuleb peale pidev vool võitlejaid, kes suudavad läbi viia aina keerulisemaid rünnakuid. Kuni NATO vägede osakaal jääb madalaks ning kuni ei suudeta kaasata hõimujuhte, võivad pessimistide sõnad allakäiguspiraalist isetäituvateks ennustusteks saada.
Et mitte olla pessimistlik, kõlab üleskutse lisada vägesid. NATO ei saa endale lubada kaotust. Asi pole mitte ainult tervele regioonile osaks saavast kriisist, vaid ka NATO enda alustaladest. Seetõttu on NATO jaoks Afganistan olnud prioriteediks algusest peale. Täna me võime pidada aina tõenäolisemaks seda, et USA toob lisatoetust Iraagi arvelt ja oma panust tõstavad ka teised NATO liikmesriigid. Isegi kõige pessimistlikum Euroopa Liidu suurriik Saksamaa pikendas ja suurendas oma osalust Afganistanis peaaegu konsensusega (vaid die Linke fraktsioon oli vastu).

Eesti puhul on üksuse suurendamine samuti põhjendatud, sest lisandub improviseeritud lõhkeseadeldiste vastane meeskond. Arvestades, millised ohud ähvardavad meie kaitseväelasi aina keerulisemaks muutuvate ja vähem metalli sisaldavate lõhkeseadeldiste näol, on selline tugi ülioluline. Kaitseminister on pidevalt korranud, et Afganistani puhul võib arvestada missiooni aastakümnete pikkust kestust. Nii nagu Iraagi missiooni puhul, peab tegelikult Eesti valitsusel olema väljumisstrateegia ka Afganistanis. Ära saab minna siis, kui Afganistani võimud on valmis ise oma riigis vastutust võtma ning Afganistani armee on võimeline ise tagama turvalisuse. Siin saavad oluliseks OMLT üksused ehk NATO ISAF-i koolitustiimid, mis õpetavad välja Afganistani enda üksusi. Eesti on seni neist kõrval, kuid samas me panustame tsiviiltoetusesse, mis samuti on väga oluline. Me ju kõik teame, et ainult sõjalisi lahendusi sellele konfliktile ei ole olemas.
Afganistani missiooni puhul ei saa me tähelepanuta jätta meie kaitseväelaste senist ränkrasket tööd, mille põhiraskust kannavad Eesti jalaväekompanii ja jalaväekompanii toetuseks saadetud miinipildujarühm Helmandi provintsis. Eesti kaitseväelased välismissioonidel väärivad tunnustust, aga ka praktilist tuge Riigikaitsekomisjonis seisan ma, et kaitseväeteenistuse seaduse muutmisega antaks märgatavaid lisatagatisi neile kaitseväelastele, kes teenistuses olles haigestuvad, saavad haavata või hukkuvad. Tehes otsuse Afganistani missiooni pikendamise üle tuli paraku neid ränki võimalusi silmas pidada.

Mälestades õnnelikku tundi

Eesti elab neil päevil lahkunud teleajakirjaniku Urmas Oti mälestamise laines. Tema saade „Happy Hour” oli viimane tõeliselt suur saatejuhi-keskne vaatemäng, mida poliitikud ühteaegu ihaldasid ja kartsid. Ihaldasid, sest vaatamas oli terve Eesti ning loomulikult ka suur hulk valijaid. Kartsid, sest Ott võis neist ka saate käigus teerulliga üle sõita.

Minu jaoks oli 11. detsembril 2003 Radisson SASis peetud „Happy Hour” esimene teleintervjuu – olin kaks päeva varem saanud Keskerakonna peasekretäriks ja nüüd kutsuti mind kohe kõige karmimasse saadaolevasse saatesse. Siiani on see ka jäänud suurimaks minu isikule pühendatud formaadiks. Paljugi tollal räägitust on ununenud, kuid meeles on üks lõpuküsimusi: ”Kumb on parem, kas valimisvõit või meeletu seks?” Vastasin sellele karupoegpuhhilikus hämmingus „Mõlemad.” Küsimusterahe käigus poliitilise süütuse teemadel sain õppetunni - kui küsimuse sisu on segane, siis kobamisi vastamise asemel küsi, mida intervjueerija sellega täpsemalt mõtleb.

Tulin ma toona Oti teerulli alt eluga välja? Tahaks uskuda, et tulin, sest järgnevad intervjuud teiste ajakirjanikega, mida toona uue peasekretärina anda tuli, kulgesid üsna sõbralikus toonis. Ju siis polnud end päriselt blameerinud, kuigi võimalusi selleks pakkus Happy Hour igale poliitikule ohtralt, ammugi siis mulle tollase vähese meediakogemuse juures.

