Obama versus McCain

Ööl vastu tänast toimus USA presidendikandidaatide esimene ametlik teledebatt. See on nii demokraat Barack Obamale kui vabariiklasest John McCainile viimane suur võimalus oma sõnumiga meedia haarata, mitte lihtsalt reageerida vastase rünnakutele. Viimastel kuudel enne presidendivalimisi on eeter uudistest nii paks, et sisulist debatti arendada on väga keeruline ja seega kandidaatide debatid, kus ei lõigata välja vaid lausejuppe, üliolulised.

Arvestades, et vabariiklased võitsid ainuüksi peale valimiskongressi ja asepresidendi kandidaadi väljakäimist seitse lisaprotsendipunkti toetust, võib muutusi oodata ka televäitlustest. Täna on seis väga pingeline ning koguni kuueteistkümnes osariigis lahutab kahte kandidaati alla 10 protsendine vahe. Neid osariike viimastel kuudel püütaksegi, sest näiteks Florida, kus täna on McCainil 5 protsendine edumaa, mõjutas vaid 8 aastat tagasi kogu üldtulemust.

Kuigi Eesti Raadio uudistest võis terve päeva jooksul kuulda, et kohe peale debatti teostatud uuringu järgi sai Obama suurema toetuse kui McCain, tundus mulle, et välispoliitika valdkonnas tunneb teine siiski end kodusemalt.

Tõsi, McCain on võtnud strateegia, et vastaskandidaat on naiivne ja ei pruugi muutunud julgeolekuolukorras adekvaatselt toimida. Nii lajatas ta oma vastase kohta ühe debati jooksul kuuel korral, et Obama „ei saa aru”. Siis kui juttu oli taktikast ja strateegiast; vajadusest viia Iraaki lisavägesid surge ajal; Pakistanist enne Musharrafi; Iraagi ja Afganistani seostest; läbirääkimistest Iraaniga ning Venemaa-Gruusi sõjast. Vahest pipardas ta oma suhtumisega üle. Tõsiasi on aga see, et kriisid maailmas ja tugevama liidri vajaduse tunnetamine on kindlasti vesi vabariiklase veskile. Samas kui majandusolukorrale keskendumine annaks eeliseid demokraatidele.

Euroopa tööbörs

Möödunud nädalal, kui Eesti ajalehed olid paksud riigieelarve üle tülitsemisest ning võimaliku valitsuskriisi uudistest, sattusin mina Brüsselis Euroopa Parlamendis kokku Mart Laariga (vaata pildil). Eestis hirmutati inimesi pealkirjadega, et Laar tembutab jälle, aga tema jalutas hoopis mõtliku näoga eurokoridorides ringi.

Eks ole ka spekuleeritud, et kogu tänane valitsuskoalitsioon seisab lubaduse peal leida Mart Laarile vääriline ametipost Euroopas. See oleks päris euroopalik jaga ja valitse suhtumine. Sest ka rahvusvahelises plaanis eurooplastele kuuluvad viis kõrget kohta kavatsetakse jagada just parteiliine pidi.

Nendeks on siis Euroopa Komisjoni president, kõrge välispoliitiline esindaja, Euroopa Liidu Nõukogu presidentuur, Euroopa Parlamendi president ja NATO peasekretär. Ka see NATO post kuulub alati eurooplasetele vastukaaluks tõsiasjale et SACEUR ehk NATO vägede kõrgem juhataja on alati USA kindral.

Aga kogu mudel jookseb kokku alles peale seda kui iirlased on teinud uue ja seekord eduka katse heaks kiita Lissaboni lepe. Selge on vaid see, et suvel valitakse Euroopa Parlament vana mudeli järgi. Eestile ei tähenda see mingit erinevust, sest nii vana kui uue leppe kohaselt jääb meie osaks 6 EP saadikut.