Iga puu pikkus selgub alles siis, kui ta on juba langenud. Mõistame, et ta oli mees, kes kõige positiivsemalt liitis Eesti ja Vene televaatajaid. Selliseid mitteametlikke kultuuridiplomaate võiks tulevikus ehk märksa paremini Eesti rahvuslikes huvides rakendada.

Harva hinnatakse inimesi vääriliselt siis, kui nad veel elus on. Kuid mul on hea meel, et Tallinn jõudis teda pärjata siiski veel eluajal ja anda talle tänavu vapimärgi. Kindlasti väärinuks ta rohkemgi tunnustust.

Läinuks saatus teisiti, võinuks televaatajad saada Urmas Otilt veel vähemalt kümnendi või ka paar tipptasemel telesaateid. Kolleegid lääne telekanalites on ju sageli löögijõus veel seitsmekümnendates. Millal see lünk täidetakse, ei tea keegi. Puhka rahus, Urmas Ott!

Must PR. Osa 2

Kirjutasin viimases Diplomaatias USA presidendikampaania põhitelgedest. Selge on see, et viimastel nädalatel kipub sõnum ähmastuma ning määravaks saab mulje. Väga lihtsustatult on võtmeküsimuseks: kumma kandidaadi hoida annaks valija oma säästud ning majalaenu käenduse.

McCainil on kampaanias, mis keskendub majandusele, raske millegi positiivsega välja tulla. Ainus hetk, mil vabariiklased sel aastal arvamusküsitlustes demokraate edestasid, oli peale asepresidendikandidaadi avalikustamist. See samm üllatas ja ergutas vabariiklasi, ent täna on seis taas endine. Aina enam on arvamusliidreid, kes kuulutavad Obama võitu, aina suurem on McCaini mahajäämus ka kampaaniaraha ulatuses.

See paneb talle surve varustada meediat omaenese vürtsiste väljaütlemistega, mis leiaksid kajastamist ka tasuta. Risk on suur, sest enamuses eelistaksid ameeriklased presidendina näha tasakaalukat ja soliidset tüüpi. Kuid Vietnami sõja veteran John McCain ei ole alla andja ja siin on kolm peateemat, millega Obamat rünnatakse:

1. Kes on Barack Obama?

McCaini suurimaks probleemiks on see, et Obama tähendab lootust millelegi uuele. Selle mahatõmbamiseks püüab ta keskenduda Obama isikuomadustele ning vastase tagant ära saada neid demokraatide toetusgruppe, kes eelvalimistel olid enamuses Hillary toetajateks (video). Eelkõige naisvalijatele ning latiinodele edastatakse sõnum – Obama on kõva kõnede pidaja, aga pole ära teinud midagi.

Vastaskandidaadi kohta on tehtud põhjalik analüüs, mida ta lubab oma kampaanias ning kuidas ta on eelnevas poliitikukarjääris hääletanud teisiti. Seda näiteks energiaküsimustes, eriti aga maksuküsimustes, kus on üles leitud kõik 94 korda, mil Obama on hääletanud maksude tõstmise poolt. (video) Sellega püütakse maha võtta uudsuse ning muutuste aurat ning panna valijaid mõtlema, et rasketel aegadel võib kogemus maksta enam kui kaunid sõnad lootusest.


2. Patriotism

Otseselt rassi nimetada ei saa, kuid rõhudes Obama erinevusele tava-ameeriklasest läbi tema välismaal möödunud lapsepõlve ning veidralt kõlava nime, püüavad vabariiklased tekitada võõristust. Kasutades seika, et Obama ei soovinud kanda rinnas USA lipumärki, et tema naine ühes kõnes mainis, nagu tunneks ta esimest korda uhkust olla ameeriklane ning vastuseisu USA vägede võitlusele Iraagis, püütakse Obamat kujutada ebapatriootlikuna. (video)

Ka usuküsimus, mille esimesena tõi päevakorda eelvalimiste ajal Hillary Clinton, nõrgestab patriootide tundmusi. Nimelt on Obama 20 aastat käinud kirikus, kus õpetaja Jeremiah Wright on jutlustes hulgaliselt ränki sõnu pildunud Ameerika suhtes.

3. Terrorism

2 nädalat tagasi oli kampaania kõige enam tsiteeritud lausung Palini ütlus, et Obama sõbrustab terroristidega. Viidates Obama poliitikukarjääri algusaegadele 1995, mil teda toetas Bill Ayers, kunagine siseterrorist, kes seotud ligi 20 pommipanekuga. Ka Obama lubadus sõjalistele lahendustele enam läbirääkimisi kasutada, on tekitanud padukonservatiivides tundmusi, nagu oleks ta liiga pehme.

Kaks nädalat on jäänud kampaania lõpuni, selle ajaga on raske võita juurde toetajaid. Kergem on vastase toetajaid heidutada ning nad valimispäeval kõhklevana koju jätta. See on selle musta PR iva, aga luban, et järgmine kord USA presidendivalimistest kirjutades keskendun positiivsele platvormile.

Must PR

USAs on käimas viimased vaatused presidendikampaaniast.
Barack Obama püüab vältida neid vigu, mida tegi neli aastat tagasi demokraatide presidendikandidaat John Kerry. Põhiveaks peetakse Kerry võimetust kiirelt ja agressiivselt reageerida vabariiklaste rünnakutele näiteks tema õigusele reklaamida end Vietnami sõjas osalenuna. Obamal on kõik rahalised ressursid, et kampaanias juhtivat rolli mängida. Nii et kui John McCain peab enamuse rünnakutest esitama ise, siis Obama saab seda teha tasutud poliitilise reklaamina ning jääda ise peaaegu soliidseks kõrvalseisjaks. Rünnakud McCainile keskenduvad neljale nõrkusele:

Tujukas või lihtsalt liiga vana.

Ameeriklaste ettekujutuses peab president olema soliidne igas olukorras. Seetõttu presidendikandidaatide teledebattides on esinemise sisuga peaaegu sama oluline, kuidas väitleja end ülal peab. Piisab ühest närvilisest grimassist või solvavast sõnast ja kogu mulje on loodud. McCainil on teles olnud õnnetus jätta tigeda ja närvilise inimese mulje, esimeses debatis korrutas ta, et Obama ei saa asjadest aru, teises nimeta Obamat „selleks inimeseks”, kolmandas ei kontrollinud oma miimikat. Nii vähe on vaja, et küsitaks, kas ta on lihtsalt ebastabiilne või juba 72-aastasena liiga vana. Demokraatide leer nõuab nahavähki põdenud McCaini täielikku terviseanalüüsi avaldamist ning hirmutab, et vastaste valimisedu korral on Sarah Palin vaid ühe infarkti kaugusel presidenditoolist.

George Bush

Istuv vabariiklasest president on väga ebapopulaarne ning Obama-leer üritab McCaini kujutada kui tema mantlipärijat. Majandus. Majandus. Majandus. Valijate usk tõhusatele lahendustele majanduskriisis on 80:20 demokraatide kasuks. McCaini püüdlused näidata end isemõtlejana vabariiklaste leeris nullitakse tema samastamisega Bushi majanduspoliitikaga. Valid McCaini saad veel neli aastat Bushi ametiaega, kõlab see mõte mitmetes telereklaamides.

Luukere minevikust

McCain valiti esmakordselt Kapitooliumile 1982. aastal. Peale kahte koosseisu esindajatekojas, valiti ta 1986 Senatisse. Sinna aega jääb ka suurim plekk tema poliitikukarjääris, kui ta lobeeris Arisona ärimehe ja vabariiklaste suurtoetaja Charles Keatingu kasuks. See lõppes Senati eetikakomitees ning McCain on vandunud, et ta oma veast õppis. Ent Obama leer tootis antud loost 13-minutilise lühifilmi „John McCain still hasn´t learned his lessons”.

Usk

Nagu Obamal, on ka McCainil minevikust oma tülikas pastor, kelleks on John Hagee. Möödunud aastal aitas see mees McCainil võidelda vabariiklaste sisevalimistel, kuid tema tsitaatide hulka kuulub ka arvamus, et holokaust oli osa jumala tahtest. Sellise asja võimendamine võib maksma minna Florida toetuse, kus oma kaalukas sõna on juudikogukonnal. Ka kandidaat asepresidendi kohale Sarah Palin on oma usuküsimustega atraktiivne nn usuvööle, kuid tavapärastes valijates tekitab pigem võõristust.

Lang paneb tuima

Rahvusvaheliste Investeeringute Vahekohus (rahvusvaheline lühend ICSID) tegi 19. novembril 2007. aastal otsuse, millega Eesti Vabariigilt mõisteti kolme välispanga kasuks välja ca 243,9 miljonit krooni. Selle otsuse tagamaad ulatuvad 1989. aastasse ja selles perioodis puudub Rein Langil minu teada osalus antud kaasuses. Kuid vahekohtusse jõudis Eesti vastane kaebus Rein Langi justiitsministriks oleku ajal ning just siis otsustati loobuda vaidluse lahendusest kompromisskokkuleppe abil.