Küll aga tundub tõenäoline, et voliniku koht pikendatakse automaatselt veel vähemalt 1. jaanuarini 2010. Seega kõik võimalikud sisepoliitilised tõmblused selle ametiposti ümber jäävad külmutatud faasi. Sel hooajal Eestis saavad valitsusvõngete kaalukeeleks muud küsimused kui üks ametipost Brüsselis.

Kolumbia seriaal Eesti ekraanidel

„Meie pole süüdi,” oli ühe uudisteportaali pealkiri, mis võttis kokku sellenädalase Ansipi käigu Riigikogu infotunnis, kus teemaks ikka seesama vana – kuidas nii juhtus, et majandus ja riigi eelarve tuksi läksid. Kes on süüdi ja mida teha on ka kuuldavasti meie idanaabri ajaloo kõige iidsemad küsimused.

Ühte põnevat süümängu kirjeldab majandusekspert Michael Fairbanks artiklitekogumikus „Kultuur on tähtis” (Culture matters – eesti keeles aastast 2002). Tegevus toimub Kolumbias, aga kui tuttav see kõik tundub! Häda oli selles, et kolumblased üritasid Ameerikas müüa nahkkotte, aga äri ei sujunud. Kotid olid liiga kallid, aga samas viletsad. Nii hakkaski üks firma piki tootmisahelat uurima, et milles viga. Tootjad vastasid: „No es nuestra culpa” – pole meie süü. Süüdi olid nahaparkimistöökojad, kes tarnisid neile viletsaid nahku.

Uurijad sõitsid provintsi, nahaparkimistöökodasid otsima. See pole meie süü, kinnitasid nemadki. Süüdi olid hoopis tapamajad, kes ei hoolinud nahkadest, vaid lihast ja kippusid loomi tappes ja nülgides nahku tarbetult vigastama. Liha eest makstakse paremini ja nahast nad ei hooli.

Tapamajades seletati nii. „Vaadake, rantšodes märgitatakse lehmi üleliia, et neid ei varastataks.” Aga põletusmärgid, mõistagi, tegid lehmanahad viletsaks. Rantšoomanikud aga vastasid jällegi „No es nuestra culpa”. Süüdi olid rumalad lehmad, kes nii pea kui kärbes neid hammustas, hakkasid end vastu okastraati sügama, ja muidugi läks siis nahk katki. „Olime selgeks saanud, et Kolumbia käekotitootjad ei suuda konkureerida USA ahvatleval turul, sest nende lehmad on juhmid,” võttis Fairbanks asja kokku. Käekottide tootmine toimus intelligentsemate lehmadega riikides. Muidugi selgus teekonnal veel üht-teist, nagu imporditollid, mis ei lase paremaid nahku sisse vedada jne.

Mis on selle jutu mõte? See, et maailmamajanduse kehv seis pole vabandus meie enda möödapanekutele. Muidu jäämegi süüdistama mõnda olendit, kes vastu ei suuda vaielda.

Nii hullu mürgeldamist mäletan vaid Juhan Partsi valitsuse viimastest päevadest:)

Mõni päev tagasi saatis üks koalitsioonipoliitik mulle sms-i sõnumiga „mis meil muud muidu üle jääb kui teiega koalitsioon teha ;-) „
Miks ma nüüd sellest eravestlusest kirjutan? Ma arvan, et ta ootas huviga, millal see talle ringiga tagasi jõuab. Sest ega täna veel koalitsiooni moodustama hakata, kõik kuramaažid Keskerakonna suunal on ikka selleks, et oma partnereid joonel hoida. Teate küll, kui te meiega kokku ei lepi, siis teeme Keskerakonnaga uue liidu!

Siinkohal tervitused mu heale sõbrale! Raske on täna öelda, et Keskerakond valitsusse ei kavatsegi tulla. Raske sellepärast, et tegelikult on Keskerakond valitsuses alati asju paremuse poole viinud ja täna on kurb vaadata, mida riigiga tehakse.