Antud otsus tehti Langi sõnul ühel kabinetinõupidamisel, kus õigusnõustajad küsisid volitust, kas hakata selle osas läbi rääkima. Langi sõnul usaldas valitsus riigikohtu seisukohta. «Kuna riigikohus oli kindlalt asunud seisukohale, et nõuded ei ole Eesti riigi vastu pööratavad, siis valitsus leidis, et sel teemal läbi ei räägi.» Siin justiitsministri tõlgendus ning sisulisest analüüsist loobumine läkski maksma Eesti riigile sadu miljoneid. Langi poolt kaitseks tõstetud Riigikohtu lahendiga nr 3-2-1-134-01 tunnistati kehtetuks Ookean ja Postipannki Oy, Okobank Osuuspankkien Keskusosakepankki Oy ja Ost-West Handelsbank AG vahel 17. septembril sõlmitud leping ja 4. märtsil 1994. aastal sõlmitud pandileping, kuid nimetatud Riigikohtu lahendis ei võetud seisukohta Eesti Vabariigi võimaliku vastutuse kohta.

Vahekohtumenetluses anti aga hinnang riigi käitumisele teise lepinguosalise riigi investori poolt tehtud rahapaigutuse kohtlemisele, samuti riigi käitumisele investorile õiguspäraste ootuste tekkimisel.

ICSID lahendab vaidlusi, mis tõusetuvad rahvusvaheliste investeeringute kaitse konventsiooni raames ja selle alusel sõlmitud riikidevaheliste investeeringute kaitse lepingute alusel. Välispangad olid Soome ja Saksamaa omad. Eesti riik sõlmis välisinvesteeringute kaitse lepingu Soome Vabariigiga 1992. aastal ning Saksamaa Liiduvabariigiga 1997. aastal, need lepingud on tagasiulatuvad. Seega otsustas vahekohus, et Eesti riik on rikkunud investeeringute ausa ja võrdse kohtlemise põhimõtet.

Kompromiss oleks Eesti riigile olnud ligi kolm korda odavam kui lõplik otsus. Lõplik otsus mõistis välja RAS Ookean poolt tagatud võla, selle intressi ning intressi intressilt, viivised, kõik pankade kulutused raha tagasisaamiseks Eesti kohtutelt ning samuti ICSID-s.

Justiitsminister on teatavasti valitsuse juuranõustaja – nii nagu tema ütleb, nii valitsus õigusküsimustes ka teeb. Nii oli Märt Raski ajal ja ärgu tehku Lang nägu, et tema roll on teistsugune.

Justiitsministri seisukoht kabinetinõupidamistel on rahvusvahelist õigust puudutavates küsimustes määrava tähtsusega. Väites täna, et temal puudus igasugune seotus antud küsimusega, on Rein Langi poolt tuima panemine.

Minister Langi juurateadmised tõid Eestile sadu miljoneid kahju

Kuu tagasi võis iga televaataja näha peaminister Ansipit, kes kiitles, et tuleva aasta eelarveaugule ei otsita enam lahendusi miljardilistest allikatest. "Me ei põlga ära ka näiteks riigisekretäri loobutud 2 miljonit krooni või siis võtame rahumeeli välisministeeriumilt koridori remondiks planeeritud 1,75 miljonit krooni ära," loetles ta.

Seejuures ei teinud Ansip mingeid järeldusi, kui tema enda kabineti justiitsministri rumalus läks Eesti riigile maksma sadu miljoneid kroone.

Eellugu: 2003. aastal esitasid kolm välispanka Eesti Vabariigi vastu hagi rahvusvahelisse investeeringute kaitse vahekohtusse. Nad nõudsid, et Eesti riik hüvitaks neile kahju, mis tekkis seoses 1989. aastal ESVA kalapulgatehasele antud laenuga, mis jäi tasumata. Laenu käendas RAS Ookean, mis riigi aktsiaseltsina allus riigi juhtimisele. Näiteks otsustas valitsus 1994.a. kollektiivselt, et RAS Ookeani laevad tuleb müüa, et pankadele võlg tasuda. Ometi juhtus millegipärast nii, et võlg jäi tasumata ja võla tagatiseks olnud laevad haihtusid. RAS Ookean ise, mis läks 1995.a. riigi (AS Tallinna Sadam) taotlusel pankrotti, vaidlustas pankade nõuded Eesti kohtutes. Eesti Vabariik välisinvesteeringute kaitsjana saavutas olukorra, kus Eestisse rajati võõra raha eest kalapulgatehas, mille toodangut Eesti rahvas sööb kuni viimase ajani, kuid raha investeerinud välispangad mingit raha enam ei näinud.

See häbiväärne lugu lõppes Eesti Vabariigile vahekohtus lüüasaamisega ja 243 miljoni krooni kaotusega.

Vaidluse oleks võinud lahendada ka kompromissläbirääkimistega, mille pidamist on Rahandusministeerium 04.01.2006 Eesti Päevalehe andmetel kinnitanud. Riiki esindanud advokaat Aivar Pilv hoiatas, et riik võib jääda vahekohtus kaotajaks ning peab pankadele nõude kas osaliselt või täielikult kompenseerima.

Lang väitis et viibis 2006.a. valitsuse kabinetiistungil, kus riigiaktsiaseltsi Ookean kohtuvaidlust arutati, ja et kompromissi näol polnud tegemist tõsise pakkumisega, sest: «see oli küllaltki hüpoteetiline. Oli saadud indikatsioon et teine pool võib minna kompromissile, mille hind oli tõepoolest 80-100». Ja samuti leidis Lang: «Kuna riigikohus oli kindlalt asunud seisukohale, et nõuded ei ole Eesti riigi vastu pööratavad, siis valitsus leidis, et sel teemal läbi ei räägi.»

29. novembril 2007 Valitsuse pressikonverentsil kommenteeris Lang kaotust vahekohtus: „Õigusnõustajad küsisid valitsuselt, kas hakata läbi rääkima, aga valitsus jäi seisukohale, et me sel teemal läbi ei räägi, vaid ootame ära kohtuotsuse“. Samal pressikonverentsil väitis rahandusminister Ivari Padar, et võimaliku kompromissina oleks arutatud 75 miljoni krooni maksmist.

Tulenevalt eeltoodust sai Langilt küsitud järgmised küsimused:
Kumb on suurem arv, kas 75 või 243?

Kas olite kompromissi arutelu ajal 2006.a jaanuaris arvamusel, et pankade hagi rahuldamise tõenäosus on väiksem, kui 30%? Kui jah, siis millel Teie arvamus tugines?

Millises Teie viidatud Riigikohtu lahendis on kohus asunud kindlalt seisukohale, et välispankade nõue ei ole Eesti Vabariigi vastu pööratav? Palume viidet lahendi numbrile, kuupäevale ja punktile, kus see on kirjas.

Miks Te eirasite Eestit esindanud vandeadvokaadi Aivar Pilve nõuannet, et vahekohtus ei vaielda mitte siseriiklike kohtulahendite üle, vaid Eesti Vabariigi kui terviku käitumise üle rahvusvaheliste lepingute täitmisel?

Miks Te arvate, et Toomas Sildmäe võttis 17.09.2003 kirjaga Eesti Vabariigile kohustusi? Kas olete arvamusel, et Eesti Vabariik ei võtnud kohustusi investeeringute kaitse lepingutega? Kas Eesti Vabariik ei pidanud täitma välislepingutega võetud kohustusi tagada investeeringute, sealhulgas pankade poolt ESVA kalapulgatehase rajamiseks antud laenu, aus ja võrdne kohtlemine?

Milliseid järeldusi on justiitsministeerium vahekohtulahendist teinud ja milliseid seadusandlikke algatusi olete algatanud, et välistada riigi andmine vahekohtusse seoses mõne muu riigi osalusega aktsiaseltsi tehingute ja äriprojektidega?

Kas kavatsete ka edaspidi kergekäeliselt ja vastutustundeta soovitada valitsusel eirata rahvusvahelisest õigusest tulenevaid riigi kohustusi?

Kas kultuuriministriks on Jüri Mõis?

„Kaasaja progressiivses kodus enam raamatuid ei ole. Raamatud on igand, nende populaarsustrend ei liigu mitte ülespoole.“ Vaadates tänase valitsuse eelarvepoliitikat, tundub, et kogu valitsus eesotsas kultuuriminister Laine Jänesega on need Mõisa heietused oma lipukirjaks võtnud.

Suurimad maksutõusud ootavad ees just kultuurivaldkonda. Muuhulgas ka raamatutele tõstetakse käibemaksu seniselt 5 protsendilt 9-le protsendile. Ministeerium prognoosib, et käibemaksu soodusmäära kaotamisest tekib hinnatõus raamatutele minimaalselt 3,8%. (ma ei räägi seekord kontsertidest ja etendustest, mida ootab ees veel suurem maksutõus ja seeläbi hinnatõus lausa 12,4%).

Küll aga pean kurvastavaks, et suurim kultuuri lisamaksustamise eest võitleja oli kultuuriminister Jänes. Kaarel Tarand Sirbis nendib, et „varakevadine ilus jutt 50 miljoni kroonisest kompensatsioonipaketist teatritele ja kontserdiorganisatsioonidele oligi liiga hea, et langevas majandustrendis realiseeruda“. Sama on sündimas raamatukogudega.

Teades ette, et rasketel aegadel on inimestel esimeseks säästuks kultuuritarbimine, ei saa alatähtsustada raamatukogude rolli. Täna on Eestis 551 avalikku raamatukogu , mida kasutab enam kui kolmandik Eesti elanikest. Eelmisel aastal laenutas üks lugeja keskmiselt 27 raamatut aastas. Aga tuleval aastal ei pruugi enam ollagi nii palju uusi raamatuid, et raamatukogust oma lugemisnälga kustutada. Isegi kui hinnatõusu raamatutele valitsuse otsusega ei tekitataks, võetakse 2009. aasta eelarvega raamatukogudelt iga neljanda raamatu ostmise raha ära.