Tõsiasi on aga see, et Keskerakonna poolne lubadus valitsemisvastutus võtta hoiab tegelikult koalitsiooni koos. Nii surutakse oma põhimõtted alla, ei juleta nõuda mingeid muutusi ja lihtsalt ollakse. Eile Riigikogu ees olnud Arengufondi stsenaariumide järgi võiks olla see halvim versioon ehk seisev vesi. Midagi ei tehta, sest ei juleta paati kõigutada.

Eelarvekõnelusi kõrvalt vaadates tundub, et kõik kolm osapoolt näivad uskuvat, nagu kavatseks partnerid neid kohe valitsusest välja puksida. Seega ei tegeleta lahenduste otsimise, vaid oma näo hoidmisega. Muidugi, juhul kui olukord riigis läheb aina halvemaks, oleks mingil hetkel väga „mehine” oma valimislubaduste kaitseks opositsiooni suunduda.

Hea kolleeg Riigikogust Eiki Nestor pani eesseisva lahenduse laupäevases raadiosaates ühte lihtsasse lausesse. Kui on soov eelarve tasakaalus hoida, riigile olulisi funktsioone täita ja samas eurole läheneda, siis on ainsaks lahenduseks tulumaksu tõstmine. Huvitav, millal ka selle viimase Reformierakonna valimislubaduse kallale minnakse, sest igaüks saab ju aru, et Venemaa stiilis maksüsteem ei saa tagada Põhjamaist heaoluriiki.

Euroopast ja valimistest

1979. kui Euroopa Liidu kodanikud said esmakordselt otse Euroopa Parlamenti valida, oli osalusaktiivsus 62,5protsenti. 2004. aastaks langes valimistest osavõtt 45,3 protsendile. Paradoks on selles, et enne 1979. aastat oldi otsevalimiste vastu eeskätt just sel põhjusel, et see annab Europarlamendile liig suure legitiimsuse ning seeläbi vähendab Euroopa Komisjoni olulisust ja võimutäiust.

neli aastat tagasi Siiri Oviiriga EP tulemusi ootamas

Aga vaatamata kartustele on Euroopa Komisjon, mida kodanikud valida ei saa, endiselt teguvõimas ning meil Eestis tekitab eurovoliniku nimetamine vähemalt sama palju elevust kui kogu Eurovalimiste protseduur kokku.

Eesti esimesed EP valimised 2004. aastal tõid kodust välja vaid napilt iga neljanda valija. Eks see on pannud erakonnad pead murdma, mil viisil järgmisel suvel suuremat osalust saada. Ja nii kinniste kui lahtiste nimekirjade pooldajad usuvad, et just nende soositud meetod kaasab enam valijaid. Ehk nii siis, kui toetada saab lihtsalt soositud erakonda, kui ka siis, kui saab kord juba katsetatult valida meeldivat inimest.

Keskerakonnal selgus eile sisevalimiste tulemusel koostatud kandidaatide nimekiri EP valimisteks. Seega on esimene voor läbitud ja erakonna liikmete eelistustes sündinud nimekirja esinumbrid (Edgar Savisaar, Siiri Oviir, Vilja Savisaar, Jüri Ratas, Vladimir Velman ja Enn Eesmaa) on kindlasti väga mõjusad poliitikud, kelle juhtimisel on kinniste valimiste puhul ootused valimistulemusele väga kõrged.

Samas, vaadates ka nimekirja teist poolt (Kadri Simson, Jaak Aab, Marika Tuus, Evelyn Sepp, Aadu Must ning Mailis Reps), oleks meil ka avatud nimekirjade puhul potentsiaali võtta märgatavalt parem tulemus kui möödunud korral.

Seega ei saa valimissüsteemi säilimise või muutmise puhul kuidagi määravaks saada omakasu, vaid siiski kaalutlused, kumb viis edastab inimestele lihtsama ja haaravama sõnumi. Kuni 1979. aastani saatsid liikmesriikide parlamendid oma esindajad Euroopa Parlamenti vastavalt jõudude vahekorrale rahvusparlamendis. Kui otsus anti kodanikele, kaasnes sellega valimsreeglite erinevus liikmesriikides. Erinevad on valimissüsteemid alates viisist kuidas kandidaate nimetatakse kuni selleni kellel üldse on õigus hääletada.