Juunikuus Laine Jänes kaitses eelnõu, millega sooviti motiveerida Kanal 2 ja TV 3 digitaliseerumist. Selleks likvideeriti nendel 1. jaanuarist 2009 loamaksud, mida nad igaüks maksid 25 miljonit krooni. Nüüd ongi siis nii, et valitsus kinkis raha ära, selle korvamiseks tõstetakse muuhulgas raamatutele maksu. Raamatud muutuvad luksuskaubaks ja raamatukogud ei saa täiendada oma kogusid, samas ei näe varsti maal elavad inimesed, kel vana ehk ilma digiboksita telekas, enam ka eesti telekanaleid.

Selle 2009. aasta eelarvet kirjeldab hästi ütelus: „viskad kirve metsa ja loodad, et ehk jääb jänes ette“. Tõepoolest, igal eelarvereal jääbki, sest nii vähe kui kultuuriminister, pole oma valdkonna eest seisnud ükski teine valitsuskabineti liige.

Öpik presidendiks!

Tänu internetile on mul olnud hea võimalus hoida tihedat kontakti Eestis ilmselt kõige paremini tuntud Briti alamkoja liikme Lembit Öpikuga. Ta kandideerib Liberaaldemokraatliku partei presidendiks. See tähendab hierarhias kolmandat positsiooni Suurbritannia suuruselt ja mõjukuselt kolmandas parteis.

Sisevalimised toimuvad 13. oktoobrist kuni 7. novembrini ning vaatamata kahele vastaskandidaadile on Lembitul väga head võimalused valituks osutuda. Kui 2004. aastal tuli tal alla vanduda Simon Hughesile, siis täna on tal naturaalne võimalus Hughesi asetäitja kohalt tõusta presidendiks.

Öpik ise kirjeldas oma eelseisvat rolli kui mitte poliitilise liidri, vaid tagalajuhina. Kui poliitikate väljatöötamine jääb erakonna esimese mehe (inglise keeles Leader) ehk Nick Cleggi õlule, siis Öpik näeb enda ülesandena partei organisatsioonilist tugevdamist, liikmeskonna kasvatamist eelolevateks valimisteks ning poliitiliste sõnumite lihtkeeles edastamist toetajatele. Aga lisaks juhib president ka 33-liikmelise juhatuse (Federal Executive) istungeid.

Ma olen Öpikuga kohtunud korduvalt Eestis ja ka Londonis õpingute ajal.
Suurbritannias ei ole kolmanda partei positsioonid just kerged. Süsteemis, kus võitja võtab kõik, jagavad enamuse kohtadest kaks suurt ning liberaaldemokraatide osaks on Briti parlamendis 63 kohta. Aga sellele süsteemile vaatamata on Lembitu õpetussõnad just erakonna ülesehitusest ja valimiskampaaniatest olnud väga innustavad ja kasulikud.

Seega usun, et Lembit oleks Briti liberaaldemokraatidele heaks presidendiks. Tema pikaagne populaarsus oma valimisringkonnas Montgomeryshires näitab, et selles mehes on märksa enam sisu kui me siin Eestis aimame.

Edu algavateks sisevalimisteks Lembit!

Kantslerivahetus

Iga kooliajal ajalootunnis osalenu mäletab ilmselt, et kõigil ajaloolistel sündmustel oli põhjus ja ajend.

Nii oli see ilmselt ka Kaitseministeeriumi kantsleri Lauri Almanni vabastamisel. Ainult et põhjust võib vaid igaüks oletada ning ka ajendit ei mängitud avalikult välja.

Võrreldes kõmulise kantserivahetusega Ojulandi aegses välisministeeriumis, on loos vähem paatost ja kirge ning vahest ei lõpe ka kogu saaga ministri - ja valitsusvahetusega.

Almanni vabastamisest on räägitud juba kuid, eriti ärevaks läksid hääled päeval, mil avalikkusesse tuli Herman Simmi juhtum.

Küsisin sellele järgneval Riigikogu infotunnis kaitseministrilt küsimuse:

Kadri Simson:
Aitäh! Lugupeetud kaitseminister! Ma olen isiklikult arvamusel, et sellist luureskandaali, küll madalamal tasemel, võib ette tulla ka igas teises välisriigis, mis on välismaailmale avatud. Aga samas peame nentima fakti, et see juhtum on tõsiselt määrinud Eesti mainet. Avalikkuses on kostnud arvamusi, et keegi peaks võtma poliitilise vastutuse. Kas vastab tõele, et te jagate seda seisukohta ning otsite vastutavat inimest oma ministeeriumi tippametnike seast?


Kaitseminister Jaak Aaviksoo:

Ma olen rõhutanud ja rõhutan ka siinkohal: oleks pealiskaudne ja lihtsustatud püüda sellele küsimusele lahendust leida nõiajahiga või süüdlaste otsimisega. Selle informatsiooni põhjal, mis on mulle teada, ja seda informatsiooni on edastanud ka kaitsepolitsei, ei ole praegu põhjust kahtlustada ühtegi inimest lisaks nendele kahele, kelle nimi on avalikustatud. Samal ajal on täiesti selge, et riigisaladuse kaitse küsimusele tuleb pöörata tähelepanu, tuleb seda tähelepanu arendada ja kasvatada mitte ainult Kaitseministeeriumis, vaid ka teistes asutustes. Sellega ma tõepoolest kavatsen tegelda, selles mõttes on teil kindlasti õigus.

Nõiajahist Kaitseministeeriumis tegelikult ikka kõneldi, aga eks ka selline ümber nurga vastus andis aimu, et selgeid eitusi oma enese ministeeriumi tippametkonna ümberpaigutamise kohta minister enam ei anna. (Eituse puudumisest loe jaatust)Hea vähemalt seegi, et lahku mindi näiliselt vastastikkusel kokkuleppel ning Almann jätkab Eesti riigi teenistuses.

Liis Lass ja bikiininaljad USA valimistel

Üks elevil kolleeg küsis mult, kas mina oleksin valmis andma soovituse Liis Lassile, kui ta peaks soovima Keskerakonnaga liituda. Kuskilt on liikuma läinud jutud, nagu oleks tal selline plaan, aga kõik Keskerakonna naised on ühtse rindena tuliselt vastu. Eks ole ju varemgi liituda soovijate puhul olnud juhatuse laua taga seisukohavõtte, et kas mina või tema! Ja alati on otsustatud vanema olija kasuks.

Iseenesest on selline naiste vastandamine üks tüüpiline seksistlik trikk, aga töötab alati. Mõnes mõttes on see intriig väga sarnane USAs laineid löönud sketšile Hillary Clintonist ja Sarah Palinist.

Ma pole tükk aega nii palju naerda saanud kui seda vaadates, mis sest et pilati mõlema daami nõrkusi. Ega poliitikute puhul ei andestata midagi, aga Hillary roll naispoliitikuna ning Sarah astumine nö tema kingadesse on tragikoomiline küll.

Viimases “Diplomaatias” kirjutas Barbi Pilvre, et Palini valimisega kaotas McCain need liberaalsed naishääled, kes aasta esimesel poolel toetasid tuliselt Hillary Clintonit ja tema kaotuse järel Obamale olid juba valmis vastast toetama. Aga Sarah Palin pole nende maitse ja nüüd jäävad nad koju.

Võib-olla Hillary toetajad jäävad tõesti koju, aga see on vesi vabariiklaste veskile, sest nad ei lähe ka demokraate valima. Fakt on aga see, et Sarah Palin lisas USA presidendivalimistele tõsise energialaengu ja andis vabariiklastele esmakordselt selle aasta jooksul eduseisu Obama ees.

Vaid 25 aasta jooksul on naiste roll poliitikas suuresti muutunud. Esimene naine USA asepresidendi konkurentsis oli 1984. aastal Geraldine Anne Ferraro. Toona ei tulnud kõne allagi Palini kombel hokiemme jutt ja huulepulga naljad. Keegi poleks teda tõsiselt võtnud, kuigi ka tõsiselt võetuna langes tema tiimile osaks läbi aegade suurim kaotus. 2008.aastal vaadati aga asepresidendikandidaatide neljapäevaõhtust debatti rohkem kui presidendikandidaatide esimest väitlust ja kõik analüütikud paistavad üksmeelel olevat, et rahvalikkus on Palini seisukohtadest olulisem.

Nonii, mõte läks Liis Lassi pealt kuidagi rändama. Olles Hillary Clintoni toetaja, sest tal oli tõepoolest tugevaim programm ja veenvaim esitus, vaatan ma siira huviga, kuidas mõjub Sarah Palini lihtne inimlikkus ning maine jutt valijatele. Ka Eestis on hulgaliselt rahvalikke poliitikuid, kuid vahest üks särav, popp ja noortepärane Liis Lass saaks anda ka toetajaid nende inimeste seas, kes täna poliitikast midagi ei arva ega huvitu. Ükskõiksus on teadupoolest veel kõige kurjem vastane. Ja kui Palin selles ülalpool kiidetud sketšis ütleb, “Stop photoshoping my head to the sexy bikini pictures” ning Clinton lisab “And stop saying I have cankles”, siis tegelikus elus vihatakse või armastatakse ühte või teist siiski tema seisukohtade tõttu. Liisi puhul sama moodi, ilma photoshoppimiseta.