See näitab, et valimisreeglite üle võib lõputult arutada. Tegelikult on aga nii, et kui inimestele selgeks ei tehta, mida tähendab töö Euroopa Parlamendis, siis vaatamata valimissüsteemile, inimesi euroteemadega ei innusta. Seetõttu saigi meie kandidaadid välja käidud kümme kuud enne valimisi. See oli julge samm, sest teised erakonnad alles jälgivad mängu ja kardavad oma esinumbreid nimetada, sest valimishetkeks võib uudsus kaduda või sisu tuhmuda. Keskerakond aga otsustas mitte lüüa Sarah Pailini tüüpi uudsusega, vaid pigem Hillary Clintoni stiilis sisukusega. Ma usun, et Eestis töötab see paremini.

„Vaene, metsik ja lühike...”

Eesti majanduskasvu on tabanud „kõva maandumine”, millele reageerivad lahendusi otsides ettevõtted ja inimesed, aga riik mitte. Sellisena kõlab rahvusvahelise ettevõtluse professori Urmas Varblase sõnutsi „loodusliku valiku tsenaarium” Eesti majanduses. Milline on elu loodusliku valiku tingimustes, sellest kirjutas juba Thomas Hobbes 17. sajandil; see on „üksildane, vaene, vastik, metsik ja lühike.”

Teisipäeval on Riigikogu suures saalis teemaks Arengufondi tegevus. Selle taustamaterjal on huvitav. Muuhulgas analüüsitakse täna ühte enam küsitud küsimust: kuhu maailm liigub ja kust Eesti kasvu otsida?

„Kui rääkida erinevate spetsialistidega meie majanduspoliitikast, siis kõik on ühel meelel, et pikas perspektiivis on tugev hariduslik baas parim majanduspoliitika. Sellega on raske mitte nõustuda. Samas on teada, et tulemusi annavad need muudatused alles kümne aasta pärast. Mis aga ei tähenda, et sellega tegelema ei peaks,” arvab fond.

„Selleks, et majandus jälle kiiresti kasvama saaks, peab meie eksport oluliselt kasvama ja mitte lihtsalt eksport, vaid kõrgema lisandväärtusega eksport. Me vajame rohkem eksporti, mis suudab töötajatele kõrgemat palka maksta. Ja see ei ole ainult kaupade väljavedu. Eksport on ka teenuste eksport, sealhulgas turism, transiit või ärimudeli eksport. Samuti haridus- ja tervishoiuteenuste eksport, finantsvahendus, tarkvaraarendus, loovmajandus – filmi ja -meelelahustustööstus ning disain,” öeldakse Arengufondi taustapaberis.

Nüüd mõtleme, mida teeb valitsus? Hoiab kokku haridus- ja kultuuriministeeriumi eelarvete pealt. Lisab maksu turismiettevõtjatele, tervishoiule läbi ravimite ning meditsiinitehnika ning eksportivale tööstusele, kes kasutab maagaasi. Arengufond on aga muutumas järjest enam paigaks, kus on koos palju tippajusid, kelle saatuseks on olla ignoreeritud.

Ehk Andrus Ansipi valitsus on augus olles majanduskasvule veel lisapidureid panemas. Ainsaks dogmaks on jäänud tasakaalus eelarve. Pakkusin täpselt kolm kuud tagasi Keskerakonna volikogus esinedes, et tuleks tõsiselt arutada reservide kasutuselevõttu. Headel aegadel kogutud reservi mõte on seda halbadel aegadel majanduse elavdamiseks kasutada. Selle asemel, et haridusminister Tõnis Lukasel lasta haridusvaldkonnas kokku hoida elementaarsetelt asjadelt nagu koolitoit, võiks Euroopa Liidu tõukefondide kaasfinantseerimiseks plaanitavat 700 miljonit võtta stabilisatsioonireservist. Haridusse investeerimine toob tagasi alles aastate pärast, ent hariduses koonerdamine maksab kordades kallimalt kätte.