Väikesed võidud seoses 2009. aasta eelarvega

Suve kuumematel päevadel, kui iga nädal saabus mõni halb uudis seoses tulevase aasta riigieelarvega, kutsusime peaministrit, rahandusministrit ning haridusministrit üles pingutusteks, et täita valitsuse poolt kevadel antud lubadust haridust ja õpilasi eelarve kärbete käigus säästa.

Tundub, et juba enne Riigikogu debattide algust tuleva aasta eelarve suhtes, on õnnestunud avalikkuse suurel toel koolilõuna tänasel tasemel päästa, sest Haridusministeerium kinnitas -- omavalitsustele makstava koolilõuna toetus jääb tänavusega samale tasemele ehk siis 12 kroonile koolilõuna kohta.

Me kõik teame, mis on viimasel ajal juhtunud toiduainete hindadega, nii et normaalses olukorras poleks koolitoidu hinna jäämises samale tasemele midagi rõõmustavat. Seda enam, et Eesti planeeritav järgmise aasta riigieelarve on 98 miljardit krooni, millele koolitoidutoetuse kaotamine annaks juurde alla 0,15 protsendi ehk 135 miljonit krooni. See ei oleks päästnud eelarvet, kuid mõjutanud ligi 100 000 põhikooliõpilast. Pika koolipäeva jooksul läheb igal koolilapsed kõht tühjaks ja panna just nemad esimesena löögi alla, oli väga küüniline plaan. Haridusminister Lukase kiituseks pole temas piisavalt küünilisust ning vastupidi lisaks koolilastele on ta hea seisnud ka õpetajate palga eest.

Nurmekundlased rääkisid võõraid keeli ja oskasid lennata

Pealkirja mõistad, kui vaatad kõrvalolevat pilti. See on tehtud Türgis.

Türgi on eestlastele olnud üks võõristust tekitav riik, mille elanikke peljatakse, aga randu armastatakse. Türgi on samas sümboolne riik, millel pea asub Euroopas, aga keha Aasias.
See pea ehk Istanbuli linn, on Euroopa suurim linn, kus kohtuvad tugevate kontrastidena orientaalne kultuuriruum ja läänelik maailm. Soovitan reisisihiks Istanbuli, sest see on paik, mis avab Türgi mitmepalgelisuse ning samas võtab maha nii mõnegi stamphirmu.

Käisin Istanbulis ramadani lõpupäevadel, sümboolsel ajal eriti arvestades viimase aja hirme, et konservatiivse Õigluse ja Arengu Partei (ehk AKP) ainujuhtimisel on Atatürki algatatud moderniseerimine ning lähenemine Euroopale pidurdunud. See partei tugineb pigem nendele instinktidele, mis viivad Türgit Aasiasse tagasi.

Möödunud nädalal siis lõppes sunniitidel ramadan. Neli nädalat kestev ramadan on iseenesest manifestatsioon - usu väljendus. Mitte kõik türklased ei pea seda. Aga need, kelle usk pole leige, võivad süüa vaid öösel, ehk peale päeva neljandat Maghrib palvet kuni päikesetõusuni, mil mošeedest hüütakse maha esimene palve ehk Fajr palve.

Kas see usk, mille reeglite järgi elatakse, teeb Türgi kuidagi ohtlikuks? Mina arvan, et pigem ei. Teisel arvamusel olijad on aga suurimad Türgi Euroopa Liidu püüdluste vastased, kartes et üle 70 miljoni elanikuga riik muudaks kogu senist Euroopa Liidu kontseptsiooni.

Türgi on Euroopa Liidu kandidaatriik olnud 45 aastat ning loodab viiekümnendaks aastapäevaks ehk 2013. aastaks täita kõik esitatud tingimused ning ellu viia vajalikud reformid. Peale seda ootavad nad EL otsust. Ehk ka Eesti otsust. Kas me ei peaks selle suure ja kauge riigi puhul silmas pidama, et tegemist on kasvava majandusega (ennustatakse, et Türgi peaks G7 riigid kinni püüdma 2025. aastal ja mõnest neist mööduma viis aastat hiljem. Investeerimispank Goldman Sachs väidab, et aastaks 2050 on Türgi SKP saavutanud maailmas üheksanda positsiooni) ning sõjaliselt võimsuselt teise NATO riigina lisaks Türgi liitumine Euroopale globaalset kaalu?

Tänases Euroopas võiks türklased olla kasvumootoriks, mis hoiab ära Euroopa ääremaastumise ning jõukeskuste kaldumise Aasiasse. Lisaks on Türgil idapool hulk vennasrahvaid, kelle kaasamine oma mõjusfääri on juba täna oluline.