Varasemad vastuargumendid reservide kasutamisele on olnud hinnang, et olukord pole veel nii tõsine ja et reservide tarvitamine hoogustaks inflatsiooni veelgi. Vahepealse ajaga on seis läinud hullemaks ja enamik valitsuse alternatiive hoogustavad inflatsiooni märksa otsesemalt. Stabilisatsioonireserve hoitakse valdavalt teiste riikide võlakirjades, seega aitab Eesti säästuraha elavdada täna majandust näiteks Saksamaal, Belgias või Prantsusmaal. Meie jaoks tähendab see aga 4 protsendilist tulusust 11 protsendilises siseriiklikus inflatsioonis ehk säästuraha sulab vaikselt. Kui ebastabiilseks peab olukord minema, et me hakkaksime oma majandust stabiliseerima?

Võõrutusravi valitsus

Me võõrutame Eestit liigsest Venemaa gaasisõltuvusest, kõlas peaminister Ansipi põhjendus, kui valitsus leppis kokku tõsta gaasiaktsiisi 300 protsendi võrra. Gaas tuleb valdavalt Venemaalt, moodustab Vene riigituludest arvestatava osa ja loogikaahel saabki valmis: tarbid maagaasi, toetad Putinit. Kõrgem gaasihind aga võõrutab sellistest harjumustest. Nõnda saab kodusest kontojäägi tühjendamisest välispoliitiline aktsioon, vana ütluse „tegutse lokaalselt, aga mõtle globaalselt” uus rakendus. Mõelda vaid, saame Putini autokraatiat õõnestada kodus Hansaneti kaudu küttearveid tasudes. Demokraatiaedendus ja suurriiklikule ekspansionismile vastuhakkamine pole iial olnud nii mugav.

Kuna Venemaa riiklik energiafirma Gazprom teatas samal ajal hinnatõusust, siis on peaminister valinud üllatusmanöövri tee. Moskva ehk oletas, et vaenulik lääs ja Eesti sealhulgas hakkab nüüd mõtlema, mismoodi hinnatõusu leevendada, pehmendada lööki majandusele. Tuhkagi. Eesti astus veelgi sammu kaugemale, olles nõnda võimeline vaenuvalitsust jahmatama. See on peaaegu sama jahmatav, kui eestlaste kättemaksuaktsioon vangilangenud saksa ristirüütlitele Õ-fraktsiooni ajaloolises paroodiafilmis „Malev”. Kuna muistsete eestlaste silmis olid inimese suurimad rõõmud laul ja töö, siis tegid nad kättemaksuks sakslaste eest ära kogu nende töö. Mõnele ehitasid kiusu pärast koguni mõisa.

Aga see selleks. Samaaegselt on valitsus otsustanud võõrutada meid teistestki hüvedest. Nii tõuseb ravimite käibemaks viielt üheksale. Millised on ravimite käibemaksu tõstmise globaalpoliitilised mõjud? Neid toodetakse suurel määral Saksamaal või ka Šveitsis. Jäta rohi võtmata, ravimitööstur rikastamata, toetad Eesti möödumist Vana-Euroopa vähedünaamilistest majandustest ja jõudmist viie rikkama hulka. Mis sest, et lebad jõuetuna tilgutite all. Sinu ohver ei olnud asjata.

Või sain ma ikka valesti aru ja Ansip üritab meid võõrutada tarbimisest kui sellisest? Tarbimismakse tuleb pidevalt juurde. Majandusime autor, esirahvuslane, priiskava tarbimisühiskonna vastane – mitmekesine on meie valitsusjuhi pale tema viimasel ametipostil.